browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Bussisõit

juuni 30, 2015
Täna oli huvitav juhus, üks tore inimene aktiveeris minus paar bussimälestust. Tahaksin neid sinuga jagada. Ükskord ammusel ajal sõitsin bussiga Märjamaale. Buss oli sarjast “tunne-oma-kodumaad”, st peatus igal teeotsal. Tulid peale ämbritega tädid, sõitsid kaks kilomeetrit, läksid maha jne. Mingi hetk oli buss jumala tühi, sõitsime vaid mina ja bussijuht. Istusin kohe esimesel istmel, ukse juures. Nägin, kuidas bussijuht mind peeglist paar korda kiikas, siis kummardus mu poole ja küsis:” Neiu, ega teil midagi selle vastu pole, kui annan siin gaasi, võiks Märjamaal kohvi jooma minna?” No mis sai mul selle vastu olla! Jõime koos kohvi ja tema sõitis edasi.
 
Ajasin oma asjad korda ja õhtul sõitsin Pärnu poole tagasi. Bussi astudes võttis mind vastu lai naeratus:” Ooo, rõõm taas näha! Las ma arvan… Pärnusse?”  Vastasin “Jah!”, läksin tast mööda ja viskasin koti tühjale esiistmele. Tema nimetas summa. Ma kergitasin kulme ja vastasin, et ma ju alles hommikul maksin, mul on pilet olemas,võin näidata! Ta tõmbas korraks ikka selja sirgeks ja ma pahvatasin naerma selle peale. Maksin ja onu arvas pöidlaga teiste reisijate poole näidates, et igavene jama, et seekord talda anda ei saa. Sõitsin temaga hiljem paar korda ka Tallinna vahet, alati ütles ta midagi ilusat ja vabandas, et tallaandmisest ei tule jälle muhvigi välja ja kohvi jääb joomata. Ta oli vana hallipäine mees, ülikonnaga. Ma arvan, et ta on pensionil ja loodan siiralt, et tal ei ole millestki puudus, on terve ja ikka huumorimeelne.
 
Ükskord sõitsin Pärnust Tallinna, mul oli vaja samale tänavale, kus “Tädi Anni kohvik”, bussijaama sõit ja sealt tagasi oleks terve mõtetu tunni võtnud.  Kohviku juures on foor ja minu õnneks süttis punane tuli. Meel ei jõudnud vastu vaidlema hakata, keha tõusis ja palusin magusa naeratusega:” Härra, kas te oleksite nii armas ja avaks kaheks sekundiks ukse, mul on kibekiirelt siia kohvikusse vaja minna!” Bussijuht vaatas mulle otsa, kissitas  silmi ja ütles hästi vandeseltslikult:”Teil on võtted seal, eksole? Noooh, eks ma vaatan ka Õnne 13! Ikka teeme korraks ukse lahti…aga millal…” Rohkem ma ei kuulnud, tormasin välja. Küllap tahtis teada, millal eetris olen… Iga jumala päev.  Aga oma elufilmi peaosas.
 
Ükskord aga sõitsin Luxexpressiga! Ma ei mäleta bussijuhti, aga ma mäletan suhtumist, ja seda, mis sõidu ajal bussis toimus. Istmed olid nii mugavad, et vajusin nagu diivanile, käetoed olid pehmed, heledast nahast. Iste justkui embas mind. Mõtlesin, et jeerum, mis mugavused loodud silma kinnilaskmiseks. Aga äkki ilmus mu ette neiu, kes naeratuse saatel ulatas mulle padja. Tänasin ja mugavlensin veel rohkem. Jõudsin küll mõelda, et ega enam mugavamaks ei anna vist…. “Palun, siin on teile ka tekk!” Eiolevõimalik… Okeiiiiii….  Mugavus ruudus. Imestasin niiet isegi uni läks ära. Plõks oli neiu jälle letis: “Kas võin teile midagi juua pakkuda? Vett? Kohvi?” Eiiiioleeeee… No tõega, see tundus juba ulme. Mõte, et siin on raudselt mingi varjatud kaamera, ajas mind naerma ja uni oli täiega läind. Lehvitaks emale, aga kuhupoole?  Märkamatult oli pool teed läbitud. Äkki ilmus jälle neiu. Kommikausiga! Lutsukad. Raputasin pead ja itsitasin teki sisse, et ilmselt on maandumisrada nüüd juba tuledes. Noh ses mõttes, et kõrvikud lukku ei läheks. Siis olime juba Hortese ees ja jälle ilmutas end neiu uue shokiteraapiaga:”Kus te peatust sooviksite?” Nüüd ma ei pidanud enam vastu ja pahvatasin naerma:” Ei ole võimalik! Aga mida teie pakute?” No ma olin ikka totaalselt maalt ja kummikutega. Selgus, et Luxbussil ongi linnas sees mitmes kohas peatused, mitte ainult bussijaamas. Niiet, kes soovib lahedat sõidukogemust, mugavusest mugavamat sõitu, siis kogege kindlasti.
 
Reisin tavaliselt ikka fotokaga või siis teen telefoniga pilti. Eestimaa loodus on imeline. Pildil pilved.
 
 
IMGP2504
 
Elagu kõik ägedad, rõõmsameelsed ja naeratavad bussijuhid ning bussipäkapikud. Need, kes naudivad oma tööd ja teevad linnadevahelise liikumise meile lihtsalt mõnusaks sündmuseks.  Ja siin näituseks üks kena naisbussijuht, keda filmisin Havail.  Tunnetage tema rõõmu oma tööst.