Armsad sõbrad, tere uue aasta esimest hommikut!

 

Sulgesime vana pildialbumi ja täna hommikul avame uue… Pildid, mis sellesse lisame, on ainult me endi teha. Olgu nad ehedad, rõõmsad, värvilised, täis lähedust, küllust, olgu selles albumis vägevaid reisipilte ja palju peopilte! Pilte kallitest ja lähedastest, kaugetest ja uutest sõpradest! Olgu vihmapiisapilte ja ookeanilaineid, mäetippe ja müstilisi orge. Olgu palju päikesepaistet ja eksootilisi lilli. Olgu napakaid šelfisid parimatest parimate sõprade ja perega. Olgu sõite ja võite. Olgu see album selline, mida aasta pärast on natuke kahju kinni panna ja mida igal vabal hetkel tahaks jõuallikana lapata!

Oleme ikka õnnistatud, et meil kõigil on oma nurk, oma inimesed ümber, et me oleme need, kes me oleme. Soovin kõigile algavaks aastaks avatud meelt ja avatud südant. Soovin julgust öelda kallile kallis ja sitale sitt. Lihtsalt aeg on sealmaal, et enda elu sõltub sellest, kui ausad iseenese vastu olla julgeme.

Ma ei anna ühtegi lubadust uude aastasse. Olen see, kes olen. Mu elu on suurem, kui lubadused. Kui ma elan kohal olles, siin ja praegu, siis kaotavad kõik varem antud lubadused oma mõtte. Las ma olen kohal… Ma oskan seda.

Väljume mugavustsoonist. Teeme midagi uut ja ülipõnevat?! Anname endast rohkem, kasutame oma täit potentsiaali! Teeme tervikuna, ärme jätame asju pooleli! Seisame enda eest! Paneme täiega!

Mõelgem ja kuulakem rohkem, kui vadistame. Sõnad ei kao kuhugi. Nende energeetika hõljub täpselt nii nagu kivi saab visatud vette ja veerõngad liiguvad kaldani. Aga seal, kus sõnad lendavad, ei ole kaldaid ega piire. Nad lihtsalt jäävadki liikumisse. Liikuma ajast aega ja põrkuma kuhugi vastu ja tihti liikuma meie poole tagasi, või siis sulanduvad kuskil kellegi teise sarnaste sõnadega, võimenduvad jnejne.

Kuulakem siis rohkem kui räägime ja aitame vaikuses südamel avaneda.

Läbi avatud südame voolavad alati vaid vajalikud sõnad ja me ei tee kellelegi liiga. Lubame südamel rõõmustada ja tänutundes avaneda – tänu avardab südant kui lõputult avanev lootos. Ja ei maksa arvata, et süda ainult ettepoole avaneb. Ikka tahapoole ka. Olgem tänulikud ka mineviku eest. Pole vahet, oli see hea või halb, kerge või raske, leebe või valus, andmata hinnagut, oleme lihtsalt inimlikult tänulikud ja keskendume praegusele hetkele. Hingame ja oleme kohal.

Ärme kuula Pauksoni, Mangi ega kellegi teise horoskoopi algavaks aastaks, mis juba täna loovad reaalsust sõnadega “sõjaoht”, “pagulased”, “rahutused”, “katastroofid” jne. Las nad olla omaette.

Võtame paberi ja pliiatsi ning loome julgelt oma isikliku jõu aasta. Paneme kuudekaupa kirja. Kõigest heast, mida soovime, on kõige olulisem see, mis tundeid see meis tekitab, mida tunneme, mis meist kiirgab, mida süda tunneb, ja just need tunded paneme ka kirja. Loome endale oma isikliku 2016 aasta, ärme hoia milleski tagasi. Laseme fantaasia voolama ja ei piira end millegagi. Ärme loe ühtegi teise inimese loodud horoskoopi, sest see on asjatu ajaraiskamine, kahtluste külv ja isikliku jõu kõigutamine. Kui oleme oma horoskoobi valmis saanud, loeme üle, tunneme veelkord südames rahulolu iga kuu üle, paneme selle ümbrikku ja kleebime kinni. Avame selle alles 2016a aasta lõpus. Sa jõuad veel kirjutada, ka selle aasta alguses.

Uuel aastal võtab Kohalolu leht uue hingetõmbe, natuke muutume, natuke tõmbume kokku ja natuke avardume. Nagu hingamine ikka. Ees on rohkem pilte, uusi rubriike ja ma usun ka et kõiki Kristiina Raie austajaid ootab ees meeldiv üllatus.

 

Soovin teile kõigile, kes te aegajalt Kohal Olete, mu kallid sõbrad lähedal ja kaugel –

ilusat avardavat, kõrgel tänulainel lennukat ja teadlikku uut 2016 aastat!

 

Ja palun jää endaks. Sa oled eriline!

 

oleise