browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Andy Weir “Muna”

märts 7, 2015

Sa olid teel koju, kui sa surid.
Toimus autoõnnetus. See polnud märkimisväärne, kuid sellegipoolest surmav. Sinust jäid maha naine ja kaks last. See oli valutu surm. Meedikud andsid endast sinu elu päästmiseks parima, kuid see ei aidanud. Su keha oli täielikult purustatud ja usu mind, nii oligi parem.
Ja siis kohtusid sa minuga.

“Mis… Mis juhtus?” küsisid. “Kus ma olen?”
“Sa surid,” ütlesin ma lihtsalt. Pole mõtet keerutada.
“Seal oli… Veoauto ja see libises…”
“Just,” ütlesin.
“Ma… Ma surin?”
“Just. Aga ära muretse selle pärast. Kõik surevad,” ütlesin mina.

Sa vaatasid ringi. Seal polnud midagi. Ainult sina ja mina. “Mis koht see on?” küsisid. “On see teispoolsus?”
“Enam-vähem,” ütlesin mina.
“Kas sa oled jumal?” küsisid sina.
“Just,” vastasin ma. “Ma olen Jumal.”
“Mu lapsed… Mu naine,” ütlesid sina.
“Mis neist?”
“Kas nendega saab kõik korda?”
“Seda mulle meeldib näha,” ütlesin mina. “Sa alles surid ja sinu muretsed põhiliselt oma perekonna pärast. See on tõesti väga hea.”

Sa vaatasid mind põnevusega. Sinu jaoks ei paistnud ma Jumalana. Ma nägin välja nagu lihtsalt mingi mees. Või naine. Mõni ebamäärane autoriteet võibolla. Pigem kooliõpetaja kui kõikvõimas.

“Ära muretse,” ütlesin mina. “Nendega on kõik korras. Sinu lapsed mäletavad sind igas mõttes täiuslikuna. Neil polnud veel aega sind vastumeelseks pidama õppida. Sinu naine nutab väliselt, kuid tunneb salaja kergendust. Kui aus olla, siis teie abielu oli lagunemas. Kui see lohutab, siis tunneb ta ennast suure süüdlasena, et sellepärast kergendust tunneb.
“Oh,” ütlesid sa. “Mis siis nüüd juhtub? Kas ma lähen taevasse või põrgusse või midagi?”
“Ei kumbagi,” ütlesin mina. “Sa sünnid uuesti.”
“Ahah,” ütlesid sina. “Seega hindudel oli õigus.”
“Kõigil religioonidel on omamoodi õigus,” ütlesin mina. “Tule jaluta koos minuga.”

Sina minu järel kõndisime pikkade sammudega läbi olematuse. “Kuhu me läheme?”
“Ei kuhugi eriti,” ütlesin mina. “Lihtsalt mõnus on jalutada, kui me räägime.”
“Mis siis selle kõige mõte on?” küsisid sa. “Kui ma uuesti sünnin, olen tühi leht, kas pole? Laps. Kõik minu kogemused ja kõik, mis ma tegin selles elus, ei oma enam tähtsust.”
“Ei ole nii!” ütlesin mina. “Sinu sees on kogu eelnev teadmine ja kõik sinu eelmiste elude kogemused. Sa lihtsalt ei mäleta neid kõiki praegu.”

Ma peatusin ja võtsin kinni su õlgadest. “Su hing on palju võrratum, kaunim ja suurem kui sa ette suudad kujutada. Inimmõistus suudab hoida sellest vaid väikest osa, mis sa tegelikult oled. See on justkui pistaksid oma sõrme veeklaasi, et näha, kas see on kuum või külm. Sa paned väikese osa endast anumasse ja kui selle välja võtad, oled saanud kõik selle kogemused.
“Sa oled olnud inimene viimased 48 aastat, seega pole sa ennast veel välja sirutanud ja tundnud ülejäänut oma tohutust teadvusest. Kui me siin piisavalt kaua oleme, hakkab sulle kõik meelde tulema. Aga seda pole kõigi elude vahepeal mõtet teha.”
“Mitu korda olen ma siis uuesti sündinud?”
“Oh palju. Palju-palju. Paljudes erinevates eludes.” ütlesin mina. “Seekord oled sa hiina talutüdruk aastal 540.”

“Oota, mida?” kogelesid. “Sa saadad mind ajas tagasi?”
“Noh, ma arvan, et tehniliselt võttes tõesti. Aeg, nagu sa tead, eksisteerib ainult sinu universumis. Asjad on teistmoodi seal, kust mina tulen.”
“Kust sa tuled?” küsisid sina.
“Oh muidugi,” selgitasin ma. “Ma tulen kusagilt. Kusagilt mujalt. Ja seal on teisi, nagu mina. Ma tean, et sa tahaksid teada, missugune maailm seal on, kuid ausalt öeldes ei saaks sa sellest aru.”
“Oh,” ütlesid sina veidi pettunult. “Aga oota. Kui ma sünnin uuesti teises ajas, kas on võimalik, et ma olen mõnikord iseendaga suhelnud.”
“Muidugi. Seda juhtub kogu aeg. Ja kuna mõlemad elud on oma eluaja jooksul teadlikud ainult omaenda elust, siis ei tea saa sa isegi teada, kui see juhtub.”
“Mis selle kõige mõte siis on?”
“Tõsiselt?” küsisin mina. “Tõsiselt? Sa küsid mult, mis on elu mõte? Kas see pole pisut liiga tüüpiline küsimus?”
“See on ju mõistlik küsimus,” käisid sa peale.

Ma vaatasin sulle silma. “Elu mõte, põhjus, miks ma tegin selle terve universumi, on see, et sa õpiksid.”
“Sa mõtled inimkonda? Sa tahad, et me täiskasvanuteks saaksime?”
“Ei, ainult sind. Ma tegin terve selle universumi sinu jaoks. Iga uue eluga kasvad ja arened ning saad suuremaks ja suuremaks intellektiks.”
“Ainult mina? Mis siis kõigist teistest saab?”
“Pole kedagi teist,” ütlesin mina. “Selles universumis oleme üksnes sina ja mina.”
Sa vaatasid mulle tühja pilguga otsa. “Aga kõik inimesed maal…”
“On kõik sina. Sinu erinevad taassünnid.”
“Oota. Ma olengi kõik!?”

“Nüüd sa hakkad sellest õigesti aru saama,” ütlesin mina ja patsutasin sulle õnnitluseks õlale.
“Ma olen iga inimene, kes on kunagi elanud?”
“Või kes kunagi elab, jah.”
“Ma olen Abraham Lincoln?”
“Ja sa oled ka John Wilkes Booth,” lisasin mina.
“Ma olen Hitler?” ütlesid sa vapustatult.
“Ja sa oled miljonid, kelle ta tappis.”
“Ma olen Jeesus?”
“Ja sa oled kõik, kes teda järgisid.”
Sa jäid vait.

“Iga kord, kui sa kellelegi liiga tegid,” ütlesin mina, “tegid seda endale. Iga kord, kui sa kellelegi head tegid, tegid sa seda endale. Iga õnnelik ja kurb hetk, mida mõni inimene on või saab kogema – sa koged neid kõiki.
Sa mõtlesid tükk aega.
“Miks?” küsisid sa minult. “Miks kõike seda teha?”
“Sellepärast, et ühel päeval oled sa nagu mina. Sest see sa oled. Sa oled samasugune, nagu mina. Sa oled mu laps.”
“Mida?” ütlesid sa kahtlevalt. “Sa tahad öelda, et ma olen jumal?”
“Ei. Mitte veel. Sa oled loode. Sa alles kasvad. Kunagi kui sa oled elanud läbi kõik inimelud läbi terve ajaloo, oled sa kasvanud piisavalt, et sündida.”
“See tähendab, et terve universum,” ütlesid sina, “on lihtsalt…”
“Muna.” vastasin mina. “Nüüd on sul aeg järgmisesse ellu minna.”

 

Ja ma saatsin su teele.