browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Alice imedemaal

jaanuar 4, 2012

Lugesin praegu netist lugu, kus kirjas surevate inimeste viis suurimat kahetsust

.

1. Soovin, et mul oleks olnud julgust elada enda moodi, mitte sellist elu nagu teised mult ootasid.
2. Soovin, et ma poleks nii kõvasti tööd rüganud.
3. Soovin, et mul oleks olnud julgust väljendada oma arvamust.
4. Soovin, et oleksin sõpradega ühendust pidanud.
5. Soovin, et oleksin lasknud iseendal rohkem rõõmu tunda.
 
Jeerum küll! Kaua see krdi ühisteadvus ja vanad mõttemustrid inimesi poovad ja oma nööri otsas hoiavad??? Kes otsustab, kuidas ma elan, sest kui keegi teine otsustab, siis miks üldse kahetsustunne? Kuidas ma saan olla eikeegi, kui ma olen kõik mis on??? Tunnen, kuidas siit ükski soov minuga ei resoneeru. 
Sest mul on julgust elada enda moodi. Ma ei rüga ega nimeta seda enam ammu tööks, ma loon! Mul on julgust väljendada oma arvamust. Ma hoian sõpradega ühendust, ja kõige olulisem – ma naudin elu, ma tunnen rõõmu igast hommikust, lõhnast, maitsest, helist… ma naudin igat päeva ja igat oma hingetõmmet! Mulle naeratavad tänaval täiesti võõrad inimesed ja ma naeratan neile vastu, see on alohaenergia, mis niimoodi ringleb. See on täitsa nakkav. 🙂
 
Eilsel workshopil lehvitas kaugelt eemalt mulle üks vanem naine. Jõudsin temani ja kallistasime nagu vana tuttavad. Ütlesin talle oma inglise keeles, et ma tean, et pole sind kunagi varem näinud, aga sa oled nii tuttav. Ta oli nõus ja arvas naerdes, et- past life, I think. Tema naeratus oli imeline ja tal oli kaelas kristallist püramiid. Teadsin kuskil mõistuse ja südame vahel kõõludes, et see püramiid on meievaheline märk, et teda siin ära tunda. Imeline elu!
 
Täna oli mul järjekordne päev, kus sai ujutud ookeanis, mängitud universumi liivakastis, käidud oma maalimaga mänguasja järel, filmitud, rõõmustatud, naerdud ning loodud, loodud, loodud! 
 
Mitmete tänaste imede hulgas oli õhupall. Käisime poes ja parklas auto poole minnes hõljus paela otsas täpselt meie teel heeliumiga täidetud sinine õhupall. Huvitav oli see, et kuigi oli veidi tuult, see pall seisis täiesti paigal ja kui olime paari meetri kaugusel, hakkas meile aeglaselt vastu liikuma. Nii andis universum meile kingituse ja me võtsime vastu. Tänulikkusega. Ja ilmse vihjega – mängige rohkem, veel rohkem!
 
Täna oleme palju rääkinud Universumiga, ja palju küsimusi küsinud. Kui tagasi koju sõitsime, siis filmisin korraks ka taevast, sest olid ilusad pilved. Kui videot üle vaatasime, selgus, et keegi vaatas meile vastu. Keegi suur, võimas ja tõsine. See oli nii aukartustäratav hetk, et vakatasime mõneks ajaks vait. 
 
Tavaline päev Havail…
 
Palju alohat teile siit!
Alice(Tiina) imedemaalt 🙂