browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

9.jaanuar, 2010

jaanuar 23, 2011

Draama  vs  kogemus

9.jaanuar, 2010

Täna meenub mulle millegipärast vanaema. Ja mitte ainult täna, vaid juba viimased paar nädalat torgib ta mind takka. Täna hommikul, pliidi alla tuld tehes, mõistsin ma lõpuks, mida ta teistpoolt loori mulle edasi öelda püüab. Ole sa tänatud, imearmas vaimolend, kes sa selles elus mu vanaema rolli võtsid!

Vanaema oli inimene, keda ma kunagi ei mäleta vihastamas või vihasena. Kui me ka lapsena mingi käki kokku keerasime, siis tema näoilme lihtsalt tõsines, ei muud erilist. Muidugi pragas ta vahel meiega, kui tulime metsa alt prügimäelt koju järjekordse saagiga, aga see pragamine oli alati laste jaoks lahti seletatud. No kust meie võisime teada, et need püksikummiga ümmargused prillid ei olnudki lugemiseks, vaid keevitamiseks 🙂 Me saime alati aru, millepärast meiega riieldakse. Alati. Ja muidugi järgnes peale pragamist kallistus vanaema pehmete tisside ja soojade lihavate käsivarte vahel, see armas pehmus ja soojus ja toidutegemise ja puhtuse lõhn… Turvalisus. Armastus.

Vanaema lugu on pikk ja eriline. Ma ei avalikusta seda siin, sest see ilmub tervikuna kaante vahel. Aga üht lugu tahan jagada küll, sest see on minu praeguse ajaga ja tunnetega seotud. Pealegi ta lausa sunnib teistpoolsusest selle loo avaldamisega mind takka. Ta on seda ennegi teinud, nüüd alles hakkan mõistma neid nö sümptomeid, kui kõrgemalt poolt takka torgitakse.

Minu vanaemal on maailma ilusaim nimi – Amalie-Armanda. Kogu väikelinn, kus ta elas, kutsus teda mamma Maaliks. Vanaemal oli ka õde. Nad elasid koos ühes majas ja siis tuli miski sekeldus, et õde tahtis maja maha müüa ning, raha jagamata, tõstis vanaema majast välja. Vanaema kehitas õlgu, sai kohe kena ja vaikse üürikorteri eramajas, kena tädikese juures, ning tema elu kulges edasi. See ei juhtunud sada aastat tagasi, alles kuskil 70-ndatel. Ma ei ole aastaarve nii täpselt uurinudki, sest asja ajaline külg ei oma mingit tähtsust. Vanaema elas kenasti edasi, rabas tööd teha ja oli üldse mõnusalt positiivne memm. Näiteks võis ta tuttavat nähes keset ristmikku seima jääda ja jutustada autode tuututamisest hoolimata. Ükskord ma küsisin, et kas ta ei karda niimoodi keset autoteed rääkida. Ta rehmas käega:”No kes mind, vanainimest, siis alla ajab!” Ühesõnaga, tema elu oli täis olemist ja tegemist. Olin umbes 14, kui vanaemal oli tulemas suurem juubel. Tema täiskasvanud lapsed olid tema väikeses toas. Seisin Mamma kõrval ja kuulasin suu ammuli, kuidas arutleti, keda pidustustele kutsutakse. Kui Mamma tegi teatavaks, et ta kavatseb kutsuda ka ome õe, pani terve toatäis täiskasvanud lapsi lõugama: “Midagi ei kutsu seda nõida! Jah, teda veel tarvis siia! Jumal küll, ema, ta tõstis su majast välja! Mina teda üle selle ukseläve ei lase! Mina siis ei tule, kui tema tuleb!” Mäletan, et vaatasin sel hetkel vanaema nägu, et kas ta reageerib samamoodi nagu meile, siis kui meie niimoodi vingusime. Ta nägu ei reetnud mingit reaktsiooni, peale kulmude, mis ninajuurele kokku läksid. Lapsed lärmasid omasoodu, püüdes üksteisest üle rääkida, tõeline  seebikate temperament ja lärm! Ja siis tegi Mamma suu lahti ja lõpetas segaduse: “Teil ei ole siin midagi öelda, lapsed. Ta on MINU ÕDE!” Ma ei unusta kunagi seda tooni, millega ta need kaks viimast sõna ütles. Need olid öeldud nii, et igasugune vastuvaidlemine oleks võrdunud millegi õudsega. Minu jaoks. Ka täiskasvanud vakatasid vait. Aga õde juubelile ei tulnudki. Saatis hoopis oma tütre ja tütrepoja ning nendega oli täitsa vahva tutvuda. Kogu suguvõsa viha oli olematuks lahtunud, draama lõppenud.

Miks ma seda lugu meenutan? Sellepärast et hetkel on mu enda elus samasugune olukord, kui Mammal, kus tunnetan ümberringi päris tugevat tahtmist draama järele. Aga draama on mõtetu, sellega lõhutakse ainult oma olemust, oma elujõudu. Tunnen end tugevana nagu Mamma. Ma lihtsalt olen. Ja ma tean, et mul on olemas täpselt samakindel lause. Ma loodan, et ma ei pea seda kasutama. Mul on lihtsalt lootus, et inimesed mõistavad ise- loon ise ja lasen ka teistel luua. Sest nii on hea. Nii toidan ma elu, mitte draamat. Sedasi see uus energia toimetabki, katsudes meid pidevalt uute eksamipiletite pillamisega meie ellu – pead sa vastu? Suudad sa olukorda lihtsalt kogeda, võtta sealt endale vajalik kogemus, integreerida see, ja ainult endana jälle edasi minna? Eluna. Mitte draamana. Meist endist ju oleneb, mida me elame. Kas me elame oma elu kergust või raskust? Mida sina elad? Mida sa valid elada? Miks sa ei ela seda, mida sa valid, vaid tihhtipeale eelistad ikkagi minna kergemat teed ja nautida draamat, ennast ja teisi lõhkudes? Ometi oleks ju kergem elada kergust. Elada ise endana. Iseendana.

Tänane kuupäev on 9. Lõpetamise number. Ja homme on 1. Uus algus.  Ja kui kuu ja aasta ka liita, siis saame kena nr 5! Uued algused, muutused, transformatsioon! Inglite keeles- Kinnitage turvavöö! Ilus oleks täna teistele elamine lõpetada ja hakata mõtlema iseendale, oma elule. Oma kallitele, oma tööle, oma kodule, oma loomingule. Oma loomisele. Luua endale täiesti uus algus ja uus elu. Positiivne ja vaba teiste inimeste arvamustest. See nõuab julgust, ma tean. Aga selles pole midagi ületamatut, sedagi tean ja võin kindlalt väita.

Nii nagu Mamma ei lasknud end häirida oma laste draamakisast, nii ei lase ka mina end häirida draamast. Sest nii nagu tema, sain ka mina aru, et igaüks on selles suures pildis ääretult vajalik, eriline ja austusväärne ning ma võtan teda just niisugusena nagu ta hetkel on. Siin ja praegu.  Eilset enam pole, homset veel ei ole. Igaüks täidab pusles just praegu oma koha. Aga ainult minust sõltub, mille ma valin ja millele oma tähelepanu ehk siis elujõu annan. Kas draamale või hoopis kogemusele, mis mind edasi viib. Viib uute kogemusteni. Laske minevik lahti ja elage praeguses hetkes, andmata hinnanguid. Jõuliselt, naeratades ja iseendana!