browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

16-30.juuli, 2010

jaanuar 23, 2011

Eesti, Soome, Rootsi, Norra 16-30.juuli, 2010

Maikuus istusime Crystaliga mu köögis ja ta toksis GPS-i sisse Tromsö. See on kõigest 1500km kaugusel. Mis see siis ära ei ole sinna sõita? Ja veel Angeliga…Vaatasime teineteisele otsa ja lai naeratus valgus me nägudele…

Umbes kuu aega hiljem.

Ma ei ole kellelegi jaganud seda mõtet. Ometi ma tean, et ma pean sinna minema, sest see tõmbab nii hullult, juba kolm aastat. Mäletan esimest korda, kui Crystal mäkke läks ja me olime just-just hakanud kirjutama ja looma oma muinasjuttu. Küsisin temalt- miks sa lähed mäkke, Puhh? Ja ta vastas, et on aastaid rabanud nagu orav rattas. Tookord olin ma natuke kurb, sest 12 päeva olid tohutult pikad mu jaoks, ilma tema kirjadeta. Samas sain üsna ruttu aru, et miski ei takista mul minna ta juurde mäkke.Vaimuna. Ja ma käisin seal igal õhtul. Magama minnes rõõmustasin juba ette, et ei tea, mis mind seekord ees ootab. See kõrgus ja kargus olid vapustavad. Kui Crystal oli mäest lahkunud, siis tabasin end jälle rõõmuga õhtul mäkke lendamas, aga jäin norutades seisma – miks ma lähen, Puhh oli ju mäest alla läinud. Aga seal istus üks väike tüdruk, patsidega. Küsisin, kes ta on ja kas tahab minuga lennata? Ta ütles, et on Kätlin ja ulatas mulle lihtsalt käe. Me lükkasime end kaljult lahti ja tõusime lendu. Nii lihtne see oligi. Väike Kätlin kükitas seal lihtsalt sellepärast, et Crystal Ra tuli koju. Kätlin usaldas end lendu ja lendas omi asju ajama.

Crystal käis vahepeal nii üksi kui grupiga mäes, ma ei tunnetanud mingit tahtmist minna, aga ma polnud seda mõtet unustanud. Ma polnud unustanud imelikku tungi mäkke minna. Ma polnud unustanud mäes olemise tunnet ja õhu kargust.

Mul on suvine töö. Ja nagu kiuste on päike ööpäev läbi Tromsö lähedal mägedes säramas just siis, kui mul on kõige aktiivsem aeg majutuses. Sel aastal sain aru, kuidas ma juba tegelikult kaks aastat olen selle vabanduse varju pugenud. See selleks. Nüüd selgus lisaks, et mu abikaasa ei olnudki selle reisi poolt. Ma mõistan teda täiesti, sest tema ju teab, mis suvekuudel majutuses toimub. Kui ma meest kuulasin ja tunnetasin, siis kogu mu sisemus tõmbus krampi, mind suruti kasti tagasi. Ma ei teadnud tol hetkel mida teha ja ma ei tahtnud astuda võitlusse, ma lihtsalt soovisin, et kõik oleksid rahul. Rahul sellega, et mind kõige kiiremal tööajal kohal ei ole.

Ühel päeval tuli külla mehe õde. Rääkisime maast ja ilmast ja kuna ta on mind siin asendanud, siis küsisin nagu muuseas, et kuidas tal puhkuse ja vaba ajaga on juulis. Ta vastas, et tuleb eestisse tagasi 16ndal juulil. Minu sees võpatas midagi. Mäereis algas 16 juuli.Tänasin mõttes teda ja universumit ning istusin õhtul maha ja pidasin endaga nõu. Kui ma ise pendeldan ja milleski kindel ei ole, siis kuidas saab universum mind edasi aidata, juhtida, saata mu teele märke? Mehe õe ilmumine ja kuupäevade klappimine oli mulle esimeseks märgiks, et aeg on ise ennast kokku võtta ja hakata tegutsema. Korraks, küll vaid korraks, mõtlesin, et okei, ehk ei peagi minema… see raputav tunne- ma ei leia selle jaoks ilmselt õiget sõna.., ma tajusin nii tugevat enesepettust, et tõusin püsti ja hakkasin magamistoas edasi-tagasi käima. Tänasin jällegi universumit ja palusin tal selle heaks edasi töötada, et mu reis toimuks ja mu abikaasa oleks sellega nõus. Küsisin abi kehalt, andes kehale kaks varianti tajumiseks. Minna? Keha tuhises püstloodis üliõnnelikuna mäkke. Mitte minna? Keha ei kuulanud. Ta OLI JUBA ENNE MÄE OTSAS. Ta ei andnud mulle sekundikski võimalustki kahtlusteks. Olin hämmastuses! Ja mul ei jäänud muud üle, kui rõõmuga oma kehaga nõustuda ning hakata teadlikult jälgima, mismoodi asjad nüüd siis edasi toimuvad.

Mul on voodi kohal Salme Allikheina hingepilt, joonistatud 4-5 aastat tagasi. Seal on roheline rada, õrnlilla mäestik ja kõige keskel kõrgub valge mägi ning mäe otsas põleb südamekujuline leek. Mäletasin vaid, et pildi taha tuli Salmel ka luuletus. Võtsin pildi nüüd seinalt alla ja lugesin:

Raskust vaimus ületada-

see on püha sisetöö.

Et järsust tõusust üles saada,

ingel ulatab sul käe.

Naudi rahu minemises,

kärsituna komistad.

Pakutavale kõrvalteele

ära tähtsust omista.

Kõrgel mäel on kõik su pungad

avanemist ootamas.

Tunne enda sisetungi

mäkketõusu pürgida.

Jõuad nõnda nagu astud,

valikud kõik ise teed.

Ära iseenda vastu

sisimas konfliktitse.

Vot selline lugu. Lugesin ja nutt tuli peale, sest aeg tundus olevat parimast parim ja õigemast õigem. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et just nii kõik kulgebki- ingel ulatab raskel tõusul tõesti käe ja täpselt iga rida sellest kaunist luuletusest täitub! Iga rida! Igatsesin tunda mäe energiat. Igatsesin iseendaga kokku saada. Igatsesin seda kohtumist ilma seesmiste konfliktideta, rahus minekut. Koduste meelehärmita ja õnnistusega.

Samas hakkas peas tööle uus pendel. Miks minna Norra üksiolema, kui mul on siinsamas kõik ideaalsed tingimused selleks olemas? Mul on piisavalt arvestav meespere, kes vajadusel laseb mul üksi olla. Kuulan keha. Ei, ta ei nõustu ikkagi, ta lihtsalt tõuseb ja lendab mäkke. Ta minek on niivõrd kindel, et siitmaalt ei saanudki enam tekkida mõtet mitteminekust. Süda oli asja juba otsustanud ja rääkis mõistuse pikali. Meel vigurdas vastu. Kõigega. Aga keha ei andnud meelele enam ühtki võimalust. Ja meel jäi vait.

Ühel päeval sõitsin tuttavatega Tallinna. Istusin autosse ja kõrvalistmel avanes vapustav pilt. Võtsin fotoka välja ja pildistasin. Te lihtsalt ei usuks muidu…

Tuttavad haigutasid koguaeg ja mu küsimuse peale, miks nii väsinud, vastasid nad, et saabusid öösel kell 3 reisilt. Oo, kus käisite? Norras. Okeiiii…

Paar nädalat hiljem tuli majutusse ööbima Ukraina naine. Ajasime hoovis juttu, mul oli võtmekimp käes. Võtmehoidjal on Nordkapp. Naine märkas seda ja ohkas :”Ma olen Krimmis palju mägedes käinud, aga süda igatseb näha Norra mägesid ja fjorde!” Ma ütlesin, et olen siis üks õnnelik inimene- lähen ja näen. Imestasin tookord selle lause peale ise- kust küll selline raudne kindlus? Tänaval kõndides suruti mulle pihku Norra reklaamleht… jnejne.

Paari päeva möödudes tunnetasin, et ei suuda enam nende märkide rohkusega ja mehe suhtumisega omaette hakkama saada. Pidin temaga jagama oma segadust. Öösel magasin halvasti, lainetades kord unne, kord ärkvele, vahepeal vesteldes ja paludes tema kõrgemat Mina mind mõista. Hommikul triikisime siis kohvitassi kõrval kõveraid asju sirgemaks. Meie abielu on olnud usaldav ja teineteist mittepiirav. Me pole kunagi seadnud teisteisele piiranguid ega keelde. Me oleme osanud antud vabadust hinnata ja väärtustada. Mees  rääkiski umbes sama loo, lisades- kui sul on vaja, siis mine. Olin täiesti jahmunud ja oodates tiba irooniat, küsisin, kas nii lihtsalt käibki? Ta naeris südamest ja ütles:  “Okei, keerulisemalt- minu õnnistus sulle!”

Ja ma võin käe südamele panna – ma tunnetasin selle hetke suurust ja  pühalikkust, mis kadus meie vaba naeru taha. Meie vaimenergiate suhtlemine südametasandil oli kohal. Ja mu keha tundis selle ära. Kõigi rakkudega.

Panin tähele, et nüüd hakkas järgmine vaatus peale. Meel hakkas jälle midagi ootama, lootma. ja looma. Kas mul on ootused ja lootused selle reisi suhtes? On. Aga mis need on? Saada rohkem kontakti iseendaga. Ja siis veel..ja siis veel… Asi ei olnud enam meeldiv. Pühkisin peast kõik reisiga seotud mõtted ja igakord, kui need meenusid, kordasin osa oma taotlusest- ma olen avatud, austav ja tingimusteta armastav kõige ja kõigi vastu, aga armastan ka ennast. See tekitas suure ja sooja armastuselaine ning kehal oli niivõrd rahulik ja hea olla, et meelgi rahunes ega viitsinudki enam saagida. Ka Louise Hay lemmikfraas on mind palju aidanud- minuga juhtub parim. 🙂 niimoodi suhtudes ei saa ju minuga midagi teist juhtudagi. Ja kui ka juhtub, siis vähemalt ma hetkeks seisatan ja püüan mõista- milleks see siis minu jaoks parim võib olla 🙂

Ma ostsin endale seljakoti. Kas teie teadsite, et seljakoti ostmine käib täpselt samamoodi, kui riiete ostmine? Mina ei teadnud. Peab ikka proovima ja proovima. Ma ka proovisin. Valisin kena 30L seljakoti. Pilk libises üle teiste seljakottide ja üht 50L kotti märgates tuli selge pilt- ma marsin mööda päikselist maanteed, seljas just see seljakott, jalas saapad ja südames tohutu rahu. Panin väiksema koti ära ja valisin suurema. Rõõmsa tajumisega, et küllap ta mind ühel päeval niimoodi seiklema ka viib. Hea, et ostsin selle koti. Mahukas, mõnus ja mugav. Asjade pakkimine oli omaette ettevõtmine. Ma pakkisin 3 korda ümber. Pooled asjad võtsin viimaks vähemaks. Aga tegelikult oleks võinud veel pooled koju jätta. Ma ei võtnud Crystali nimekirja reegliks. Viga! Oleks pidanud võtma. Muidugi andis ka meie Eesti kuumus mingi kaljukindla tunde- küllap on kõikjal nii kuum. Oh püha lihtsameelsust!

Start Pärnust oli lahe- meie auto ees sõitis Norra buss. Milline kena märk.

Tallinnas kribinal-krabinal sadamasse laeva ja Helsingi poole minema. Laevas oli kummalisi asju. Me pikutasime 8ndal korrusel ja meie juurest läks uks välja. Kahepoolne. Nii vasak, kui ka parempoolne uks käisid kinni-lahti. Üks tädi rammis sellise hooga end parempoolsest uksest läbi, et uks jäigi pärani lahti ja enam kinni ei läinud. Mis te arvate, kustkohast enamus inimesi väljus? Kas juba avatud parempoolsest või kinnisest vasakpoolsest? Loomulikult vasakult, sest tavainimese elus peabki pingutama, jõuga lükkama ja rassima, muidu õhku hingata ei anta. Mõned lipsasid aga lenneldes läbi lahtise ukse. See oli ilus märk. „Teile on uksed avatud, ainult usaldage ja voolake,”ütles meile Universum.

Mööda Soomet oli kena sõita. Kes iganes ka siis roolis ei olnud. Auto tagaistmel toimus tõeline puudutusteraapia ja see oli väga värskendav. Ette sattus lõpuks vaikne kena kohakene, kus saime siruli visata. See pilt on tehtud kell 4 öösel ja siin magavad 4 inimest. Magasin ise autos, keerasin just külge, kui avastasin ilusa valguse. Pildistasin ära ja magasin edasi.

Hommikul järves ujumine, kohvikust saime keedetud vett pudru ja tee jaoks ning teekond põhja poole jätkus.

Jõudsime lõpuks mingi kohani, kus oli palju kelli. (Koha nime ei mäleta) Suured võimsad kellad, mida sai ka helistada. Mul on alati olnud väga tugev tahtmine visata pikali kirikukella all, et tunda kehaga seda vibratsiooni. Ja ma sain seda proovida! Me tegime seda koos Crystaliga ja ma tean, et see puhastas omakorda midagi, mille puhastust just meil kahel väga vaja oli. Xena rallis motaga väikse tiiru, Crystal võttis koju kõne ja nautisime pursakaevu veejugasid, värve ja muusikat, mis extra meie jaoks käima pandi.

Xena roolis, jõudsime Oulu. Siin elab Xena sõbrants Olga. Tõeline supernaine, kes oli katnud laua lõhe, kartuli, salatite ja muu maitsvaga. Olime väga näljased. Nautisime täiega Olga ahjulõhet. Tema nõks oli selles, et ta ei kata fooliumiga lõhet kinni, vaid keerab fooliumi ääred üles, puistab kala peale suhkurt ja paneb kala küpsema ahjus kõrgele, et suhkur pisut kõrbeks.

Maitse oli super! Söök kõhus ja tänulikkus südames, liikusime edasi. Jõudsime järgmise järve kaldale, kus väsimusest kohe telkidesse pugesime. Hommikul ärkasin paari vihmapiisa peale. Me ei pannud õhtul üles telgi kilekatet, vaid ainult võrgu. Ma ei teinud piiskadest erilist numbrit, pealegi uni oli väga magus. Aga varsti andis Crystal alarmi ja mõne minuti jooksul toimus täielik evakueerumine sündmuspaigast, mida laastas juba paduvihm. Jooksin unisena nagu peata kana. Jube pissihäda oli, aga ei tahtnud riideid märjaks teha, kaapisin ennast alasti ja tormasin põõsasse pissile, et kohe autosse tagasi süstida ja riided selga panna. Tõeline sürrealism. Ja naljakas oli ka natukene.

Jõudsime Tromsösse. Mäed võtsid meid vastu uduloorides ja vihmaga. Tundsin, kuidas midagi hakkas minus toimetama ja vaatasin autot juhtivat Crystalit, kelle pilk oli äraolev. Võtsin ta käest kinni. Tromsös ootas meid soe ja kuiv pesa. Omanikuks Ingar, norrakast auratransformaator. Vallaline. Imekauni koduga. Vaaritasime superhea õhtusöögi, käisime dushi all ja avastasime, kui mugav on magada voodis. Alice, va vallatu, igatses küll Ingarile pakkuda tantra-kantrat, aga kuna teda polnud, siis tegime oma kambaga energeetilist tööd ja sebisime magama.

Hommikul oli mäeasjade kokkupakkimine. Crystal tegi meile enne mäkkeminekut mõnusa ekskursiooni Tromsös. Armas linn. Väike, kokkusurutud, miniatuurne. Selline tunne, et ega siin kergesti ennast kuhugi sisse või vahele ei pressi. Majakesed tihedasti kokku ehitatud mööda mäekülgi. Sõime linnas viimase söögi ja vurasime mäe poole.

Otse loomulikult hakkas tibama vihma. Tirisime oma kotid selga ja nägime välja nagu teletupsud. Värvilised ja süüdimatult õnnelikud.

Mäe tipp oli kõrgel ja kaugel. Maapind pehme, kohati märg, samblane, mõne igeriku väikese kasega. Mägi on väga kaval tegelane- sa hakkad minema ja loodad, et järgmise tõusu taga on sihtpunkt, aga ei- järgmise tõusu taga on järgmine tõus jne. Väga kaval süsteem.

Nüüd pange tähele, inimesed, kes on sellele reisile mõelnud- mägedes ruulib kummik! Igasugsed plätud, tossud ja sandaalid on siin täiega out! Paarikümne meetri pärast olid mu jalad läbimärjad ja libisesid sandaalide sees. Tasakaal oli seetõttu raskendatud. Need esimesed paarkümmend meetrit lõid ka pulsi lakke. Istusime. Veesõõm. Vaikus. Milline mõnu! Mingil järgmisel istumishetkel, kui kogu riietus juba higist nõrises, mõtlesin südame tampides, et viskaks selle raskuse seljast, kooriks riided maha ja heidaks siia märja jaheda sambla sisse selili. Minek oli raske. Vaatasin üles ja tundsin aukartust mäe ees. Olin väike kui sipelgas. Kui minu peal kõnnib sipelgas, siis ma pühin ta maha… Kas mägi üldse tahab, et ma tema mööda siin ukerdan? Püüdsin tunnetada mäe energiat, tema olemist ja hingamist. Vastus oli väga jahmatav – Sa oled oodatud! Wow… Tundsin tohutut tänutunnet ja austust mäe vastu. Astusin sammu ja tänasin teda. Imelik oli, et raskus äkki seljast kadus. Marssisin iga sammuga tänades edasi, jõudu oli rohkem ja seljakott ei sooninud enam kuhugi. Aitäh, aitäh, aitäh…

Crystali taotlus oli, et kui jõuame üles, paistab päike ja saame telgid kuivalt üles panna. Kuigi tibas veidi vihma, siis laagriplatsile jõudes, kumas läbi tontlike mustade pilvede päike. Milline tervitus meile! Saimegi telgid püsti. Kuivalt.

Ja siis algas vihm ja torm.  Olin jõudnud koju!

Lebasin oma poja sõbra käest saadud megasoojas magamiskotis ja mõtlesin elu üle järele. Tundsin väsimust. Keerasin peopesad mäe poole ja saatsin talle armastust ning tänu otse südamest, et ta mind ära ootas. See kohtumine oli väga vaikne, see toimus ainult läbi minu ja mäe. See oli minu ja mäevaheline embus. Ma tänasin teda, et ta on mul lubanud siin “maanduda” mõtetes väga tihti, et ta seekord võttis mind vastu kui vana tuttavat. Ühtäkki tunnetasin telgis kolme erinevat kogu. Oli hea tunne, ma usun, et need olid mäevaimud, kes tulid meid üle vaatama või siis ehk hoopis tere tulemast ütlema. Nad olid roosakas-rohekad-lillakad ja tekitasid väga turvalise tunde. Peale neid saabusid tiba tumedamat tooni kujud, küll vaid korraks, aga lahkusid nemadki. Äkki langesin tuhinal allapoole..ja jäin magama.

Nägin unes, kuidas sõidan rongiga Tokiosse. Piletimüüja, selline väike pilusilmne vanamees, ütleb sulaselges eesti keeles :”Kuidas sina küll seal hakkama saad, ise nii väike!” Vaatasin rongis istuvaid väikseid jaapanlasi ja ütlesin vanamehele, et pole ma nii väike midagi, palju suurem kui üks keskmine japuun!

Hommikul oli tõega lahe tutvuda siis uue kodu ümbrusega. Meil oli vannituba ka, aga teisel telgil oli lausa bassein. Ilmselt luxnumber.

Tegin pilte ja tegutsesin väljas nii palju, kui jalad lubasid, sest oli külm. Lihtsam variant oli minu jaoks käia paljajalu, nii jäid plätud lihtsalt kuivaks. Soojust nad ei andnud, kuivust ammugi mitte, seega polnud neist vähimatki tolku.

Läksin ja seisin selle kivilahmaka peal, kus olin juba mõtetes palju olnud. Mägi embas mind taas, kui vana tuttavat. Püüdsin telgis kirjutada, kuid sain kirja vaid ühe lause- käed on liiga külmad, et kirjutada, aga olemine on kõrgemast kõrgem. Nii see oli ka. Ikkagi 600m üle merepinna.

Kuna meil oli kaks telki, siis leppisime kokku, et iga inimene grupist saab magada seal ja veeta 24 tundi üksinduses ja vaikuses. Siitmaalt oli kogu grupp vaikuses. Kui midagi vaja oli väljendada, käis see paberi ja pliitasi abil. Soovitan seda kõigile igapäevaelus. Uskuge, jääb ära palju mõtetut mula ja lähedased avanevad hoopis teisel tasandil. Mulle meeldis keset ööd Crystaliga elu üles kirjutada. Proovige ka. See on hoopis midagi muud, kui rääkimine, mis tihtipeale kipub üle minema jahumiseks, vatramiseks, mulinaks. Lõpuks juba valid sõnu nii hoolega, et neid ei olegi vaja,sest piisab pilgust inimesele silma, ja sa mõistad teda. Nii juhtus minu ja Crystaliga – reisi jooksul ei saanud me enam kaksipidi mõistmisi ega maske lubada. See lihtsalt ei läinud läbi, teisele silma vaadates oli kõik selge, mis toimub. Läbi silmade toimub südametasandi suhtlemine.

Polnud aimu kellaajast ega kuupäevadest. Ühel hommikul kostus telgi ukse tagant sünnipäevalaul. Kas tõesti täna? Minu sünnipäevakink oli tassitäis kristallselget allikavett. Breakfest in bed! Kui kamp küsis, mida ma sünnipäevaks soovin, siis vastasin et päike ja sinine taevas oleksid super! Tol hetkel ei teadnud ma veel, et mäes manifesteerub kõik üsna kiiresti. Sõime ja läksin välja. Päikest polnud. Istusin ühe kivi varju ja tegin pilte. Vaade on nii lummav, et lihtsalt naelutab paigale. See kõrgus, kargus ja avarus on väga tõstvad. Istusin hoolimata jahedusest kivile sülle ja vaatasin taevast. Mis te arvate, mis seal oli? Üsna suur lahmakas täiesti sinist taevast ja kuskilt hiilimas päike. Niimoodi täitus mu sünnipäevasoov. Vaatasin ja nutsin ega suutnud uskuda. Siin ma olen oma sünnipäeval, saanud just forty-fucking-five…ei kata lauda, ei vaarita, ei sebi, ei poodle, ainsaks külaliseks oma sünnipäeval mina ise. Milline vabadus! Milline jumalik ajastus. Tundsin, kuidas mägi toetas ja tema sünnipäevakallistus ei olnud külm ega karge vaid soe ja hoidev. Mõtlesin oma mehe peale ja tundsin tohutut tänulikkust kõige eest, mis ta mulle on 23 aasta jooksul pakkunud. Tohutu turvatunne seoses temaga. Õnnistasin teda mõttes ja kogu peret.

Mägedes on väga huvitav pildistada, sest silmad peavad nägema ka selja taha. Pildistasin vaadet eest, kus vihmakardin koos päiksega mööda maad edasi liikus ja imelisi varje tekitas.

Seljatagune pakkus aga sootuks võimsama pildi! Siin see on.

Sain oma maaletuleku päeval olla endaga. See on suurim kingitus. Aga see kingitus jätkus järgmisel päeval, sest siis sain omaette toa. VIP sviidi koos küünlavalguse ja püha üksinduse iseendaga. Alustuseks magasin kaua. Mägi hoidis väga kõvasti kinni, tõmbas nagu magnetina. Kuna me enam eriti ka söögi peale rõhku ei pannud, siis jõime vaid vett. Natuke kirjutasin ka. Vihma valas ja tuul tormas. Kogu päeva. Helide maailm on mägedes hästi huvitav, vihmasabina, tuule ja kose trio andis vapustavaid kontserte! Vahel kuulsin kuidas keegi kuskil lähedal OM-ib, vahel mängis mingi muusika, vahel keegi laulis… Üksinda telgis lebades, kui telk natuke marutama ja näo peale langema hakkas, tunnetasin hetkeks ebamugavust. Ümber telgi käis kepiga vanamees, kes kordas rahulikult:”Ei ole vaja karta, ei ole vaja karta…” Kui sa nii ütled. Suhtlesin mäega, palusin tal endaga tegeleda ja mägi tegeles. Tol ööl käis tõeline puhastus ja laadimine. Ma tunnen, et ma ei pea neist asjadest üksikasjalikult kirjutama, sest see on mäe ja minuvaheline asi. Aga unes nägin Viking Loto võidunumbreid ja võitsin 6 miljonit.

Puhastus oli nii tugev, et algasid päevad. Jumal tänatud, et võtsin kaasa intiim-hügieeni niisked salvrätid. Ennast ajas naerma- siin ma nüüd siis olen, punalipp vardas. Noh sulandusin kohe täiega Norraga, nende lipp ju ka punane 😉  Uskuge, kõik oleneb suhtumisest. Ja ma olin mäele tänulik sellegi puhastuse eest, kuigi see pidi algama alles nädala pärast. Ju see oli siin selles kohas ja selles ajas vajalikum. Pigem kogesin jumalikke vaateid, kui põdesin hügieeni pärast. Elu on võrratult lihtsam ja ilusam, kui te oskate üldse arvatagi!

Mööduvad päevad, mäe armastus ja vägi on müstiline. Naudin igat hetke. Külmi varbaid, mida tundide kaupa ei tunne, kellegi sooja pilku, puudutust, oshot, transfurfingut, vaadet, vaadet, vaadet… Iman mäge endasse täie jõuga. Avastasin, kui hea on vaikida ja kirjutada öösel Crystaliga. Need kirjad on kallid.

Ilm on stabiilne. Sajab ja tormab. Ühel ööl on telk rohkem horisontaalis, kui vertikaalis. Kaks meie kambast paluvad end mäest ära viia, sest neil on liiga külm. Olen natuke imestunud. Ja kurb. Aga vbl oligi see nendele piiriks. Keegi ei saa mägedes garanteerida ilma. Elu näitas, et võib olla +3 ja võib olla +30. Ilma puhul ei ole mõtet mossitada, kedagi süüdistada ega raisata aega unistamisele kojujäänud soojast sulejopest. Muidugi on alati valik. Nii ka mul oli. Ma ei tundnud oma jalgu, aga ma nautisin vaadet ja vaikust ning mäe energiat. Ma valisin mäe, mitte varbad. Inimeste suhtumine on sellel reisil ääretult oluline. Mida kastad, see kasvab. Kuidas hõikad, nii kajab. Siis ma veel ei teadnud, et ilma saab luua!

Crystal oli paar päeva olnud söömata, ühe päeva ka joomata, kui läks kahte inimest Ingari koju tagasi viima. Olin tema pärast mures, et kuidas ta jaksab uuesti üles tulla. Jaksas ja vajus kohe ka magama. Tuiasin vahepeal mägedes fotokatega ringi. Mul oli väga mugav seda teha, sest Crystali kummikud tahtsid jalutama minna ja ma viisin nad endaga jalutama. 🙂 Koju jõudes murdis jällegi uni. Kui ärkasime, otsustasime ise ilma käsile võtta ja keerutada pisut slaidi. Päike, tuulevaikus, sinine taevas. Koguaeg. Vaatasime kaugusesse..Hall taevas ja ladises vihma. Mägi tõmbas meid magama. Mägi mõjus kui magnet, mis ei lasknud mind lahti, vaid laadis ja laadis oma väega. Kui ärkasime, oli taevas päike. Oli õhtu. Kuna järgmisel õhtul pidime mäest lahkuma, oli vaja hakata tasapisi sööma. Crystal vaaritas putru ja see väsitas teda hullult. Ise ta ütles pudrukeetmise lõppedes telgipõrandale kummuli valgudes, et see ei väsita üldse, vaid võtab hullult energiat. Panete tähele suhtumist?

Keerutasime veel slaidi, tegime natuke energiatööd ja siis oligi aeg asuda teele. Veel kõrgemale ja veel kaugemale. Et öelda päiksele headööd ja ka kohe terehommikust. Läksime tervitama keskööpäikest! Keetsime kaasa sooja teed meega. Ma naduge virisesin ka tee peal, sest järsk tõus hirmutas mind tõsiselt. Aga ma sain hakkama. Kohale jõudes vaatasime kella- 00:00. Jumalik ajastus! Päike hakkas aegamisi allapoole vajuma ja poole tunni pärast tõusis taas. Ma pole midagi nii ilusat näinud. Päike tõusis koos keskööpäikesevikerkaarega.

Karge õhk, põhja jäämeri. Oli nii vaikne, et kuulda olid vaid enda südamelöögid. Ja Crystali võrratu norrakeelne laul päikese tervituseks. Istusin ja tunnetasin, kui oluline on see hetk minu elus. Lõpuks olen ma siin. Lõpuks vaatan ma päikest, mis tõuseb peaaegu keskööl. Mind ei huvita, kuidas see võimalik on, mind huvitab ainult see tunne, see pühalikkus, see üle mägede voolav kuldne valgus ja vaikus, kus heliseb norrakeelne imeilus südamelaul. See vaikus on nii suur, et see paneb lausa karjuma. Aga seda me ka tegime! Ja mäed vastasid. Mägede reegel on lihtne ja peegeldab suhtumist- nii nagu hõikad, nii vastu kajab! 🙂

Aegamisi hakkas jahe. Pidime tagasi laagrisse minema. Teel sai tehtud palju pilte, sest päike kuldas mäed erilise valgusega üle, ja me käisime nagu ülekullatud maastikul.

Uni oli läinud. Kuskil 3 paiku istusin oma lemmikkohta, vaatasin täiesti selget ääretut sinist taevast, ja tänasin kõike ja kõiki. Päike paistis mäeküljele ja sätendas kosevees. Filmisin, sest tahtsin seda heli endaga kaasa võtta. Jalad olid raudkülmad ja märjad. Võtsin jalanõud ära ja kivi ning päike soojendasid mind.

Tunnetasin hetke suurust. Ümberringi haudvaikus, teised magasid. Ma ei raatsinud magama minna, see vaatepilt ja vaikus olid nii võrratult lummavad. Lõpuks niitis uni ka minu maha ning mäe embus sel ööl oli väga aktiivne. Crystal magas väljas kivi peal ning hommikul sadas poolalasti telki nagu tõeline energiapomm :”Maast lahti, päike paistab! Soe on!” Ja nii oligi. Olin maganud vaid paar tundi, aga ei raatsinud aega unele raisata. Ruttu välja, allikasse pesema! Kui jumalik on mägi, kui paistab päike! Nagu suur soe voodi. Võtsime päikest, tegime massaashe ja nautisime õues söögitegemist. Ma arvasin naiivselt, et kesköine päike on ime ja sellega see päev piirdub. Oi, kui naiivne minust! Sellega imed alles algasid. Kogu see päev oli võrratu, sest lõpuks ometi sain endal seljast T-särgi, pikkade varrukatega pluusi, kampsuni ja kileka. Kas te saate aru, mida tunneb keha, kui viskab maha need vammused ja laseb päiksekiirtel tungida läbi pooride , läbi rakkude…kuidas nahk naudib õhku ja päikest! Milline tänulikkus ja nauding! Sajamilline! Sajamilline autasu kannatlikkuse eest! Aga päike tegi meile tiiru peale ja meil oli aeg asjad kokku pakkida.

See toimus vaikuses. Käisime veelkord allikas pesemas ja panime riidesse. Istusime, hoidsime üksteisel ümbert kinni ja pisarad vaikselt jooksid. Kahju oli lahkuda. Kodust, armastavast mäest. Päikesest. Ojast. Vaatest!… Kuid allpool ja 40km eemal ootas meid õhtusöök ja pannkoogid maasikamoosiga ja ülejäänud pere. Allaminek oli tõeline proovikivi. Kuna meil oli palju asju, siis kotid olid tõeliselt rasked. Poole maa peal tundsin, et pilt hakkab tasku vajuma, aga saime istuda ja pilt virvendas ette tagasi. Kott oli väga raske! Aga ma ei saanud viriseda, sest minu ees läks Crystal, kellel oli seljas palju raskem kott kui mul, ja vähe sellest- tal oli kott ka kõhu peal! Mäest alla Angeli juurde jõudes, sadasime mõlemad pikali maha ja julgesin alles siis tunnistada oma nõrkust. See oli tõesti raske. See oli nii piiri peal, et juba valus oli. Paar korda libisesin ka pepuli alla. Aga haiget seal ei saa, pehme on. Ja lõbus ka. No see oleneb jälle suhtumisest. Aga kes plaanib mäkke minna, siis paar nädalat enne reisi poleks paha oma füüsilise poole eest pisut hoolt kanda ja nii nagu Crystal käis autoga kontrollis, nii võiks ka oma “amordid” üle vaadata 🙂 Pisut trenni jalgadele tuleb kindlasti kasuks. Kasvõi jooks ja kükid, kui muud ei viitsi.

Asjad autosse ja kodu poole teele! Vaatasin teel lebavaid lambaid ja üle õla mäe poole tagasi. Seal ta kõrgus… Võimas. Ma olin seal päris tipus! Mina! Ja ma sain sealt alla ka. Ja päev polnud ikka veel lõppenud! Müstika!

Koju jõudes oli väga lahe teisi kohata ja nad kallikesed olid teinud tõelise muinasjutulise õhtusöögi. Kui hea oli tomat ja salat ja juust! Avokaado! Pannkoogid! Alice tegi mulle kohvi piimaga…mmmm

Ja kas teate, kui jumalik on soe vesi? Kas teate, kui kummaline on poti peal pissida? Kuidas küll inimene harjub kõigega kiiresti…

Tohutult vahva oli taas ühises grupienergias koos olla ja jagada oma muljeid. Süüa süüdimatult pannkooki ja nautida seltskonda. Ja teate – päev polnud ikka veel lõppenud! Tromsös on väga eriline kirik, kus toimuvad kesköökontsertid. Kenad klassikalised lood. Mulle see vägaväga meeldis. Soovitan soojalt, kes sinna satub, käige ära ja ärge lugege raha. See ei ole nii kallis, et te ei jõua maksta, aga te saate sealt midagi, mida te mitte kuskilt mujalt ei saa. Saate tunde. Läbi helide, häälte ja valguse. Puhastus. Südamesse ulatuv. Pisarateni ilus. Ülendav.

Ja kas te kujutate ette- oli jälle kesköö… Ma lahkusin sellest kirikust, vaatasin kollast taastõusvat päikest ja mõtlesin endamisi- kas see muinasjutuline päev üldse kord lõpeb? Mingi aeg ma olin mäes ja võtsin selle tänase päikse südamelaulu saatel vastu…ja ta säras mu südames kogu selle väga erilise päeva. See päev oli minu jaoks selle reisi kõige olulisem päev, see pakkus mu kehale ja vaimule absoluutselt kõike, mida ma olin valmis vastu võtma. Enamgi veel, ta andis ka seda, mida ma ei osanud oodatagi ega lootagi!

Eriline päev oli lõppenud ja eriline mina oli sündinud läbi selle päeva.

Tromsö rabas kargusega. Ja tunneliga. Ma armusin tunnelisse, sest sealt läbi sõites juhtus kehaga igasuguseid asju. Vahvaid ja vallatuid. Suuri ja tundelisi. Mõistsin, kuidas mäed on minuga suhtlema hakanud. Olin pisarateni tänulik. Mägedele. Endale. Kogu meie kambale. Elule.

Tromsös õitsevad praegu sirelid. Olen saanud sel aastal olla kaks korda kevades!

Algas kojusõit. ÖÖbimine Alice kodu lähedal asuva kauni järve kaldal. Sealt edasi Tampere lõbustuspark.

Järgnes öömaja otsing Helsingis. Kõik teed, kuhu tahtsime pöörata, olid suletud. Universum oli sinna sättinud keelumärki hoidvad soomlased. Selleks, et meid ootas ees meie jaoks Universumi poolt valmispandud turvaline parginurk. Sättisime telgi üles, ja pugesime magamiskottidesse. Meie peade kohal sõitsid rongid, aga meie magasime nagu lapsed, kes on väsinud lõbustuspargis müttamisest ja naermisest. Esmakohtumine delfiinidega oli südamesse minev ja vapustav!

Mina ja Crystal Tromsö mäe otsas

See oli väga võimas reis. See avas minus palju. See aitas mul tundma õppida iseennast ja kaaslasi. Meid oli 5 inimest. Erilised ja ainulaadsed, igaühel oma tee,minevik ja iseloom. Meil oli koos hea.

Õppisin järjest enam suhtlema ka oma sisemise Valvuriga. Reisil tuleb kõike ette, kes laseb auru välja, kes ironiseerib, kes maandub oma mulli vaikima, kes lobiseb, kes tõstab häält jne. Kõikidel neil hetkedel oli suureks abiks just Valvur. Tihti oli tema õpetus väga õigel kohal:” Astu lavalt publiku hulka ja vaata etendust kõrvalt!” Kuidas see küll toimib! Katsetage.

Inimsuhted sellisel reisil on väga olulised. On hea, kui kõik on ühel nõul, aga seda ei ole alati päris kerge saavutada. Crystal tundis, et ei ole vahel perfektne (vaidlen sulle vastu!), aga ma tahaksin siin öelda järgmistele mäkkeronijatele- kogu reisi kestel hämmastas mind Crystali suutlikkus vastata küsimustele. Polnud üldse oluline, kuskohas ta hetkel viibis, kas autoroolis või tagaistmel, linna vahel või mätta otsas, polnud tähtis, kas oli öö või päev, kes küsis, sai ka vastused. Selline koolitus on iga reisi puhul väga võimas lisaboonus. Ma ei tea ainult, kas kõik seda kasutada, näha ja hinnata oskasid. Grupijuhina töötas Crystal täiesti piiri peal – andes endast kõik. Ta ei tee asju poolikult või niisama. Ta oskas hinnata olukordi. Tema eriline oskus on lasta inimestel valida ka vale valik, vastu vaidlemata. Näiteks hakkasime mäest üles minema ja meile tundus teine rada kergem. Sõnagi vaidlemata valis Crystal meie valitud raja. Loomulikult selgus hiljem tõsiasi, et tegelikult oli tema valik palju kergem. Aga et me selles veenduksime, lubas ta meil mütata. Nii lahe. Sellised õppetunnid on parimad! 🙂

Nautisin selle reisi ajal inimeste soojust, hetkega uue lehe keeramist. Crystal on selles suhtes väga konkreetne – ei mingit roolikeeramist, kui autos on tekkinud pingeid. Pinged said alati kohe olematuks kallistatud ja räägitud. Oli ju auto reisi ajal meie kõigi ühine pisike kodu. Hea oli seal olla ja nautida täiesti lõdvestunud kehaga pingevaba ja lõbusat sõitu.

Crystalil on eriline anne mitte kedagi üksi jätta ja jagada alati võrdselt tähelepanu. Mul oli Tromsös paarkümmend minutit üksindust. Kaks inimest käisid kaugel eespool. Kaks inimest pöörasid tee pealt ära. Jäin mina, fotokas ja kõrvuskumav lause kirikust –  „ Jeg elsker deg!” Hullult lõhnavad sirelid ja keskööpäike. Astusin ja püüdsin ennast väga ausalt tunnetada. Noh, oledki maha jäetud, mis? Vaene mina,uuu? Viies ratas, kuku? Huvitav, miks see ei toimi? Olin väga üllatunud- mul oli ikka hea olla. Ma nautisin hetke, ma nägin maalitud postkaste, siniseid ja oranzid moonid püüdsid pilku. Väike tüdruk aknal tõstis käe. Mägi Ingari kodu juures valgus täis kuldset tõusva päikese väga erilist valgust. Ma olin täiesti üksi keset mingit tänavat Tromsös ja ma nautisin ilma igasuguse halata ja paanikata igat sekundit üksindust, endaga olemist… Midagi minus oli väga muutunud.

Hästi mõnus oli ka kogeda järjest süvenevat kohalolu. Eriti lahe on seda tajuda teiste peal ja Crystal oli selles lõpuks nii tegija, et unustas poole lause peal pidevalt ära, millega lauset alustas ja mida üldse öelda tahtis. See oli väga naljakas kogeda. Tema nii mõnigi lause nägi reisi lõpuks välja umbes selline :” Tead mis, ma mõtlesin et….eee… äää…. mis ma nüüd öelda tahtsingi… Kuule, millest me rääkisime üldse?”

Mul oli selle reisiga seoses tugev taotlus. Täita oma unistus- minna mäkke, olla osa grupist, aga mitte unustada sealjuures ennast ning teha endaga tööd. Ma sain sellega hakkama.  Peaaegu. Taotluse viimane osa täitus reisi eelviimasel päeval-  ingel minus surus alla nii mõndagi. Aga paraku polnud see nii teadlike kaaslastega lihtsalt enam võimalik. Olen teile kõigile väga tänulik, mu müstiline armas mäeperekond.  Lähedus ja usaldus olid selle reisi märksõnad.

Elu mäe otsas oli ilus kui lill ja lihtne nagu laul.

Kes kunagi natukenegi on unistanud mägedest, ära jäta seda võimalust kasutamata. See mägi on tohutu väega ja kõik, mis kaasneb reisi jooksul, on igal tasandil rikastav, tõstev, toitev.

Kui sa vaid ise valid läbi selle rikastuda, tõusta ja kasvada.

Norra reis: http://www.youtube.com/watch?v=sD12wAgh3sc