browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Gerly lõpmatu kõnekatel

juuli 18, 2011

Tarkusepäeval tundega loomisest ehk 1. september

Nii mõnus on tunda, et mitte kooliminevana ega millestki kohustatud olevana, vaid lihtsalt sammuda oma rada. Kes ütles, et kaheksa tundi magada on piisav ja kell 9 on tark päeva alustada? Mul on hommikuenergiaga oma diil ja kui praegusel ajal on tihti vaja kõik unenäod lõpuni vaadata, vaimutööd rahus lõpetada ja kell üks päeval hommikulauda jõuda, siis see on ju mõnus. Mitte pablada, et kui ma ükskord 40 olen, mis ma siis ilma ülikoolipaberita teen… Hoi, aga mida elu õpetab ja kuidas õpetab!!!

Mul oli täna õhtul rattatiir inimeste juurde ja nende juurest läbi, ja kõige lõpuks jõudsin viimase päikesepuna ajal Pärnu randa. Täpselt nii, et sõitsin loojangulõpule vastu ja nautisin seda vaikse merevoogamise ja pika-pika kirju pilvetaeva mängu. Koosmängu. Ja nii püha hetk saabus mu teele, kui märkasin üht küünalt vees, mis tasakesi loitis. (oi, kõlab nagu luuletuserida juba!) Igatahes see ei-tea-kust või kelle jaoks vette põlema läidetud küünal ja loodusepilt moodustasid nii võimsa ümbruse, et mina laulsin paar laulu ja tegin õhtukummarduse tantsu. Tulid meelde mu hispaania ajad, kus ma nii sageli Vahemere ääres tundide kaupa tantsisin ja silmapiirt vahtides laulsin, ja nii super kaunis oli seda teha oma kodumere ääres. Isegi selline rännakutunne tuli peale – et miks ma ei võiks vaadata kodukoha paiku nagu uusi ja ennenägematuid kohti iga kord ja luua seda mõnusat olemisvabaduse tunnet…? Võin küll ja eriti ilus on, kui see kõik lihtsalt ise juhtub.

Eile käisime väikse tüdrukutekambaga ratsutamas (õigemini esimest korda hobuvärki kaemas, et mis ja kuidas nendega teha ja mis siis juhtub, kui selga istud) ja minule tuli ainsana kena märadaam nimega Lüürika. 5 Rütmi neljas kulgemine minu jaoks 🙂 Nii ilus märk oli. Et nagu kõik, mis temaga koos juhtub, on mänguline, vaba ja kerge. Oli ka.

Muide nii hea tunne on, kui oled päevas laulnud ja tantsinud, ise, vabalt, omaette, endale ja maailmale ja lubanud juhtuda. See on lisaks vaimu arendamisele minu meelest üks kõige olulisemaid aspekte – arendada oma keha ja kehahäält ja leida, et ka nemad ja nende liikumine on lõputuuu… Igapäevane laulmine ja tants oli mu hispaania tõelise loodusenaise kehastuse Ela tähtsamaid rituaale. Minu rituaalid on need ka. Tantsi üks seest tulev tants enne magamaheitmist ja see on sama vinge kui palve. Miks ta ei peakski olema?

Lõpetuseks: hispaanias sõitis ühel väga minu jaoks kohaloleval päeval vastu auto kirjaga l o o m i s ja järgmiseks saime küpsiseid ja vett :))

 

_________________________________

 

26. august ehk siis kolmapäev ja Eestis!

 

Kui ilus oli Tiinaga täna esimene kohtumine üle aastate ja sellest tekkinud inspiratsioon, et kirjutada taas!

 

 

Me jõudsime tegelikult 16. juulil. Varahommikul eesti rekka pealt Pärnu-Jaagupisse, et sealt minna üllatama mu vanaema, kellel oli parasjagu sünnipäev.:))) Ja see kukkus jube hästi välja. Nagu nüüd tagantjärele mõeldes tegelikult kogu meie rännak. Mitte reis, vaid rännak, nagu see minu ja Fredi (ja muidugi Vääniku!) jaoks ka oli.

Ei teagi, kas kirjutada faktidest ja lugudest või sellest, mis tunne on praegu. Või kumb neist tähtsam on. Endalgi läheb meelest see poolteist kuud ratastel Euroopas, nagu poleks see nii alles üldse olnudki. Aga teadagi, kohalolu hetked viivad selle oi-millega-me-hakkama-saime värgi peast päris kiiresti välja. Kohalolu vajab kohalolemist… Sellegipoolest, siia pole ma tõesti endast märku andnud. Naljakas on meenutada seda Hispaaniast lahkumise hommikut, kus Eesti tundus niiiiiii kauge ja kogu see rattaltulek midagi täiesti hullumeelset. Meid oli ära saatmas meie prantsuse sõber Eric, kes oli ise mõned aastad tagasi rattaga ka oma kodust Põhja-Prantsusmaal alla Hispaaniasse sõitnud, ja tema lohutas meid, et pole hullu, teie rattad on täiesti normaalse raskusega! Kui ma oma ratta täispakitult esimest korda liikuma sain, oli mul tunne, et esimesest mäkkeminevast teest tulen ma tagurpidi tagasi alla… Muidugi Fred, kellel oli õnn saada endale treiler ehk järelkäru, mis oli Väntsi koduks, pidi tõtt vaatama oma umbes 40kg kaaluva tagaotsaga. Ei no tõesti, meil oli enne koopaorust lahkumist tunne, et selliste kobakatega ei saa kas meie hakkama või lagunevad nad ise koost ära.

Ei juhtunud kumbagi. Kohale jõudsime! Tegelikult oli kogu meie ettevõtmisel vist ikkagi nii õige ja Maakese suhtes hää maik juures, et meid hoiti hästi ja õpetati kõike, mis vaja oli. No näiteks Prantsusmaal juhtus ühel ilusal päikeseloojanguga õhtul veel ilusama puudeallee vahel selline õnnetus, et üks auto pani täiega matsu vastu puud. Umbes 300 meetrit pärast meid, meie teepoolel ja mäletan veel, et vaatasin, kaks autot tulevad… Siis käis pauk. Teinekord oli nii, et oli ammu tunda, suur äike ja sadu on tulemas ja meil vaja kiiresti peatuspaik telgi jaoks leida. Tibutab ja tibutab ja meie otsime, kuskil Prantsusmaa külakeses, no ei leia. Ütlen, et kuule, vaatame sinna teeotsa, seal nagu mingi mets tulemas. Tuligi, aga aiad ees ja tihe võpsik, ja siis äkki, üks auk, kust pääses sisse, ja leidsime endale nagu loodult telkimiskoha. Niipea, kui Fred oli kinnitanud meie omal spetsil veekindlal viisil kogu telgi ja sisse hüppas, hakkas sellist padukat tulema, mis enam enne hommikut ei lõppenudki.

Või kogemata kombel valesti mindud teeots, kus juhtus tulema hea inimene, raha või hoopis mingi muu ilus asi. Üks super pauk, millest teatud tasandil ainult meie vist aru saame (kuna meile on tuttavad asjad prügikonteinerid ja muu taoline, mis tavainimeste jaoks kohutavat võõrastust tekitavad…) – nimelt kaks päeva enne laevasõitu, mis meid Saksamaalt Travemündest Lätti Ventspilsi tõi, olime ühes linnakeses, ja meil raha täiesti otsas. Pole süüa, kõhud tühjad, mingi paarkümmend kilti hommikul selja taga ja mina juba kuri. Tõesti, ainus kord, kus oma raha kaardilt oli otsas ja sularaha ka polnud ja meie isade ülekanded polnud veel jõudnud. Ma ütlesin, et tavai, hakka siis kitarri mängima, meil raha ja süüa vaja. Olukord läks aga kuidagi pingesse, nii et Fred ütles, et talle see ei meeldi ja ta läheb hoopis vaatab konteineritesse. Polegi nagu Saksamaal seda teinud ja ei tea, mis olukord. Võtab mu ratta ja läheb, mina mossis ja turris. Ja tuleb, nägu naerul – tema leidnud hunnikus okeisid puuvilju ja martsipaniga kvaliteetšokolaade! Palun väga, teie hommikusöök! 🙂 Ja see oli tõesti nii spets, sest poleks ise endale šokolaadi hommikuks küll tooma hakanud. Aga elu andis magusat, et oleks rõõmus olla. Järgmiseks juhtus aga selline kingitus, mida poleks üldse kohe osanud oodata. Fred läks ühe teise poe taha ka vaatama, et äkki on midagi head, ja ta naases suure koti kvaliteetšokolaadide, nougatite ja martsipanipralineedega, millel polnud valdavalt kuupäevad üldse olnudki ja need olid täpselt sellised magusad kingikarbid, mida Eestisse justkui oleks vaja olnud tuua. Meil endal mingit kaasaostmise mõtet muidugi polnud, aga me saime umbes 200 euro eest kvaliteetmagusat ja seda selle suure kuuma ajal paar päeva enne kojuasumist. Küll oli neid hea kodustele jagada ja rääkida kõigile kõrvale see lugu, kust need tulid ja kui head me maailmale teeme, et ei lasknud sellist väärt kraami ära visata!

Nojah, sellised lood. Neid on palju, kunagi peaks ehk jutuõhtu tegema. Võiks jutuõhtu teha, kui end loovamalt väljendada. Meie rännak ei koosnenud ainult sellistest toidu- ja sõiduhetkedest, aga omal moel oli ta lihtsalt igapäevane liikumine, pidev kulgemine, mis pani liikuma nii mõnegi pikalt seisma jäänud asja. Hea meel on mul selle üle, et koju jõudnuna ei ole see liikumine üldse vähenenud. Nii vaimses kui füüsilises mõttes. Tulime Fredi ja kutsuga eelmisel nädalalõpul tema ema juurest Rakvere külje alt minu maakoju Pärnu-Jaagupi kanti. Sõitsime kahe päevaga – umbes 55 ja 125 kilomeetrit. Kohale jõudes mõtlesime, et segased ikka küll, selliste raskustega ühel päeval 125km meie tuulte ja kerge augustilõpu niiskusega! Egas midagi, tagasi läksime ka, aga siis juba vahekorras 46 ja 142km. Pikema teeotsa valisime ka, nii et heitlesime omaenda väljakutsetega. Aga need on need kõige mõnusamad!

Sügist ma ootan mõnuga ja naudin neid vihmaseid ilmasid. Siis saab oma riideid ümber õmblema hakata, seenel käia, tantsida ja laulda ja klaverit mängida, ja tantsida veel, ja muidu olemist nautida. Ja inimestega kohtuda. Oma eesti inimestega, mõtelge!

 

_________________________________________

 

23. mai, pühapäev ja kevadpäev ja lõpupäev

Nii, nüüd tuleb siis see, millel nimeks ühe elutsükli täitumine ja uue alustamine. Mitte tegelt lõpp, nagu pealkirja panin, ja ka mitte algus, vaid värske minek. Homme. Kuigi homme pole täna, võib proovida elu ohje enda kätte võtta ja uskuda, et tõesti homme. Hakkame ratastega sõitma, tähendab siis. Mitte see mañana, mis meil juba nädalaid on olnud…

Ma olen kordi mõelnud või tajunud, et kirjutaks. Et nagu palju vahet jäänud ja pole märku ka andnud, miks siis nüüd enam neid reisikirju või rännakuelu mõtisklusi ei tule. Aga ei olnud õige hetk ja tubli tüdruku mängimise olen peaaegu et ära lõpetanud. Ehk siis tähele pannud, et mina valin ja teen siis ja nii, et oleks õige tunne. Et praegu on vaja südamest midagi öelda, isegi kui tähtsusetut ja mitte midagi erilist.

Ma natuke igatsen juba seda, mis teil seal kõigil Eestis on. Mmm, kohe erilistena tulevad õitsevad lillad sirelid ja see lõhn!, ja siis meie linnud ja kevadine õhk ja need õhtused karged õhuvined. Ja mu maakodu, Aru talu, vanaema-vanaisaga toimetamas, mmmmm….. Värske tomati-kurgi salat hapukoorega (ei tea, kas värsket tomatit-kurki siis juba on ka?), ja esimesed rabarbarid ja see armastuse rohelus. Kodu.

Phuhh, mõnikord me naerame siin, et ei tea, mis see kodu meile nüüd tähendama hakkab? Minu jaoks oli neli kuud koopas elada mu esimene minu loodud kodu kogemus, ja see oli Hispaanias. Ja nüüd tuleb Eesti, kus oli mu kodu, ja on ikka veel, aga mina sinna enam ei mahu. Vaja on endal luua, ja seda emme-issi katuse all pesitsedes noore inimese moodi teha ei saa. Vaja on ka Eestisse jõudes uuesti mäletada, et see vana värk on ära lennanud ja millessegi ei ole vaja takerduda. Hirmul lendama minna lasta ja tunda, et mina olen ikka veel ja olengi see suur tüdruk, kelleks ma Hispaanias kasvasin – ja mitte sellest ka kinni hoida.

Ehh, millised tulevikumõtisklused! Märkan ise ka, et tegelikult on siin praegu veel Hispaania, ja enne Eestit laotub meie ees suur tühi maa, mille ise oma kogemustega täidame. Siin on ka kevad, aga see on mattunud eesti-igatsuste ja pakkimise-rattasättimise-pakkimise-toimetamise ja selle vahel hirmsasti molutamise vahele. Või alla. Aga sest pole hullu, ükskord ma tean, et ärkan ja õitsen ise koos kevadega – värskelt, puhtalt ja vallatult. Just niimoodi, et ei oleks tunnet, et loon ise endale ikka mingit stressi ja kurnan asjadega, mis ei eksisteeri.

Elu andis mulle ( – mina ise – ) võimsa õpetaja, Fredi, nii et ma ei pääse millestki. Tema juba teab, ja mina ka.

Kõik see surramurra võtab uue pöörde. Kas minust siin kuulda saab, ei tea. Võib-olla jäävad arvutid selle retke peal millekski uhhhuuu-kaugeks ja siis ma ei punni tuppa, ekraani taha ja ülekannet tegema. Kunagi hiljem äkki.

 

Sest nüüd ma sõidan rattaga.

 

 

_________________________________________

 

16. aprillil 2010. Otsige Malaga tänavalt!

Ma ei saa midagi teha – mu nägu tõmbub naerule, kui vaatan võimast pilti Islandi vulkaanipurskest ja loen, et see võib olla alles “suurema seeria algus”. Mmmmm. Vau. See kõik, mis juba ammu lahti on läinud, läheb nüüd koos loodusega ja nii selgelt, et kohe tunneme. Isegi kui ei taha.

Siin Hispaania lõunarannikul on ka tunda märke sellest millestki. Siinne kevad, mis peaks aprillikuus meie suve mõõdu välja andma, on juba nädal aega tuuline ja pilvine ja muidugi uue kuu tulemisega käis öösel selline torm ja maru, et oli kohe tunda. Fredi hommikutervitus looduse poolt oli tuulest viidud kilekott näkku – ja eks igaüks meist saab märke, mis näitavad, kuidas asi meil on. Ja vihma sajab siin ka, mis on puhas müstika, aga minu jaoks eriline. Et ainult mina ja need inimesed, keda lähemalt tean, ei mölla, vaid Emake Maa ka – ja seltsis on ju segasem.

Päris lahe on elada sellises omamoodi eraldatuses, et kõik need uudised, mis raputavad Euroopat ja muid maailmaosi ka, pluss kodused uudised (et näiteks kass on kaks nädalat kadunud ja vanaonu lahkus siitilmast), jõuavad minuni ühe järellainena. Ja kui mu isa saatis mulle nädala algul sõnumi, et meil olevat siin maavärin olnud, teie koobas või kaljualune muutub ohtlikuks!, siis pidime paratamatult muigama ja mõtlema, miks meie sellest midagi ei tea. Ammugi, et me tunneksime oma kodu ühtäkki ohtlikuks muutumas. Tegelikult on päris naljakas, et mina ja Fred ikka siin oleme ja kuidagi liikumise algus paistmas pole – ja hoopis mõnus on! Ei tahagi veel minna, ei taha võib-olla üldse minna… veel. Minu sõbranna Judith, kes ühel päeval jälle nii mures oli, et ta ei tea, kuhu minna ja mis oma eluga peale hakata, sai asjast teistmoodi aru, kui meenutasin talle talle seda plejaadide raamatut. Mis siin lehel materjalide all Koidu toojatena kirjas.

Et tuleb aeg, kus maa saadab meile signaale ja tajumisi, kuhu minna või millal, juhuks kui ta tahab meile märku anda millegi suurema õhkulendamisest. Ja samamoodi toimib asi siis, kui ta ei anna üldse märku. Kohe üldse-üldse ei anna, nii et kolm-neli päeva ei saa me oma koopaorust väljagi ja tulevatele nädalatele mõeldes ei OLE tunnet, kuhu minna ja mis teha. Ehk siis maakene annab märku: ära liigu, pole vaja rabeleda, ole siin ja ma annan sulle kõik, mida sulle vaja. Ja Judith mõistis, et võibki siin olla, teadmata, mis tulema hakkab. Märgid on ju igas asjas ja kogu aeg olemas.

Muidugi kõige huvitavam nähtus minus endas ja mu siinsetes naistuttavates on armastuse energia muundumine. Midagi on lahti tunnetega ja kohe üldse pole nii nagu varem! Minu sees on tekkinud pilt, nagu meile ei anta enam võimalust oma armastust suunata sellele kellelegi, vaid see lihtsalt voolab pihust välja. Ei saa kinni hoida, ei saa neisse sõnadesse panna, kadunud! Ja see on ütlemata põnev, hakata vaikselt olemisse voolama ja seda tõesti teistmoodi tunnetades. Mõelda, et mis kõik sellest välja tuleb…

Nii ma siin istun ühe Nerjas elava eesti pere internetipunktis, mis on avatud olnud nii paar nädalat, ja mul just tuli tunne, et kui teistmoodi me eestlased mõnikord ikka oleme. Ma olen Nerjas käinud ikka päris mitmes netikohas ja ükski pole olnud nii hea, kerge ja töötava feng shui energiaga, nagu siinne eestlaste paik. Seinad kollased ja sinised, kõik arvutilauad heledast puidust, mõnusalt liikuvat ruumi ja privaatsust, ja muidugi mis kõige vingem – ilusatel puidust riiulitel eestimaised kadakapuidust suveniirid ja igasugused heegeldused ja muud käsitsitehtud asjandused, meie oma memmedelt. Kui hea ja kodune koht see siin on! Kes siiapoole plaanib tulla, siis vihjeks – otsige Malaga tänavalt. 🙂

 

________________________________________

 

5. aprill, 2010

Kuupäev, uutmoodi. Täna päevapoole olime mõlemad oma poisiga pisarate ääre peal. Ei nutnud, aga silmad olid märjad. Mingist hellusest või üksteisele lähedale jõudmisest. Meie üksteise vastas seismine ja vastuolemine jõudis ise (imekombel?) toetava soojuseni. Ei ründagi enam ega ei kaitse, vaid – nagu Tiina supervahvalt kirjutas! – HÜPPAME KOOS!

No igatahes täna nüüd me tegime selle valiku. Kumbki üksteisest toetades oma vanast jamast läbi minna ja iseennast tingimusteta armastada. Kõlab ahh-nii-kulunult, ja nüüd, kus päevasest pikast ja püüdlikust kõnelemisest pea nii väsinud on, kõlab kohe veel kulunumalt. Aga point on tugev! Toreeeeee! Why not?

Ma rääkisin oma 22 aastat vana poisiga – kuigi jah see vanus ei loe miskit – vist paar tundi ja me ei jõudnud sinnani, mis oleks ta liikuma pannud. Milline imeline õppimisvõimalus mulle! See poiss, kellega rohkem kui kaks kuud me üksteist tibade haaval oleme tundma õppinud ja see armastus, kus armunud ei olegi olnud. Ei tea, sellel on vist oma mõte, et me tunnemegi üksteist üksteise õpetajatena ja sellepärast me oleme ka uskumatult palju näinud mingeid vanasid lugusid pinnale tõusmas. Aga täna, niipea kui mina olin nutu ääre peal, sest ma olin nii häälestatud ja teadsin, et ta süda ei saa ju nii kivine olla, et tõesti ükski mu palve temast läbi ei lähe, aga ei läinud, – siis istusin talle sülle, põimisin oma käed tema ümber, ja poiss hakkas ise rääkima. Ma olin talle olnud liiga kaugel! Uskumatu. Distants andis talle võimaluse tunda tavalist varianti, et teda rünnatakse, ja mina tundsin ainult tema kaitsepositsiooni. Aga armastavalt oma poisi embusse pugedes saime me aru, et koos julgeme ikkagi vaadata. Mis tuleb, mida me oleme väärt, ehk siis mida oleme seni loonud, ja kuidas tahame nüüd olla. Appi, kui põnev!

Saab näha 🙂 Minul on lõputult hea meel, et tabasin ühe asja ära – kuu on tõesti üks kollane abimees! Teisipäevase täiskuu ajal oli koopakoju jõudes juhtunud meile üks kitarrimees ja minu saksa sõbranna Judith, kellega lasime kuu poole huilates kõik oma eluoiged ja kokkupressitud piiriraamid välja. Meie hääled olid tõepoolest metsikud, aga aitasid kah metsikult, nii et uuele päevale ärgates minu noore masendavalt valesti juhtunud elu pitserid olid läinud. Meeles küll see, et endaga on vaja sõbralikult ja leebelt tööd teha, aga ikka nii, et järjest lähemale sisse pugeda. Iseendale enne ja siis alles teistele. Üheks huvitavaks õnneks me nii olemegi teinud 🙂

 

Suurte säravate silmadega siit Vahemere kaldailt.

 

_____________________________________

 

Palun vali olla õnnelik

Tegelikult kui siin koopas hommikul üles tõusen, siis miski ei takista mind olemast õnnelik. Ainult mu meel, kui ta rahulikule tervitusele vahele astub ja midagi käskima hakkab. Ja ma tean, et kui temaga tuleb ka rahu, siis ongi rahu. Lihtsalt tuleb lasta temal endaga sõbraks saada.

Aga teate, mis on minu koduväravaks? Suur võimas akvedukt. See paneb mõnikord tajuma, et millepärast ma siin virisen ja nutan, kui mul on võimalus elada nii. Looduse vahel. 24/7 värskes õhus. Kui karjus, kellele meie koopa all ja ümber asuv maa kuulub, tuleb oma 20 koera ja suure lambakarjaga meie koduvärava eest läbi ja toob kaasa imeilusa vaatepildi. Mõnikord magavad lambad meile hästi lähedal asuvas koopas, nii et terve õhtu-öö-hommiku kuuleb määgimisi ja lambajutte.

Tegelt on nii, et koopas elamine toob endaga kaasa päris võimsad voolud – kuidas ma olen varem mõelnud ja miks küll? Näiteks juhtub ikka nii, et meie koobas ja selle ümbrus on täis üüratult palju kola, mida me prügikastidest (sorry! kellele see talumatu tundub) või nende kõrvalt recyclime ja see asjade rohkus ajab meid mõlemaid poisiga tihtipeale mõttetult närvi. Vahel ma tunnen, et nii keeruline on juba kord enda ellu võetud asjadest ja muidugi eelkõige nende energiatest lahti saada. Või armsatest riietest, mida enam ei kanna. Seljakottidest, mida lihtsalt vaja enam ei ole.

Vähemalt siin Nerjas on asjavabanemisprotsessiks üks kohutavalt hea asi. Rastrillo! ehk kirbuturg! Igal pühapäeva hommikul on üks suur plats rahvast ja asju täis ja kõik vahetavad kuuma päikse all rõõmuga energiaid. Mina ja kaks mu sõbrannat olime möödunud pühapäeval esimest korda müüjate reas ja see oli tõesti tore. Mäng. Kui muidu mängida ei oska, siis seal tuleb meelde. 🙂 Ilus asi, mis turul juhtus, oli platsi jagamine ühe itaallannast kunstniku Cristinaga. Tema tööd – peamiselt maalitud kivid ja igasugused joonistused ja nimesildid sodiaagimärkidega – võlusid mind esimesest hetkest oma maagiaaura ja imeliste värvidega. Tema käest leidsin endale oma kivi: suure päikese siniste silmadega, millest teisel pool voolav välja vesi. Vesi tuleb tulest või vähemalt nad kallistavad üksteist. Nii vist ongi.

Mõnikord on imelik mõelda – on olnud perioode, kus mu häälestatus universumiga on super just iseenda ja suhete ja loomise tasanditel, aga praegu ma tunnen seda ainult asjade ja materiaalsuse maailmas. Samal päeval, kui mu õde ja täditütar Eestist külla sõitsid, tegin üksi esimest korda pika asjatuhlamistuuri ja täiesti lambist sattusid mu kätte kaks ilusat teetassi. Meil olid need täpselt koopas puudu ja universum teadis: tulevad külla!

Kitarriparandaja-kirjutaja-ektsentrik David, kelle nähtamatusse kooli ma astusin ja kellelt saadud kaks kodust ülesannet on mul ikka veel tegemata (artikkel lugeda ja film vaadata), parandas mu djembe kolm pragu, näidates, et need on mu praod füüsilises, emotsionaalses ja vaimses maailmas. Nüüd pidid justkui korras olema ja tema juba teab, ilmselt ongi? Või algab maagia siis, kui pilli valdajahaldjas oma käed pillile paneb, sest seda ma polegi veel teinud. Juba nädalaid või kuid. Ei tea küll miks, kus see loomisevoolamine jäänud on?

Muidu on õhtuni valge kella üheksani, sest ka meil keerati kella, ja meie eestimaine suvi on enam-vähem kohale jõudnud. Raske on vaadata ja tunnetada selle päikese ja mägede-mere erilisust, kui elad siin pikka aega ja enda vabadust tuleb ise ja iga päev luua. Reisides on ju hea, nädalaks tuleb eriline vabadus ja siis kogu ümbritsev toetab puhkamist, aga kui proovidki luua puhkamise moodi õnnelikku elu?

 

Tõepoolest, tuleb valida olla õnnelik.

 

___________________________________________________

 

Kahekõne. Üks kõik

 

Don’t wake up, won’t wake up, can’t wake up

no, don’t wake me up

Nüüd ja niimoodi. Just tunnengi.

Võib-olla kellelgi on veel samamoodi? Praegu samamoodi? Iga päev ma vaatan ja mõtlen, et täna jälle sean kahtluse alla oma elu mõttekuse ja õiguse rõõmu tunda. Et täna ikka ei õpi end armastama ja endast lugu pidama. On pühapäev, aga mul on midagi ikka kuskil kripeldamas. Ei oska oma kehale öelda, et see on see kodu, millest väljapoole õitseda ja õilmitseda. Teine päev on kolmapäev ja ikka sees valutab. Nõus, ma ei võta endale palju hetki vaikida ja kuulata, aga… ma ei saa sellest välja, no kurat!

 

Come, sorrow is so peculiar

It comes in a day, then it will never leave you

 

Vähemalt keegi teab midagi. Näiteks Mika. Võib-olla. Mind lohutab. Keegi, kes laulab nii, et ka mina tunnen, nagu poleks üksi.

 

Whats the matter matter

so blind, so blind

 

Mul on ju poiss, kes mind armastab, mu ilu ja headust ja erilisust ja nooruslikku nõiamaagiat tähele paneb ja oma õnne minuga jagab.

Kus mul midagi katki on, et ma ei oska vastu võtta?

 

Blue eyes, blue eyes

Whats the matter with you?

 

Kui ma küsimise lõpetan ja vaikin, kas siis on vastused? Ja kas ma võin südamele helistada ja öelda, halloo, nüüd on siis kindel, enam ma ei hinda ega arvusta enam, võid puhkuse võtta? Et kurbuse pood läks kinni?

Life could be simple but you never fail

To complicate it every single time

 

Kui ma mõtlen, et äkki ma ei tohiks sellist juttu kirjutada – et jagan ja suurendan negatiivsust – , siis vist võin ikkagi. Ma ometigi ei jookse mõnes hullus linnas ringi ja ei mata oma 16 tundi päevas ülikooli, klaveri harjutamist, lugemist, arvutit ja bailatinot pluss söömist ja alatist kätekülmetamist oma elu sisuks nimetades, vaid elan vabaduses. Koopas, poisi ja koeraga, looduses, lamba-soundtrackiga ja mul on kõik võimalused. Aga mul pole ühtegi katet. Ei ühtki tegevust, millesse peituda ja öelda, et elan ja proovin, aga aega pole ja raha ka mitte.

 

Who gives a damn about the family you come from

No giving up when you’re young and you want some

 

Mul on nii kohutavalt aus reaalsus, et valus on. Et mis ma hakkan oma eluga siin ülespidi keeratud maailmas peale, kui ma iseend armastada ei oska. Khmm, ei saa. Sest. Ei saa.

 

Motionless remains the mess

Shame, such a beautiful, beautiful young life

 

Mul on see elu, kus pole maske, vaid on see elu, mis ma endale teen. Ma ei oskagi eriti teha, apppiiiiiiii!!!!! Mul on anda ja jagada, aga kõik on katki

 

N o g i v i n g u p w h e n y o u ‘ r e y o u n g a n d y o u w a n t s o m e

We are not what you think we are

 

Ja mul on ka see tunne, et ma ei ole see, kes ma arvan end olevat. Nii palju asju miinus-skaalal ja nii vähe positiivsel. Miks mu elu lahtirebituna ja paljaks riietatuna koost laiali laguneb?

 

Something aint going

 

Sest ma tihti mõtlen, et peaks lennukiga naasema ja ülikooli tagasi minema ja kaheksa tundi päevas kastis istuma ja siis oma keha armastades tund aega peeglisse tantsides seda tervendama. Ja püüdlema viite poole ja õhtul kodus Luule Viilmat lugema. Ja sellel kõigel minna laskma. Uskuma, et ka kolme aasta pärast on maailm sama ja rahuga võib e-tähti sisse süüa ja ingliskeelseid lauseid sõna täpsusega pähe ajada.

 

Aga ma ei saa kuidagi öelda, et

I’m busy in the blissful unaware

Nagu mul oleks tegus elu selles õndsas teadmatuses. Mul on elu selles õndsas ja õnnetus teadlikkuses. Sest ma ju tean neid miljoneid asju, mida endale head teha, aga ma ei saa ühest asjast üle.

 

Ei saa.

 

kurb, nii ilus noor elu…

või vana elu, ükskõik

 

 

___________________________________________

 

Rännaku- ja rünnakujoonelt

Gerly lõpmatu kõnekatel, nagu ma seda kunagi lennukalt nimetasin, on vaikinud. Päris pikalt. Eks ta nii vast ole, et kui väliselt vaikid, siis seespool käivad tulised kõnelused. Diskuteerimised, läbirääkimised, koosolekud ja arutelud. Tulemustega ja siis jälle tulemusteta. Vähemalt pealtnäha. Tegelikult…

on vist kõigel mõte. See mõte, et uuesti kirjutama hakates siia pealkirjaks sõnamäng õe-venna Rännaku ja Rünnakuga panna, ei ole üldse juhuslik. See on minu praegune olemine. Uus ja vana. Puhastuv ja rämpsu täis. Selge ja sasipuntras. Helge ja põrgukatlas. Lootev ja maha surra tahtev. Ikka lootev ja natuke järeleandev. Ja lõpuks vaikselt-vaikselt Rännakule alistuv, emmates oma Rünnakuid ja neid oma pisaraveega armsalt üle ujutav. Et olla üks tervik, kuniks jälle.

Kuradi kurat, kaua tegelikult nii võib? Okei, mina olen kakskümmend, aga kui palju on neid iseenda kannatama panejaid, kogu aeg ja pool elu ja kogu elu? Mõnikord ma ei saa tegelikult aru, kas kõik mu halad ja nutud on üldse mu enda pärast – mulle tihti tundub kõige mustematel hetkedel, et ma upun veel lohutamatumalt noisse soistesse sügavikesse sellepärast, et ma ei suuda armastada ja ilma minu armastuseta on maailm tiba vaesem ja tasakaalust väljas paik. Nagu tunneks, et kui tänamatult ma teen haiget kõigile neile, kes ju siiralt hoolivad ja armastavad, aga mina ei oska või ei saa või ei taha seda millegipärast vastu võtta. Aga ma tunnen, et ma ei rõõmusta selle üle, vaid vastupidi, mina valutan ja maailm valutab koos minuga.

Täna ja praegu mitte. Ehk siis 21. märts, kell 10.02 ja asukoht Lissabon, Portugal, mingi tänav ja üks kodune korter. Linnulaul tuleb avatud aknast läbi ja pead vasakule keerates paistab otse väikese rõdu vastas üks säravkollane maja. Pimestavalt kollane! Jeesus, oleks aga sellises elada! [Ei tea, kas need inimesed iga päev oma koju tulles naeratavad või selle maja sära on uppund sellesse argi(rämpsu)voolu nagu kõigil teistel?] Siinse mehe-naise kass tuuritab praegu mu ümber, proovides hinnata minu sülle hüppamise katse riskitegureid. Nii nagu mina liiga sageli mõtlen – kas öelda või mitteöelda? Ja endale teoorias pähetaotud reeglist, et midagi pole ju kaotada, tavaliselt endale vastupeadtagumisse põgenen. Süüdistan, kui pagana arg ma olen ja loll ja siis jätan jälle sinnapaika. Jälle järgmise korrani.

Aga kõrvus mul on midagi ilusat. Ühe ilusa naise, Alanise hääl, kelle ma juhuslikult minu telefonisse sattunud ühe loo kaudu avastasin, ja kes laulab Indiale aitäh. Mõtiskleb selle üle, et kuidas oleks lõpetada söömine, kui kõht on punnis täis. Kuidas oleks selle igavesti tabamatu “ma oleksin võinud’ga”? Ja kuidas oleks ükskord ometi hetke nautimisega? [—]

Ma võin ausalt sügavalt sisse hingata ja öelda, et praegu ükskord ometi ma naudin siinset hetke. Sest Tiina jagas minuga minu enda tunnet ja tema enda tunnet seega ka, et täna oleks justkui Püha Päev ja valgus ja vaikus koputavad tasa sisse paludes ustele. Ükskõik millistele, aga meie südamete ustele igatahes. Ma vist lasin nad sisse. (See vist on visa kaduma, sest alati tuleb jätta endale võimalus öelda, et ma olin loll, tegin valesti ja ei tea mitte midagi mitte millestki.) Noh, lasin nad sisse. Tapvalt varajane Lissaboni-nädalavahetuse kella seitsmene äratus otsustus õigeks, sest pisikse rõdu peal hommikuvaikust tajudes, end ringutades ja imekombel uue päeva puhul lootusrikkalt tervitades oli tõesti midagi justkui teisiti. Ja pererahvas pole veel ikka üleval; arvutiklaviatuurilt leidsin üles täpid ja õ-linnu; linnulaul ikka kostab ja sõbranna, kellega pidime koos hommikul oma trippi alustama, läks natuke tusaselt ja pea laiali seda omapäi tegema – mina kuulan märke ja need toetavad. Kirjutamist.

Sest ikka veel ma avastan, kui mitte-lihtne on aktsepteerida oma veidraid ja oma tavalisi soove ja vajadusi. Et näiteks kahe Lissaboni-päeva jooksul ei tahagi kuskile sisse minna, midagi uurida ja laupäeva öösel väljas möllata, vaid hoopis omamoodi toimetada. Et parim pühapäevahommik möödub arvuti taga lõpuks ometi end väljendades ja sõnalaadungeid kas või natukenegi maha lastides ja vaikset Lissaboniõhku tajudes. Kuskilt just lugesin, et see linn pidi olema eriliselt valge ja hele linn. See tunne tuleb isegi korteris läbi. Kuigi pean tundma, kuidas mu keha ei armasta enam neid tunnipikkuseid rongi- ja bussisõite kuskile suurtesse linnadesse, neid valgusfoore ja ummikuid ja heitgaase ja pikki väsitavaid vahemaid, et jõuda ühest kohast teise. Lausa pea hakkab valutama ja seest läheb ka pahaks. Huvitaval kombel jah. Kaks kuud 24/7 värsket loodusõhku, jalutuskäike ja vähemalt välise linnastressi vaba elu on võtnud küll igasuguse iha kuskil linnas end praadida. Segadusse ajades ja oma sisetundeid maha keevitades. Sest selline asi siin ju juhtubki.

 

Mina vaatasin sellist Lissaboni, kus linnatänavatel näeb helevalget pesu kuivatusnööridel rippumas, kus majad tekitavad mõnusalt armsa ja miskipärast nostalgilise tunde, ja nautisin purskkaeve ja trammisõite. Sinna juurde meie fantastilise CouchSurfingu majutajapaari “portugali Fred – brasiilia Josi” suurepärased õhtusöögid, imehea muusikavalik, hubane kodu, pehme voodi ja täpitähtede funktsiooniga sülearvuti. Kogu lugu.

 

 


 

 

Meie lähme, tulge teie ka!

 

Mul mängib kõrval prozhektoriekraani peal “Luikede järv”, kus luigeks on mees. Ja imeilus Tshaikovski muusika. Aga mina kirjutan sisemisest ja välimisest. Ja tasakaalust.

Kuidas pärast kirevaid, värvilisi ja mitmekihilisi stoorisid meestega kahanevas vanuses 60ndad, 40ndad (50ndad jäid vahelt ära), 30ndad, siis 22, on nüüd mu kõrval poiss, 21, (mina ise olen 20), ja esimene laks-lesson, nagu mina seda kutsuks, on tasakaal sisemise ja välimise vahel.

Kui üks kunagi ülikorralik ja püüdlik ja eeskujulik tüdruk, kes jätkas enda sõna otseses mõttes hulluksõppimist ka ülikoolis, peaks leidma ka ühe tubli korraliku poisi enda kõrvale kaaslaseks, siis võib päris kindel olla, et midagi vajub mingil hetkel mutta. Väääga korralikult. Kuigi näod võivad peas olla head ja teater ilusti tiksuda.

Minu teele ei tulnud selline korralik. Tuli korralik tänavapoiss, kes kulgeb juba paar aastat vaba taeva all, teinud igasugu pas*ka, proovind igasugu druge ja chillib ikka viisil no pasa nada (see on meie hispaaniakeelne lemmikväljend pole midagi, sest pole lugu või midagi sinnakanti), kuniks kellelegi liiga ei tee.

Ühesõnaga, läheb rahulikult läbi, sest süda on avatud, hing rõõmus, kitarr käes ja jagamiskanal lahti. Ainus lugu on selles, et kõige selle välise pärast on ilmselt suurel hulgal inimestel tükk tegu, et mats lahti jagada ja aktsepteerida – paljud meist ikka vaatavad silmadesse ja lubavad kõigest välimisest rahuga südamesse sõuda, enne kui arvustamisnooled lendama hakkavad?

Mhmmm, õppetund mulle endale missugune!

Teate, miks kõik need hipid ja muud rahvad üle maailma tõmbavad jointe ehk suitsetavad kanepit (kuigi enamik ajast kanepit tubakaga segamini)? Sest kanep on ravim. Muidugi, kõik looduslikud narkootikumid on meie enamuse jaoks ikka narkootikumid, mis sest, et alkohol on drug number üks, kõige vingem ja kõige tapvam ja ainus legaliseeritud värk. Nii on hea meie vägi vaka all hoida. Sest seente, opiaatide või ogaõuna visuaalsed tripid annavad inimestele liiga erilise ja avatud tunnetuse meie universumi olemusest, reaalsuste mitmekihilisusest ja kõikvõimalikkusest.

Okei, mina ei tea sellest värgist peaaegu ikkagi veel midagi, aga see on põnev, et nargi mõjuvõimu alla on jäänud ilmselt suur osa neist vägevatest meeshingedest, kelle elus on puudunud algusest peale voolav armastus ja ilmselt loomingulisust on neil olnud tohhujaa-palju, aga et see kuidagi kanalit ei leidnud, siis mida muud teha, kui narkariks jääda. Ja mis meie, ühiskond, teeme? Haletseme, võõrastame, vihkame, väriseme. Mul on isegi imelik kirjutada, sest ma veel ainult tajun seda kogu teemat, mitte ei tunne end teadvat, aga kanepi power’ist hakkan ma aru saama. Sest tegin ise ühe tripi ära ja see oli võimsalt avardav. Reaalsuste vahel pendeldav. Kehatunnetust ja vokaalseid võimeid uskumatult võimsalt avardav. Ja miks just neid, kui mõni teine saab täisparanoiad? Sest ma keskendusin neile ja valisin neid tunnetada. Valiku küsimus. Nagu ka sõltuvusse jäämine (tervisi suitsetajatele ja alkohoolikutele!).

Et siis öelda, minu poiss on narkootikume proovinud ja suitsetab kanepit? Jah, muidugi! Avanegem meie Emakese Maa tarkusele ja usaldagem. Mina usaldan sisetunnet, ajalehti, telekat ja teadlasi mitte. Need veel ei mäleta. Või ei taha mäletada, veelgi kehvem. Mis seal ikka, armastus ravib.

Avastusi Jumalanna kaadritagustest

Rändasin ühe raamatuga (Barbara G. Walker “The Woman’s Encyclopedia of Myths and Secrets”). Paar saladust, mis leidsin:

“Tingeltangel – keskaegsel Saksamaal seksuaalne orgia, ühendatud Suure Ema jumaldamisega. “No täitsa tingeltangel, tegime tingeltanglit!”

Tohu Bohu ehk tohuvabohu – Jumalanna poolvedel aine, tahkeks hüübiv menstruaalveri; meri, aga ka veremeri. Mõned õpetlased on identifitseerinud tohu Algmerega, Jumalanna Tiamat, ja bohu meesmaajumala Behemothiga, kellel on käsil seksuaalne loomisakt. Ilmatu suur hulk neist bhajans’i lauludest, mida ökofarmis reedeõhtuti laulame, kõnelevad Kalist (Durge, Parvati, Uma, Karuna, Jagadambe, Sakti, Kundalini, Mahadevi) ehk Kali Ma’st, hindu kolmikjumalannast: loomise, alalhoiu- ja hävitusjumalannast. Suurest Emast, Jumalannast, kõige loojast, algusest ja lõpust.

Olla elus on tunda Jumalannat. Otsige seda jõudu iseendast ja kõigest teie ümber. Öelge: “Näita mulle, Jumalanna, kes sa oled. Ma tahan sinuga kohtuda.” [—] Jumalanna embamine avab teile Elava Raamatukogu ja õpetab teile saladused, mis on sügaval Emakese Maa põues, sest kes siis veel on Emake Maa kui mitte Jumalanna ise?”

 

Ma tunnen endas Jumalannat tärkamas.

_______________________________________________

 

Mäletajatele ja mittemäletajatele. Pühendusega, naiselt.

Müüdid ja legendid. Muinasjutud. Salajutud. Intiimjutud.

Paljud meist on kogenud nooruspõlves ema või isa salapilku, mis tuli “täiskasvanuasjadest” juttu rääkima? Manitsema, et oleks kondoom, beebipill või midagi muud, et testid oleks tehtud, piisavalt aega käidud ja “paluks mitte rasedaks jääda!”. Või midagi sinnapoole, et kallis laps, tea, seks on värav spirituaalsusesse, avastage omi kehi, kõnelege, vaadake üksteise silmadesse, tehke hääli ja usaldage oma ürgseid vaiste.

?

Üks asi, mis mulle siin Frigiliana raamatu-, tantsu- ja armastusekoopas vaikselt pärale jõudnud, on hirm. Kuidas ja kui palju on meis hirmu. Alateadlikku ja põhjendamatut, sissesüstitut ja roiskuma jäetut. Et vägi ei meenuks ja kõiketeadev jumalikkus meiega kontakti ei saaks. Minu sisetunde järgi kulgeme praegu kõik sinnapoole, kus vägi taasasustab meie kehad ja meeled, ja kes vastu puikleb, sellel kannatuserada järel. Meile teeb Kaiaga palju nalja, kui me loeme oma kaht siinset lemmikraamatut, ja kõneleme täiesti piirideta-häbideta-varjamata vagiinadest, seksist, orgasmidest, menstruatsioonist ja verest, harjutustest ja poosidest ja niiiii edasi. Kuidas need kaks raamatud keeravad meil kõik pea peale ja me märkame, et kõik, mis meile õpetatud sai, on olnud rohkem või vähem bullshit, selle kõrge eesmärgiga, et võiksime samamoodi ebateadlikkuses, valehäbis ja valudes supelda nagu meie (esi)vanemad. Aga ei, meie kõneleme, jagame ja armastame üksteist oma ebatäiuslikus täiuslikkuses. Ja kirjutame oma blogides kõigest sellest, et kõik, kes neid tekste loevad, meiega koos rõõmustaksid naisväe ärkamise üle ja ärkaksid koos meiega. Julgeksid avaneda ja mitte armutult, vaid armuga omad hirmud lendu lasta.

Sest vaadake, kõigepealt on meil imidzh, et meie kehade seksuaalsuses ja selle täielikus väljendamises on midagi taunitavat ja mitteokeid. Ma olen korduvalt piinelnud 5 Rütmi tantsides sellepärast, et puusad tahaksid igast liigutusi teha, aga no ei saa. Tahaks olla alasti päikese käes, kogu alastuses jumalik laps, aga ei saa. Ei usalda, ei tea, mis küll arvatakse, kui pole just mingi hipiseltskond või kommuunirahvas.

Seksuaalsus joondab meie keha tervenemisseisundisse ja avab uksed tähtedeni. [—] Tervenemine, mis saabub siis, kui me hakkame mõistma oma elu eesmärke, juhtub läbi selle elujõu, mida kutsutakse seksuaalsuseks. See on üks tähtsamatest võtmetest tervenemise vallas, mis peab juhtuma meie planeedil.

Minu meesenergiate tutvumise rännakul, kui kord kellegi kaisus magasin, küsiti mult, kas “me mängime seksmänge või miks ma seda teen?”. Mul jäi suu lahti pähe – seksmängud? Kui kehvasti see kõlab, milline toon ja maik sellel küljes on… Nagu seks olekski midagi kohati rõvedat ja ikka veel keelatut ja et kui noor tüdruk kellegi pehmes embuses magab, siis on asjal vale värv. Ja mina alati mõtlesin, kuidas ma saaks öelda või märku anda, et ma ju ei maga nende meestega??? Alandatus, häbi, surve, õääähhh, midaaa?, minge-ära, kus on mu jumalanna?

Miks ma ei voola, ei kulge, ei avane, ei usalda, kardan, tunnen piinlikkust, vihkan neid mehi ja meie ühiskonda?

 

Liiga palju naisi liiga paljude aastate jooksul hoidsid oma suud kinni ja olid lihtsalt õnnelikud, et said laupäeva õhtuti kohtama minna. Naised ei loonud ühtegi standardit, milleni mehed võinuksid püüelda. Jumalanna energia aktiviseerimise ja naisolevuse vormi – sellisena, nagu see loodud on – täieliku mõistmisega, luuakse uus standard. Naised peavad õppima rääkima oma tunnetest ja ihadest, selleks et luua kogemuse uus tasand. Siis on meestel lihtsam avada oma tundekeskused, kogeda oma emotsioone, tuua oma seksuaalenergia läbi tshakrate ülespoole ja mõnusalt kogeda suuremat intiimsust, kui nad kunagi arvasid võimalik olevat. Naised on olnud nii lukustatud mitterääkimisse ja mehed mittetundmisse, et need muutused ei juhtu üleöö.

Olge kaastundlikud kõigi inimeste ja selle suhtes, millest nad läbi lähevad. Meil on palju, mida jagada ja üksteisele õpetada.

Head nädalad tagasi lugesin siin esimest korda raamatut “Vagiina monoloogid”. (Ja see on isegi eesti keeles olemas!) Kuidas ma unistan sellest, et kord Eestis meie oma emade, õdede ja sõbrannadega kokku tulla ja kõneleda. Sellest kõigest keelatust. Mitte enam keelatust. Ja siis rääkida poistega ja poistele. Minna näiteks Puiatu erikooli ja teha poistele juturing “Vagiinad, tüdrukud ja nende jagatud saladused”.

Mina olen tänu oma poisi elluilmutamisele leidnud sellise kontakti oma vagiinaga, et sellest sünnib midagi jumalannalikku ja võimast. Näiteks tants. Sellise avatud kehaga – avatud südame ja vagiinaga, kui täpne olla – pole ma veel eales end liigutanud. Millist võimast, väge täis, armastavat Emakese Jumalanna, Kali Durge tantsu on selle maja seinad näinud!

Igas nädalas peaks vähemalt üks päev olema vagiinapäev. Meil naistel on iga päev näo päev (meiki, kreeme, silmapliiatsit – kas ma olen täna ilus või väsinud?), parematel juhtudel üle päeva juuste päev, kolme päeva tagant razheerimispäev ja pimsskivi + kannad, aga vagiinad? Tere hommikust, kuidas end tunned? Kust pinges, miks pinges, mis me täna õhtul teha tahame? Vagiinamassaazhi, kõhutantsu, pai?

Ma ei tea, ma nagu eriti ei tunnegi, kus ja mis ta seal räägib…

Aga pille söön, kondoomi kasutan ja aborti olen ka teha lasknud. ? ? ?

Turvaseksist on mul hoopis oma arusaam. Hirmuvaba ja armastuserikas. Iga naine, kes oma väega üks, teab ja tunneb, et tema valib, millal kanaldada üks pisike, aga ometi nii suur ja tark jumalik olend. Tita. Paluda tal oodata või energiseerida täie laksuga tema tulemist. Usaldada oma igiürgset jumalikku armastust.

Kondoomid? Pole loodud paremat trikivahendit (ei, kindlasti midagi paremat või vähemalt sama head on veel, näiteks fluoriid meie hambapastades J), et meid, jumalikke kehastusi eraldatuses hoida ja hirmu meie südametes taguda lasta. Suguhaigused – jahh, muidugi need eksisteerivad, kui meie seksuaalsus on alla surutud, vajadused-soovid-ihad luku taha pandud ja kammitsetud keelega vaigistatud ja me ise end järjepidevalt, tundeid eirates, vägistame. Haigus tuleb kingitusena – vaata, mis sa teed, inimeselaps!

Ja kui ma ise nii kavalalt peitust mängin, et keha kaua-kaua tasakesti mädanedes vastu peab, tuleb mulle üks ideaalne partner ja kingib kõik, mis vaja. Lihtne.

AIDS? Siin pole enam lugu seksuaalsuses, vaid kapitaalses armastuse puudumises. Polegi nagu teist. Aitab ainult armastus. (Mõni räägib kuskiltpoolt, et see haigus on juba ainult elektromagneetiline, piisab õigest mõttest, et ligi tõmmata; või et seda ei eksisteerigi ja niisama hästi, kui sellesse haigestuda võid, võid ka terveneda.)

Pillide ja muu keemiaga naistele minu toetus kogu naiselikkuse väega. Süda lahti!

Muidu kutsuge oma mehed ikka juurde, kui teil päevad on, jagage seda müsteeriumi ja magage ja tehke eluvõimast koksi – veri + sperma – ja avage end sõiduks enneolematutele level’itele. Dzhiisus, mõtleb mõni, millest kirjutab tüdruk!? Millest siis, meist ja meie väest ja võimsatest värkidest. Kellel on öäkk-tunne, siis tantsige ja rahmeldage see välja, tehke häält ja kisage end oma tuumani. Tuum juba teab.

Ma võiks lõpmatuseni kõnelda sellest kõigest ja kõnelen veel, aga vahepeal on enesetundmaõppimispaus. MÄLETAGE, kallid!

[By the way, need paar lõiku ülalpool on raamatust “EARTH: The Pleiadian Keys to the Living Library”, Barbara Marciniak, aastast 1995, ja sellest raamatust saab natuke rohkem teada, kui klikata materjalide alla.]

 

__________________________________________________

 

Oi, vaat, millest me siin reisipäevikus kirjutame nüüd!?

Kuidas sellega siis on? Armastus, armumine, armatsemine. (Mu nägu juba hõõgub ja kaelas on tiba pinget. No pasa nada.)

Me ju neist asjust väga ei räägi. Vähemalt mind tundvad inimesed – või kes arvasid mind tundvat – väga ei ootaks, et hakkan kõnelema millestki nii isiklikust ja intiimsest. Ohh, kuu peale need kõik, kes arvavad, et siis läheb midagi ilusat-erilist katki ja mul oleks põhjust häbi tunda ja mis kõik veel.

Häbi tundmise aeg on möödas, kallid kaaslased.

Just tuli mulle postkasti mingi eestimaine kursuse tutvustus, et sel aastal keskendume oma füüsilise keha tervendamisele ja sellega kontakti taasloomisele. Noh, ja mis me arvame, kus seda tervendamist kõige enam vaja on?

Seksuaalsuses. Selles, milles meil kõigil on tihtipeale (või tavaliselt?) mitmet-setmet sorti sasipuntrad sees jamis meid mõjutab niiniiiniiiiniiiii palju, et kohe… Jahh. Minul oma noorte eluaastate jooksul oli kohe nii palju keerdusid jõudnud tekkida, et ma ausalt öeldes juba jõudsin kogeda seda tunnet, et ei viitsi ega tahagi enam “neid asju” harutama hakata. Liiga palju valusat ja segast ja mittenormaalset, nii et parem mitte.

Aga seekord tuli mu arengutasemele vastavalt teele poiss, kellega läks midagi teistmoodi. On teistmoodi. Usaldus ja silmavaatamine ja usaldus. Fred on tavaline ja mina olen ka tavaline. Nats teistmoodi me mõlemad, kuidagi tänavainimeste moodi vahepeal ja ei hooli välimisest. Vaatame sissepoole. Vahelduseks.

Fred on mu esimene poiss. Käimise mõttes ja igas mõttes. Ma olen juba mõelnud – tantsin ja laulan ja trummin ma küll, aga mõtlen ikka kah – , et peaksid olema liblikad kõhus või kuidas? Aga pole.

Mäletan kuskilt, tjahh, targast raamatust, et kui oled armastuse tasandil, lihtsamalt armastuses, siis see armumine… Ei tulegi või seda polegi. Ja mul polegi vist kunagi olnud. No natukene jah, kuus aastat tagasi, aga praegu ei lähe läbi. Et oleks seitsmendas taevas, pea segamini ja iga päev kulgeks võtmes “kui juba näeks teda, saaks temaga olla, kui ta ei läheks veel”. See võib olla ilus, see armumine, aga ühel hetkel sõidate te kahekesi koos mäest alla ja siis on kõik. Mitte läbi, vaid näha.

 

Varjud ja hirmud, valud ja hääled, millel pole lastud kõlada. Saladuses, peidetud aarded ja peidetud kondid. Ja siis me proovime ilusat mängu veel mängida ja siis proovime teist muuta ja siis… teate ju küll. Mina eriti ei tea, sellepärast.

Kui algusest peale on lihtsalt olemine ja nii olemine, nagu oleme, on hea. Kui oleme eraldi, siis me ei igatse. Tuli välja, et me kumbki ei igatsenud, sest kohalolu oli parasjagu omaette. Aga taas koos, jälle hea, toetatud, lõdvestunud, jagatud olemise tunne. See toidab ja rikastab, isegi kui me oleme noored, vallatud ja seiklushimulised.

Fred küsis mult, kas kogu selle ilu ja võlu peale tuleb ka üllatusi. Agasid. Mina ütlesin, et ta on minu kõige suuremat aga juba näinud. Minu hirmu, sulgumist, minusse lukustatud traumasid ja valu. Ja näeb õige pea veel rohkem, ainult et see aga on usaldamise, jagamise ja helluse-rõõmu-naeru kaudu kohe varsti üks suur jahh! Millest ma räägin?

Meie, naised, teame seda isegi otseste sõnadeta. Et meile on ühel või teisel hetkel haiget tehtud, et me oleme ise lubanud juhtuda paljul, mis oleks vajanud vaid eneseusaldamist ja armastamist. Et tuleks see naiseliku väega EI või hoopis kogu power’iga JAH ja armastus voolaks. Meie ühiskondlikus terminoloogias eksisteerivad igasugu mõisted väljendamaks naiste ärakasutamist ja lubades kedagi nimetada ohvriks, aga mina pole sellesse kunagi uskunud. Kõik on üks suur kompott niikuinii, aga iga naine ise peab leidma ja avama oma Jumalanna endas. Siis on rahul mehed tervikuna ja naised õitsevad ja õitsetavad.

Õitseme. Just praegu, just sellistena, just ilma igasuguse põhjuseta. Õitsemise pärast.

 

_________________________________________________

 

Vaikselt väega

 

Minu tänane kirjutamine võrsub usaldamatuse pinnalt. Kohe oli sellise energiaga päev. Tegelikult praegu nagu enam eriti polegi, aga annan endale märku, et midagi ripub veel sees. Ei ole kindel, mis mu sõrmede alt tuleb ja kas peaks seda kuidagi suunama ja mispidi. Ma tantsisin ennist päeval ühe terve plaaditäie Gabrielle Roth’I järgi, esialgu vaikselt endale vastu punnides, miks ma põrandal väänlen ja end püsti ei sikuta. Aga ei sikutanudki ja kolmandiku tantsu ajal sain aru, et nii peabki täna.

Mõnikord on selliseid väikeseid asju raske aktsepteerida, ja need väikesed on suurte eosed. Praegu tahab üks osa minust korralikku kirjutajatädi mängida, sest minu kõrval on uskumatu kuhi raamatuid, kust ma tahan midagi refereerida ja oma jutuga põimida, ja siis on mul selline ladu mõtteid, kogemusi ja tundeid, kahe nädala jooksul minu aardekambrisse salvestatud, et ettevaatlikkusest on neile tamm ette kasvanud – et need ometi korraga teele ei paiskuks!

Nooh, hakkame vaikselt-vaikselt neil voolata laskma. Ma ikkagi tantsisin just enne keskööd kakskümmend minutit Rahmaninovi kolmanda klaverikontserdi järgi ja panin öiseks kirjutamiseks oma energiad voolama. Ja tõsi, kohvilaks on mul ka sees. Aga see on pigem ebatavaline. Kõrval istub mul Kaia, eesti tantsijannast sõbranna, kes loetud päevad tagasi mulle siia seltsi ja seiklema maandus. Kellega koos me taasavastame oma jumalannaenergiaid ja naiselikku väge ja jutleme pooled päevad Emakesest Maast, nähtamatutest asjust, seksist, meie power’ist ja nii edasi. Ja mida ma rõõmuga ja usaldusega jagama hakkan.

Taustaks film “Baraka” (justkui meie “Taarka” tuleb mul praegu seos) ja meenutus, et kõik mis tahab omal moel siia vormuda, ka tuleb.

Sest nii tuli mulle ka poiss.

Eesti poiss.

Siin Nerjas.

Nädal aega tagasi.

___________________________________________


Iga lõpp on hoopis algus

 

Kuidas Calachica ranna lugu lõppeb? Lõppu polegi veel, sest kuniks elame, võib iga jumala lugu edasi minna. Arvata, et selle või tollega on lõpp, on tagurlik. Aga nii kuis usud ja arvad, paraku või õnneks ka läheb. Meil läks nii, et. Sai selleks nädalaks kähku otsa.

See laupäev oligi kuidagi imelik, vingelt tormine, tuuline ja suurte laintega. Aga hommikul paistis päike, nii et sai isegi hommikusöögi ajal riideid seljast võetud. Ja siis tuli Jure ehk Jirka, üks hämmastav-omapärane tshehhi kõiketeadjast mees, oma pannitäie liha ja kastmega hommikusöögiks, ja meie saagirahvas oli saanud hunnikus mune, mis said keedetud sinna kõrvale. Selline hirmus söögirohke päeva algus – kas võiks ennustada, et kohe peab millegi puudujääki kogema hakkama? Mmm, jahh. Tuleb teine hetk ja Mart teatab, et nüüd ongi minek, sest üks saksa poiss hakkab ka Saksamaa poole hääletama ja täna on just õige päev lahkumiseks. Jess, Gerly, kohe saad näha, kuidas siis sellekordse hüvastijätuga on! Hüvastijätud on teatavasti lahtilaskmised, kontrollist vabastamised, reality-check’id – kas ma olen siin ja praegu, kui seda või teda enam pole? – ja mul on nendega alati natuke tegemist. Nagu paljudel, ma usun. Aga ei, ma tegin talle väikese musi kõigi ees, ütlesin, et kohtume K-talus, ja head teed!

Kogu lugu.

Lained tol päeval absoluutselt ületasid ennast, sõitsid peaaegu köögini välja, ja Jirka ilmus kuskilt potitäie liha, kala, pasta ja friikartulite seguga. Me ei küsinud, kust see tuli, ja ma väga ei tahtnud teada ka. Kuigi ega ta ju taldrikutelt üle jäänud toitu ikka niimoodi kuskilt ei saaks? Ega ju? Ehh, õnnistasin mõttes seda pidurooga – teiste jaoks oli sellises koguses liha muidugi luksus, mulle pigem vastupidi – ja polnud häda kedagi. Jirka ise oma filosoofia ja eluteadusega… Oohh. Mees käib astrotrippidel selliste master’ite juures, kes õpetavad talle kõiksugu asju hinduismist kuni praktiliste tarkusteni välja (mida teha, et kõik suhkur ja keemia ja rämps läheksid kõhust-kehast tagasi Emaksele Maale?); usub, et meil on 15 kuud jäänud aega ja tema soovitus selleks – fuck, eat, drink, and smoke! – ; teab, kuidas teha joint’I nii, et suits mõjuks daamide seksuaaltshakra avanemisele ja muidu puhastavalt; ja last, but not least, joob iga päev hunnikus kokakoolat. Tegelikult teeb ta oma kätega igasuguseid avanemisi, ja need kaks korda, mis ta minuga toimetas, olid päris kindlalt väga selge mõjuga. Tore, sest ta ongi üks meist ja üks versioon jumalast. Mis kõige vingem – ta ei karda, et äkki tema tõde polegi ainus või et kõik ei lähe päris nii, nagu tema usub. Ta teab, et see ongi tema tõde, mis ta kuulutab, ja miks peaks ta sinna juurde lisama: minu meelest?

Pärast seda lõunat, minu pisut nässuläinud ehk ülekarritatud kikerherne ja spinati hautist tõmbasin ka mina lestad tollest toredast Calachica rannast. Sinna jäid kaks eestlast, kes elasid üle ka sealse jõuluaegse suure uputamise ja koopamudavoolud, ja siis tulid nad mulle mu praegusesse haldjamajja külla. What goes around, comes around. Üks teine lugu, teine kord.

 

______________________________________________

Meie eluline lugu teise vestlusega teises jaos

Minu initsiatiivil tegime ühe vestluse veel, mis andis rohkem märku protsessist tema-läheb-ära/mina-jään-siia kui vastuseid, miks oli nii. Tegime massaazhiplaani ja jõudsime sellest teostada vaid osa. Tema venitas mind taimaalaste kombel. Teist korda, nii et olin umbes tuttav, kuidas ta teeb. Seekord tegi nii, et oli paha. Sellepärast paha, et ta kas ei saanud või ei tahtnud olla kohal. Minu kehaga. Ja tunda tuttavat sooja inimest minu keha kallal toimetamas, nagu oleks tal kuskile jube kiire või hoopis ebamugav või vastik, … oli päris niru. Mitte lõõgastav ja kehaülistav protsess, vaid kehv kogemus. Liigutused tulid muidugi kõik läbi, aga ta ei teinud seda mulle ja mind tajudes.

Üks väike iseoma protsess algas. Ma ei ole väärtuslik. Sellisena nagu olen. Äähh, ma ei viitsi, ei taha. Mul ei ole… ma ei… mmm… Õhtul muidugi tuli suur rannarahva pidu. Tehti süüa, lõket, tuli pillimäng, tümistasime mu djembet. Ma olin jälle kord sealmaal, et ei teinud otsusi mitte enda põhjal, vaid täiesti segadusseaetuna. Ise ajasin muidugi. Vaatasin, et Mart läinud, ilmselt magama, ja tahtsin kohe plehku panna. Ta jalutab mulle muidugi vastu ja mina jäin pimedusse istuma. Hakkasin laulma, koos pleieriga ikka, sest siis on ehedam tunne. Pärast lõkkeringi tagasi minnes tuli välja, et laul oli kõigile kostnud. Juba pilkudest oli näha – aga nad olid naernud, et siin rannas teeb tõesti igaüks kus ja mida tahab, ja neile oli meeldinud ka. Tahtsid leebelt, et äkki ma laulaks. Ma olin veel nii jahmunud, et nad olid kuulnud, et ei saanud arugi ja lasin võimaluse mööda. Ja alles nõks hiljem jõuab mulle kohale, et oot – nad tahtsid, et ma praegu laulaksin. Võiks ju proovida, aga nüüd alustada ise. Et oo, vaiki kitarr, ma olen valmis leelotama!? Ei lähe ja üldse minu laulmine tol õhtul oli palju võimsam ja traagilisem, kui nad oleksid soovinud kuulda. Kindlasti. Ja mul jääb laulmata. Ja paha on sellepärast. Kamoon, Gerly, mis sul viga, selline väike lesson ja ei saa hakkama? Lihtsalt laula. Ei. Eieieieiei!

Järgmine samm on ettearvatav. Pimedasse rannakööki magusat otsima. Pagan, kõik otsas, aga mingid kuivanud hommikusöögikrõbinad on alles. Lähevad need. Peotäis peotäie järel. Vastik. Siis ma vaagin, kas ütlen head ööd või lähen otse minema. “Ei noh, nii ebaviisakalt ka ei peaks oma kapriisi pärast,” proovin end veenda ja lähen tagasi. Tuleb välja, et nad hakkasid tegema pannimagustoitu banaanid-shokolaad-maapähklid. Ei, ma jään. Siis jälle pugistan, kuigi nüüd mitte üksi. Lohutus seegi. Aga tuju läinud, kõik kehv ja minek varsti.

Öö. Hääled. Keegi tuleb. Mart ja see norra tüdruk. Mida paganat…? Nojah, see tüdruk jäi plaanimatult randa ja nüüd vajas magamiskohta ja nii ta tuli ilusti meie vahele. Jagasime tekke ja puha. Phuhh! Ää, selles öises väsimusevastikusepuntras tundub kõik nii suure jamana. Kohutavvv lihtsalt! Asi ei läinud sugugi paremaks hommikul, kui tema lahkudes meie vahel ikka – nüüd massaazhijärgne – tühimik laiutas, mina pea tekkide alla toppisin, kui kuulsin, et Mart jälle ära kõnnib, ja siis hakkasin nutma. Juba enne, kui ta läks, aga ma olin tegelikult nii kohutavalt tänulik, et ta mind üksi jättis. Sest ma manasin silme ette pildi teisest elusuurusest samavanuselisest Gerlyst, kes mult lamades ümber kinni võttis ja lohutas, “sa teed selle ise läbi, nuta, ma olen siin, ma armastan sind”. Esimest korda elus. Lubasin iseendal täies armastuses iseennast toetada, just siis kui oli päriselt aset leidmas kõige valusam ja murdvam protsess. See tunne, et nüüd ma olen üksi valus mahajäetud ja ma ei tea, mis saab. Nutsin end sellest läbi ja jäin magama, see sai.

Kui ma üles ärkan, on ooperil käimas üks teine vaatus. Vihma hakkab sadama, on pärastlõuna, vaikselt sõuab kohale äike ja Mart toimetab midagi. Ma küsin oma kinnihaaramishirmus, kas ta hakkab kuskile minema, ja tema vastab, et ei, tuleb siia. Rõõmus ja rahus tunnen, et nüüd ongi kõik okei, ja kui ta oma raamatu läbi on lugenud, siis teen oma teise vestluse. Suurte tagajärgedeta, aga annan teada, et see massaazh oli tore impulss. Toreda protsessi jaoks. Me vaatame üksteisele silma ja ta ütleb kavalalt, kui hästi mõnikord silmadest inimesi saab lugeda. (Nagu mujalt ei saaks…) Ma küsin, mis sa siis loed. Rõõmu.

Selle kinnituseks annan talle tund aega kuulata Indigolapsi, teen talle ilma küsimata vaikides selja-midagit ehk mitte päris massaazhi ega reikit, vaid minu oma versiooni sellest, mida selg vajab ja soovib sel hetkel. Puudutusteraapiat. Lõpetuseks Beneficio ehk La-la-laa, sest ka Mart oli Beneficios käinud, naerame Tomi versiooni üle ja otsustame, et alaku päev. Vinge äike on ära olnud ja mina loodan õhtuseks farmi-bhajani laulmiseks kuivana kohale jõuda. Jõuangi ja inimeste ja auto abiga jõuan kuivalt tagasi ka. Koopapessa.

 

_______________________________________________


Meie eluline eesti moodi “mis toimub?” lugu esimeses jaos

Teine õhtu tegime Mardiga muidugi ilusa väikese suudluse. Prooviks. Ja siis ta ei tahtnud minuga silmnähtavalt kaks päeva kontakti võtta (tähelepanu: eesti keeles on õige silmanähtavalt, aga mulle see sõna eriti ei meeldi). Vähemalt minu naiselik vaist ja taju fikseeris kõik need pisikesed nüansid, kuidas üht inimest lugeda ja mida lugeda, kui tundub, et ta eriti suhelda ei taha. Ühtegi moodi. Aga lahendusejutt tuli.

Selgus väga klassikaline lugu. Seda õpetlikum. Aiai, mitte õpetlikum, vaid avardavam. Et meil kõigil on aeg-ajalt nii, või et kõik kardame seda, või et tahaks, aga…

Suudluse õhtul olime proovinud ära kõik need mitmet-setmet sorti krõpsud ja näksid ja ta oli peaaegu üksi, koos mõne minu lonksuga, endale vaikselt sisse valanud liitri head odavat hispaania veini. Tintot, kui täpne olla. Tinto verano. Nooh, oli selline veiniõhtu tunne. (Mul kunagi pole.) Ja lõke meil koopas ka põles, esimest ja viimast korda. Aga hommikul ärgates on eesti poisil (või ehk ka muust rahvusest poisil, ma ei tea) paha, sest selline ilus suudlus juhtus ikkagi liiter-veini-peaga, ja üldse nagu ei tahaks, et asi kuidagi edasi läheks, sest praegu pole seda tunnet ja pole vaja ka – – – – – ja parem on siis mitte hommikul kuidagi eriti edasi suhelda. Eee?

Muidugi mu nõiavaist kaardistas asja kohe, kui üles tõusin ja nägin, et poiss läinud. Tahaks justkui öelda õpetussõnana, ärge…!, aga ärge on täiesti tühi laks. Lihtsalt kui juhtuvad ilusad asjad, siis olgem kohal. Ka nõks pärast. Ka pärast ööd. Sest siis saab kohe ja lihtsalt ja ilusasti järele vaadata, kas ilus asi läheb edasi või ei lähe või vaatame. Siis oleme kohal ja loome, ükskõik mida, aga loome.

Aga Mart oli läinud. Tuli välja, päikesetõusu vaatama. Ahhaa, kohe hommikul tiba tundlikud enesessevaatamise energiad. Võib-olla. Hommikusöögilõkke juures on vaikus. Mitte tüüne ja kõnelev, vaid tühi ja klaasmunataoline. Peaks rääkima. Mida? Midagi vist pobisesime, aga kui päriselt näen, et kohe-kohe läheb päev edasi ja sellise vaikusega, siis võtsin ta käest kinni ja ütlesin, et kontaktitere! Silmapilguks. Ja siis läkski oma rada. Kogu lugu, päev ja kumbki meist. Okei, teen oma turushopingut ja aeg – ajatus – toob kõiges selguse. Eriti siin, õhus ja vabaduses.

Vahepeal teeme kõige ökomat ja mõnusamat rannaköögitegevust: peseme tohutul hulgal nõusid Vahemerevees, nõudepesuvahendiks liiv ja kivid. Peseb jube hästi! Ja mõnus on jalgupidi külmas vees tolkneda ja laintemüha saatel ühtegi üleliigset mageveetilka kulutamata kogu köögikraam puhtaks saada. Keegi tahaks öelda, et vesi on ju must, siis – meil ei tulnud selline jaburus isegi kordagi pähe.

Et õhtu on toonud Mardile suure väsimuse, ta juba magab, kui tulen, ja jälle on vaikus. Hommik sama, ikka see päikesetõus ja tühjus ja siis on juba köök rahvast täis, nii et ei saagi kõneleda. No pagan, mis värk on!? Mina midagi valesti teinud? Ei oleks tohtinud… Oleks pidanud… Mida värki?

Siis tuleb minema tõmmata. Niimoodi on raske olla, kui koorem eksisteerib, aga midagi justkui teha ei saa, ja valutada pole mõtet. Vihma hakkab ka sadama, ma panen klapid kõrva ja teele Nerja poole. Oligi juba aeg oma emailinduse asi üle vaadata (lugesin üle, saatsin 11 e-kirja!, mõni neist üüratult pikk ja sisutihe, minu kohta korraga ülipalju), korterirahvale lõpuks märku anda, et kus ma siis jäänud olen ja lihtsalt pikk jalutuskäik ette võtta. Jeerum, korter! Karp, neli seina, 6 korrust ülestikku. Armastusväärne, aga kui võid olla õues, taeva all, koopas, siis… uhhuuuu, isegi väljas vihma käes jalutades oli soojem kui seal kiviseinte vahel. Ja muidugi, ma tean, tavapäraselt me seda laksu välja ei jaga, aga kui pole ka ainult 5 päeva arvutimaailma näinud, siis 3 tunniga läheb päris segi. Pingesse ja stressi ja nii edasi. Nii et kui ma veel kitarrifriigi Davidi juurde sisse astusin, et tema juures jõululaulude sõnu välja printida (pole neid veel kordagi kasutanud), siis sealt kodu poole jalutamine tähendas mingit täielikku pingete vabakslaskmist. Uhh, läbi.

Kodus sain ma Mardi kätte. Kõlab pahasti; ei saanud kätte, aga kokku. Ta magas, aga ei maganud ka. Ja mul oli kodutöö ka tehtud. Üksi all pimedas olin juba kõnelenud – rääkisin kõik välja tuulele ja lainetele, või valguskehale, kellele kuidas – ja nii oli kindlam, rahunenum ja selgem tunne. Mitte ülekeemist ja piinlemist, vaid lihtsad mõtted. Ja ilus lihtne vestlus meil tuligi, kuigi pikkisin seda oma itsitustega selle üle, kui ebareaalne on päriselus ikkagi selget ja mmm…eee…-vaba ja sõnakordusteta vestlust pidada. Polegi vaja.

Sõnade lõppedes oli väga vabastav üksteise käte vahele pugeda ja niisama lihtsalt kogu lugu lõpetada. Muidugi ma kõnelesin pikalt ja andunult sedasorti armastusest, mis ei omanda, plaani ega taha lapsi teha, vaid võib olla niisamuti rõõmust ja teadmisest: meie oleme praegu siin ja meile meeldib. Ma ei räägi suhtest ega lähisuhtest, vaid siinolemisest, mis pole nagu armastus ega sõprus ka. Vaat polegi nime. Kunagi räägin pikemalt. Aga hommikul oli hea ja kerga tõusta, Mart kõrval muhelemas ja siis paipoisilikult ütlemas: “ma siis lähen”. “Aga palun.”

 

_________________________________________________

 


‘Cause I know you by heart…

Mulle meeldib meenutada kalleid inimesi ja erilisi seiku oma elust.

Mulle meeldib istuda isegi Hispaania haldjamajakeses öösel kell 2 üleval ja kirjutada, mis mulle meeldib.

Mulle meeldib nostalgitseda ja lasta heal südantliigutaval muusikal mind läbi mitte-eksisteerivate aegade, aga siiski, kanda.

Mulle meeldib tantsida.  Ennastunustavalt ja igal pool.

Mulle meeldib avameelne olla ja kirjutada kasvõi kõigest.

Mulle meeldib mõelda, et ühel hetkel on mul tõepoolest julgust kõigest kirjutada, kui mul on vajadus.

Mulle meeldib minu kirjanikuloomus, kes peab jagama kõike, ka koledat, valusat, piinlikku, isegi iseenda ja oma elu kaudu.

Mulle meeldib vaadata peeglist oma tantsivat keha.

Mulle meeldib uskuda, et ühel päeval näen ma maailma oma kotkasilmadega.

Mulle meeldib unistada oma koduhõngulisest eesti talumajast.

Mulle meeldib mõelda, et kunagi on mul viis last.

Mulle meeldib küünlaid põletada.

Mulle meeldib, et vahepeal saavad isegi minul mõtted otsa.

Mulle meeldib nutta, kõva häälega ja lohutamatult, tänaval või tantsides.

Mulle meeldib tunda, et ma kardan kontrolli käest lasta ja teada, et ühel päeval ma teen seda.

Mulle meeldib küpsiseid süüa.

Mulle meeldib laulda.

Mulle meeldib usaldada elu.

Mulle meeldib jagada inimestega elu ilu ja valu.

Mulle meeldib meenutada, et kodus oli nii palju soojust, ja see kõik kadus ja tõusis koos minuga.

Mulle meeldib nutta ja kirjutada.

Mulle meeldib lilledega rääkida.

Mulle meeldib mäletada, et kunagi oli Pärnu jõgi minu valusaimate hingesaladuste kuulaja.

Mulle meeldib teada, et kõik läheb paremaks.

Mulle meeldib olla igav.

Mulle meeldib igatseda.

Mulle meeldib kanda oma ühtainsat kleiti ööd-päevad-ööd-kogu ajad.

Mulle meeldib tantsida, like no one is looking.

Mulle meeldib mõelda – that doesn’t make sense at all.

Mulle meeldib tunda end tühja ja kasutuna.

Mulle meeldib hingata.

Mulle meeldib, kui vihma sajab. Kohutavalt.

Mulle meeldib sügis.

Mulle meeldib värvilisi riideid kanda.

Mulle meeldib vett juua, ja mitte kohvi ega teed.

Mulle meeldib teada, et Eestis on mu juured, tegemised ja tulemised.

Mulle meeldib sügavamõttelisus.

Mulle meeldis, kui Marta tegi koolis sarkastilisi ja teravaid märkusi.

Mulle meeldib, et ma olen hoopis teistmoodi kui varem.

Mulle meeldib, et mu nägu ja söömisevärk annavad mulle väljakutseid, kui tahes okeina ma endale ei tunduks.

Mulle meeldib, et iga päev on midagi teisiti.

Mulle meeldib lihtsus.

Mulle meeldib mu vabadus.

Mulle meeldib, et hispaania keeles kõlan ma seksikalt.

Mulle meeldib inimesi lugeda.

Mulle meeldib imelikke asju võõrastele rääkida.

Mulle meeldib, et mul on võõraks-olemise tunne kadunud.

Mulle meeldib mu rändajalik tänaval- ja rannaselajate sõpruskond.

Mulle meeldib klaveril ekselda.

Mulle meeldib paljalt meres ujuda.

Mulle meeldib naerda.

Mulle meeldib Kristi pikk lilla seelik.

Mulle meeldib ökoelu, eriti kui see on veel tiba hipilik ja eestimaine.

Mulle meeldib rattaga rännata.

Mulle meeldib oma kaela pingesse ajada ja siis selle pingesolekut tunnetada.

Mulle meeldib üksinda hääletada.

Mulle meeldib suvalistes kohtades öö mööda saata, lageda taeva all.

Mulle meeldib ikka edasi ajada, kui ammu oleks pidanud lõpetama.

Mulle meeldib mu sagedane täielik huumorimeeletus.

Mulle meeldib avastada, et isegi imelises majas ei pööra ma asjadele tähelepanu.

Mulle meeldib mitte juua.

Mulle meeldib kuuluda ainsa vee-elemendina perre, kus mind ümbritsevad kolm tulepurskajat. (Vaene mina!)

Mulle meeldib mäletada vestlusi temaga, kes ta mind nii suvalisel ja mittesihipäraselt moel nii palju aitas.

Mulle meeldib ridade vahel kirjutada ja ridade vahelt lugeda.

Mulle meeldib jälle, nüüd juba suure tüdrukuna, uuesti unistama hakata. Natukene.

Mulle meeldib olla kontekstist väljas.

Mulle meeldib olla nii igatsevas meeleolus, et ei tahagi magama minna, ja plaat läheb võib-olla juba kolmandat korda peale.

Mulle meeldib asjade selline korraldatus, et ükski e-mail ei tule siis, kui seda vaja on, selleks et ise olla…

Mulle meeldib plaanide täielik õhkulendamine.

Mulle meeldib tunda, et me kõik olemegi ikka üks. Või oleme ikkagi ?

Mulle meeldib mängida. Sõnade, inimeste, eluga.

Mulle meeldib, et kõik on üks suur mäng.

Mulle meeldib, kui ma ei tea, kuhu või kellega ma õhtu lõpuks jõuan (kui ma rändan).

Mulle meeldib, et paljudest asjadest võib nii- ja naapidi, süütumalt ja süüdlikumalt aru saada.

Mulle meeldib panustada originaalsusele ja siis kahelda, kahelda, kahelda.

Mulle meeldib mõelda, et ma pole viimase aja jooksul millegi erilisega hakkama saanud.

 

Ja et siiski olen.

Lihtsalt sellise olemisega, nagu ma siin olen.

(Kui sellest kirjutisest midagi aru ei saa, siis ei peagi. Minu soundtrack oli Eva Cassidy “Songbird”.)

 

__________________________________________________________

 



See ei tähenda veel midagi (siserännak vahelduseks)

 

Oihh, andke andeks, ma eelmine kord rebestasin meie ilusat emakeelt, kasutades sellist leiutist nagu fancy’ma, mis ilmselgelt eesti keeles ei eksisteeri. Nojah. See ei tähenda, et ma emakeelest lugu ei peaks või eesti keele totaalne fänn poleks.

 

Hehh, Tiina pani mu kolmandale tekstile minu meilist kolm rida rahulikult juurde, mis polnud üldse “avaldamiseks” mõeldud. Siis väänas ta esimesele pealkirja Vol’1 juurde – mis iseenesest on ju täiesti paslik ja tavaliselt originaalne – ja võttis mu enesetutvustusest kõige viimase ja räigema lause maha. Mis oli: aga kas teadsite, et tatt/ila/sülg on suurepärane enesetervendusravim? (No ma pean tunnistama, et tahtsin isegi pärast kolmiku tatt/ila/sülg teha sülje kasuks, tõepoolest.) See kõik ei tähenda, et ma Tiinat ei armastaks.

 

Vautshh, oma saksa sõbrannast inspireerituna otsustasin ma ära proovida, mis tunne on siis olla päriselt karvane naine. Et kui tõstad käed üles, siis kohe ongi … , ja võtad seeliku siit ja sealt üles ja ongi … Vaat ürgnaise tunne on ja vähemalt natukene aega peaks meist iga naine niimoodi olema. Muudab. See ei tähenda, et ma oleksin vanamoodne loll veidrik, kes ei tea, et karvad pole ilusad. ???

 

Puhh, Eestis on ropult lund (ropp sõna nii ilusa asja jaoks või?) ja mina istun siin vihma sadavas Hispaanias. Muidugi on siin päikest ka, aga praegu ta alles harjutab end paistma hakkama. Sakslannal sama lugu – lumise Berliini asemel Frigiliana uputavad tänavad. Mõnikord. Et miks? Võiks ju koju sõita, emmede-isside juurde, nautida lund ja puhata talvemeeles. Aga meie usaldame oma lugusid. Et kus kohas ka poleks, siin toimub midagi meie jaoks olulist ja meie peame olema kohal. Mitte unistama lumest ja suuskadest. See ei tähenda, et me kodu ei armastaks.

 

Jep, selles olen ma kindel, et kui ühe õhtu jooksul liiga palju lugusid kirjutada, siis nad kõik tulevad mingis mõttes ühesugused. Sama energiaga. Praegu näiteks selliselt lennukalt, ahh, ma-tean-mis-mul-öelda stiilis. Ehk kui täna õhtul tahta kõik vastused oma eluküsimustele kätte saada, siis nad tulevad kõik samasugused. See ei tähenda, et elul nii vähe värve pakkuda oleks ja ühe puuga lüües lüüja kohta üheseid järeldusi võiks teha.

 

Prrrrhhh, kui ma hästi koleda, krigiseva, kriipiva ja kaebleva häälega laulan, siis see ei tähenda, et ma sellesama häälega teie südameid ei võiks sulatada.

 

Tsiauhh!, kui ma visklen ja vindun nagu kinnipüütud kala kohutava tümpsu järgi rütmitult rapsides, siis see ei tähenda, et mu keha ei võiks tantsida kõigile silmadele sulamett tuues.

 

Nii, lõppeks, kui ma siin kirjutan nagu [—] (igaüks oma), siis see ei tähenda, et ma poleks tundlik ja oma tugevust otsiv hingeraas. Nagu me kõik.

 

Ainult et otsida pole midagi vaja, kullakesed!

 

 


 

 

Vaat siis mis välja tuli!

Oot-oot-oot. Ilma vaatamata pole mul ausalt öeldes meeleski, kuhu kohta ma eelmine kord oma jutustusega jäin. Õigupoolest, nagu ma nüüd vaatan, on Tiina selle blogiks nimetanud – õige kah, aga siis ma ei peaks ju päris lugu kokku keerama, vaid kirjutama nii, nagu praegu on. Et näiteks ei mäleta. Ja kuhu jääb siis huvitavus? Nooh, võib-olla selleks, et alustuseks kirjutis ülesse kütta, paneme siia minu pärisblogikillu. Siis vaatab edasi.

 

Ma loodan, et täna-eile siin Frigiliana tänavatel liiga palju rahvast ei käi. Või ega noh, vahet eriti polegi, lihtsalt mina ja mu saksasoulsister Judith oleme täiesti kaose meelevallas.

Tantsime ja tuunime nagu pöörased. Tuunime. Oleme kaks päeva lugenud raamatut “Earth: The Pleiadian Keys to the Living Library” ja see tõstab meid täiesti üles. Pilves. Kogu see maagia, multidimensionaalne haldjamuinasjutt – mis ometigi on tõsi, ja see toob meile nii palju häid asju meelde. Igatahes oli seal kirjas, et laulda (to tone) on väga hea, see liigutab igast vibratsioone ja nii edasi ja nii edasi. Igatahes mõtlesime siis tuunida, aga nagu ei tahtnud, ja teisel hetkel olin ma klaveri taga, lihtsalt improviseerimas ja helisid otsimas  ja välja kukkus täislaks5rütmilaine hääle, tantsu ja klaveriga!

Woooooooooooooooowoooooooooohhhhhhhhhoooooo

 

See oli võimas, me kisasime, röökisime südamest, lasime kõik endast välja, ma tulistasin klaveril nagu see pill oleks mina, ja täna laseme pool päeva sellist tantsu, et higi voolab ja loomingupööris tuuritab! Ma leidsin endas klaveri taas üles. Ja klaver leidis minu.

Ja mu hääl…….

Ma ei saagi eriti normaalselt siia praegu kirjutada, sest poole ajast hüppan põrandale tantsima. Ja mida me siis kuulame? Backstreet Boys, nüüd leidsin mingi hittide kogumiku, kus tulevad siuksed laksud, etet. oooo gaad. Jah, teine päev, ma tean, see loomingulisus ja energia võib-olla raugeb, aga mis sest nüüd??? Mõnikord kumavad mulle mingid õpetussõnad sellest, et tasakaal ja rahulik stabiilsus on kõige parem – hehh, pers*see kõik, kui energia ja säde, siis peab seda lennutama,

ja kõigile Valguseperekonna liikmetele teada andma, et MEIE OLEME SIIN!

 

Vot ilus. Natuke kodusel viisil ja ülikeeratud olemises (noo, ma tavaliselt ikka “oooo gaad” ei kirjuta, öähh), aga ma ei pretendeerigi korraliku ja kena tüdruku tiitlile. Enam mitte. Kas teate, ma ei fancy’gi praegu laias maailmas rändamisest (ilmselt on muidugi jahh, seda omajagu tehtud kah), vaid unistan sellest, et saaks ja viitsiks ja oleks kellega iga päev olemiste kõrgustes ja sügavustes seigelda. Maakeeli: möirata, trummi lüüa, klaveril või mistahes muul instrumendil pööraseks minna, ja karata ringi nii, et kohe on tunda. Itsitada, pepudele lakse anda, keel-suust-väljas vahtida ja öelda “ähhh?”, musi teha, põrandale viskuda ja puusaringe hööritada. Ja nii edasi. Teate küll.

Mis teema sellega on, et praegu korralik inimene olla on juba üsna keeruline tükk? Võib-olla tõesti, ma pean möönma, et kui sa oled sündinud väga rahuliku ja tasase loomusena, siis ehk jah, varjud ilmnevad vaiksemalt. Eee, või siis ikkagi mitte. Mida iganes, aga minusuguse metsik-ürgloomuse vaoshoidmine tähendab praegu momentaalselt pingeteraju kaela tipust sabakondi oruni, igast näolihaste üles-alla-ja-tagurpidi venitamist, rohket ülesöömist ja sisemist ängi, mis lõpuks väljendub “ma ei viitsi mitte kui midagi teha’na”.

Ja siis kui lubad endal lõpuks möllata… Sajab energiat, pingetest pole tolmuhaisugi, iseoma hääled kõlavad nii, et tohhoo tonti!, ja muidugi keha, käed ja muud jubinad on ühtäkki uskumatult armsad. Sest sisse voolab kogu see jumalikkus, mis on kogu aeg olemas, aga mille me oma teatrite ja tubliks olemistega sajasse elunurka ära peidame. Minu meelest. Siis ma mõtlen, mille-kelle-kuradi pärast ei ole ma varem julgenud niimoodi olla ja teha? Natuke muretsen ehk ettegi, et kui jälle juhtub, et see eneseväljendus võtab mingi õpetatud koolistruktuuri ilusa vaatamiskõlbliku vormi, siis miks?

SEST TEISED MUIDU MÕTLEVAD MINUST JUMAL TEAB MIDA!

Kes ei mõtleks, kui keegi ei julge?

Pange täiega!

 

________________________________________

 

Poodlemise võlu naljaga pooleks

Mu samm läks kohe kergemaks, kui kõmpisin seda vahvat rada Nerja kõige suurema ranna poole. Muidugi, keskpäevane aeg, ei tea, kas teda sealt leiab, kus ta asjad küll olla võiks? Mõte keerutab, jalad kõnnivad, teades, kuhu peavad minema. Mu ette tuleb viimane kalju rannas, mille taga on Calachica. Rand, kuhu pole kogu oma siinolu jooksul läinud või sattunud; hipirand, kus elavad kaks eestlast; ja nüüd kõnnin ma läbi madala vee, et avastada… mis ja kes seal on.

Mart ütleb tere. Hehhee. Ongi siin! Mu lapselik taasleidmise rõõm! Muidugi, koobas tüütas ära, Mart kohtas kedagi itaallast, kes kutsus teda Calachicale, ja pealegi rahapuuduses oli seal parim koht, kus olla – sealne rahvas teeb seda, millel inglise keeles nimeks recycling. (Nuputan parasjagu eestikeelset versiooni sellest sõnast: recycling, resaikling, risaikling. Nojah, me nimetasime seda ka poodlemiseks või prükkamiseks.) Mart oli juba tol kitarriõhtul võtnud Davidit ja tema naist Zeniat kuulda, et mingu supermarketite konteinerite juurde, sealt leiab eluspüsimiseks kõik vajaliku. Nii ta siis oligi teinud ja reedeks oli ta nii hästi Calachicale maabunud, et ei plaaninudki sealt enam kuskile poole liikuda. Järgmine sihtpunkt Calachicast oli kodu. Eesti.

Samal õhtul sukeldusin ka mina sellesse, mille eest meie ühiskonna korralikud liikmed tembeldaksid mind ilmselt kas poolearuliseks, ärakeeranuks või deemonite poolt vallutatuks. Prügikastimaailmasse. See on selline tore osa meie maailmast, mille koha pealt kõik eeskujulikud kodanikud kaks silma kinni pigistavad ja parimal juhul tõsise näoga ja muretsevalt raiskamise ja toidupuuduse kooseksisteerimise vastuolust kõnelevad. Või on üks kama kaks. Mina olin kohal.

Kell 01:10 Mercadona, hispaania Rimi tagaukse juures. Mamma mia, nagu Woody Alleni filmis! Me leiame end Mardiga ühel hetkel maas teki peal istumas ja vaatamas sellist elufilmi, et… Too itaallane Fabio seisab rauduste ees, mille taga peagi avaneb prügitoiduparadiis, ja põrutab kitarril metsiku kire ja hooga üht bhajanit (hindu pühad laulud), muudkui shiva shiva shambooshiva shiva shamboo. Tema ees ajavad sama pööraselt üksteist taga kolm koera; ühe auto najale toetuvad armastavalt mees ja naine, viimane silmanähtavalt ootamisest tüdinud; teises nurgas külmetab veel üks temperamentne itaalia naine; kuskil auto ja oma suurte kastide vahel toimetab vana tegus mees; teises autos ootab kasukaga naine. Milline kirev pilt, ja meie kaks kubujussi istume ja vaatame seda paablit, ise ka suutmata uskuda, et me kõik ootame seal kahe konteineri sisu juurde pääsemist. Pool kaks öösel.

Ja kui need uksed siis avanevad, on muidugi tormijooks ja mürgel, päris tõsiselt kohe. Meie konkreetsete kaupade järele ei jookse, nii et võtame asja rahulikult ja astume sisse siis, kui osad tüübid on juba täies hoos. Hull lugu, tuleb välja, täna on kummasegi konteinerisse kallatud lahtist kala ja mereande ja see ei tee kauba sortimist muidugi mõnusaks. Protseduur näeb välja järgmine: keegi ettevõtlik rebib muudkui musti prügikotte lahti, nende seest tuleb segamini välja kõikvõimalikku toitu, mis endale võetakse või teistele antakse. Rahvas on päris lahke, välja arvatud see kõige ägedam vanamees, kes kõik leitu oma hunnikusse viskab ja teistega midagi ei jaga. Meie kotid täituvad õunte, banaanide, saia ja magusate koogipakkidega, kohutaval hulgal on valikus pakendatud salateid, rukolat, porgandiliiste ja muud sarnast, nii et mitte prügikastisisu ei saa enne otsa, vaid kotid täis. Kala rikub muidugi asja, sest pool alumist konteinerisisu jääb kogu selle aroomi ja mahlade tõttu sortimata, aga ega iga kord nad neid mereande sinna niimoodi ei kalluta. Mõnus öine 40-minutiline jalutuskäik koju – see on siis Calachica koduranda – ja kell neli vist võtab uni lõpuks meid oma rüppe.

See öö oli magusaim kõigist minu väljasmagatud öödest, sest esimest korda oli katus peal (väike bambuselobudik) ja all madrats ja lisaks veel soe tekk ka. Niimoodi võikski rannas elada, sest siis poleks külm ja liiga ekstreem ka. Hommikul esimene asi: keerata pea vasakule ja vaadata päikest tõusmas ja siis mõnuleda oma soojas rannapesas. Müstiline, et väljas magades on päikesetõus pea eranditult hommikuäratuseks…

Mu teine õhtu prükates möödus kahe teise rannarahva mehe seltsis ja oli veelgi pöörasem. Seekord alustasime kell üheksa õhtul teise supermarketi, SuperSoli välikonteinerite juures – mahlane asjaolu, et oled seal tuhnides kõigile nähtav. Mulle meeldib, mis jumala vahet seal olema peaks, mis ma teen või mispärast. Sealt tuli suur laadung salateid ja üle poole jäi sinna maha. Sellest minu kogu nädala ülitervislik toitumine: lasin iga päev värsket salatit, igasuguseid seguvariante, porgandeid, rukolat ja küüslauku sekka lisatuna, mmm. Igatahes hispaania Viktor, no tema oli jumalast proff, leidis oma koerale liha ja ühest tänavaprügikastist lahtise jõulukalendri koos šokolaadiga. “Inimesed on jumala hullud”, ütles ta, ja pakkus meile lahkesti šokolaadi. Kui me SuperSolist kolmandat sorti marketi, M.A.S.i juurde läksime, siis seal läks puhta suurpoodlemiseks. Kogu tavakraami tipuks leidsime sealt ilusasti jääga kastidesse jäetud kala, miskit räimetaolist, mille mehed hindasid muidugi täiesti heaks ja pakkisid terve kastiga endale sisse. Nii et kui me ükskord kodu poole rändama hakkasime, olid kõigil käed kotte täis, lisaks kaks peni ja suur kast kala. Tulime supermarketitest, kohe näha. Ainult et prügikastidest. Värske kraamiga.

Ja see poodlemise lugu kordus kogu nädala jooksul omamoodi. Mina öiseid tiire rohkem ei teinud, sest mus tärkas kodus pesitsemise soov, tulehoidja ja söögitegija, aga elasin kaasa Mardi ja teiste rännakutele. Paar ööd pani Mart endale äratuskella öiseks šoppamiseks ja tuli kell kaks mulle banaane või magusat pakkuma. Või tavaliselt oli see väljend “mida sa soovid”, sest valikus oli kõike. Teine õhtu tuli ta varasemalt ringilt ja meil läks umbes viie erineva krõpsu ja näksi katsetamiseks. Ühel hommikul võis meie õueköögist leida puuviljaparaadi: ananassid, õunad, banaanid, apelsinid, sidrunid, mangod, nimetamata muud värsket köögiviljakraami. Ehk tekib küsimus, et mis kvaliteet sellel toidul ikkagi on? Justkui peaksid halvaks läinud asjad olema. Aga ei ole. Paljud magusad asjad, mida Mercadonast lausa sajab, on mitu päeva kuupäevast ees. Et uus kaup tuleb, siis peab vana ära viskama. Pakendatud salatid, minu lemmikud, olid tihti sama päevaga, aga nagu endastki mõista, seisid veel rahuga kolm päeva. Puuviljad sellised, mida ma kodus ära ei viskaks, saiad krõbedad, aga lähvad alles kahe päevaga kõhtu.

Kuna teisipäeval jõudis kätte turupäev, otsustasin oma edasijõudnud tasemel taaskasutuskutset rakendada ja veeresin rõõmsalt Indigolaste muusika saatel laussuvises riietuses turuplatsile. Väga õigel kellaajal, just lõpetamise paiku, nii et esialgu mulle tundus, et kõik toidumüüjad on juba jõudnud lahkuda. Aga polnud, ja esimese vanamehe juures esitasin oma kindlameelse hispaaniakeelse soovi, kas tal oleks mulle midagi vanapoolset tasuta pakkuda. Näiteks tomateid. Ja ütles mees muidugi jah, mis ta muidu pärast ikka nendega teeb, kui halvaks läinud. Laon koti pehmeid ja natuke plekilisi (täiesti kokkamiskõlblikke) tomateid täis ja küsin, kas äkki midagi veel. Saan hunniku väikeseid mandariine, ühe baklažaani, mingi huvitava kartulisordi esindaja, pihutäie peterselli ja ostan ühe euro eest veel mango kah. (See on liiga väärtuslik ja hea kvaliteediga värk lihtsalt kinkimiseks.) Teisest kohast tahtsin natuke pähkleid ja sain täpselt oma tarbeks. Siis läksin ühe kaubiku juurde, mille juures vedeles mahaveerenud kartuleid ja pistsin innukalt need kotti. Ega siis asfalt neile liiga ei tee ja miks lasta need ära visata, kui meie seltskond just sellist kraami tarvitab. Üks naine märkas mu seesugust tegevust, lausus vaikselt espera, oota, ja hakkas kaubikust mulle heast peast kraami laduma. Kotitäis kartuleid, hunnikus porgandeid, jälle peterselli, siis mingit suurt spinatitaolist värki suurte roheliste lehtedega, mille nime me ei teadnud, sibulaid… Kotid pungil täis, kojuminek!

 

_________________________________________________

 


Kaugelt kohaloluga pihta

Assamalla! Mis tähendab elada emakese Maa rüpes! Ma mõtlesin panna selle kirjutise nimeks küll segasummasuvila, siis Calachica seiklus, ja siis miskit veel, aga tegelikult on tore, et ma sellest asjast üldse kirjutan. Sellest, mida ma tegin ühe nädala jooksul Calachica rannas Nerjas, kus meid kokku pesitses 4 eestlast, sekka veel üks külaline. Vahel on väga imelik – tulen justkui küll laiast maailmast elu- ja õppetunde saama, aga saan juhitud ajutisse eesti pessa, kus kõik kodused ülesanded meelde tulevad. Natukeseks.

Voohh, lugu pikk, aga tore ka. Kõik algab ühest tätoveeringust. Märgist. See jääb mulle ühel päeval kodurannas kiviääre peal istudes silma, kui minust möödub keegi poiss, kaenla all magamiskott. Vaatan tätokat ja mõtlen, vaat kus tore lugu – tundub, et üle pika aja on keegi rändur jälle linnas. Kuigi ma polnud rändavast seltskonnast just puudust tulnud, sest mind ümbritsesid-külastasid kodurahvad, siis kuidagi erutav oli tunne küll. Kes teab, mis jälle juhtuma hakkab: tavaliselt tüdrukrändur 1 + poissrändur 2 = … üks põnev lugu ikka.

Istun siis tund hiljem ema-isaga pingi peal, kui keegi ütleb “oi, tere, eestlased ka siin!”. Sama poiss, tohhohhoo, ainult püksid on tal alla kääritud, nii et tätokat peab oma silmadega ette kujutama. Räägime kaks sõna juttu, mina pisut vaoshoitud, sest vanemate kohalolek mõjub nii, ja tuleb välja, et lihtsalt rändabki siin natuke aega ja läheb jõuluks koju. Muidu lühidalt sama lugu nagu ikka: ennast otsimas töölt ära tulnud massöör. Ilus stsenaariumialgus.

Järgmisel päeval saab minu väljaöeldud ettekuulutus – küll me lihtsalt kohtume, sest kus need kaks rändurhinge, pealegi eestlased mõlemad, ikka pääsevad – tõeks. Vaist käseb pikemalt linnas ringi vaadata ja sõidan ise kenasti temaga kokku. Nimeks Mart. Tahab iPodi laadida ja mul on selleks sobiv korter. Siis kutsun Frigilianasse, kuhu vanematega pärastlõunal minna plaanime. Vaatame päikeseloojangutaevast ja üllatus-üllatus, räägin “isegi” noore eesti poisiga universumist, energiatest ja armastusest. Eesti vaiksel ja mõtiskleval moel, aga ikkagi.

Kui mu vanemad on õnnelikult läinud ja mina tunnen end taas vaba jumaliku hingena, otsustan kohe ööseks randa kobida. (Jumal, kas ma tõesti kasutan sellist sõna nagu kobida!?) Mõtlen ise, kas mu energialained annavad midagi sellist välja, et Mardi omadega kohtuks, ja ma ometi tean, kus rannas ta peaks paiknema, aga ei. Sean end täiskuu alla sisse ja magan nii, et nagu oleks kogu aeg ärkvel. Kuldmedaliharidusega, nagu ma olen, avastan esimest korda, et kuu teeb öösel taevale tiiru peale. Vau! Pühapäevahommikuste pannkookide asemel on äratus täispäikesetõusuga, selge värskeõhumõistuse ja igasse kaarde venitamistega. Laon oma kaksteist nimetust riideesemeid kividele peesitama ja mõnulen.

Jälle tere! ja Mart on minu teel. Ma olin juba hommikuvärskuses ta oma energiakehast lahti lasknud, et mitte pool päeva teda mööda linna taga otsida. Mida ma olen kellegi teisega juba sealsamas varemalt teinud. Nüüd tuleb tänu ja kingitus selle vabastamise eest. Kingin oma kõiketeadvale jumalannale suure sisemise naeratuse ja lähme koos kirbuturule, ökofarmi ja siis platseerume teise advendi puhuks hoopis farmiranda, kus bambuserohkus lubab meil kauni lõkke süüdata ja vaikse tuli-õhk-vesi-maa õhtu veeta. Öö on külm, natuke kaissupugemist tundub okei olevat, sest ma andsin ennist juba vastava hoiatuse, aga hommik toob vägeva müürivaikuse, palju sõnusõnusõnu, mis kõik kuskile kinni jäävad (appikene, kas selline oligi eestlane olla!??) ja selle peale lasen mina kaks tundi rannas tantsu. Mobiil tolkneb kleidipaelade vahel ja põrutan kogu repertuaari järgi, mis mu telefonist tuleb. Mäks, Indigolapsed, Shakira, Mika, Thalia. Eluvaim tuleb sisse ja rannaliivast oleks nagu veider keeristorm üle käinud.

Pärast palju punnimist, iseendaga jonnimist ja naljalaginat suudan oma veidrad ja hirmsasti väljendust vajavad mõtted eesti keelde vängerdada ja räägin Mardile kõik, mis mind vaevab. Et miks me, eestlased, külmast või millest kokkuhoidlikud, lihtsalt ei võiks kallistusi jagada, lõkke ääres üksteisele kätt ümber panna ja muidu lähedased olla. Ilma et oleks suhe või armastus, kuigi armastus oleks, lihtsalt teisiti, kõikehõlmavalt ja kõigile jaguvalt. See hispaania musitan-puudutan-kallistan on mulle nii loomuomaseks saanud (vististi alati olnud ka), et toreda eesti poisiga tekkinud tavapärane distants oli… meeltpillav. Häiriv. (Muidugi mulle meeldib praegu jutustada stereotüüpidest ja üldisest, mida justnagu üldse ei eksisteeri ja samas eksisteerib kah; hoian meeles, et igaüks loob oma reaalsust ise ja see oli minu oma.) Kuid soovin endale palju õnne, sest süda sai kergendatud ja tsement meie energiate vahel sulas ka lahti.

Siis seame sammud puhasektsentrikust kitarriparandaja Davidi juurde, kes on üks eredamaid värvilaike sellel reisirahvamüriaadipildil, oma kirjanikutalendi tõttu jutustab vahetpidamata ja on muidu juudi moodi rahakavaldaja. Tore mees. Suutsin kaasahaaratud kuulaja ja laua taga istuva kaaslasena Mardile jupp aega arvutit ja internetti võimaldada, kuniks jõudis Mardi aeg kitarre proovida, toost ja tuust vestelda, ning David suutis hoopistükkis minu oma kitarriõpilaseks mehkendada. Vaat siis lugu, andsin talle 5 eurot – ta oli taas muidugi eksistentsiaalses rahahädas, puudus nii piima- kui tubakaraha (ja 5 olin talle juba ennegi andnud, nii et tund maksis kokku 10) – ja homme kell 18 pidi kogu tseremoonia aset leidma. Ma suutsin pool õhtut ja terve järgmise päevagi kuskil peidusopis endaga jageleda, sest ausalt öeldes ajas see mõte millegi õppimisest, kellegi õpilaseks olemisest ja edaspidisest harjutamise vajadusest mind päris pingesse ajada. Õnneks kuskilt tuli ikka meelde, et kogu see värk on suur mäng, tund saab olema suur komöödiavaatus ise ja raha pärast ammugi põdeda pole vaja. Millal veel sellises kohas nagu tema Einstein-Zweisteini pood siukselt tüübilt flamenkokitarri tundi saab? (Tuli välja, et ta andiski mulle pisut nagu soolo- ja flamenkokitarri teadmisi, mis mul kõik ilusti ka üles lindistatud, juhuks kui tulevikus tõesti tõsisemaks kitarrimänguks peaks minema.)

Noh, ja lõppude lõpuks tituleeris ta mind oma kõige andekamaks ja arukamaks õpilaseks, kes tal eales olnud, ning hoidis üleval mu uudishimu kogu tunni vältel, mis oli isegi minu meelest saavutus. Mul oli päriselt ka huvitav ja tolleks ainsaks päevaks lõi kitarrileek loitma. Vahepeal oli välja tulnud, et kogu Mardi raha oli jooksu pistnud – selle peale andis David lahkelt ühe oma kitarridest talle tänaval mängimiseks laenuks. Vaiksel talveõhtul teenitud 2,65 eurost läks tagumine ots Davidile, ja oligi kitarripäev otsas.

Mardile lubatud kolme naise korteri külastus (sest meie korteri olid asustanud daamid vanuses 20, 35 ja midagi 50 alguses) jäi olemata, ja minu jälle algavat vaikset eksistentsiaalset hirmu, et tore rännukaaslane on lahkunud ja mind maha jätnud, takistas mu südamikku edasi ussitamast vaid asjaolu, et mu madrats ja magamiskott olid tema käes. Ausalt öeldes nende tagasisaamine ei huvitanud mind mitte üks põrm, aga soov teed veel kokku viia oli vingelt tugev. Käisin ta salakoopas ja jätsin  liivale kirja, tulgu õhtul meile. Aga ei tulnud. Muidugi teadsin ma seda ette, sest tunne oli juba selline, et läheb teistmoodi.

Ärkan reedel ja mõtlen, pagan, täna on küll nässus, kui Marti üles ei leia. Kurbus, lahtilaskmine, üksildus segunevad (vaat kui huvitavate impulsiloojatena me üksteisele mõnikord toimime), kui tunnen, et mul ei ole mingit kontrolli tema leidmise või püüdmise üle ja pean usaldama seda, mis on. Astun iseenda poole ühe sammu ja luban käia läbi need paigad, kus teadsin teda mõnikord olnud olevat ja luban nautida mineviku hõngu. Kõlab nostalgiliselt, aga väga uudne ja hea tunne oli endal mitte keelata tuigerdamist neis paigus, kus ta kunagi oli olnud, ja olles teadlik, et täna ma teda neis kohtades kindlasti ei leia. Nii astusin rõõmuga ka ta koopasse, et lihtsalt tunnetada. Ja mõtlesin, kas minna päris sisse või ei – milleks? – , aga uudishimu sai võitu, ei tea, kas minu kiri on alles? Ja ohhoo, vauau, liival lebab teade – olen Burrianas. Ma kummardasin kõiksuse poole ja tänasin. Olemasolu on ikka lihtsalt nii tark.



 

 

 

 

 

 

ümmargune maailm

suur ja ümisev pall-l-l

kõnnin mööda oma rada

tähistaeva all
Kes veel ei tea, siis nii laulavad Indigolapsed. Mulle väga meeldib – eriti see laul, kus ühes salmis nii palju hea energiaga sõnu ja mõte nii tore. Ja täpne. Sest ringirändajana tajun, kuis meie ümmargune maake ongi üks värviline pall jaa… tegelikult mulle ei meeldi, et ma pean mõtlema, mida kirjutada. Või mismoodi kirjutada, ilusti ja korralikult. Ehhei. Parem lasta voolata, tuleb nagu tuleb.
Tähendab siis, tegelikult tahtsin öelda, et selle indigoansambli laulja Tom saatis mind Hispaaniasse sõnadega – mine kindlasti Beneficiosse. Ja esimene asi, mida ma ühe trekkaga Sevilla poole vurades tegin, oli superhealt kaardilt selle linna otsimine. Pole ? On ikka, aga vist sellise nimega seda tõesti ei leia, sest see on kas kohalik kõnepruuk või.. ma ei teagi. Igatahes nüüd Päikeseranniku Nerjas olles on mu teele jõudnud juba vähemalt viis või rohkem inimest, kes kas ütlevad, et mine muidugi või hoopis parem hoia sealt eemale. Valik vaataja silmades või tundetungaldes: ühtede jaoks alternatiivhipiparadiis, teiste jaoks kanepiküla madala energiataseme “kivis” (ei tea, kas see on juba eesti omasõna või ikka veel släng?) tühjalaskjatega. Või miskit sinnapoole. Mis minu point on – vist see, et kui vaja, siis jõuan sinna ja näen ise: aga vaata ikka elu muidu, tõi mulle Beneficio ikka lõpuks teele.
Teate, mis on rändamise ja reisimise vahe? Reisimine oleks see, et keegi ütleb, “Beneficio on hea koht, mine sinna”, ja mina lähen. Kui hästi läheb, soovitan edaspidi teistelegi, kui halvasti, võtan endale õiguse arvustada soovitajat, kohta ennast ja lõppude lõpuks ütlen isegi kehvasti. Ma ei ole sinna jõudnud, sest tuuled ei vii. Ja tuuled – see on rändamise tuum.
Tuuled tahtsid mind Aafrikasse viia. Aga nüüd tulid sügistuuled, mis lükkavad siserännakule ja võtavad isu välist kaifida. Inimesi, kohti, loodust, tervikut… Rahu justkui ei tule enne, kui saan seespoolt sotid selgeks. Ja muidugi ei saa. Aga mis sest, praegu on suurim lohutus see, kui tajud, et teistel sama lugu. Möll ja tolmutamine käib, nii et pead segamini, juuksed puntras ja kõrvad kinni. Või kellel lahti? Kes kuuleb – kuulab – , see mõistab ja armastab.
Mõtelge ometi, sain paar päeva tagasi eesti lehti lugeda, paberkujul kohe, ja mina mõtlen, ei või olla, nagu esimese aprilli lehed oleks! Ei tea, kas pikaaegsed lehelugejad või vintsked kirjutajad ise ka mõikavad, kui teistmoodi tundub üks Eesti Päevaleht võrreldes sellega, mida näiteks viimati suvel lugesin. Nüüd oleks nagu mõttelõngad sassis ja toreda lõigu sisse või lõpuks lõikab midagi äärmiselt ebaloogilist. Naljakat lausa. Ma tundsin suurt poolehoidu nende ajakirjanike suhtes, sest nii rõõmustav oli leida, et ka meie maailma ametlikus pooles toimub sama mis mujal. Ehhee,  milleks ma seda sõna “ametlik” kasutan, ei tea, sest üks maailm see kõik, aga nojah – vastandina alternatiivsele, spirituaalsele või muidu tajuvale-tunnetavale vast. Mis seal siis ikka, tore ja lõbustav oli lugeda neid artikleid, mis kannavad sama sõnumit nagu kõik praegu.
Täna oli taevas täiskuu ja kaks sellist paadi moodi pilve. Ma vaatasin ja mõtlesin: meie universum ütleb nüüd, et astuge peale ja lendame kõik koos sinnasuunas. Lendamegi.
Üks mees ütles nii, et rännata saab igal pool. Vaadata oma kodutänavat uuel pilgul ja kõndida nii aeglaselt, et värvid ja lõhnad oma vanadele kohtadele tagasi tulevad. Ühineda CouchSurfingu projektiga (couchsurfing.org) – üks ainsamaid internetiasju, mida ma tervitan selle heade reaalsete tulemuste pärast – ja rännata indoneeslase silmades, sakslasega söögilauas või kuulata brasiilia poisi pillimängu. Rännata Tallinna agulis, sõita läbi kõik bussimarsruudid või võtta laupäeva hommikul buss Vasknarva.
Mina olen oma kolme kuu jooksul Eestimaad palju-palju-palju armastama hakanud.

 

Ja igale armsale lugejale: teate, kui huvitav on kirjutada kuskile kohta, sest peast käib läbi miljon mõtet, kuidas seda nüüd paremini öelda, mida ma üldse öelda tahtsin??, see ei sobi, ahh, ma lähen teemast kõrvale!… Meelde tulevad kõik andekad blogitajad või reisimuljetajad, Petrone ja muud ja võrdlused ilmuvad, kuniks: stopp! Nii on hästi, koledasti, huvitavasti, viletsasti, põnevasti ja üldse naljakasti, kuidas mina täna ja praegu kirjutasin.

Oli vaja just nii.

Armastusega.

Järgmiste mõteteni.