browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

11 minutit

jaanuar 21, 2014

Katkend Paulo Coelho raamatust “11minutit”

 

Kuna ma olen esimene ja viimane

ma olen austatud ja põlatud

ma olen pordunaine ja pühak

ma olen naine ja neitsi

ma olen ema ja tütar

ma olen oma ema käed

ma olen viljatu ja lapsi on mul palju

ma olen abielus ja vallaline

ma olen see, kes annab elu,

ja see, kes ei sigi kunagi

ma olen sünnitusvalude leevendus

ma olen abielunaine ja -mees

ja ma olen oma mehe loodu

ma olen oma isa ema

olen oma mehe õde

ja tema on mu hüljatud poeg

austage mind igavesti

sest ma olen häbiväärne ja suursugune

 

(Hümn Isisele, III või IV (?) saj, leitud Nag Hammadist)

 ***

 

Maria päevikust, päeval, mil ta kohtas šveitslast:

Kõik kinnitab mulle, et otsus, mille ma praegu teen, on vale, aga eksimine kuulub elu juurde.

Mida maailm minust tahab? Et ma ei riskiks? Et ma läheksin tagasi sinna, kust olen tulnud, julgemata elule “jah” öelda?

Üheteistkmneaastaselt tegin ma vea, kui üks poiss minult pastakat küsis, siis ma sain aru, et vahel ei tulegi teist võimalust, et parem on need kingitused vastu võtta, mis maailm pakub. Muidugi on see ohtlik, aga kas ohtlikum, kui see, et bussiga, millega ma 48 tundi siia sõitsin, oleks võinud õnnetus juhtuda?

Kui ma pean kellelegi või millelegi truu olema, kas siis esmajärjekorras mitte endale?

Kui ma tõelist armastust otsin, peab mul kõigepealt küllalt saama keskpärastest, kes mu teele satuvad.

Oma vähese elukogemuse põhjal olen õppinud, et mitte keegi ei oma mitte midagi, kõik on meelepete – see käib nii materiaalsete kui ka vaimsete hüvede kohta.

Kes korra on kaotanud midagi, mis tema arvates juba talle kuulus (ja seda on mul mitu korda juhtunud), see saab lõpuks aru, et tegelikult ei kuulu talle midagi.  Ja kui mulle midagi ei kuulu, pole mul vaja raisata aega selle peale, mis pole minu…

Parem elada nii, nagu oleks tänane päev esimene (või viimane) mu elus.