browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Head vana aasta lõppu

detsember 25, 2015
Hei, kallid…
päris vahva aasta oli. Iseendasse eemaldumiste aasta. Mida rohkem vana ära andsin, seda enam sain uut juurde. Mida enam väljast sissepoole pöörasin, seda enam kasvasin. Selgub et iseendas on  tõega rohkem kui väljas. Ausõna, ma pole sellest kunagi aru saanud, aga tänaseks olen seda kogenud ja tõsi ta on. Üks elutõdesest sel aastal leidis tõestuse – kui valed asjad su elust lahkuvad, hakkavad juhtuma õiged asjad. Mida rutem lõpetasin toetumise, seda rutem jalad alla sain. Milline õnn!
Selgus ka tõsiasi, et mida vähem ma väliseid asju, ka teiste energiaid näpin ja turgutan, seda parem, võimsam ja puhtam ma ise olen. Iseendale. Oma loomisele. Oma teele. Puhas mina. Segunemata, segamata, miksimata. 
 
Ühel hetkel saab lihtsalt kõigest villand. Kõigest sellest, mis on kellegi teise tee või valik või midaiganes. Ja mingi aeg peabki teatud raamat, inimene, loeng või kursus sulle jalaga tagumikku andma, kaua sa tammud. Ja siis muudkui ammutad. Siis tuleb aeg, kus see kõik hakkab kolinal üle ääre ajama ja sa ei suuda enam midagi kuulata ega lugeda. See aeg on selleks, et teooria praktikasse viia.
 
Kasvamine. Sel aastal kasvasin tugevamaks minaks. Sel aastal mõistsin, et maailmas on mind palju rohkem, kui üks väike Tiina Liimandi Pärnus ja selle kõige leidmine, avastamine, iseendaks tunnistamine, nägemine – see kõik on puhas nauding.
 
Tunded. Väga põnev väljakutse! Mäng omaette. Jälgida kõrvalt seda, mida ma tunnen. Mitte seda, mida ma olen. On suur vahe, kas ma olen vihane või kogen vihastamist. Me ütleme küll, et eesti keel on suht vaene, aga samas me jahvatame ja ei kuula iseennastki. Näiteks me  õhkame, et teadus on arenenud, aga palju ägedam oleks öelda, et teadvus on arenenud. Ainult üks täht. Sest kui teadvus oleks rohkem arenenud kui teadus, siis ei oleks meil näiteks nägemiseks välist abi prillidena vaja olnudki, me oskaksime oma nägemist, keha, organeid ise juhtida. Ja veel tunnetest. Kui mõelda, et me tulime siia omama keha ja tundeid kogema, siis iga tunde kogemine ju eesmärk. Selle eest ei tuleks põgeneda, vaid tänulik olla. Kõigile neile, kes meis tundeid aktiveerivad. Ja aktiveerimise hetkest väga teadlik olla. Siis tundeid ei lämmata. Siis tunded ei juhi meid. Meie oleme juhid.
 
Paindlikkus. Elus ülioluline oskus. Vaata et oluliseim! Murduda võib. Tikksirgena võib ka seista. Vahel on lausa vajalik. Aga paindlikkus on hädavajalik.
Ja siin on süda suurim ja ainsam abimees ja nõuandja. Nagu ka kõiges muus siin elus. Ainus baromeeter, ainus pendel, mis iial alt ei vea. Ja kui veabki, siis küll hiljem annab ka põhjuse teada, miks vedas. Naeratuse koht.
 
Valgustumine. Kui lumi ei tule maad valgustama ja elekter on kallis, peab ise punnitama, eks? Haahaaa… Nali, nali! Valgustumine kas on või seda ei ole. Ja arvata, et valgustumine on mingi üliemotsionaalne tegevus kuskil pühas paigas…  Ma ei tea, võib ju olla?  Aga ilmselt on ka variante. Minuga toimub teistmoodi. Ma ei tea, kas see on valgustumine. See on toimunud pealtnäha täiesti juhuslikult. Kordi looduses, aga kordi ka öösel magades. Kui silmi kinni pannes on kõik kuldselt valge ja silmade avades on pime tuba. Midagi toimub sekundi murdosa jooksul, ja see, mis toimub on tohutu suur selles väikeses ajaühikus. Ma ei oska seda seletada. Nagu midagi tohutu suurt toimub väga väikese ajaga. Mu meelest oli see Krayon, kes ütles kanalduses – inimese eluiga, see on suures mastaabis … ja tegi sõrmega nipsu. Vot just see tunne! Ja ma ei toetu sel teemal enam kellelegi, sest ma olen aru saanud ühest reeglist – Ei tohi oma elu võrrelda kellegi teise omaga. Pole ju aimugi, milles tema teekond seisneb ja kui pika tee ta käinud on. Ja sõna valgustumine on kõigest sõna. Ei muud. Ja kui see toimub, sa tead seda, aga sa ei ole võimeline seda sõnadesse panema. Ja sel hetkel mõistad selgelt, et pole üldse vajagi. Kui sellesse süveneda, saad aru – sa oled oma olemuses juba täiesti täiuslik. Pole mujale küündida, kui lihtsa headuse poole.
 
Armastus. Ainus tõde, mis on, ülejäänu on illusioon. Armastus on toit. Jook, õhk. Vaade. Tunne. Ja ometi on reas ainult tähed, mis pole kokkuvõtteks armastus. Kas tikutoos on tuli? Keegi kurtis, et armastus on kadunud.
Kuhu ja miks armastus kaob? Kas üldse kaob? Armastus on nagu õhk. Armastus ei kao kuhugi. Armastus on täiesti iseseisev energia ja ta on alati kõigi jaoks olemas. Ta ei saa iialgi otsa. Sain aru sellest, et kui uks kinni lüüakse, siis armastus on ainus, kes ei jää ukse taha ootama ega kriipima. Valu jääb, igatsus jääb, ahastus jääb, vaene mina jääb. Nemad jäävad kinnise ukse taha nutma. Ainsana neist on armastus nii elav ja ühenduses allikaga, et liigub selle kinnise ukse tagant lihtsalt edasi. See hämmastas mind totaalselt, sest sain seda füüsiliselt kogeda. Armastus tõeliselt voolab! Päriselt!!! Nagu jõgi… Ja kui on takistus, siis tilk tilga haaval teeb endale teed… Armastus ei kao kuhugi. Ta pole pastakas või sokk. Ta on omaette energiakogum ja tihti voolab käsikäes tänulikkusega.
 
Kohtumised. Oli vanu ja uusi. Kaugeid ja lähedasi. Üks kohtumine muutis mu elu ja ellusuhtumist. Muutis kõike. Selline raputus, mis äratab su unest, mis lööb sul pehmelt jalad alt, mis võtab sul kätest kinni, asetab su peo peale kogu maailma ja ütleb:”See ongi tegelikult sinu oma! Ja tead mis veel? Sa TEAD SEDA Isegi. Võta endale!”
Šeps. Tuli, oli 4 tundi ja kadus mu elust. Aga andis mulle oma lihtsuses tagasi iga sõnaga kõik, mida ma arvasin, et mul ei ole. Aga ma ei olnudki millestki ilma olnud, ma lihtsalt ei osanud seda näha läbi tema antud vaatenurga! Ma olin aastaid pimesi valinud muud. Šepsi kohalolust piisas, et ärkamine ja arusaamine toimuks. Temaga ühes ruumis olles ma teadsin ja tundsin kogu kehaga, kuidas see paaritunnine kohtumine oli kuskil varem kokku lepitud. Seda on keeruline seletada. Mul oli tol hetkel vaja just tema tuge. Ja kõik voolas Kõrgemalt poolt läbi tema mulle vastusena. Ma olen selle kohtumise eest südamest tänulik paljudele. Eelkõige oma sõbrannale, aga eriti Marilyn Kerrole. Tema soojus ja kohalolu on imelised.
Oli ka kohtumisi, mis ei toimunud. Sain kogeda, mis tähendab, kui enam ei vali seda, mida varem olin valinud. See mittevalimine ei sõltunud enam minust, see oli natuke valus, see oli uus, aga see oli ainuõige. Õppisin sellest seda, et kui antakse selgelt märku – eemaldu, siis tuleb minna, mitte jääda uksele seisma ja segama liikumist.
 
Selle aasta suurim leid iseendast? Tänulikkus. Mitte ainult suure tähega, vaid kõik suured tähed. On üks koht Pärnus, kus tänulikkus võimendub lausa füüsiliselt tuntavaks ja ma käin seal iga päev. Tänaseks ma enam ei peagi sinna kohale minema, et tänulikkust äratada, aga kui vahel olen mõtetes, siis äratab koht tänulikkuse kohe ise. Võimas! Ma olen nii tänulik oma perele. Ja minu pere ei ole ainult minu mees ja mu pojad. Pere on veel emad, sugulased, südamepere, kallid sõbrad. Neid inimesi on nii palju! Enne, kui tänulikkus ärkas, ei mõistnud ma filme ja raamatuid, mis soovitasid enne magamaminekut tänu avaldada. Nüüd ma teen seda igal õhtul. Vahel hakkavad meistrid vastama ja siis võib uni kaugemale lennata, aga ju siis nii on vaja. Vahel võib nende juurde minna ja siis on uni väga sügav … seal nende juures. Kuskil maiteakus. Aga kui seal olen, siis tean, et see on Kodus. Selle värvid on oranžid, valged, kollased toonid.
 
Tolerantsus. Mustad vs valged ja muu teema. Öeldakse, et eestlane on vingus, viriseb ja mossis ja tusane. Ma ei näe oma elus enam eriti selliseid inimesi. See on lihtsalt üks mull. Mull, mis puhutakse suureks, et me üksteise kõri kallal edasi näriks. Et me mitte rahul ei oelks. Sama mull kui pagulastega. Vabandage väga juba ette, aga kas te olete neid masse kuskil reaalis ka näinud või? Või on see ainult meedia mull? Mull, mida puhutakse vaid selleks, et me hävitaks iseennast ja üksteist. Me ei tohi enam massimeediat kuulata. Inimesed, te loote ju oma reaalsust läbi aktuaalse kaamera ja uudiste, kuidas te ei mõista? Lõpetage see, ja tehke vigade parandus. Muutke kanalit, kui muidu ei saa. Mõni ei tahagi, küsib – kuidas ma siis uudistega kursis olen? Milliste uudistega, küsin ma. Mis on sinu jaoks uudis, mida sa läbi selle teada saad, mis su maailmas muutub paremaks läbi aktuaalse kaamera? Kahjuks luuaksegi oma elu läbi massimeedia. Ärgake. Saad täpse ilmateate, kui aknast välja vaatad…
 
Lihtsus. Sel hetkel kui ma tunnistasin elu lihtsust, muutus mu elu lihtsaks. Selgeks. Lihtne.
 
Jõul. Ma tean, et ma kordan end, aga pidu ühisteadvuses ei ole enam ammu pidu minus eneses. Aga võib-olla on point hoopis selles, et minu jaoks on iga päev pidupäev…  
 
Uned. Selged ja suured. Värvilised ja detailsed. Väga detailsed, pisipeensusteni. Ma näen palju und. Sest ma magan palju. Mulle meeldib magada. Ma tegin ka vahepeal lauslolluse ja trügisin tööle. Kahest nädalast enesetapust piisas, et keha üles ütleks. Aga ma ju armastan oma keha. Ma sain kogeda järkjärgult, kuidas keha alla andma hakkas ja koos kehaga läks mesti ka meel. Vaimu ei kuulanud meist keegi. Siis tegi keha eriti kavala lükke ja viskas palaviku üles. See lõi kõik selgeks. Ma armastan oma keha. Seda ainukest. Ma ei taha öelda, et ärge tehke tööd, ma tahan öelda – kui te zombistute, kui te ei suuda enam, kui teie kehal on juba valus, palun peatuge, võtke aeg maha, mõelge väga hoolega võimalikule lahendusele. Sest kui juba tuleb mõte – kas see on ikka mulle õige asi? – siis see ei ole sulle õige asi. Nüüd võiks lõdvestuda, olla tasa, paluda muutusi paremuse poole. Paluda leebeid muutusi kõikidele osapooltele. See on oluline, kui ei meeldi paanika-jaanika osakond. Rahulikult ja järjekindlalt liigu, nagu jõgi. Pole vaja olla kärestik. Võib, aga milleks energiat raisata.
 
Pildistamine. Ma kirjutan sellest kohe-kohe, veel enne aastalõppu ehk, sest seda on nii palju, et see siia ei mahu. Ja see on niii laheeeee! Kui pildi peale ilmub inimese kaunis hingeenergia, siis … see ikka on paras müstika küll. Ma pidin elama 30 aastat, et seda kogeda. Pidin tegema miljoneid pilte, et selleni jõuda. Ja nüüd ma teen seda. Juhhuuu!!! Ma olen nii õnnelik!
 
Eelmise aasta lõpus kirjutasin endale kirja. Panin kirja kuude kaupa oma 2015 aasta, nii detailselt kui vähegi võimalik, püüdes mitte niivõrd asju, kuivõrd oma tundeid kirjeldada. Nüüd avasin selle kirja, lugesin ja tibutagi tuli selga! Isegi fototehnika ost oli kuupäevaliselt paigas, pildistamise tehnikatest, valgusest ja ruumist rääkimata! Ma istusin ja neelasin seda kirja. Noorema poja reis oli seal, ema tervis, paljud tööd ja teed. No mida horoskoopi, rahvas! Igaüks meist koostab endale ise oma loo ja oma isikliku horoskoobi. Julge suurelt ISE oma uus aasta luua. Sul ei ole vaja isegi uskuda… lihtsalt pane ISE oma 2016 ELU LUGU kirja.  Sina ju istud oma elu looja toolil ja kamandad vägesid. Ja ära unusta – kui sa ise ei võta kamandada, siis kamandavad teised. Ahh, sa ise tead ju ka…
 
 
Ütlen sulle aitäh, kallis sõber. Aitäh sulle kogu aastajagu! Aitäh, et sa siin praegu neid ridu loed.
Sa oled imeline valgus mu elus.
Sära!
 
 
 pilttt