browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Fotoblogi. Inimesed on ilusad ja head

september 6, 2016

Elu on olnud kirev ja pikslirohke, olen astunud lõpuks sellele teele, kus ma olin 30 aastat tagasi ja kust ma ei oleks ehk pidanud kõrvalteele ära keerama. Või siis oleksin võinud kõigi muude teede vahel osata teha kannapööre ja oma teele tagasi astuda. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Ja loomulikult on kõrvalteed kavalad, aga väga õpetlikud.

Armas inimene, palun taju praegu selgelt, kas sa teed seda, mis sind avardab, naeratama paneb, tiivustab? Kui ei tee, tee esimene samm – küsi endalt, kas oled üldse oma elu peateel? Sellest alustuseks piisab. Nüüd on valik – kas muutud rahulolematuteks virisejateks (“Mis ma selle teadmisega peale hakkan?”, “Ma ei oska ega julge ega saa midagi muuta!”, “Pealegi on kõik teised- riik, partner, ühiskond, kool, lapsepõlv, vanemad- mu hädades süüdi, mitte mina!”) või lubad enda meelel ja kehal kasvõi mõne minuti kogeda tunnet, mida TÕELISELT TAHAKS TEHA või taju selgelt ja ausalt seda tunnetust, et see, mida praegu teed, ei olegi tegelikult sinu tee. Loe seda tiba segasena näivat lauset veelkord. Mis tunne sul on? See on tohutu algus. See on elumuutev seisund, kus sa ei pea mitte midagi hakkama otsustama selle hetke ajel, lihtsalt luba endale seda tunnet teadvustada. Ma ei ütle, et see sinu peal toimib. Ei pruugi, aga võib. Kui ei proovi, ei saa ka teada.  Minu peal toimis see imehästi, minus muutus midagi ja ma tahtsin mõista, mis saama hakkab, kui seda teadvustatud algul kahtlevat seisundit tajusin. Lubasin sel olla… ja tee viis mind kiirelt takistusteta mu oma pildinurka. 

Vanem poeg oli mulle tohutu suureks toeks. Kui Rainile oma unistusest rääkisin, olid tema siirad sõnad:”Lõpuks ometi!” mulle suurimaks vabanemiseks, võimsaks tõukeks ja innustuseks. Tema toetus on olnud vingemast vingem, sest tema abiga materialiseerus mu pildinurk. Abikaasa lõi valgust nagu Jumal, tinistas pirnid tulerõngaks ja mul oli vaid vaja tegutsema hakata. Olen neile oma meestele südamest tänulik iga abisõna, abikäe ja nõuande eest! Aitäh Rain ja Ain, olete supertoetavad mehed! Ja Raitule aitäh teisele poole maakera moraalse toetuse eest!

Kõik algas muidugi uue kaamera ostmisega. Õnneks sain proovida ka protöövahendit, millega kahel päeval pildistamas käisin ja peale mida käte värinal edasi tiksusin. Siis otsustasin, et minu uus kaamera peab olema kerge, mugav, tark, manuaalne ja ma saan vahetada objektiive. Sattusin juhuslikult ühe video peale, kus maailmanimega fotograaf tegi video teemal, miks ma lahutan end Nikonist ja abiellun Sonyga. See oli minu jaoks kirss tordil ja mu valikuks osutus hübriidkaamera. Tänaseks olen oma uut sõpra ikka enda arvates tundma saanud, aga paraku suudab ta mind ikka veel üllatada. Ma lihtsalt tean ja olen kogenud, et Sony on parim. Minule. Sest ühtegi pilti ei tee kaamera ise, vaid see, kes kaamera taga on. Hing püüdmas hinge. Nii lihtne see ongi. 

Kui pildinurk oli loodud, tuli leida pildistatavad. Ma olen nii õnnelik, et mu elus on kalleid ja vahvaid sugulasi ja sõbrannasid, hulgaliselt üliarmsaid lapsekesi, kellel olnud aega ning tahtmist kaamera ees istuda ja särada. Olen tänulik naistele, kel on julgust ja aega piiluda iseendasse, sest mis see pildistamine muud on, kui oma hinge sisse vaatamine, iseenda avastamine läbi oma turvapiiride nihutamise. Ja see ei ole ainult modelli endasse vaatamine, ka fotograaf vaatab endasse, kui ta pildistab. 

Olen vähe pildistanud portreesid. Õpin alles. Kui kunagi fotoateljees töötasin, oli võimalus teha vaid 1 klõps. See üks pidi olema parim, see pidi näitama mulle iga kord, milleks ma selles hetkes ja selle inimesega võimeline olen.  See oli väga suur vastutus, see tegi pildistamine tõsiseks tööks. Praegune tehnikamaailm lubab lustida palju laiemalt ja see on nii vahva! Lubab kasutada rohkelt abivahendeid, proovida, mängida, korrata. Otsida võimalusi jne.

Nii tore on tunnetada, kuidas pildistamine kulgeb. Räägime, sebime, sätime. Vahepeal võib väga kiireks minna, samas võib äkki kõik olla täiesti liikumatu! Täielik liikumatus, kus hetk on kõik mis on. Või siis lihtsalt istume ja joome kohvi, lõkerdame naerda, unistame või lobiseme läbi tulerõnga. Sellest rõngast ei pea läbi hüppama ja see ei tee haiget, see ainult valgustab. Soojalt. Ja meil ei ole kuhugi kiiret. Iga inimese pildistamine on omaette lugu. Ma luban lool kasvada, vahel suunan mina, vahel modell, vahel mängin kaasa, enamasti oleme voolamises ja anname rooli käest. Mulle ei meeldi öelda klient. Ma imetlen oma kauneid modelle. 

 

 

portree

 

 

Esimene inimene, kes mul fotoka ja valgusrõnga ees pikemalt istus, oli Merli. Tegin mürinaga paarsada pilti ja kui pilk ühele peale läks, jäin seda vaadates lausa hingetuks. Ma ei saanud äkki arugi, kes nimelt mulle fotolt vastu vaatab, aga tavaline Merka see polnud. Minu Merka see polnud. Seal oli midagi enamat. Mingi uutmoodi kindlus, mingi vana tarkus, lummav rahu ja lubamine. Kui küsisin, kes sa oled, tuli vastus, et ravitseja, aitaja, teadja Merlis. Pilt haaras mind täiega. Saatsin Merkale, ei rääkinud talle oma tundmusest midagi, vaid küsisin, keda ta näeb. Ta arvas, et tervendajat endas. 

Nii oli pildile astunud inimese hing. Täna ma olen juba targem, ma teen eeltööd. Võite vabalt võtta seda kui põrunu juttu, aga ma räägin enne kohtumist inimese hingega ja palun tal avalduda fotosessiooni ajal. Ja ta avaldub. Ma olen hingedega sõber, ma tean, et inimesed on kõik ilusad ja head. Hingelt. Välimus on ainult välimus. Ja kui hing on kaunis, on seda ka välimus.

Kuidas ma tean, et see on hingepilt? Pildistava olemus muutub mingi hetk. Mina tajun modelli asemel enda vastas nö “kedagi teist”, suuremat kui inimene ise, suuremat kui pelgalt keha. Pilt erineb teistest piltidest. Seda pilti ei pea tavaliselt ka töötlema. Sellel pildil on miski, mis lummab. Selle pildiga kaasneb mingi kummaline sisemine rahu ja seisund. Ainuke jama on olnud selles, et kas satun peale…või lasen käest? Aga võib-olla ma sellepärast siin olengi? Et pildistada inimhinge…

Nüüd läks asi minu jaoks ikka põnevaks kätte. Pildistamine polnud enam lihtsalt pildistamine. Täiega ootasin juba järgmist inimest ja eks ma ju ootasin tegelikult rohkem Hinge avaldumist. Tükk aega vaikust. Ja siis see juhtus, vaid kaheks sekundiks astus hing pildile. Ja see on nii ka jäänud… Nii äge! 

 

 

Et selle hetkeni jõuda, olen pidanud elus tegema miljoneid pilte…

 

 

Märkasin ühe olulisema asjana enda jaoks seda, et teen inimestega sama, mis looduses. Grupipilt mind eriti põlema ei pane, aga mida lähemale ma lähen, seda enam ma leian. Mida rohkem suumin, seda rohkem avastan. Ma imetlen iga kauni terviku tillukesi säravaid osi. Ja ma naudin seda sajaga!

Kõik inimesed näevad AINULT oma silmadega. Ja see ongi meie imeline erinevus, et me võime vaadata ühte pilti, aga näeme seal igaüks iseenda peegeldust, oma tee kogemusi ja enda elu vaatenurki. Milline rikkus! Ja veel suurem rikkus olen ma endale ise, kes ma enam ei lase end sellest kõigutada, kui kellelegi mu kunst ei meeldi. Ei peagi meeldima. Sest see on osa minust, see olen mina ja ma ei pea kõigile meeldima. See on see osa minust, mis oleks pidanud jätkama oma mängu ka siis, kui ma valisin teised mänguasjad. Ma tean, et kordan ennast, aga oma teel tuleb tugevalt kohal püsida. Sellest on vaja aru saada, seda hetke on vaja osata tunda kogu kehaga, kui elutuul sind su elu peateelt hakkab eemale puhuma. Või seda tunnet, kui ahvatlev teeots su oma rajalt kõrvale viib, peab tajuma väga täpselt seda, kas see on sinu või mitte. Väga tublid on need, kes kõrvale astudes küll natuke uudistavad, õpivad mida vaja, aga siis sipsti oma kindlale eluteele tagasi astuvad. Kust muidu õppetunnid, kogemused, eks? Kõik on hästi.

Tore kogemus oli mulle ka see, et nii paljudel inimestel on kinnisidee, et ta on ainult teatud nurga alt kaunis. Ma tean, et seni kui fotokas on minu käes, juhin mina. Ma teen kõike, mida klient tahab, ja kuulan teda kõiges, aga ma ei unusta pildistades kunagi enam iseenda sisehäält. Mulle meeldib otsevaade. See on eriline, midagi ei saa varjata, kõik on nagu on. Ma tegin nii nagu modell palus, aga kui ma ütlesin  “Otse kaamerasse!”, siis ta pööras igalt poosilt näo otse kaamera suunas. Need tulid kauneimad pildid. Hiljem sain tagasisidet, et suutsin kummutada väited kindlate nurkade kohta.

Lapsed. Jumalikud kliendid! Kõige kõigemad! Igas vanuses. Mul on paar sellist väikest sugulast, keda olen pildistanud. Eliise on oma vanuse kohta tõeline modell. Tema juures tegi mind tähelepanelikuks tema lugu kogu perega fotoateljees käimisest. Ma arvasin, et küllap see oli meeldiv, aga ta ütles vaikselt:”See fotograaf oli niiii kuri…” Teadsin, et üheks mu eesmärgiks on see kogemus ümber lükata. Eliisel on lai naeratus, imelised mandlisilmad ja võrratud tedretäpid. Eliise on esimene modell, kes sai ruttu aru võltsist naeratusest. Ta mõistis ülikiiresti, mida ma mõtlen sõnade tõsine, natuke naeratust, lai naeratus! all. Ta on väga andekas. Ma arvan, et meil on ees veel vahvaid pildistamisi, nende hulgas kindlasti ka üks Pipi sessioon.

 

eliseeee – koopia222

Eliise

 

 

Teine väga lummav pildistamine oli Meriliisiga. Meriliis sai just 16 ja õppis jube ruttu. Lihtsalt olema. Lubama mul tegutseda. Lubama lisama detaile, ehteid, hoiakuid. Meriliis on kui vaha, kes voolab kindlalt oma teel, aga alati võtab nõu kuulda. Imeline omadus, hindan seda väga kõrgelt. Tema on ka mu esimene kallis, kes sai suure foto omanikuks. Ma polnud varem ühestki oma pildist teinud nii suurt fotot ja mul ei olnud erilist ootust. Aga kui fotot nägin, olin lummatud. Aitäh Timo ja kogu su meeskond MinuPrint. Teete imelist tööd!

 

 

mellukene

Meriliis

 

untitled

 

 

Väga palju olen õppinud tänu Anettele. Tema kannatlikkus ja kaamera ees olemine on väga erilisi pilte loonud. Õnneks on tal olnud ka kooli kõrvalt aega. Kui ma teda esimest korda nägin, olin ta ilust rabatud. Mõnel inimesel lihtsalt on kohe kõik paigas ja ta on ilma igasuguse meigita imekaunis. Ise ta, kaunitar, muidugi nii ei arva :)). Nagu paljud temavanused tüdrukud, näevad nad endas “valesid asju” ja keskenduvad nendele. Ma väga soovin selliseid tüdrukuid toetada ja aidata neil leida ja näha endas ilu ning keskenduda ilule. Niiet kui su kodus on teismeline tüdruk, kelle enesehinnang vajab toetust, tõstmist ja tunnustust, siis vii meid kokku. Igas tüdrukus elab Jumalanna, igas väikeses tüdrukus on peidus printsess. Seda on vaja talle lihtsalt näidata.

 

Anettele

Anette

 

Mul on hea portreetöötlusprogramm. Kortsud jäävad alles. Aga samas on kõik nii pehme ja imeline. Ma ei töötle pilte eriti. See programm mu meelest lihtsalt pehmendab näojooni ja ühtlustab tooni. Kõik inimesed on kaunid. Ja paljud inimesed saavad olema veel kaunimad, kui nad on. Alguses see tekitas minus segadust, et muudan inimest kaunimaks. Samas võib minu juurde tulla ka ilma meigi ja soenguta ja ikkagi teeme sellise pildi, mille peale me mõlemad Wow! hõikame. Ja usu mind, üsna tihti on tulemuseks ilusate piltide kõrval tore koosveedetud aeg. Vahepeal joome teed või kohvi, ajame juttu ja siis tulistame edasi. Kiiret pole ju kuhugi. Mul vähemalt mitte.

Ja kui keegi arvab, et pildid pole sellised nagu tavaliselt ateljees tehakse … no mis teha! – ma teen asju omamoodi, teen nii nagu mina näen ja oskan. Lasin endast lahti hirmu – kui ma ei tee nii nagu teised, siis ma teen valesti. Ma teen lihtsalt asju enda moodi, sest ma ajan oma asja. Mul on olnud palju kauneid koduperenaisi ja vanaemasid, kes ei kasuta meiki. Aga kui ma nende piltidele lisan natukenegi pehmust kortsudele, silun nahatooni, veidi toonitan silmi, siis ilmuvad pildile imelised, kaunid naised! Ja kui see naine paneb foto oma toas nähtavale kohale, siis tahad sa või mitte – ta hakkabki muutuma selliseks nagu fotol. Pehmemaks, kaunimaks. Ei, see pole abrakadabra, see on vaid üks iseenda kõrgema versiooni nägemise võimalus ja oskus.  Kui vaid tahta. Valikud, eks. Ma lihtsalt näitan ühte võimalust.

Minu jaoks on vastuvõetamatu panna fotosessioonile ajaline piirang ja tulistada tunniga. Kindlasti on see võimalik ja vahel ka hädavajalik, aga see pole mul siiani õnnestunud. Ma tahan küll pildistada, aga ma tahan ka inimesega tuttavaks saada, ma tahan püüda kinni ta hingepildi. 

 

Ma armastan inimesi.

Ja ma tean – kõik inimesed on ilusad ja head!

 

Väike pildivalik modellidest muusika taustal asub siin, soovitan vaadata täisekraanil: 

(all paremal nurgas ruut)

 

 

 

 Aitäh kõigile kaunitele modellidele, te olete mu hinge puudutanud.

 

 

Armastuse ja tänuga,

Tiina