browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

4.veebruar, 2010

jaanuar 23, 2011

Imelikud tunded ja pendeldamine

4.veebruar, 2010

Paljud inimesed tunnevad end praegu nagu ookeanilainetel. Mässavad ookeanilained. Miks sa ennast niimoodi tunned? Miks sa seal mäsleval pinnal üldse olla tahad? Äkki sa klammerdud nende laineharjade külge mingil põhjusel? Kas jõu pärast? Vaate pärast? Sa ju väsid seal üleval ennast lõhkudes ja lõhkuda lastes. Lase oma kael ja õlad lõdvaks ning luba endale luksust langeda ookeanipõhja. Lihtsalt. Nagu sügisene vahtraleht. Põhjas ei tunne sa mingit lainetust, seal on vaikus. Enesega olemine. Kui veab, siis ehk mõni väike merihobu sind uudistamas ja mõni delfiinilaps… See on huvitav tunne, kui see saavutada. Täielik vaikus. T’äielik lõdvestus ja liikumatus. Ja siis vaatad alt üles laineharja poole ja näed, mis jama seal üleval sünnib. Ikka mingi rabelemine ja rapsimine.  Aga sinuga on vaikus ja rahu. Lihtsalt leba ja naudi seda teadmist ning tunnet, mis siin valitseb. Sa oled ise võimeline ennast iga kell aitama ja vaiksesse ookeanipõhja langema. Tee ise kõik, mis vähegi sinust sõltub, et tunda end hästi!

Lugesin öösel üht raamatut, aastast 2002- “Uued rakud, uued kehad, uus elu!” Kõik need muutused, mis praegu inimestega sünnivad, olid teada juba siis. Ilmselt olid paljud inimesed juba siis muutusteprotsessis. See on kanalduste raamat. Sinna on kanaldatud plejaadlasi, Ixaca, Hillarion,peaingel Miikael jt. Leidsin, et Jeesuse kanaldus annab täpselt tänapäevase pildi. Inimestel on raske, sest neis on palju segadust. Ta ütleb väga lihtsalt, millest see nn pendeldamine- teadvus on lülitumas vaheldumisi kahe erineva maailma vahel, 3 ja 4 dimensioon. Sellepärast me ei saagi tihtipeale aru, mis sünnib! Mingi hetk on kõik väga hästi ja siis käib nagu tsunaami üle ning kõik on jälle halvasti. Pendeldamine. Igatahes trükkisin eile natukene Jeesuse kanaldust matrjalide alla. Ehk keegi leiab tuge ja teadmist, et kõik on siiski hästi. Ja endaga hakkama saamine on suuresti enda töö. Jää rahulikuks, võta asja huumoriga, ole teiste vastu kena. Pea meeles kolm sõna- suhtumine, huumor ja tasakaal. Kui muidu ei saa, siis lange ookeanipõhja. See vaikus on tasuta ja sinuga alati kaasas. Sinu südames.

____________________________________________

Väljas on veebruar täna

ja orgudes ruskavad pajud.

Ennast su südames näen:

nõnda rahu mu meeltesse vajub.

Mõtlen – kui üksik ja valge

jäi lapsepõlv maamajja maha.

Surnute korjatud köömneid

ja tumedat meekärjevaha

otsekui hõnguks sealt nüüdki

ja otsekui oleks mu pihud

mustlepa verega võitud

ning vislapuuvaiguga ihu.

Niikaua taevasse vaata,

kui lumed on sadanud alla.

Lumed on vaiksed ja kerged

ja lumede juuksed jäid valla

paljaste võrade kohal,

kus õõtsuvad hõõguvad tähed.

Niikaua lumesse vaata,

kui aupaiste vajub su pähe.

Hirme on maailma kohal

ja kesköiti avardub tuba.

Mis keeles ma paluma pean,

sest surm on meid silmanud juba?

Niikaua lehitse aastaid,

kui haljus on sadanud alla.

Väljas on veebruar täna

ja lumede juuksed jäid valla.

Kuhugi minna ei ole,

sest aja sõnad on valjud

otsekui iilingud lauskmaal

ning nende eest pagevad paljud.

Kannatus tuleb ja läheb

näoga, mis võõras ja tuttav.

Kannatust suudlen su otsaees.

Ma ei häbene nutta.

/Viivi Luik/