browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

12.juuni, 2010

jaanuar 23, 2011
12.juuni, 2010 

Surusin hommikul end vastutuult mere äärde ja seistes seal tormituules lõin kogu elukupatuse merd nähes ühte kasti, andes talle hinnagu:”Torm!” Täitsa võimalik, et meri vaatas püsti-püüda-püsivat mind ja küsis:”Mis ise möllad? Miks te, inimesed, arvate, et ma raevutsen? Tegelikult ma rõõmustan, tantsin ja puhastun koos surfarite, tuule ja päikesega.”

Vaatasin, kuidas kajakas püüab õhus püsida…ja mõtlesin, et ei tea, kas tal mingi point ka peas on. Et kas liugleb sellepärast, et  hõljumine ise on nauditav või on tal mingi eesmärk ka kuhugi jõuda? Kajakas hakkas selle peale karjuma, sai tuule tiibade alla ja sukelduski kuhugi tuultesse.

Kuulsin mõni aeg tagasi imeilusat laulu, mis mu sees muudkui edasi kõlab ja mitte ei taha lõppeda. Laul, mille ainsad sõnad annavad edasi tunnetuse, et oleme kõik üks suures ookeanis, kohtudes üha uuesti ja uuesti… See lugu heliseb mu sees nii tugevalt, et pruugib vaid märkidele mõelda, kui märgid tulevad. Käisin poes ja kassas seisis mu ees mees, kellel oli seljas vaid surfaja kalipso. Jalad paljad ja liivased. Lõhnas mere järgi, ise naeratas ja küsis kõige kallimat shampust, tal olla midagi tähistada. Universumiga on mul superdiil 🙂

Aga täna tormab meie ühine energiaookean kohe eriliselt kõvasti. Ja pendeldab. Mere äärest tulles vaatasin, mis minu elukorrusel hetkel sünnib. Tohhoo tollivalitsus – ma polnudki kohal, ma tuulasin liftiga sõita üles ja alla. Füüsiliselt oli selline tunne, et astun sammu ja lift sõidab hooga paar korrust allapoole, astun järgmise, ja lift kütab täie hooga üles. Jäin seisma pargis mändide juurde, panin käed maha ja palusin Maalt, mida vaja. Kõigepealt vakatas torm. Puude ladvad püsisid paigal. Park on merele lähedal ja lainemöll on siia alati kuulda. Seekord oli vaikus. Peast käis korra läbi mõte, et kas ma mitte kurt ei ole? Autod sõitsid mööda. Heli oli olemas. Sain aru, mida Maaema tegi. Keskmes on alati vaikus. Ei ole seal mingeid torme ega lainetusi. Ja keskmes olek on mu oma valik.

Ole keskmes ning las see väline möllab nagu jaksab. Mine südamesse ja ole seal rahus, näe ja suhtle läbi südame, tunne ja ela läbi südame, ning see, mis väljapool sind tormina pendeldab, ei puuduta sind üldse. Mitte raasugi! 🙂 Võib-olla ongi just täna see päev, kus saab end mõnusalt kerratõmbunult tunda kellegi kaisus või sooja teki sees lemmikraamatut lugedes… Või näppupidi mullas olles… Või seebimulle puhudes… Või sauna poole astudes, värskelt ja eriliselt lõhnav  kaseviht kaenla all…

Ja kui sa ei tea, mida peale hakata, siis alustuseks võiksid uue tapeedi seina panna.  Järgneva imearmsa Yael Naimi loo taustal.  Ole siis piltidega seintel tähelepanelik… 🙂

http://www.youtube.com/watch?v=XgEfYGzojcA