browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Hakkan naiseks!

märts 20, 2013

 

Kohtun minevikuga ja luban tal lahkuda. Samm sammult. Nii põnev! Igasuguseid erilisi leide tuleb – kottidest ja kappidest. Linnatänavatest rääkimata! Nüüd on asi lihtne, isegi sorteerimist ei taha asjad enam, sest lasen nad kõhklematult lahti. Kui ma aasta tagasi need uuesti kappi panin, siis nüüd imestan – miks nad ikka veel siin on? Kummaline on see, et siia praegusse aega satuvad asjad, mis olid olulised umbes 6-7 aastat tagasi, justkui oleks neil mingi sabaots veel siia jäänud. Ilmuvad ja kaovad. Mitte ainult kappidest ja mitte ainult asjad. Kirjutavad  ja helistavad inimesed minevikust, tahavad kohtuda jne. Huvitav aeg.

Täna sain aru, et ühes kohas nikerdamine on igav. Selleks, et asjad sujuksid ühes kohas voolavamalt, on vaja korraks eemalt vaadata, st minna teise kohta. Kasvõi kilomeeter eemalt. Selline puhas puhhindus. … Nii ma siis tundsin, et pean minema linna peale tiirutama. Jätsin kapid kus see ja teine ja tegin täiesti muud. Linnas tegin oma toimetused ära, aga märkasin palju imelikke asju. Mitte asju. Inimesi. Minu reaalsusse ilmusid imelikud inimesed. Näiteks üks vana naine. Väga küürakil. Saja pisiasjaga, kotid, kepp, “hüvasti noorused”…  Ma nägin teda vaid 10 sekundit, aga ta jäi detailselt meelde. Või tundsin ma ta ära? Vastu tuli halli peaga vana mees. Tal oli kott üle õla ja kotis paistsid raamat, ajaleht, kilekott. Ilusad kirjud kootud käpikud olid üle kotiserva rippumas. Tal olid prillid, tal oli piip. Puust tume piip oli valge teibiga kinni tõmmatud. Ta vaatas mulle otsa. Nagu Matrixi filmist, tänaval olime nagu reaalselt ainult meie kaks. Ülejäänud olid illusioon. Või just meie papiga illusioon? See on huvitav kogemus. Kus paari sekundiga näed inimest sügavuti  ja väga väikseid detaile, tema mõtteid ja tundeid…korraks…

Ehted ilmusid nähtavale ja teksad sukeldusid kappide sügavusse. Käisin linnas seelikuga. Hakkan naiseks.  Kannan seelikuid ja kleite. Kontsad alla! Sest on kevad. Ja ehtedki janunevad päikese järele ja tahavad särada.

Ehk tulebki kevad varem, kui kõik naised panevad seelikud selga, kontsad alla ja kõrvarõngad kõrva? Äkki meelitame ta kohale? Kas kevad on mees või naine? Hm… Mulle tundub et naine. Loov, puhkev, imede sünni ootel… Ometi on ka temas ka midagi sirgjoonelist ja mehelikku…

Ahh, mis ma sogan… Raudselt naine!