browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

30.märts,2010

jaanuar 23, 2011

30.märts,2010

Täna, aasta tagasi, sai minust AuraTransformaator.

Mis see muutis mu elus?

Kui auratransformatsioon oli minu jaoks mõttemaailma makeover, siis transformaatoriks saamine oli jackpot.

Ma ei ütle seda sellepärast, et oi tahan kogu maailma transformeerida jne, vaid mulle oli maailma parandamisest tähtsam mu isiklik tee ja areng. Minu oma tunnete, arusaamade ja kogemuste laienemine. See ei ole egoistlik. Egoistlik oleks see olnud siis, kui ma poleks seda oma olemuse heaks teinud. Kui ma poleks endale andnud võimalust.

Minu käest on küsitud, kas väiksele Eestile neid transformaatoreid nii palju ikka vaja on. Kui neid juurde sünnib, siis on. See on sama absurdne küsimus, kui “kuidas sa suitsetamisest loobusid?” vastus- “panin paki käest” , sest kõik on palju lihtsam, kui me mõtleme! Eestis on tuhandeid transformeeritud inimesi. Ja 20 transformaatorit. Minu isklik arvamus on selline, et meie riigi valgust oli vaja kiirelt ja koheselt tõsta ning seda tööd tegi pea aasta üksi Crystal Ra. Päris tihti alustas ta kell 7 hommikul ja lõpetas alles 2 paiku öösel. Inimesed, kes siis ta juures käisid, teadsid täpselt, miks nad seda teevad. Nemad olidki need esimesed valgused. Miski ei juhtu niisama. Esimesel aastal tuli palju vanemat generatsiooni. Arutasime Crystaliga tihti, et misvärk on. Kord üks vanaema arutles :”No kui puhastus siis puhastus. Ükskord peab selle jama ju kaelast ära saama, miks mitte kohe?” Jama tõlgin ma siin oma õigusega karmaks. Jah, sellel vanaemal oli tuline õigus, kui meenutada piiblijuttu karmast- patud nuheldakse lastele jne. Kui sul karmat ei eksisteeri, siis jääb igasugune laste nuhtlemine ära. Karmavaba elu on lihtsam, miks siis mitte seda endale ja oma lastele valida? Oleme Kristiina Raiega mõistnud, et karma on kõikidest eludest saadud kogemuste koorem, ja kui me allume neile kogemustele, käivitub automaatprogramm “Põgene või võitle”, ehk siis juhtima asub alateadvus. Aga sa ei uju enam vastuvoolu, kui sind juhib sinu vaim, sinu üliteadvus. Siis oled sa voolus, alati õigel ajal õiges kohas jne. Aga see on hoopis teine teema 🙂

Praegu tunnen aga rõõmu selle üle, et transformatsioonile tulevad nooremad inimesed ja just mehed. Mehed, kes on terve elu rabanud, kontrollinud, ehitanud ja loonud. Ühe sellise tubli mehe selja taga seisis at ajal tema teejuht, pani käe õlale ja ütles:”Ütle talle edasi, et hakaku nüüd elama. Hakaku mängima. Elu on mäng. Elu on komöödia, mitte tõsine draama.” See mees oli lahkudes noorem, ta selg oli sirge ja ta silmad naersid.

Mu transformeeritud ämm ohkas ükspäev lausa südamest oma sõbranna telefonikõne peale:”No ma ei tea, kas ma olen loll või…ma ei taha ega viitsi enam seda tema negatiivset soigumist kuulata!” Õige! See on ju valik. Teadlik valik. Lõpuks inimene ütlebki selle välja ja hakkab ka selle järgi elama. Ta ei salli soigumist ja ka ta ise ei soiu, ta ju teab, et see ei vii mitte kuhugi ja peegeldab endale 10kordselt tagasi. See on võimas muutus, nii võimas, et ta isegi imestas. See on suhtumise muutus, mõttemaailma avardumine, teadlikkuse laienemine. Alguses on ikka mõte, siis sõna ja siis tegu. Need kõik tuleks sünkrooni saada – teha seda, mida räägid ning rääkida seda, mida mõtled.

Praegu tuleb väga palju infot ja tohutult üritusi. Inimestel on raske valida. Info üleküllus võib tekitada segadust ja te võite sattuda sinna, kus teid ei ole oodatud või mida te üldse ei vaja. Tark ei torma! 🙂 Kuulake enne oma südant ja keha. Ma toon oma näite. Mingi aeg tagasi tahtsin väga ühele koolitusele minna. Hommikul ärgates oli aga selge mõte – ma ei lähe. See oli mulle väga üllatav, sest olin eelmisel õhtul veel kindel osaleja, isegi täpsed plaanid tehtud. Panin silmad kinni ja kujutasin ennast ette seal koolitusel. Tundsin, kuidas pea läks raskeks, õhku polnud, haigutasin, tundsin tahtmist liigutada, tõusta, kogu keha tundus raske, kokku surutud nagu skafandris. Okei. Proovisin, mis saab siis, kui ei vali seda koolitust. Sulgesin silmad ja kogu mu olemus oli kerge, rahulik, hingav, energia oli hele ja avarduv, meel rõõmus ja andev. Nii oligi asi otsustatud ja ma nautisin sel päeval koristamist, kodu, päikest, randa ja pitsat 🙂 Niiet usalda oma keha valikut. Võtmesõnaks võikski võtta, kas tunnetus on kokkusuruv või avarduv. Proovida ju võid!

Minu enda auratransformatsioon oli üks suur usaldus ja pea-ees-hüpe. Ja ma ei kahetse seda mitte sekunditki. Transformaatorina näen praegu, kuidas inimesed valmistavad end selleks ette. Küsivad, otsivad, uurivad. See kõik on hea ja õige, aga ikka ma kordan teile: palun ärge mõelge üle, auratransformatsioon ei ole imetablett teie kannatustele, ta ei ole mingi abrakadabra, mispeale teie elust kaovad ühe päevaga kõik eluraskused. Olen oma väikese praktikaga nüüd veendunud- puhastusperioodi teevad edukalt läbi need, kes haaravad julgelt vastutuse oma elu eest enda kätte. Ei ole vaja kuulata teisi, ei ole vaja olla kellelegi meele järele. On vaja kuulata ainult enda südant ja elada selle järele. Siis on paradiis maa peal. Muidugi on ka inimesi, kes tahavad olla kohe finishis, läbimata teed. Nad ei taha ise endaga tegeleda. Nad käivad ürituselt üritusele ja loodavad saada sealt selle, mis elu muudab, või leida imenipi, mis nende maailma korda teeb.Või siis inimesed, kes aitavad teisi. Selles pole midagi halba, ainult et ta jätab kõige tähtsama abita- iseenda. Aga iseendaga tegeleda on raske, sellepärast ongi lihtsam valida tegeleda teistega. Kas mitte seepärast polegi praegu nii palju vaimseid üritusi?

Tranfsormatsioni käigus juhtub alati midagi imelist ja erilist. Mäletan oma esimest transformatsiooni, kus küsimuse peale kliendile, millest sa unistad, tuli vaimusilmas pilt õunapuust. Mõtlesin omaette, et no tutkit, nii lolliks ma ennast nüüd ka ei tee, et ma selle jama välja ütlen, sest inimene ei saa õunapuust unistada või tahta olla õunapuu jne. Ootasin edasi, mingit muud pildilist vastust ei tulnud, küll aga selge “nügimine”- ütle see välja! Silmad juba ette häbi täis pobisesin, et mis seos su unistusel on õunapuuga? Oojaaa, ma unistasin tohutust õunapuuaiast, ja mul on see osalt juba ka olemas! Haaa, nii lihtne see ongi. Ühe ilusa lemmikloo räägin veel, sest at ajal juhtub tõesti kõike. Jällegi vaimenergia kokkukogumine. Energia väga laiali. Mõtlen et siin niisama midagi ei tee, võtaks ruupori, ja karjuks ta maailmaruumist tagasi? Mõeldud-tehtud. Ja selgus et väga hea ja töötav tulemus – energia hakkas selle peale lausa kohale voolama. Äkki märkasin enda kõrval umbes 6-7 aastast väikest tüdrukut seismas. Samamoodi ruupor käes, karjumas selle naise ees-ja perekonnanime. Küsin tüdrukult, et kes ta on. Ta vastab rajateele moodi patsi üle õla visates, et Meloodia. Tunnetan teda ja kuna ta mind ei häiri, siis jätan ta tähelepanust välja ja teen oma asja edasi. Peale transformatsiooni räägib see naine oma perest ja muuhulgas ka noorimast tütrest, kes teda väga hoiab. Küsin tüdruku nime. Melody 🙂 Kõik on nii lihtne… Ja nii ilus! Iga transformatsioon on oma olemuselt ime.

Paljud ütlevad, et praegune aeg on kõigutav. Muidugi on, transformeeritud inimestele on see eriti tuttav, muudkui üks üles-alla sõit. Ameerika raudtee ja ilma piduriteta. Kui uus energia ei saa sinust nõuga seda vana lahti raputada, siis ta raputabki jõuga. Viilma ütles, kui ei õpi läbi õpetuse, õpid läbi kannatuse. Täpselt nii on ka transformeeritu puhastus. Uus energia on pidevalt kontrollimas sinu reageeringut puhastustele. Umbes niiet ahhaaa, sa reageerid ülemuse kulmukortustamise peale ikka veel nii? Siis anname sulle seda kulmukortsutamist ikka veel ja veel…et sa ükskord selgeks saaksid- mitte tema, vaid sina ise oled tähtis. Ja kui sa ise oled enda jaoks oluline ja tähtis, siis mis sul sellest, mida ülemus oma kulmudega teeb?

Tähelepanelikult ja rahulikult astu oma samme. Keskendu endale, ära lase ennast kõigutada. Püsi keskmes. Mine oma südamesse ja ole seal tasa. Sule raadio ja teler, viska ajalehed ahju ja koonda see, mis sa oled. Oma südames. Hingates armastust. Ma ei ütle, et ela eluvõõralt, müü oma kodu, ela savionnis ja näri muru. Kaugel sellest. Koli oma südamesse tagasi. Lihtsalt mõtle, mis on elus oluline. Kui sa oled juba kuskil 40-50 a tuuris, süda jupsib, kere raske…sa oled ju olnud kogu elu nii tubli, nii tubli, püüdnud anda endast parimat juba lapsena, koolis, pioneerilaagris, hiljem tööl… Kogu elu. Nii möödubki kõik. Kas see on see, milllest sa lapsena unistasid? Oh üllatust…elus polegi haldjaid ja jõuluvana on naabrionu, pioneerijuht oli lits, tuusikuid soojale maale jagati väikses vastuteene eest.. Mis praegu teisiti on? Mitte midagi. Pärnu lapseootel emad kirjutavad end rajoonidesse sisse, et sünnitoetust saada… Lõputu absurdi jada.

Aga sina ise? See päris sina? Sina, kellel olid unistused? Mis neist saanud on? Istu maha ja tuleta meelde. Aga enne kustuta oma pildist kõik need, kes sinult on midagi nõudnud, kelle arvamusega sa alati arvestasid, kelle hinnanguid sa kartsid ja kelle meele järele püüdsid olla, saada pildist välja kõik ähvardajad ja ülemused, ülbed naabrid, sõbrad, tuttavad ja poliitikud… Kes jääb su pildile üksi seisma? Vaata. Ta on päris sinu nägu, kas pole? Natuke kurb ja hirmul. Ta on kui alasti kistud, kui on eemaldatud kõik need, kes kujundasid ta maailma. Ja nii sa seal oled. Üksi ja omadega. Ja nüüd hakka elama oma unistuste elu. Kujunda oma maailm ise. Võta vastutus ja hakka elama. Ära lükka eemale ja kaugusesse ja eriti “kunagisse” oma seiklust, võta oma kaaslasel käest kinni seni veel, kui ta su kõrval olemas on. Ja hüpake tundmatusse. Kordan nagu oshogi- öeldakse küll et enne mõtle, siis hüppa, aga ma ütlen sulle-

KÕIGEPEALT HÜPPA – …JA MÕTLE SIIS, NII PALJU  KUI  TAHAD!

Meeletusi ja tohutuid hüppeid on pakkunud mulle auratrasnformaatori töö. Kui tulin aasta tagasi kursuselt, siis kogu olemine vibras erutusest tuleviku ees. Ja see vibra ei ole tänagi kadunud, see on veel heledamaks ja kõrgemaks muutunud! Veel suurem! Ma ei ütle et puhastusperiood kerge on, aga ta ei ole mitte midagi ületamatut. Inimene on lõpuks vaba ja õnnelik. Ja teate mis – nende maailmast kaob ajapikku hinnang, viha, armukadedus jm. Niimoodi tuuaksegi paradiis maa peale. Aga see on ainult minu arvamus. Ainult minu tõde. Minu töö. Unistus, mida ma elan. Koos vahvate sõpradega. Nagu sina! 🙂

Ja siin on meie kursuse pilt-