browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

22.veebruar, 2010

jaanuar 23, 2011

22.veebruar, 2010

Väga eriline päev.

Hommikul keset tavapärast uimerdamist heliseb telefon ja sealt kostub:”Tahtsin sulle soovida palju õnne esmaspäevaks!” See oli kahtlaselt puhhilik. Aitäh, Crystal, sa tõstsid mu päeva üles! Me ei ole ammu koos olnud ja sellised seigad toovad meelde ehtsaid meie-oma-asju. Kord helistas ta kell 2 päeval ja ajas teki all tükk aega taga käest kukkunud telefoni, et sinna unise häälega pomiseda: “ommik…” Tänane tuletas seda meelde. Elust ei tohi lasta kaduda huumorit, absurdsust. Mis iganes ka ei juhtu. Kõige jaoks on täna, siin ja praegu, õige koht ja aeg. Lihtsalt- vaata ringi ja tee ära!!! Ja nii tegi ka Crystal ära. See tekitas minus tunde, et kui mulle soovitakse õnne, siis ilmselt on sünnipäev ja uurisin kehalt, kas äkki tal mingit kingisoovi.

Mängisin selle mõttega seni, kui jõudsin netis floatingu lehele. Mida enam ma seda lugesin, seda enam mu keha seda kogemust kogeda tahtis. Otsus lubada vaimul keha juhtida tuli kohe. Ütlesin- okei, teeme ära, siis on üks sünnipäevakingitus käes. Jõudsin kohale ja sain ka kohe aja. Kui ootasin ja lugesin ajakirju, tuli sinna üks naeratav tädi ja küsis, kas ma ootan tema juurde. Ma ütlesin, et ei tea, ma tahaks hõljuda. Tädi naeratas kahtlaselt, minus tekitas see tunde, et tädi hõljub ise ikka tihti, ja küsis, mis kell mul aeg on. Ma ütlesin, et kell 1. Tema- no siis minu juurde jah. Mõtlesin, et okei, teaks siis vähemalt kes see tädi on, äkki “hõljun” siin proua Väljataga endaga? Kust just see nimi ja miks, ei tea. Ei ma saandki teada, sest tema õige klient tuli ja nad läksid ära.

Mis see hõljumine siis on? Suur kapp, kus umbes 30 cm sooja ja ülisoolast vett. Pea alla anti mõnus õhkpadi. Ma olen üldiselt hea lõdvestuja. Aga kuna minu eelnev veekogemus oli kehalisem ja aktiivsem, kui see lebamine, siis lahmerdasin ise pisut ringi. Huvitava tunde tekitas. Tasakaalutuse. Kuskilt kuulsin alguses ka nagu mingi puhuri vms häält, aga kui pea rohkem vette surusin, niiet kõrvad vee all,  siis jäi ainus üks ja eriliselt lummav heli- oma südamelöögid. See oli ilus ja ajas natuke naerma. Almer Jansu, et sa teaks – mul on ka oma gong! :)) Natuke nägi läbi pimeduse ust ja see mingi aeg häiris, siis mõtlesin, et tegelikult on hoopis hea, sest nii saan aimu enda liikumisest vannis. Jälle rahu sõlmitud. Siis helises telefon, olin unustanud selle vaikse peale panna. See oli viga! Vahepeal katsetasin enda külgedele keeramisega ja veetsin aega sellega, et püüdsin keha vee alla suruda. Naljakas, ta ei olnud sellega nõus. Seal hõljumisel oli mul tegelikult veel üks väike mõte. Ma tean, et see oli mu vaimenergia tugev tunne ja surve seda kõike kogeda. Ma klaarisin seal kogemise ajal ka vaimenergiaga ja palusin tal oma kehaga lõimuda nii maksimaalselt, kui võimalik. Teate, mis juhtus? Keha läks raskeks ja pimedusse lisandusid värvid. Niisama lebamine ei tekitanud minus erilisi tundeid, küll aga oli huvitav jalgadega see paks soolane vesi pisut liikuma lüüa ja siis sai ise niimoodi jupp aega kiikuda.  Oma südame rütmis. See mu lemmikuks jäigi, sest õige varsti kuulsin, kuidas kuskilt kaugelt kellegi hell ja tasane hääl minu nime hüüdis. Nii armas.

Keha oli õnnelik ja kuidagi väga vaba. Tahaks öelda- pingevaba, aga see pole õige sõna. Tundus, et kehapind, just nahk oli väga rahul, rahunenud, siidpehme. Keha ei olnud lõtv ega väsinud. Tänasin ja jagasin kenade Ravikoja inimestega kogemusi ja ma olen kindel, et nad näevad mind seal ulpimas veel. Tänavale jõudes sain ereda laksu vastu silmi- ma olin päikese välja hõljunud! Laheeee… Astusin mööda Rüütli tänavat ja olin seal äkki nagu esimest korda. Kõik oli nii esmakordne. Ja armas. Ja naeratav. Ja positiivne. Isegi mornid inimesed olid postiivselt mornid. Päikese käes jalutades tunnetas äkki keha, kuidas tahaks kogeda kuumust. Seisin ja pöörasin näo päikese poole, mõistes, et keha vajas seda. Aga kehas tekkis hoopis rahulolematus. Vaatasin seina peal olevat silti, millele pead toetasin.  Solaarium!  Mis selle vaimenergiaga täna küll lahti on,  nii jutukas teine! Keha sai taas, mida vaim valis. Vaim valis, keha järgnes. Vaim koges läbi keha kuumust.

Jõudsin koju, tegin pitsat. Sõin ja otsustasin minna Mai Väljataga loengule. Suur ja armas oli mu üllatus, kui seesama tädi loenguga alustas, kes mind päeval oma “hõljumise” kliendiks pidas. Oh seda vallatut vaimenergiat küll!

Vaat siis, mida kõike võib vallandada kolm sõna! Nagu liblikaefekt. Mõtlesin selle peale täna palju. Kuidas oleks mu päev läinud, kui ma poleks hommikust kõnet kuulanud kohaloluga? Oleksin võtnud seda, kui tavalist kõnet? Haaa, keda ma petan? Ma ei võta ammu enam midagi ega kedagi tavalisena.

Nüüd on öö, panen loo üles  ja tunnen tänulikkust Crystali vastu, kes ainsa sooviga- palju õnne esmaspäevaks, mulle sellise päeva korraldas! Eks ma ole ikka endale ka tiba tänulik, et olin valmis seda mängu ehk loomist vastu võtma ja edasi looma, olin valmis laskma lahti kõik varem plaanitu ning lihtsalt voolasin kaasa oma vaimenergiaga. Vaim ja keha juhtisid täna mind ja ma olen rahul. Väga rahul. Inimesed, te ei oska ettegi aimata, kui lihtne ja ilus see kõik tegelikult on!

Tänud, Crystal. Helistan sulle homme ise 🙂