browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Tiina Liimandi

AuraTransformaator™,

kuulaja, vastaja, kohalolija, pärnakas 

 

 

Minu elu enne AuraTransformatsiooni  oli suhteliselt rahulik. Nagu tüüne meri kuuvalgel. Rahulik, aga igav. Ma olin katsetanud ja otsinud igasuguseid vaimseid tehnikaid ja üritanud tuua oma ellu muutusi. Ikka asjata. Sest pidevalt sain tunda tagasilangust ning tundus alati, et midagi peaks olema minu jaoks kuskil veel…  Oligi!

Mis siis toimub AuraTransformatsiooni ajal? Puhastus. Kogu vanade energiakehade puhastus- tsakrad, peenekehad jne hakkavad lahustuma (puhastuma), puutudes kokku kõrgema energiaga. Inimeste unistuseks on oma kõrgema minaga ühinemine. At käigus tehakse puhastusega ruumi Vaimenergiale. Kui võtta kauss, mis on ääreni veega täidetud ja üritada sinna sisse asetada teist kaussi, siis mis toimub? Vesi ajab üle ääre. See, mis teis üle ääre ajab, ongi see, mida teile enam vaja pole- vanad mõttemustrid, vanad käitumismallid, vanad uskumused. Nii toimubki puhastus.  Lahkub kõik see, mis pole enam vajalik teie kõrgemaks hüvanguks. Selline näeb vägaväga lühidalt välja vaid üks auratransformatsiooni tehnilisi etappe. Neid etappe on palju. Ma tunnetasin oma transformatsiooni ajal erinevatel tasanditel muutusi, oli väga palju värve, olid kehalised tundmused jne. Need on igal inimesel täiesti erinevad, transformatsiooni käik on väga isiklik, seepärast ma ka seda pikemalt ei kirjelda, sest on inimesi, kes kinnistuvad loetusse ja ootavad siis oma transformatsiooni ajal sama ning ei märkagi oma suures ootuses, mis imed temaga tegelikult sünnivad.

At looja Anni Sennov ütleb, et auratransformastioon on teadlikkuse kvanthüpe. Jah, on küll. Ma pole enam see, kes olin. Ma näen asju kõrgemalt, eemalt, kaugemalt. Ma näen suurt pilti ja ma tean, et see, mida me siin eluna elame, on tegelikult üks müstiliselt ilus mäng ja illusioon. Meie looritagused valikud ja rollid…

Aga mis mu elus siis muutus?

Ma olen kõikidele transformeeritutele soovitanud- hakake pidama päevikut. Hiljemalt aasta pärast te hoiate käes reaalset iseenda muutuste ajalugu.

Mind transformeeris AuraTransformatsiooni Eestisse tooja Crystal Ra Laksmi sügisel 2007. Pean seda oma teiseks sünnipäevaks, sest muutused minu elus on olnud suured. Võib-olla on õigem teile anda lugeda osa oma päevikust? Siin see on:

 

Paar tundi peale AuraTransformatsiooni

Läksin trepist üles magamistuppa ja trepist tormas alla 17 a poeg. Nagu alati rõõmus ja tuiskav. Seekord jäi ta mu ette seima, pani käed mu õlgadele ja andis otsaette mõnusa musi…ja loomulikult tuiskas kohe edasi oma asju ajama.  Seisin üllatunult hetkes ja olin väga tänulik pojale nii sooja vastuvõtu eest tema energiatesse…

 

Üks kuu peale at-d

Ajal on kummaline mõõde. Kadunud on mõiste- “Mul on kiire!” Kadunud on hirmutav lause- “Mul pole aega!” Mu pea on väsinud. Selline tunne, et mu pea on raskelt ülekaaluline , aga kael on võtnud hullult alla. Ja pea on tühi. Täiesti tühi. Tühjus ja vaikus. See on nii kummaline vaikus.Pühalik. Uskumatu, et olen selle saavutanud ilma igasuguste meditatsioonideta! Vaikus. See on nii tuntav, et sa paned seda tähele.  Kuhu on kadunud mõtted? See alatine mõtete virr-varr? Ma ei ole selle üle kurb, ma naudin seda mõttevaikust. On selline puhkusel olemise tunne. Vaimne puhkus. Inimesed võiks vait olla. Ja vaikuse keeles rääkida.

 

Kaks kuud peale at-d

Kibestunud inimeste rünnak, mürgipritsijate päev, vingatsid minevikust… Kustkohast ja miks nad niimoodi üksteise järgi kõik tulevad nüüd?  Pealtnäha nagu juhuslikud kohtumised, isegi paaritunnise vahega. Kes toob ära paar aastat tagasi laenatud raamatud, kes satub keset sõiduteed embama, kes lajatab interneti teel… Täielik segadus. Täielik kaos. Tundsin ennast nendega kohtudes väga imleikult- olen nagu ufo ja ei mõista seda keelt, mida nad sellel planeedil räägivad.  Ja kõik selle päeva tulnukad lajatavad ühise nimetajaga- negatiivsus!!! Uus mina ei põdenud kaua, võttis koera ja läks randa….isegi aru saamata, miks ma nii teen nagu ma teen… Rannas kordasin puhastuslauseid. Väga kaua. Lebasin keskööl rannaliival ja tasakaalustusin. (Seda, et see tähendaski transformaatori keeles- tee seda, mis sulle hetkel meeldib, et tõsta oma energeetika taset- seda ma siis ei taibanud. Aga ma kuulasin vaistlikult oma keha ja juhindusin selle järgi)

***

Ma armastan. Valimatult. Kõike ja kõiki. Ja mis siis, et ma võin haiget saada, mis siis, et inimesed mõõdavad armastuse suurust, mis siis, et armastus kipub muutuma omamiseks. Mul on savi. Ma lihtsalt armastan. Seda on minus nii palju, et see ajab kohe täitsa üle ääre. Ja ma armastan ennast. Sest ma olen see kes ma olen. See on võimas, suur ja püha tunne.  Väga vabastav. Ma võin ennast armastada. See ei ole egoism. See on ainult armastus. See polegi maine… Sellel ei ole lõhna ega maitset, kuju ega suurust… See on olemine! Olemas olemise tunne. Võimas!

***

Appi, ma olen väsinud!Veider tunne. Pea on kehast eraldiseisev üksus. Vahel on nende vahel sõjaolukord. Nagu tänagi. Äkki ma mõtlen üle? Et kui mitte keskenduda ja lihtsalt lasta näitkes vihal olla ja minna, siis kas ta möödubki ise? Et kui ma teda torgin ja temasse klammerdun- teda oma energiaga toidan…siis kas tema teeb minuga sama? Küsimused, küsimused… Miks ma otsin küsimustele väljast vastuseid? Kui minu seest tuleb küsimus,siis on vastus ka minu sees… Otsi, küsi, kuula.

 

Kolm kuud peale at

Ja ei ole sugugi isekas öelda, et armastan ennast. Armastan ennast rohkem kui kedagi teist ja mõistan alles esimest korda, et keha omamine on õnnistus! Kuidas ma seda armastust siis oma kehale pakun, kui mitte tema eest hoolt kandes kõige kõrgemal ja parimal moel?  Huvitav, kui pikka aega ma seal üleval, loori taga, küll järjekorras seisma pidin, et saada endale keha, mis lubab mul joosta, naerda, armastada, tunda, näha, nautida, maitsta… Ma elan! Kui jumalik! Olen väga väga tänulik.

***

Ma pelgan inimestega telefonis rääkida. Ma kardan eksida. Aga kui ma ei suuda kedagi aidata?… Miks ma seda teen? Kas sellepärast, et on vaja või sellepärast et ma tahan? Ma tahan seda teha! Aga mu kogemused on väikesed, mis saab, kui ma eksin? Mis teha? Vaataks kogemusele otsa ja ütleks haledalt…mmm, sa oled nii väike…ära nuta, küll sa kosud! Kui seda mõtet edasi arendasin, hakkasin hoopis ligi tõmbama kõnesid, mis jagasid lahkelt omi kogemusi. Aitäh taas, Universum! Sellega okei. (Ere näide sellest, kuidas algas koostöö Universumiga, mis kestab rõõmsalt siiamaale)

 

Neli kuud peale at-d

Lahkarvamused. Kui minu tõde sulle ei meeldi, siis see on mulle täitsa okei. Sind ärritab lihtsalt see, et sa ei saa ega taha ise omaenda valega leppida. Sa ei näe mind, sa näed minu reaktsiooni, mille sa ise esile kutsud. Halloooo- vaata, see olen ju minaaaa! Aga see kõik on ju vaba valik. Võtan ennast sellisena nagu olen. Mõnus. Ja mis huvitav avastus- asjad, mis enne ärritasid, ajavad nüüd naerma… Hm…Millegipärast ärritab mu leebe naeratus ärritunud inimest veel hullemini…Hakkan ma lolliks minema või? Miks ma enam ei vihasta?

Tegelikult on mul väga vedanud. Nimelt on mind ja mu tegemisi võetudki kodus nii nagu need on. Kes mul siis siin majas on? Mees, kes on mul lasknud kasvada ja lasknud tantsida oma tantsu. Ka tema tantsib oma tantsu. Jumalik on temaga keset elu tantsusaali kohtuda ja koos mõni kena poogen tõmmata, et jälle minna oma tantse tantsima. Me õpime usinalt ühiseid tanstsusamme. See on ilus. Meil on ka supermõnusad pojad. Parimad kaaslased ja mu head kindlad sõbrad.

Nuuh ja kui mind kimbutabki millalgi mõtteräbal mingist teisest dimensioonist- et mind ei armastata— siis kuis saakski, kui ma ise olen ennast aastaid tahaplaanile sättinud! Ma olen selle tänase reaalsuse kõik ju ise edukalt loonud ja ellu viinud. Wow… On jälle aeg olla õppetunnile tänulik ja hakata looma uut reaalsust!..Palju ühe inimese seest võib välja tulla??

***

Ema on ikka lahe tegelane. Teemaks muretsemine. Ta ütleb:”No kuidas sa siis ei muretse oma laste pärast?” No lihtsalt ei muretse, rõõmustan. Eks ta unustab ka aegajalt, et lapsed on juba päris suured tegelased- 18 ja 21 aastased mehed. Üritasin talle selgitada, et kui ta minu üle rõõmustaks, siis ehk läheks mul ka paremini ja veel parem oleks, kui emad oma lapsed endast ükskord lahti laseksid.  Paari päeva pärast istub ema taas mu juures köögis, joome kohvi, ja ta käratab äkki:”Kurat, kui raske on sinust lahti lasta, ometi sa oled juba vana inimene!” Wow…kas pole lahe ema?  See tuli tal nii südamest, et pursukusime mõlemad laginal naerma. Tundsin tol hetkel, kuidas ema mingi osa minust endast eemale lubas ja me kasvasime hetkega koos! Aitäh, ema!

 

Viis kuud peale at

Pargis. Puu all. Olen puuga üks. Minu jalad on puu juured, ulatudes sügavale Maaemani, tundes tema soojust ja armastust.. Mu pea ja käed on koos puu osktega kuskil taevastes kõrgustes…tekkinud on  minu kolmainus- minu isa asrmastab minu ema läbi minu. Armastus. Tasakaal. Ühtsus. Vaikus. Mul pole arveid, ei ole suhteid, ei ole toidumuret. Mitte midagi ei ole. Kui hea. Kui turvaline. Ma armastan seda puud. Kas puul on sugu? Kui on, siis on see vana tamm kõige hoolivam ja lahedam kutt siin pargis. Tõeline pargi kunn. Kunagi küsis Crystal Ra, kas puu minuga räägib? Siis ma ei saanud aru, siis ma naersin selle üle. Nüüd? Nüüd ma saan aru, sest olen saanud kogemuse. Mida kõike veel tuleb??? Ma olen pargis, kus puud minuga räägivad. Ma ei usu oma kõrvu, aga ma usun oma südant, Ja ma ei vaidle vastu. Ma hakkan leppima sellega mis on. On nagu on. Lihtne. Lihtne nagu lapse lalin.

***

Ma üritan vihastada, aga see ei tule välja. Meenutan, mis tunne on ennast kohe kringliks vihastada- ei õnnestu! Selgub, et tõesõna- kõik olenebki ainult minu suhtumisest. Kui ma suhtun olukorda negatiivselt, siis saan negatiivse peegelduse, kui positiivselt, siis positiivse. Selge värk! Miski väline mind ei mõjuta. Mina saan mõjutada välist. Lahe! Poeg kasutab vahel väljendeid, mis mulle eriti ei meeldi. Katsetan, kas kulmukortsutamine veel õnnestub. Õnnestus! Selle peale kostab tema:”No mis sa nüüd kohe solvud, tõesti…maitea… no nagu väike tüdruk!” No kas saab siis mossitada selliste sõnade peale?

***

Jumal kui palju küsimusi! Miks ma siin üldse soperdan? Mis tolku sellest on? Miks tuleb ja tuleb vihastajaid?  Millal see ometi lõpeb? Miks äkki tuli Viha….Valus viha. Jõuetu viha… Kas see vana ükskord ära ei väsi ja maha ei kärvagi??? Kas ma reageerin üle? Ei reageeri üle. Ma vihastan, ja ma vihastan nii, et ma lähen sinna viha sisse, ma olen üleni viha. Ma hingan viha. Ma hammustan viha…ja pahvatan naerma selle avastuse juures. Vihal pole üldse viha maitset…hahahahaaa. Ja samamoodi olen edaspidi hakkama saanud- astu emotsiooni sisse ja lase tal lahustuda ja minna. Mina sain hakkama- Sina saad ka! Lihtsalt ära unusta oma suhtumist ja huumorimeelt.

***

 

Kuus kuud peale at

Appi, universum, kuhu kiire? Kas ma olen mingis talveunes? Kuhu on jäänud mu elust telekas ja raamatud? Mõned inimesed, kes on alati olemas olnud, on ka kuhugi kadunud. Tegelikult on nad koguaeg olemas, isegi lähedal, aga teemad on kaugenud. Samas on lahe see, et tegelikult on ju kõik tasakaalus- juurde on tulnud nii palju toredaid uusi inimesi, kellega palju ühist on jagada, kelle lähedalolek on õppetund. Vahel tahan väga olla omaette. Vahel tahan vaikust. Mitte vaikust, vaid sõnade puudumist. Vahel tahaks lihtsalt olla ja istuda ja tunda ja näha ja nuusutada ja kuulata ja maitsta. Hea et on keha, mis seda kõike lubab. Vahel ma ütlen tasakaalukeha kohta tagavarakeha…aga misvahet. Olen neile tänulik. Kehadele ja inimestele. Eriti lähedastele. Kannatlikkuse eest minuga.

***

Uue aja täiskasvanu on väga lahe olla. Võtad oma teismelist sellena, kes ta on. Lihtne. Poeg otsustas oma tuba hakata koristama. Ta oli üksi juba paar tundi mässand, kui läksin vaatama, kuidas kulgeb. Kõik kapid ja sahtlid olid tühjaks tehtud, riided sorteeritud. Vaatasin ta telekat ja mõtlesin et ei tea, kas sealt tolmukorra alt pilt üldse läbi tulebki..et äkki tooks lapi ja siis… Sedasi saagis vana aja täiskasvanu minus. Uue aja täiskasvanu kehitas õlgu, viskas poja voodisse selili, võttis ta mobiili, otsis muusikat ja lasi silma kinni. Kahe loo pärast küsib riidekapi pealt tolmu pühkiv poeg:”Kuule…sa teist lappi ei viitsi tuua…endale?” Uue aja ema naeratab magusalt, sest mõistab, kuidas ta kaks laulu tagasi ise edukalt selle praeguse reaalse küsimuse lõi teleka ekraani vaadates….raputab siis pead ka vastab ausalt:”Ei”

Poiss kapi juures muigab, noogutab ja pühib edasi. Nii me olime. Kahekesi hetkes. Vahetanud vaikides rollid. Väga armas on mõista oma last, aga sadamiljon korda armsam on, kui su laps mõistab sind!

***

 

Need olid vaid paar näidet. Kõige suurem muutus on kohalolu tunnetus. Mul oli rumal komme saagida minevikuasjades või siis lennata tulevikku. Seda enam ei ole. Ma olen olevikus. Siin ja praegu. Selles käesolevas hetkes. Suur muutus oli ka see, et terve päev võib mööduda meditatsioonis. Siinjuures muidugi on eriti magus eksam minna sellisel päeval ostukeskusesse ja jalutada seal ringi. Olla kohal. Näha ja märgata. Hinnanguid andmata. Pisut Tollelik, ma tean, aga ma naudin ka selliseid päevi.  Kõige parem on viibida looduses. Sealt saate te kõik selle, mis teid puhastab ja toidab. Samuti on väga hea piisav füüsiline koormus. Kes joosta ei viitsi, minge jalutage mere ääres või metsa all. Higistamine on muidugi väga hea asi, sest koos higiga väljub teie kehast ka liigne informatsioon, mida te enam ei vaja. Vesi on suurepärane sõber, eriti looduslikus variandis. Algusaegadesse mahub palju tujumuutusi, aga see on ainult hea. On vaid oluline meeles pidada jällegi oma suhtumist ja huumorimeelt. See on uus kasvamiseaeg, nagu uus lapsepõlv, ainult laspena me polnud kõigest nii teadlikud. Nüüd kasvad sa teadlikult ja kujundad ennast ja oma maalima ise! Milline harukordne võimalus, kas pole? Elada ühes elus kaks elu, ilma vahepeal reaalselt siitilmast lahkumata. AuraTransformatsioon ei ole mingi moeröögatus ega hooajakaup, see pole asi, millega katsetada, et kas see sulle sobib või mitte. See on pöördumatu ja ma pole näinud veel ühtegi transformeeritut, kes sooviks oma vanat aurat tagasi. Kes ihkaks vabadusest trellide vahele?

Kuidas peale at-d puhastusperiood teha enda jaoks võimalikult lihtsaks? Tehes endaga tööd. Usaldades ja kuulates oma keha,  Ja kui see periood on su elus nagu ameerika raudtee, siis ärgu see sind heidutagu- ma olen olemas. Pole mingit põhjust, miks ma ei peaks sind mõistma, kui sa helistad ja ütled: “Ma ei saa aru, mis toimub!” Ma mõistan sind, sest mul on see kogemus olnud. Ma olen selle läbi teinud ja saan sulle abiks olla. Viimasel ajal on tulnud ka kirju ja kõnesid, kus öeldakse- “Ma tahtsin lihtsalt öelda, et mul läheb hästi ja ma olen õnnelik.” Enamus on need inimesed, kes on lahkunud kollektiivteadvusest ja hakanud mõtlema südamega. Just, siin pole kirjaviga- mõtlevadki südamega! Nad oskavad elada hetkes, nad elavad kooskõlas Universumiga ja nad loovad. Nad loovad omaenda igapäevaelu homset ja ülehomset. Sest selleks me ju siia tulla otsustasime. Et tajuda ja tunnetada, et kogeda ja nautida keha, tundeid ja Loomist. Miks me siis vastutahtmist oma igapäevatööd murrame, masu, maksude ja liisingutega maadleme?

Mind aitasid peale at-d alati kolm sõna: suhtumine, huumor ja tasakaal. Oma suhtumisega lood sa oma elu järgmise hetke. Sellele oleks tulus tähelepanu pöörata, eksole? Sest nagu muudki asjad, on ka suhtumine peegeldus. Nii nagu mina suhtun, nii ka minusse suhtutakse. Ilma huumorita oleks elu vaesemast vaesem, täiesti tühi ja mõtetu. Asjadesse sõbraliku huumoriga suhtumine kergendab igat olukorda. Mingil hetkel tuleb juba enese üle naermine ka kenasti välja ja seda lihtsamaks kõik muutub. Väga olulised on minu jaoks samasuguse hullu ja pisut mustapoolse huumoriga sõbrad nagu ma ise. Eriti tore on tunnetada seda, et mitte keegi ei suuda mind enam endast välja viia- ma lihtsalt olen. Ja mida aeg edasi, seda enam naudin draama asemel head komöödiat. Ja mitte ainult ei naudi, vaid loon seda ise. Ja tasakaalus on aegajalt lihtsalt hea olla. Juba see sõna ise on tasakaalustav.

Niisiis- miks inimesed teevad läbi AuraTransformatsiooni? 

Esiteks tunnetavad nad selgelt, et selles elus, mida nad elavad, on midagi väga olulist puudu. Hoolimata püüdlustest, nii vaimsetest kui füüsilistest- ikka on puudu! See on esimene tõuge. Teine oluline tõuge on endas äratuntav muutumisejulgus. Just sel hetkel, kui endale julgetakse tunnistada, et ollakse valmis muutusteks oma elus- ongi õige aeg teha auratransformatsioon. Sest see toetab ja aktiveerib muutusi.  Ja kolmandaks ning kõige olulisemaks põhjuseks on planeet Maa ise, mille energeetika tõuseb iga päevaga. Kes maha jääb, jääb maha. See on ka ok. Aga alati on valikuvõimalus…

Oled sa oma ellu valmis vastu võtma kõrgema teadlikkuse, siira elurõõmu, sisemise rahu ja tasakaalu?

Kuula oma südant ja keha sellele küsimusele vastates.

 

P.S Kui raha on sinu jaoks ainus põhjus, miks sa endale AuraTransformatsiooni keelad, siis tea, et miski siin kiiresti muutuvas maailmas ei ole lõplik ja staatiline. 


Armastuse ja kohaloluga,

Tiina 

 

 

                 

 

Kontakt:

tel: +372 5137207

e-mail: tiina.liimandi@gmail.com