Hulkurlus – täielikult usalduslik voolamine koos Kõiksusega!
Selline oli minu nädalavahetus, mis algas neljapäeva õhtul Kerli juures Tallinnas. Väga vahva naine, kes tegeleb loomade ja lastega. Temast on lugu MEIE all. Pilt on tema külmkapi pealt 🙂
Maitea miks suhtutakse hulkurlusse teatud alatooniga. Ilmselt sellepärast, et mingil X-aegadel hulkurid tapsid ja varastasid ning seetõttu on need minevikumustrid ka meie ajas. Aga kõik muundub, ka see.
Koos reisikaaslasega avastasime palju hulkurluse plusse reisimise kõrval. Nimelt – reisimine maksab, aga hulkurlus on tasuta. Reisimisel on eesmärk, aga hulkumine on voolav, eesmärgitu kulgemine. Minu reedene esimene klient Tartus, Kristi, ütles:”Kes ei ole hulkunud, see ei tea mis on vabadus.” See lause jahmatas mind ja tegi minuga midagi. Kristi oli see, kes mulle hulkurluse põhimaõtteid sügavamalt tutvustas, nii teoorias kui praktikas. Tema seltsis läksime läbi Tartu vanalinna ja tagahoovide, jõudsime sillani ja jagasime Emajõega natuke oma DNA-d. Eks te nüüd nuputage oma rikutuse tasemel…icicic Teel sillani oli nii palju põnevaid silte.
Ja mu lemmik-aknad. Mõtlesime Kristiga, et kõikidel majadel võiks sellised aknad olla, oma pere piltidega. Vaat kui tore oleks siis jalutada ja vaadata, kes kus elab. Pealegi on siis soe tunne, et alati on keegi kodus, aknalt lehvitamas… Või siis teismelised teevad oma iidolite piltidega koduaknad… No vaadake ise, on ju mõnus!? 🙂
Leidsin ka uue lemmikpoe, mille hõngus on eriline, inglipood. Nägin suurimat kogust ingleid enda ees ja leti taga oli ka naeratav armas ingel, kes lubas mul seal pildistada. Sealt tuli minuga kaasa imeilus seleniit. Tol hetkel ei teadnud ma veel, et ma ei ostagi seda endale, vaid inimesele, keda ma veel ei tunnegi!
Siis jõudsime Eve ja Meeliga paljaste meeste seltskonda, olen seal alati tahtnud pilti teha, aga alati on mingi jama, nüüd siis tegi Meeli meist Evega toreda pildi. Mulle meeldib fotograafi huvitav vaatenurk. Kuigi ilmselgelt on näha et vasakpoolsele sellile rätik ei meeldi.
Kohtusin Merkaga, kelle pildistamine oli nii põnev, et kaotasin oma mobiili. Panin selle riiulisse kauba peale, ise väga selgelt teades, et sinna see jääb. Tegime pilte, kulgesime ühest poest teise, kui äkki raadiost teatati lapsehäälega “Leitud must mobiiltelefon…” Tegin seda häält järgi ja naersime, kui äkki taipasin, kelle mustast telefonist jutt käib. Lippasime tagasi ja seal mu moobilfoon mind ootas kenasti. Lõpp hea, kõik hea. Merka viis mind mini – loomaaeda ka. Merkaga on alati nii soe kulgeda. Aitäh sulle!
Siis veetsin mõnusad tunnid sellises kohas – ärge võtke sõnasõnalt! Ütleme siis niiet kõigele vanale, mis meid ei teeni, oli see tõepoolest katastroofi piirkond.
Õhtuks olime väsinud. Kristiina ja Karu ka.Vanaemale õpetasime kuidas arvutiga töö käib ja kuidas Skype kasutada. Jumala äge – inimene on 82 aastane, vaatab natuke ja haarab lennult! Maitea, tarkade linn ikka täiega.
Hommikul kohtusin täiesti “juhuslikult” naisega, kes tuli mind kohvi jooma kutsuma. Lõppes see mõnusa jutuajamise ja Barsiga ning seleniit leidiski endale õige omaniku. Aitäh sulle, Hille. Mu meelest on see 65 aasta jumala lahe aastakäik ::)
Ilm on ikka imedest täeisti tulvil, kui usaldad end voolamisse ja tegeled hukurlusega kogu südamest. Lihtsalt lõdvestud ja oled hulkur. Sellel imelisel planeedil.
