Ühte ma luban – ma ei ütle enam kunagi delfiini kohta kala.

Ta ei ole seda. Tal on teadvus. Ja see on selgelt tunda, kui ta otsa vaatab ja noogutab. Öeldes.”Võta vabalt ja mängi!”

Minu all ujusid reas 4 delfiini, ma ujusin nende kohal, ehk paar meetrit neist kõrgemal. Nad hakkasid tõusma, et hingama tulla ja üks riivas mind oma sabaga, minust möödudes. Nad ei eemaldunud. Nad lihtsalt jäidki mu alla. Tundsin nagu mind skännitakse. See oli imelik tunne. Ma ei tahtnud hingata. Ma ei tahtnud mitte midagi, ma lihtsalt olin. Ja eiteakust tuli sõnum- “Liigu omas tempos ja naudi teekonda.”

Inimene on ikka kummaliselt kokku monteeritud. Me suhtleme läbi mõistuse. Delfiin suhtleb läbi südame. Et teda mõista, saan ma ta sõnumi täiesti tuntavalt oma südamesse ja sealt liigub see pähe, sest harjumuspärane meel tahab teada. 🙂 Lahe, eks? 

Mõned delfiinid on väga kontaktsed ja mänguhimulised. Üks jäi äkki Crystali ette püsti seisma. Sain aru, et delfiin võtab kontakti. Ta seisi püstloodis otse meie ees ja palus Crystali tantsule. Nad keerlesid sügavusse ja tulid veepinnale hingama keereldes kui spiraal. See oli imeilus. Valasin pisarad maski seest välja ja jälgisin mängu edasi. Siis tõi delfiin meie juurde värvilise lehe. Ma olin kõigest sellest nii lummatud, et ainult vaatasin põnevusega, mis saama hakab. Crystal võttis lehe ja viis selle sügavamale, kust delfiin selle omakorda ära tõi ja jälle meie ette tiirlema jättis. Ja nii see mäng käibki. Sina mulle, mina sulle. 

Vaatasin seal sügavikus inimesi, nad olid delfiinidega käitudes väga pealetükkivad, ujusid nende poole ja sirutasid käsi, et neid puudutada. Nad lihtsalt ujuvad ära. Aga kui sa oled vaikselt, siis nad tulevad ise sinuga tutvuma. Ookeani etikett. 

Ühel hetkel ujus mu all delfiiniemme väikese pojuga. Ta hoidis uime oma poja peal ja nendest õhkus turvalisust.

Siis tuiskas mööda üks eriti vallatu tegelane, kes võttis vist hoogu juba kuskilt väga sügavalt ja lendas veepinnale õhku tiirlema. Inimesed, kes vees olid juubeldasid ja elasid talle häälekalt kaasa. Ta oli selline nummi eputrilla, pani kohe mitu korda järjest õhulende. Hästi naljakas ja vallatu.

Delfiinid ujuvad kambas, või kahekesi. Või üksi. Nagu inimesedki. 

Nende silmad on elavad, kaastundlikud, vallatud, armastavad. Nad ei uju niisama mööda, nad näevad sind. 

Me ujusime kaldast oma 300-400m kaugel ja meie all laius oma 30m sügavikku. Ma ujusin imeliste ookeani-inglite keskel ja kuulasin nende südamesümfooniaid. Ma tundsin tohutult suurt tänulikkust. Mingi aja ma ujusin ja ainult tänasin. 

Ma elan! Ma ujun. Ma maitsen. Ma puudutan. Ma näen. Ma kuulen. Ma haistan. Ma tunnen. Ma armastan. Ma elan unistuste elu!

 

Kui olime ookeanist välja saanud, värisesin üleni. See oli väga suur kogemus. Meeleline, vaimne, kehaline.

 

Pakkisime end autosse, et sõita järgmisse randa, kus veidi laavakividel päikse käes lebada ja vaikselt endas delfiinide sõnumeid seedida. Järgmises rannas ootas meid aga ees üllatus – delfiinid hullasid seal juba päris kalda lähedal! 

 

Nii toimivad Havail taotlused. Eile lubasime oma sisemised delfiinid möllama ja palusime, et nad kutsuksid ka päris delfiinid meiega ujuma. Nii lihtne see oligi. Ja mis veel homme saab… Magamine Havail tundub olema täielik enese raiskamine, aga paraku nõuab vees ja päikses möllanud keha oma osa ja tahab puhata. Ta saab seda. 

 

Ootan homset. 🙂