Karussell. Pea käib ringi ja süda on paha. Kes meist pole tol hetkel mõelnud-
„PEATAGE KARUSSELL, MA TAHAN MAHA MINNA!”
Ma tänan südamest, et olete olnud osa mu teest, kasvamisest ja keerlemisest, et saan sel teel käia, õppida, kogeda ja keerelda. Milline rõõm!
Alates Inglikamba kogunemisest – 6a tagasi – on mul kogunenud virnade viisi tarku raamatuid. Usun, et paarkümmend neist on kuskil kellegi käes, jätke rahulikult endale, ja kui olete sellest välja kasvanud, andke sõbrale edasi.
Panin oma raamatud kokku ja viisin DeLange maja II korrusel asuvasse “Mahe Mandala” poodi, raamatunurka. Hea võimalus tassikese mõnusa tee kõrvale esitada küsimus ja avada mõni raamat…äkki nad räägivad sinuga? Ja kui mõni raamat tahab sinuga koos sinu koju tulla, siis anna sellest Marleenile teada, kuigi raamatutes on minu nimi ja mob nr – kallid, minult ei ole vaja luba küsida.
Aeg maha selle loo pealkirjas tähendab aga seda, et olen väsinud isegi tähelepanu pööramast välistele juhtidele, igasugustele vaimsetele tehnikatele, seminaridele, aju-ja kondiväänamistele.
Mul on Oma Sisemine Teejuht.
Toon lihtsalt ühe näite enda elust. Ma ei söönud mingi aeg liha, ketrasin smuutisid, toitusin tõsiselt tervislikult, minnes sellega täiega üle võlli, ja kõige selle tulemuseks keerasin oma keha nii pekki, et anna olla. Lihtsalt see piir on õhkõrn. Edaspidi söön mida tahan, söön, mis maitseb ja luban oma kehal ise toidupoes valikuid teha. Noh siin on muidugi oht, et poest võib välja marssida ainult ploomimahla ja ingverijuurikaga… Ja süüa pole ikka midagi. Tuleb ju tuttav ette?
Mida ma sellest õppisin? Seda, et keha ongi võimalik kõige rutem nahka keerata keeldudega.
KINDLASTI ON OLULINE, MIDA SA SUHU TOPID, AGA VEEL OLULISEM ON, MILLE SA “TARKADE” PÄRAST SUHU TOPPIMATA JÄTAD!
Üks naine küsis minult, kui panin kohvi sisse tavalist suhkurt, kas ma kasutan seda teadlikult? Point on siin see, et ma lihtsalt armastan kohvi tilga suhkruga, ma ei vaeva oma mõistust teadlikkusega ja minu jaoks ei ole oluline, kas see on magustatud suhkru, mee või kukekommiga. Kõik on lihtne seni, kui ma sellest endale pole probleemi nikerdanud. Ma lihtsalt naudin magusat piimaga kohvi. Teadlikult, kusjuures. (ja siia juurde käib lai naeratus)
Kohtusin omaenese Allikaga vaid sel põhjusel, et jätsin kuulamata ja arvestamata, mis kõikide teiste, gurude ja tehnikate ning tarkade artiklite arvates mulle ja mu kehale parim on. Ja teate mis , olen teinud läbi oma kogemuste superavastuse –
MU KEHA ON MAAILMA TÄPSEIM, PEENEIM, PARIM JA LÄHIM MÕÕDIK ABSOLUUTSELT KÕIGELE!
Inimestele, suhetele, toidule jne. Ja mis eriti lahe – alati omast käest võtta. kõik on võimalik paika panna enda kehaga, kasutamata ühtegi välist abivahendit. Kindlasti on välised abivahendid vajalikud mingi aeg, aga tean, et hästi kerge on neist sõltuvaks jääda… Mõelgem korraks sellele. Ära rutta.
Millest või kellest sa sõltuv oled? Kellele helistad, kirjutad, räägid, kui sa ei tea, mida teha? Ja kui saad vastuse, kui tihti sa mõtled – nääh, ma teadsin seda ju isegi…
AGA NÜÜD KUJUTA ETTE, ET SA OLED SIIN IHUÜKSI. MIS NÜÜD SAAB? KELLE POOLE SA PÖÖRDUD?
Just, just… sinna ma jõuda tahtsingi.
Lihtsalt need kirjad, mis mulle viimasel ajal tulevad, on nii hullult võimsad, et ma tahan seda kogemust siin jagada. Naised nutavad, halavad, vihastavad ja neavad… nad ootavad tegelikult ainult üht – tuge. Aga kui toe kõrvale lisada desserdiks tema enda tugevus, (mida ta millegipärast ise ei näe, kasutada ei oska ega julge) siis selgub, et nad teavad väga ülitäpselt ENDA JAOKS ÕIGE VASTUSE olemasolu enda sees, aga vaja oli vaid välist tõuget.
NAISED EI USU, ET NAD ON KÕIKVÕIMSAD, SEST NAD EI JULGE ISEGI OMAENESE SÜDANT USKUDA!
.JPG)
Üks naine helistas, ema sõimab ja lahmib solvanguid. Miks vanurid lahmivad sõnadega? Miks neile ei ütle keegi nagu lapsele – Ema,suu kinni! Isa,ära lõuga niimoodi! Ämm,vali sõnu! Vanaema, sina räägid siis, kui kana pissib! jne. Ei, nemad kuulatakse kenasti pisaraid neelates ära, sest “hallpead austa, kulupead kummarda…” ja nutetakse – issand küll, emake, miks sa niimoodi räägid? Kamoon, millal siis veel emake räägib sellest, mida ta on alla surunud? Millal ta veel saab täielikult tema ise olla, kui mitte nüüd? Tema Aeg ju tiksub…
JA MIDA SINA OOTAD?
Seega ei maksa vanurite urisevat juttu hukka mõista, karta või nendega ülikannatlik olla. Pole nad seniilsed ühti. Nad lihtsalt julgevad olla need, kes nad on. Viimaks ometi. Ja kui ta muudmoodi seda serveerida ei oska, eks siis tuleb sul tema mänguga kaasa mängida.
Ma ostsin emmele mõnusad pehmed kingad. Ma teadsin, et ta tahab just täpselt selliseid. Kergeid, ülipehme tallaga, ilma paelteta. Viisin need talle ja ta oli nagu 4-aastane laps. Ta rõõmustas, kallistades kingi ja mind! Siis ma nägin äkki pilti, kus ema tõi mulle kingad ja mina rõõmustasin, olin umbes 4-ne… Hakkasin naerma. Sain aru, kui tobe oli olnud kahtlus kingaleti ees, et kas osta või mitte. Ema võttis rahakoti välja ja küsis:“Kui palju?“ Nägin ikka ennast, kui väikest tüdrukut…kellel oli savi, mis asjad maksavad ja savi, et ema teenib üksi, ja savi igasugusest kokkuhoiupoliitikast ja savi maailma kõikidest paljajalgsetest – mul oli vaid üks rõõm –
MINU TULIUUED PUNASED MAAILMA KAUNEIMAD LAKK-KINGAD! JUHHUUUU…!
… vaatasin emmele otsa ja ütlesin:“Mine…“ Ema vaatas mind põrnitsevalt:“Ütle välja…!“ ja ma ütlesingi:“Mine persse, tõsiselt!“ – „Tule sina ka!“ Ja ma pahvatasime mõlemad naerma…
Võib-olla on vanurid vahel vihased, salalikud ja ussitavad on, sest nad on oma MINA alla surunud terve soveti aja! Mõelge, mis eelised on meie põlvkonnal! Et olla see, kes ma olen, et rääkida tõtt. Seda, mida ma tunnen ja just nii nagu asi on.
Kuidas siis oleks ühe päevaga, kus peaks rääkima tõtt? See ei ole mäng. See on väärtus ja väärikus. (Esimene aprill sobiks katsepäevaks ju küll, mis?)
Lea Tabur kirjutas mulle kunagi lause, mis muutis mu suhtumist ja vaatenurka iseendasse. See kõlas tema kirjutatuna muidugi palju kaunimalt, ma panen omas keeles-
“Siin ma sebin. Iga päev. Kõigi teiste heaks, nendega koos. Aga ühel hetkel olen ma ihuüksi kõrgel Linnuteel. Ilma teisteta. Ihuüksi..siis vaatan tagasi ja mõtlen WTF???? Aga mina? Ainult et siis on vist tiba hilja mõelda iseendale…?”
Olen sealmaal, kus ma ei tee enam midagi kellegi teise pärast ja ma ei soovi, et mulle öeldakse – ma tegin seda sinu pärast! See toob parajalt soppa ja segadust ellu, sest inimestel on ootused, ettekujutlused, vaatenurgad. Ma olen ju nii hea. Aga keegi ei tunne mind. Keegi ei näe minu sisse, ei kuule minu mõtteid, ei tunne mu tundeid, sest keegi pole minu teed käinud, pole minu kogemusi kogenud, pole minu vaatenurkadest vaadanud…
Ma olengi hea. Ma olen ka edaspidi hea, aga kõigepealt iseendale, olles see, kes ma olen. Omaenese südames.
Noored naised, palun ärge olge head. Olge lihtsalt need, kes te olete omaenese südames. Kui vaja – murduge. Ka see on lubatud! Vahel peab ka tikksirgena ja uhkena seisma, aga siis tuleks õigel ajal see lõpetada, sest muidu on ilmselt valus murdumine garanteeritud.. Kui sa ei tea, kuidas olla, küsi esiemesena oma südame käest…
***
Yoanita tõusis ja ringutas end, sirutades käed kõrgele pea kohale. Ta tuli tantsides üle toa minu poole ja tema lai helesinine litritega kaetud seelik sillerdas päikese käes nii tugevalt, et pritsis kogu päiksevalguse ka ruumi pimedamatesse nurkadesse särama! Ta jäi mu ette seisma, tõstis hoiatavalt sõrme ja rääkis talle omasel kähiseval häälel hoiatavalt: “Naine! Tark on olla paindlik. Paindlikkus on sinu võti. Õpi seda. Ja tark on kuulata omaenese tarkust, mis tuleb Sinu omaenese südamest. Sa ju tead. Sina ise tead seda… Sina ju tunned sind. Mitte mina…”
Ta naeris kähedalt ja keerutas päikselaigus oma seeliku uuesti üle toa särama. Äkki jäi ta seisma, lõi ta kaks kätt pauguga mu ette lauale, nõjatus end minust vaid paari sentimeetri kaugusele ja sositas mulle läbi oma pikkade juuste näkku:”..Mitte mina! Minusugune hull naine ei tunne kedagi. Peale iseenda…sest mina olengi kõik mis on!”