browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Äärmused, sõltuvus, hirm ja… KEVAD

märts 18, 2013

Ma ei saa enam olla see kes ma olin. Ja ma ei saa olla seal, kus ma olin, sest isegi seda kohta enam ei eksisteeri.

Tohhoo tillae…!

Hetkel  olen pühendunud  kodule. Ja tõeliselt võimsale suurpuhastusele kuubis.  Väljas ja sees. Asjad, mida pole puututud, lendavad majast välja.  Imeline on see vaba ruumi loomine enda ümber.  Energia saab liikuma , kõik hakkab voolama. Eile oli eriti vahva, turnisin mööda kappe, mille uksi pole 2 aastat avanudki, järelikult on aeg sealt absoluutselt kõik minema visata! Päris lahe oli istuda kamina ees ja järjest pabereid tulle visata. Aga vanade asjade seas oli ka imelisi leide. Nt üks hingepilt Salmelt, millel taga luuletus sellest, et midagi ei tasu talletada, ei head ega halba. Tuleb pidevalt ruumi luua uuele puhtale energiale. Salme vahendas Salme ja pani täiega kümnesse! Lahe!

Tahtsin tegelikult jagada väikseid rõõme.  Jessake, milline vabanemine on mõista, et mina ei ole maailma parandaja… Ma tahan ja saan hoida enda oma selge ja mullesobiva. Ma tahan luua. Ma loon parema minu ja läbi selle muutub mu maailm iga päevaga paremaks kohaks. Õnnelikumaks, puhtamaks, avaramaks.

Ma olen see kes ma olen. Milline mitmemilline õnn on olla mina 🙂 Kas sinu Mina on õnnelik?

Ma võtsin esilehelt reklaamid maha, sest ei suuda enam öelda kellelegi – tule ja saa endale mingidki lihased…kui talle meeldib olla lõtv ja laisk. Mul ei ole tahtmist öelda – tule ja tee oma pea tühjaks, kui inimesele meeldivad tema sundmõtted ja mõttelaiskus. Ma ei saa öelda – ära virise, ära hala, ära ole minevikus, ole tulevikus. Kõigil on ju võimalus tõusta uuele tasandile, aga kui inimene seda ise ei vali ja tahab poriseda vanas, no mis teha. Kuule, aga porise siis vähemalt rõõmsalt , ah?  Mul ei ole tahtmist öelda – Kullake, sa oled ülipinges, tule ujuma,  see vabastab keha pingetest kasvõi mõneks tunniks, aga inimene tõmbab õlad krampi ja on jäigemast jäik. Mul ei ole viitsimist öelda- ära istu toas ja oota, mis elul sulle anda on, mine välja, võta see! kui inimene valib istuda ja olla paigal ja aina hädaldada ja viriseda…  Mis ütleja olen mina, kes ma ei tea ju milles teise inimese teekond seisneb ja kui pika tee ta käinud on!


 

Juhhuuu!  No saad sa aru – iga inimene on oma olemises juba nii perfektne tema oma teel, et täitsa appike!  Õnn on seda kogeda. Mitte mõista. Ko-ge-daa!

Kui viimane vikerkaaresilla uudiskiri tuli, oli mul äkki tunne, et kogu see vaimne staff on tegelikult loodud selleks, et me mitte mingil juhul ei vabaneks ühisteadvusest, et me mitte mingi hinna eest ei  hakkaks ise mõtlema, et me ei kuulaks oma enese algallikat ja et me ikka ja jälle tormaksime otsima mingit uut vaimset tehnikat, gurut, raamatut…
Kõik selleks, et meel võimalikult segi lüüa. Segaduse tekitamine ja infoga ülevalamine on kaval lõks. Sest sellele võivad järgneda  äärmused, sõltuvus ja hirm.
Äkki on seegi ütlemine meele lõks, et kõik tehnikad  viivad ühte kohta, lihtsalt teed on erinevad. Kas ikka on? Kas ikka viivad? Kust sa tead, et kõik viivad? Kas mõni sind mitte endast kaugemale ei juhi? Peateelt kõrvalteele? Kui palju olen ma viimase kuu jooksul kuulnud ikka ja jälle sama lauset – näe, ostsin uue raamatu, aga ei midagi uut…jumal küll raamatud on ikka kallid… blablabla….
 Targem on puuvilju osta! Istuda nägu vastu Päikest… Päriselt ka!

Ma ei taha üldse öelda, et ärge käige vaimsetel üritustel ja ärge lugege raamatuid. Point on muus.

Ma olin 24, kui istusin koos Luule Viilmaga ja ütlesin talle, et loen ööpäevas kaks raamatut- mingi osa minust protestib selle vastu, aga tugevam jääb peale ja see va hull lausa neelab! Ta vaatas mind naeratades ja ütles – “Ainult hea! Kui sa leiad raamatust kasvõi ühe lause, mis sind raputab-elustab-liigutab ja edasi aitab, oled sa sellega töö teinud. Võta see teadmine ja liigu edasi!”
Nii ongi. Elu on peolaud, pole ju mõtet selle juures nälgida! Võta suutäis ja jaluta järgmise lauani. Hullemad kui kalorid, on äärmused! Sõltuvus. Ja ülemõtlemine.

Üks armas inimene helistas mulle ja kurtis-  „…No maitea, teen Kristiina video järgi tööd iga päev, niiet süda paha, aga viimasest vaimuga lõimumisest on juba mitu päeva möödas… Saad sa mind vaadata, tunnen et vaimu pole enam kehas…“
Kurat ja põrgu! Inglid ja pühakud! Inimene, sa oled ju Vaim Kehas. Näpista ennast! Või ma tulen ja näpistan su keha niiet vaim ka undab juuksejuurtest varvasteni!  Nali, nali!

Kas sa oled tähele pannud inimesi, kes kõikvõimalikel kursustel ja loengutel kohal on? Need inimesed seisavad elunurgas, süüdistades peale üritust pea alati – see ju ei aita! Ei aita jah, kui näoga nurga suunas seista  ja süüdistada nurka pimeduses.  Kui sa vaid end ümber pööraks! Mida rohkem mõtlemist, tuulamist, rabelemist ja arutlemist, seda enam vaikib ainus tõeline abimees, kes räägib palju enam kui kõik loengud kokku – süda…  Mis siis saaks, kui lööks loengutele käega ja kuulaks oma südant? Mis siis juhtub? Aga ma tean neid inimesi ka, kes juurdlemise ja ränga töö ja pisarate ja valuga oma helge algallika leidnud. Ja siis naeratavad.  Nad on ilusad. Ja tee kulg on nende püha valik. Ja ma austan seda sügavalt! (Paraku ei väsi ma ilmaski itsistades kordamast – Olgu õnnistatud vabad valikud! No ma lihtsalt kasutan selle planeedi ära, ikkagi vaba valiku planeet)

 Ühel päeval algab aega, kus saab kopp ees olema neist tehnikatest ja teoorias tugev olemisest ja algab töö iseendaga. Mida nii väga kardetakse, et parema meelega tegeletakse teistega, kui põhjatu ja põneva allika – iseendaga.  Iseendaga töö on väga nauditav ja pea olema mitte mingi sado-maso. See on meie meel ja vana uskumus – enesega töö on raske. Ei ole! Kui end armastad ja austad, on see nauding ja ilus äratundmine! Ja siin on ikka tohutult plusse! Näiteks endaga klaarides ei saa ma kunagi midagi varjata või ilustada, ma ei saa kunagi kohalt puududa ja ma olen alati olemas  enda kallistamiseks, endale andestamiseks, endaga tantsimiseks, ja mulle ma ka arveid ei kirjuta. 🙂

Tuletan endale tihti meelde paari lauset filmist “Rahumeelne sõdalane”, kus Õpetaja ütles, et elus on tähtsad 3 asja:

*Paradoks – Elu on müsteerium, ära raiska oma aega selle lahti mõtestamisega!
*Huumor – Säilita huumorimeel, eriti enda suhtes, sest see on jõud, mille sarnast teist pole!
*Muutus – Miski ei jää kunagi samaks, kõik on pidevas muutumises!

Soovitan need laused endale nähtavale kohale riputada ja vaata, mis muutuma hakkab. Muidugi ainult ülespanek ei aita.  Kui igat olukorda läbi nende lausete kogeda  – alles siis on see suureks abiks ja muutuseks!

Üks klient arutles Transioni all:” Tegelt ma ei saagi aru, mida ma siin käin…aga need jutuajamised sinuga on väga toredad…ja pealegi – psühholoogi tunnihind on tunduvalt kõrgem sinu omast!”
Siis me naersime.

Täna see mind naerma ei aja, ohh sa rsk, ütlesin ma ja lõin endale nagu Puhh käpaga otsaette, sest see äratas mu  lõpuks üles! Mina ei taha odav olla. Ma ei viitsi enam teiste eest mõelda, neid saledamaks reklaamida ja pereprobleeme klaarida. Ma olen palju enamat väärt ja iga minu minut siin planeedil on äärmiselt väärtuslik kingitus. Ja kujuta ette – ma kavatsen sellest igat sekundit nautida, olla loomises ja südamest tänulik!  

Aga ma olen kõhklematult valmis tegelema sellega, kes ütleb – VOT NÜÜD AITAB! Mul on vanast kõriauguni, ma tahan ENNAST muuta, ma tahan KOGEDA enamat kui lapsed, töö ja nõudepesu! Ma TAHAN HAKATA ELAMA, SEST MINA OTSUSTAN NII! MA EI JAKSA ENAM HIRMU TUNDA!
Sa ei mõtle ega taju üksi niimoodi, meid on praegu väga palju! Hoiame kokku ja  hüppame koos! Kas pole lahe? Ilma langevarjuta! Ja saame KOGEDA, et ELU HOIAB meid ning maandumine on lilleväljal, ookeanis või sõnnikupõllul – see oleneb ainult suhtumisest , valikust ja ootustest. Ära oota midagi, sest ootused on ainsad, mis põhjustavad pettumusi. Ma ei luba, et su elu muutub imedepõlluks. Ma ei luba, et kõik su suhted saavad olema päevapealt perfektsed. Ma luban olla sinu rollis ja sa saad endast täiesti ausa peegelduse. Hoiatan – See võib sulle mitte meeldida.  Daaa, kellele meeldiks.  Ühte luban ma veel – tööd ma Sinu eest ära tegema ei hakka, aga medalit oled sa juba praegu väärt, kes sa ennast siin ära tunned – sa juba vähemalt piilud välja oma mugavustsoonist!
Miks ma valin sinuga tegeleda? Sest sa oled valmis ja mulle on see väljakutse! Sest see on mulle endale põnev, see avardab mind, see paneb mu elama, see teeb mind elu suhtes uudishimulikuks, elavaks, avatuks! See on kahepoolne.

Kunagi ma blogisin, kui olin augus. Noh ses mõttes et kogu olemine oli ikka väga paha. Siis üks inimene kirjutas – kas tõesti on veel isegi seal kõrgetes energiates, kus sina oled, võimalik auku kukkuda? Tabasin sealt tibake sarkasmi, nii nummi. Õppimine ei lõppe mitte kunagi. Õnneks. Ma tean kindlalt ainult ühte asja – ma ei tea mitte muhvigi ja mind huvitab kõik! Ei ole võimalik seista, elu on liikumine. Elu on energia, pulseerimine, tants!

ELU ALGAB SEALT, KUS LÕPPEB HIRM.

Mida rohkem ma avanen iseendale, ja teistele, mida rohkem ma näitan oma tõelisi tundeid   ja seda rohkem on mul võimalik haiget saada. Aga õnneks on avardumisel ka teine pool – mida rohkem ma kasvan, seda rohkem ma mõistan. Seda rohkem ma õpin end tundma, kuulama, armastama, väestama ja austama, oma südames elama ja seda vähem on võimalik haiget saada.  Paradoks?
Ja siis võibki äkki kellelegi kõrvalt tunduda, et mis sul viga – elu läheb järjest kergemaks ja kergemaks ja kergemaks…
Ei lähe see elu kuhugi. Elu on elu. Mina ise olen tugevam. Täna tugevam kui eile.
Ma lihtsalt olen nüüd natuke aega omaette. Ja ei võta vaevaks murda mustreid, küsida küsimusi ega ommida nurgas. Müttan kütta, koristada, hingan päikest, naeratan, olen loomises ja panen lilleseemned mulda.
Sest Elu on ilus kui lill. Ja mina olen lihtsalt NAINE. Kevades…

“Vaimne inimene on ikka tark küll,” lausus Puhh mõtlikult.
“On jah,” oli ka Notsu nõus. “Täitsa tark kohe.”
“Ja mõistust on tal kah.”
“Jah,” kostis Notsu. “Seda tal on.”
Tükk aega vaikisid mõlemad.
“Eks sellepärast ta vist ei saagi kunagi millestki aru,” lisas Puhh lõpuks.

Heh, saate isegi aru, et tegelikult on Puhhi raamatus „vaimse inimese“ asemel Jänes. Sinna võib igasugu nimesid proovida, isegi Tiina Liimandi. Täiesti vabalt  🙂

Lihtsalt see puhhindus tundub sobivat siia lõppu nii hästi… koos sinu naeratusega.
Armastusega- Päikest!