browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Elu ja Surma ja Armastuse Valguseks

juuli 18, 2011

Elu ja Surma ja Armastuse Valguseks

 

Tähendusrikkad ja tähtsad asjad juhtuvad nüüdisajal. Mu käed surisevad siin klaviatuuri peal, sest ise ka ei tea, kas need sõnad on päris minu enda omad, mis nüüd tulevad. Või on tegu mingi huvitava mikstuuriga kõigist kuhjunud emotsioonidest, mis tahavad kohe varsti võimsalt vallanduda, või hoopis energiatega, millega pole varem kokku puutunud. Diana ja Margus. Kaks inimest läks täna – sinna mujale. Nad nüüd teavad, mis seal on. Meie ei tea, meie võime ainult lohutamatut kurbust tunda… või siiski midagi muud.

 

Dianaga sai kaksteist aastat koos koolis käidud, aga temaga hästi lähedaseks saime möödunud aastal. Me elasime mõlemad huvitaval kombel samal aastal Hispaanias – tema üleval Salamancas ülikooli vahetusõpilasena, mina all Nerjas rändurhingena. Ja meie kohtumisel minu pool mere ääres sai selgeks, et midagi on meie suhtluses kas hästi valesti, puudu või alles avanemas. Tagasi Eestis, nüüd sügisel, tuli välja, et alles avanevas. Kohe nii, et ausalt ja hingepõhjast, häbenemata ja ilustamata sai ära räägitud hästi paljud asjad, mis meil mõlemal olid hinge peal kripeldanud, ja tuli välja, et meie suhtlemine on enam kui jätkusuutlik. Et meie kaks, sellised hingemaailma avastajad, nagu me oleme – ja nii muuseas just Diana oli see, kes mind sellele teele juhatas – , oskame päris palju õppida sellest, mis koos oleme teinud ja kuhu võiksime jõuda. Ainult et ei jõudnudki.

 

Või jõudsime kah. Elu ja surm. Mida huvitavat oleks Diana rääkinud mulle sellel õrnal teemal, kui ta veel meie seltsis oli? Mhmm, ilmselt filosofeerinud midagi üldist ja proovinud oma läbinägevate psühholoogiks-saama-pidanud silmade jõuda minu seisukohast arusaamiseni. Aga nüüd, vabandage väga, kui kedagi sellega riivan, aga minu tundmise koha pealt tegi Diana selle kentsaka ja täiesti ootamatu sammu, nagu tal üldse oli kombeks teha, et tõusis lendu ja läks. Küll kukkus ja läks, aga tulemus on sama. Hinge poolest muidugi tõusis lendu ja uurib neid teisi tasandeid, kust tal minu meelest võib olla väga suur potentsiaal midagi korda saata. Ja saadabki, kas või juba seda, et on täna nii tugevalt minuga. Mul on hästi võimas tunne sellisest valgussõnumist, mida ta kiirgab ja meil kõigil jätkata palub. See on elu, see siin, kus meie veel oleme. Ilmselt ainus kord meie suhtluse jooksul ütlesime just viimasel korral enne jõululaupäeva üksteisele lahkumisel “järgmise korrani!”, Dianal veel kelmikas pilk silmis. Minu jaoks on Diana avanud ühe uue ukse – sellise, kus tuleb lubada oma vaimul rännata neis avarustes, kuhu tavaliselt ei satu. Ja mul on nii hea meel, et ma tean, et Diana on mind sealt vastu aitamas ja toetamas. Ma kohe tunnen seda.

 

Ma usun, et korraliku ametliku maailma poole pealt väärib Diana, nagu me kõik, mingit sellist loetelu tema kordasaatmistest ja edukatest ettevõtmistest. Meil oli temaga selle koha pealt huvitav suhtlus, et nagu täpselt ei teagi neid tiitleid ja aastanumbreid. Meenuvad küll mingite alade olümpiaadide võidud, lingvistika, filosoofia, esperanto, tema omapärane julgus ja aktiivsus, nüüd see osalemine Tartus korporatsioonis ja mis kõik veel. Ja ma ei ole üldse täpne, aga minul on see miski muu, mis ma tunnen, et nüüd eriti on oluline. See, et tema oli inimene, kellega meil oli kogu aeg mingi suhtlemisejama. Midagi oli rääkimata, me saime küll kokku ja kunagi ei teadnud, palju läheb aega mööda, kuni uuesti kohtume. Aga me tegime valiku jagada. Läbinisti hingeuskujana – et me teame, kauaks siia elama tuleme ja mis meil vaja teha on – koidab mulle nüüd, et Diana on ilmselt ainus inimene elus, kellega on nii ausalt ja puhtalt omavahelised suhted ja lood lahti räägitud. Ja nüüd ainsana kõige lähematest ta läks. Millise märgi ta praegusel ajastul andis: välk ja pauk ja ma võingi minna! Olge avatud, armastage, iseennast ja teisi, ja mitte ainult sõnades, vaid päriselt ka, elage nagu te ei tea, kas on homne või kellega koos on homne. Meie traagika, meie oma, kes me siia jääme, on ju nii suures osas sellest, et kuidas meie edasi läheme, kui on tühi koht. Hingel ju ei ole valus, tema vaatab meid pealt ja tundlikumad saavad jõudu ja toetust sellest, kuidas ta jagab meiega oma rahu ja tänu ja julgustab meid edasi elama. Rõõmsalt ja õnnelikult. Aga meil on tihti valus, sest südamel ei ole kerge. Aga südamel võib olla kerge.

 

Minu südamel on kerge. Jah, esimene hetk, on see nii suur ootamatus mõelda ja tajuda, et Dianat ei saa enam kallistada ja tema silmadesse vaadata ja ühiseid mälestusi mõlgutada. Kas see on valus? Ma ei tea, valusad on mõnikord ilusad asjad. See siin praegu on ilus asi. Sellel sündmusel on suur sõnum. Mitte ainult suur, vaid selge ja helge. Meie oleme ju siin, ja siin meie kodu ja pere ja meie maa ja inimesed. Meie rända kõrgustes või teistes dimensioonides, ei tee valgustööd ja meistripraktikat nagu ilmselt Diana varsti. Olgu tal vahva ja äge! Meil on valikud ja ka just praegu on valik. Hästi ilus valik mulle kohe varsti on minna kargesse öhe, jalutada, panna paar küünalt ja nutta. Võib-olla hästi palju, kas või tunde, ja kuulata veel mingit muusikat, aga nutta nii, et oleks puhas ja püha. Et see puhastus, mis tahab nii väga ise tulla, saaks tulla südamest ja põhjalikult. Ja siis tunda selgelt seda valikut olla kõigepealt hästi-hästi tänulik Dianale selle aja eest, mis me siin koos saime olla, koos õppida, jagada ja armastada üksteist just meile kahele omasel viisil, ja siis tunda, et nii palju on veel ees. Me ei saa enam kahekesi võib-olla silm-silma, käsi-käe ja hääl-hääle vastu oma kogemusi jagada, vaid mõnel teisel, energeetilisel viisil, aga ma saan armastada tingimusteta ja kogu täiega iseennast ja oma pere ja kõiki inimesi ja kogu maad enda ümber. See on just selle sündmuse, surma ja suremise mõte. Et kellel vaja minna, saaks öelda, et ma olen armastanud, ja kes jäävad siia, saavad armastuse väge ja pühadust edasi hoida ja jagada.

 

Diana oli alati olnud väga hingeline ja vaimne kuju. Kui meie realistlikus maailmas vähegi sellist tundetaju alles on, siis ma tean, et Diana tunneks suurt rõõmu, kui tema üle võiksid inimesed häid mõtteid saata. Olla tänulikud oma pere ja lähedaste eest, iseenda eest. Ma ei tea, miks ta nii äkki läks. Aga me võime võtta vastu selle tunde, mis meis võib-olla muidu kustumas on, et elul on omad käigud ja pühadus, kuigi me seda igapäevaselt ehk enam ei mäleta. Et meil on võimalus valida kurbus, traagika ja halamine, või tunnetada valgussõnumit. Just valgussõnumina tuleb mulle Diana äralendamine meelde ja ehk nii ongi. Sõnum valgusest, armastusest, selle hoidmisest ja jagamisest. Püha, ülim, hoomamatu eksisteerivad ikka veel ja vahest üha tugevamalt, ja kui me vaevume oma vaevatud päid puhata lasta ja tänutundel elu kui kingituse eest meis voogada, on kõik hästi. Dianal on kõik hästi, seda ma tunnen. Mäletagem meie siis ka, et kuniks elus ja südames veel miski torgib, tirib või tunda annab, on ka kõik hästi. Pärast juba, pärast on ainult paremini.

 

Ja siia lõppu tuleb mult nüüd veel paar rida. Et sellist lendavat segast teksti tuleb minult harva, aga nüüd tahtis tulla. Mõtlesin korra Pärnu lehte kirjutada, aga nüüd ei ole ikkagi see tunne. Vist. Igatahes, too Margus, kellest alguses kirjutasin, oli muusik, kelle all mu õde orkestriski mängis ja mina mängisin koos sama orkestriga kus tema ja üldse naljakas, et sellised kokkusattumised. Kui nad kahekesi sealt lähvad, siis vast vahetavad paar sõna kah 🙂 Sisimas on mul üks tunne, kui tema peale mõtlen – et ta oli õnnetu. Seestpoolt õnnetu inimene. Ja nemad kaks valguskiirgust, kes 26.01.2011 valisid siit maa pealt kuhugi mujale minna, ütlevad meile küll, et lihtsalt armastage ja täike oma kõige pühamat ülesannet, mis teil on. Mis teie südames liigub ja teid hõiskama paneb. Rääkige, jagage ja julgege. Selle pideva vooga, mis on Elu kaasas liikuda ja armastust endas hoida – see on ülesanne, aga meile kõigile koos suure toetusega lahti. Huhh, küünlad ja armastus. Ilus on öö.