browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Harmoonia

jaanuar 26, 2011

Viive Einfeldt

Kui Tiina palus mul endast kirjutada, siis mõtlesin päris mitu päeva. Kas mul on midagi olulist öelda, kellele see vajalik võiks olla jne. Võibolla on huvitav lugeda mõnest õppetunnist minu elus? Või siis Suure Plaani poolt tekitatud ristteest, kus tuleb valida nagu muinasjutus – kui vasakule, siis juhtub see…, kui keskele, siis juhtub see …, kui paremale, siis juhtub see… Kes on näinud filmi ”Liblikaefekt”, see mõistab, mida silmas pean, kuidas iga väikseimgi valik loob tagajärje, lainetuse nagu lutsukivi… Hakkasin lihtsalt mõtisklema kirjalikus vormis.

KUNAGI HILJEM MÕISTSIN …

Olen olnud tähelepanelik ja asjade üle mõelnud küllalt varasest noorusest. Kui mingi sündmus või olukord on tundunud oluline, aga ma pole selle tähendusest aru saanud, olen selle lihtsalt mällu tallele pannud – tuleviku tarbeks. Ja nii on mul väga palju sündmusi või seiku või ütlemisi meeles, mida mõtestasin kunagi hiljem.

Minu elu teeristil on valgusfooriks olnud mu kunagine ajalooõpetaja, õppealajuhataja õp Penu. Ühel laupäeval tuli ta saunast käes tollane ajaleht “Edasi” ja küsis, et kas ma ei tahaks peale 8.kl lõppu (aga oligi lõpuklassi maikuu) minna edasi õppima Tartu 7.KK ajalooklassi, lehes on juba katsete aeg välja kuulutatud. Olin 15-aastane ja Tartu mu kodust 250 km kaugusel – võtsin väljakutse vastu, seega ei tea, kuhu teised valikud oleksid viinud. Hilisema elu kontekstis mõistsin, kui väärtuslik see julgus oli, luues aluse kõigele järgnevale.

Keskkooli lõpus, ikka sellesama Tartu 7.KK, tegin äkilise otsuse minna õppima psühholoogiat, kuigi olin planeerinud õppida hoopis majandust või juurat. See oli taas üks risttee – sedakorda valgusfooriks kaasüüriline teises toas, kes oli 3 aastat proovinud psühholoogiasse sisse saada ja see polnud õnnestunud. Tekitas vastupandamatut huvi teada saada, mis koht see on, kuhu on nii raske sisse saada … Psühholoogiast endast ei teadnud siis mitte midagi, niipalju teadlikust valikust.

Sisse sain ja sellega oli suurem suund elus paigas – nii nagu ma nüüd aru saan.

ME VALIME KÜLLALT VARAKULT, MIDA ELUS TÄHTSAKS PIDADA

Oma elukallimat teadsin juba siis, kui ma polnud teda veel näinud – mõni kuu enne tutvumist olin temast kuulnud ja millegipärast oli mul noormehe vastu suur huvi – ja kui me kohtusime, siis oli minu jaoks kohe selge, et see ongi see ÕIGE (abikaasa väidab, et tema ei oska öelda, kas ta võis sama tunda, kui see üldse võimalik on? Mehed …). Sel korral oli valgusfooriks toakaaslane ühikas, kes semmis mu tulevase abikaasa toakaaslasega… Asja tegi (tagasi vaadates) põnevaks see, et juba 15-aastaselt ma teadsin (tänu akadeemik Gustav Naanile, kellega mul olid sisemised erimeelsused), et elus kõige tähtsam on armastus (teismelise naiiv-romantilises maailmapildis). Ja huvitaval kombel oli armastus laiemas mõttes ka edaspidi mu valikute alus – tagasi analüüsides oma tegusid ja nende motiive. Ma lihtsalt kuulasin sisetunnet, südamehäält, nii kuidas tundus mulle hea ja õige… Ja ega see teistele küll loogiline ja tark ei tundunud… Oli erimeelsusi, konflikte, tülisid, arusaamatusi, mida ma oma tulisuse ja põikpäisusega mitte ei leevendanud.

Kui ma sattusin olukorda, mis mulle ei meeldinud ja mis tekitas ebameeldivaid tundeid või kannatusi – näiteks töö oli vastumeelne, ei pakkunud rõõmu, või elukoht polnud hinge järgi vms, siis ma ei leppinud sellega, ei oodanud, et keegi mu elu heaks teeks, vaid võtsin midagi ette, lahkusin töölt, vahetasin elukohta vm ja mu kallim usaldas mu kõhutunnet ja toetas julgust asju muuta.

Võin enesekriitiliselt öelda, et ma polnud kõige mugavam inimene teistele, ma tegelesingi eelkõige iseendaga ja oma eluga.

Ja ühel hetkel olin ise kellelegi valgusfooriks tema elu ristteel … Olen leidnud end ”miilitsa kombel liiklust korraldades” viipamas päris mitmel korral.

Kõige “priskemalt” õppisin end tundma elu kriisihetkedel, neid on minu elus olnud kolm, mida tõesti kriisiks võin nimetada. Väärtuslikke õppetunde (loe – algselt probleeme ja ebameeldivusi) ning mõtlemapanevaid seiku on olnud aga enam kui piisavalt, et oma lastega jagada ja koolitustel näidetena kasutada.

ELUÜLESANNE!?

Ja kogu elu valikud ja õppetunnid valmistasid mind ette tegevuseks, millega olen nüüd seotud ligi 16 aastat – see on koolitamine. Tõenäoliselt sain enam-vähem küpseks sellega tegelema. Ja elu pakkus suurepäraseid partnereid, huvitavaid inimesi, keerulisi suhteid, valikuvõimalusi ja nende tagajärgi. Tõeline areng algaski siis, kui hakkasin teiste õpetamisega tegelema – pole paremat ja intensiivsemat õppimisviisi kui õpetamine. Räägib ju anekdootki õpetamisest, et “ise saan juba aru, aga sina ikka veel ei saa…”

Mõistan nüüd ka, miks mulle meeldis lapsepõlves jutustada teistele lastele jutte ja muinasjutte, loetuid ja väljamõelduid, see oli ettevalmistus oma eluülesandeks – tööks teiste inimestega, koolitamiseks. Mis see psühholoogia õppiminegi muuks oli …

Olen märganud, et kui vahest mõtlen mõne koolitusega seoses, et mul vist pole näiteid, siis tark elu korraldab mulle kiiresti võimaluse sobiva näite hankimiseks (miski juhtub mu endaga, kas naljakas, ebameeldiv, õpetlik või ebamugav – nii kuidas vaja). Amet nõuab oskust tähele panna ja mõista olukordade sügavamat tähendust ja nii ongi elu tohutult huvitav, nii siis kui toimub midagi või siis kui justkui ei toimu… Kui ei toimu väljas, toimub sees. Nii on.

VAJALIK KAPITAL ELUKS

Lugesin tarka ajakirja Director, mis äriinimesi arendab. Ühes artiklis kasutati kenasid mõisteid nagu intellektuaalne kapital (teadmised, oskused, kogemused, kompetentsus) ja sotsiaalne kapital (suhted teiste inimestega, teiste suhtumine sinusse, sinu autoriteet teiste inimeste silmis). Mõtlesin nende “kapitalide” üle, tegin loova “liitmistehte” ja sain aru, et olen rikas.

Elan oma väärtustele vastavat elu – paarielu. Nekrassovi ARMASTUSE HIERARHIA on mulle erakordselt vastuvõetav, sellesuunaline arusaamine on mulle antud juba nooruses. Praegusel eluperioodil ma naudin vabadust ja väheseid kohustusi – ka kolmas – noorim – poeg läks sügisel õppima ja meil kaasaga taas elu kahele nagu nooruses J Mõnevõrra ja pisut konsulteerin või nõustan. Ja reikit kasutan põhiliselt oma lähedaste ringis või kiirabina koolitusel.

LÕPETUSE ASEMEL

Materiaalses maailmas ei tohiks igapäevases sebimises ära unustada, et kõige olulisem on inimene (mina ja kõik teised, teised ja mina) ja seda kinnitab armastus, armastus mitte ainult konkreetsete “isendite” vastu, vaid armastus kõigi ja kõige suhtes, valikute tegemine armastuse alusel, otsuste motiiviks armastus, probleemide lahendamise aluseks armastus, mõtete, sõnade ja tegude aluseks armastus. Ja siis ongi ”kapitali” küllaga. Kas see just viie rikkama riigi hulka viib, on iseasi. Kui seda soovida.

Eesti vanasõna ütleb, et kes ei pea piskust, ei pea ka paljust. On põhjust ja vajadust olla TÄNULIK!

Viive Einfeldt

koduleht: www.harmoonia.webs.com

E-post: viivefeldt@hot.ee

Telefon: +372  5121864

Skype: viive.einfeldt