browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Kus libiseb hetkel sinu kanuu…?

aprill 9, 2012

 

Indiaanlane David.

 

Ühel saarel elas indiaanlane nimega David. Saar oli tore ja külluslik. David pärines saare valitsejate soost: tema vanaisa oli suguharu pealik. Ta elu saarel oli ilus, toitu hulgaliselt, suguharu elas hästi juba pikki aastaid.

 

Sellel saarel aga oli üks imelik omadus – kolme miili kaugusel kaldast algas ülimalt tihe saart endasse kapseldav udumüür. See ümbritses saart täielikult ning kuna udu ei laskunud kunagi saarele, oli saarel ilm selge ja päikseline. Udu jäi kaldast eemale, millest edasi polnud näha, aasta aasta järel samasse kaugusesse.

 

David kasvas üles koos selle uduga ja külaelanikud olid kogenud seda põlvest põlve.  Nad ei osanud seda seletada, kuid tundsid selle ees hirmu, sest ikka ja jälle võttis keegi külaelanikest ette teekonna udu sisse ega tulnud enam kunagi tagasi. Lapsepõlvest oli Davidil meeles üks vanemaid suguharu liikmeid, kes otsustas oma surma eel ronida kanuusse ja sõita udu sisse.  Sellest, mis juhtub siis, kui lähed udu sisse, räägiti igasuguseid jutte, seda eriti õhtuti lõkketule valgel.

 

Külaelanikele oli õpetatud, et kui keegi otsustab kunagi uttu siseneda, tuleb teistel minna oma kodudesse ja mitte toimuvat pealt vaadata! Mõistate, selle kurja uduga seostus suur hirm. Davidil oli aga lapsena ja hiljem teismelise poisinaoma päritolu tõttu võimalik neid harvasid juhtumeid koos suguharu vanematega jälgida. Kuid ainuke kord, mida ta selgesti mäletas, oli see, kui udusse kadus too vana mees. Davidil oli meeles, kuidas vana mees udulaama sisenes, ta nägi teda oma aeru haaramas, kui tema kanuu kergelt udusse liugles, ja nagu arvata võis, ei tulnud ta enam iialgi tagasi. Täpselt nagu pealikud olid öelnud:”Mitte ükski, kes söandab udusse minna, ei naase eal.”

 

Ja valitsejate sugupuu liikmed jäid tundideks paigale, jälgides udulaama pärast vana mehe sinna sisse kadumist, oodates midagi, mis pidi ettekuulutuse järgi juhtuma.  Sest sageli kuulsid nad mõne aja pärast võimast summutatud häält, hirmuäratavat heli, arusaamatut möiret, mis pani nende südamed hirmust peksma.  See heli jäi Davidile terveks eluks meelde.  Kes teab, mis see võis olla?  Oli see ehk teispool udumüüri elav koletis? Või kuulus hääl hoopis hiiglaslikule veekeerisele, mis võttis elu neilt, kes julgesid udust läbi minna?

 

Võib tunduda imelik, et David võttis oma 34. eluaastal vastu niisuguse otsuse, kuid ta tundis udu tõmmet! talle tundus et tema elul on sügavam tähendus, mis tal seni tabamata oli jäänud. Ehk oli see aastaid suikvel olnud tõde ja udu näis kujutavat endast justkui vastust? Tõsi küll, mitte keegi polnud kunagi udust tagasi tulnud, aga see ei tähendanud veel, et nad on jäädavalt läinud, mõtles David. Niisiis asus David ilma ühelegi suguharu vanemale lausumata teele, et vaadata järele, mis on teiselpool udu. 

 

Aeglaselt istus ta oma kanuusse ja sooritas kombetalituse, valmistumaks eelseisvaks ettevõtmiseks. Ta tänas Jumalat oma elu ja eelseisva ilmutamise eest. Ta teadis, mis ka ei juhtuks, saab ta vähemalt teadmise, ning see kannustaski teda jätkama.

 

Nõnda sõudiski David vaikselt ja laugjalt udu suunas. Keegi ei olnud teda jälgimas, sest ta polnud oma kavatsusest kellelegi teada andnud. Varsti jõudiski ta udu servale, mis näis üha lähenevat. Siis märkas David midagi kummalist: mitte keegi polnud kunagi nimme udule piisavalt lähenenud, et midagi taolist märgata, kuid sein tõmbas teda tugevasti enda poole! Seda märgates haaras Davidit hirm. Ta ei vajanud enam aeru, tõstis selle üles ja pani paati. Kanuu kadus koos Davidiga udusse. Uduseina sees olles, kui vool paati edasi vedas, valitses rahu ja vaikus.  Muutus aina pimedamaks ja pimedamaks ning David hakkas tehtu üle järele mõtlema. “Ma olen noor mees ja vedasin alt oma suguharu vanemaid, olles kõrgest soost ning otsustades sellise rumala teo kasuks!” Davidit valdas hirm, mis surilina kombel ta peale laskus, ning pimedus hakkas hiilima tema mõistusesse. Ta värises külmast ja hirmust, kui kanuu omasoodu vaikselt edasi libises.

 

David veetis udus tunde, sel ei tundunud iial lõppu tulevat. Kanuu põhjas kükitades sai ta aru, et oli teinud vea. “Mis siis, kui kõik jääbki nii?” küsis ta endamisi. “Mis siis, kui ma pean jääma siia igaveseks ja surema selles kanuus nälga?”

 

Äkki haaras teda hirmukujutlus sellest, kuidas kõik tema eelkäijad hõljuvad igavesti oma kanuudes, tiirutades luukeredena pimedas udus ümber saare. Kas ta kohtab ka toda vana meest aastatetagusest ajast? Kas miski enam kunagi muutub? “Kus on tõde, mida ma otsin?” hüüdis David valjult udusse.

 

Ja siis see juhtus. David jõudis teisele poole udumüüri! Ta oli nähtud vaatepildist rabatud, sest tema ees laius terve manner: selgelt võis eristada külaelanikke ja külasid, nii kaugele kui silm ulatus! Ta nägi nende korstnatest tõusvat suitsu ja kuulis lapsi rannas mängimas. Kohe märkasid teda piki udulaama paiknevad vaatlejad. Kui ta oli udumüürist läbi tulnud, märkasid nad teda ja puhusid selle tähistamiseks sarve, et teisedki kaldal olijad võiksid teada, et veel üks vapper on udust läbi tulnud. Seejärel kuulis David maalt kostvat tohutut möiret. Rõõmustamise möiret! Austamismöiret! Nad ümbritesid ta kanuudega ja loopisid talle lilli. Kui ta randa jõudis, tulid nad talle vastu ja tõstsid ta oma õlgadele, tähistamaks tema udust läbitulekut. Kõrgest soost David alustas tol päeval oma uut rikkamaks muutunud elu. 

“Krayoni mõistujutud”

 

***

Autori järelsõna (Lee Carroll)

Nüüd võid sa öelda, et mõistujutt on surmast. Sugugi mitte. See jutt räägib uude energiasse saabumisest ja isegi ülestõusmisest. See kõneleb ka rahuldumisest väikeses rühmas, julgemata “udu” tõttu iial sellest väljapoole minna. Jutt on selllest, mis seisab sinu ees, kui tahad käia oma rada. Teist igaühe ees on udumüür, mis vahel osutub su hirmuks ja teinekord sinu muutumatuks loomuseks.

Mis tekitab teis kõige suuremat hirmu? Teist paljude jaoks on selleks hirm õnnestumise ees ja hirm käia oma lepingukohast rada – hirm külluse ees. Võib-olla on selleks lausa hirm valgustatuse ees? Või hirm muutumise ees? 

Mis see ka poleks – sinna tuleb sellele näkku vaadates julgelt siseneda, teades, et tegu on vaid pealispinnaga. Udumüür kujutab selles mõistujutus hirmu ja teisel pool seda toimub rõõmustamine. Kuid sinnamaani jõudmine toob mõnikord kaasa pimeduse aja – see on üleminekuperiood, kohanemaks eesoleva uuega. Sinu ümber olijad hoiatavad sind selle eest, öeldes, et see pole sinu jaoks. Kuid üks osa sinust tunneb tõde.

Miks edastab Krayon sulle selle mõistujutu? See on näide vastutusest meie nüüdses uues ajastus. Käes on oma väe võtmise ja vastutuse aeg kogu planeedi energia jaoks ning sul on aeg ära tunda oma rada!

 

***

Minu järelsõna ka 

See on tegelikult 5 aastat vana raamat. Lähtudes oma tööst,  tundsin tohutut tahtmist just praegu see lugu sulle siia lugeda anda ja küsida sinult mõned küsimused. Küsimused, mis sa oled ise minult küsinud: 

 

Miks on su elus praegu selline raske aeg, jamad ja hirmud läbisegi eufooria ja õnnetundega?

 

Kus libiseb hetkel sinu kanuu? Just praegu… Udus?

 

Miks on nii, et Sa käid vaimsetel üritustel, loed vaimseid raamatuid, aga midagi ei muutu?

 

Kus libiseb hetkel sinu kanuu? Sa oled juba valiku teinud, sa oled teel. Su kanuu libiseb udu hämaruses ja vaikuses seni, kui sa pole otsustanud käia omal rajal, võtnud vastutust oma elu eest ja küsinud nagu David – Kus on minu tõde? Mis on minu tee?

 

Kui sina astud uude energiasse, mis saab su lähedastest, kes ei huvitu sellest?

 

Su kanuu on ikka udus, kui sa niimoodi küsid. Hirm on see udu. Miks sa oled seal udus? Sinu enda valik. Ei kellegi teise…

 

Selle raamatu ilmumise ajaks olin ma läinud läbi udumüüri AuraTrasnformatsiooni abiga. See on avardumine. Vabanemine. Mitte ainult välisest vanast! Vaid sellest, mida mulle enam vaja ei olnud. Elus ja peas said asjad selgemaks. Kadusid kahtlused, negatiivsus, hirmud, viha. Peale seda tuli kohanemine uuega ja see olenes suuremas osas suhtumisest.

Näen praegu palju inimesi, kes tulevad transformatsioonile ja nende elu on üks paras segasumma suvila. Sest nad on At-st kunagi kuulnud ja lugenud, mõelnud umbes nii – ok, päris huvitav asi, tahaks ka seda, keha tunneb asja ära, temagi tahaks… kahjuks sõidab meel sisse oma teemadega – pole raha, mis sõbrad ütlevad jne.

 

Ta juhib oma kanuu udulaama…

 

Läheb mööda aasta. Ta kohtab tuttavat, kes näib nii õnnelik ja rahul, just läbinud At.

 

“Aaaa, tegid transformatsiooni? (Kop-kop teeb Universum taas, kas sa ikka veel ei taba ära?) Ok… tead, ma ka ükskord mõtlesin sellele, aga minu elus on praegu segane aeg…ma ei saa…jne”

 

Miks see segane aeg on? Aga ta keha ju tundis aasta tagasi, et saabki nüüd udust läbi minna, vaid natuke veel….  Keha mäletab seda esimest reageeringut, seda uue äratundmisrõõmu ja tahtmist libiseda läbi udu, ta oli valmis juba siis! Muutusteks. Siis tuli meel…

 

Inimene pendeldab uue ja vana energia vahel, aga hea ei ole ei siin ega seal, lõhkirebimise tunne. Udu on raske nii pikalt taluda. Rahulolu pole, ammugi iseendaga.

 

Ja siis tuleb see räsitud inimene transformatsioonile. Ja lahkudes on ta noorem, rõõmsam, sirgem ning ohkab siiralt:“No mida kuradit ma ootasin terve aasta…?“ 

 

Tema kanuu on jõudnud teisele poole udu…