browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Helena Petrovna Blavatsky elulugu

jaanuar 22, 2011

Kes oli Helena Petrovna Blavatsky?

Helena Petrovna Blavatsky isa, Peter von Hahn, kelle suguvõsa oli umbes saja aasta eest Saksamaalt ümber asunud Venemaale, teenis kaptenina Vene armees. Tema ema, Helena von Hahn, oli pärit kuulsast Dolgorukite suguvõsast, mis oli lähedalt seotud Romanovite valitsejasuguvõsaga. Helena Petrovna sündis 12. 08. 1831 Jekaterinoslavli linnas Dnepri ääres, varahommikul, idahorisondil tõusmas Vähi tähemärk. Sündides oli ta nõrk laps, nii nõrk, et talle otsustati kiiresti hädaristimine korraldada.

Juba tema sünniga või õigemini ristimistalitusega seostus üks väga eriline sündmus. Tseremooniale oli kogunenud palju inimesi ja igaühel oli käes põlev vahaküünal. Teiste hulgas oli ka üks 3-aastane tüdruk, väikese ristitava tädi, kes samuti kandis vahaküünalt. Too seisis tseremooniat toimetava kreeka-katoliku preestri lähedal, kes monotoonse häälega palveid luges. See tundus väikesele tüdrukule kole igav ja väsitav ning ta istus lihtsalt maha. Siis juhtus õnnetus: küünla leek sattus preestri kullaga kaunistatud rüüle, nii et see silmapilkselt põlema süttis. Preester sai raskeid põletushaavu ja kannatada said mõned teisedki talle appi rutanud. Enne seda oli aga beebi jõudnud juba saada nimeks Helena Petrovna von Hahn.

See on halb enne, ütlesid ebausklikud linlased, lapsele ennustati tormilist ja vaheldusrikast tulevikku. Ka vene vanadest aegadest pärit teadmise järgi tähendas see sünniaeg erilist psüühilisust, võimu koduhaldjate ja teistegi üle. Ta pidi omandama selgeltnägemise ja nõiakunsti. Kui Helena sünnihoroskoopi tõlgendada moodsate astroloogia meetoditega, võib sellest leida muuhulgas Uraani, Neptuuni ja Veenuse moodustatava trigooni, mille kohta näiteks kuulus astroloog Reinhold Ebert ütleb: “äärmiselt kaugele arenenud tundlikkus, erilise kvaliteedini arenenud armastus ja kunst.” Astroloogiahuvilistel on huvitav uurida seda planeetide kombinatsiooni, mille moodustavad kaks meie päisesesüsteemi salapärasemat planeeti koos Veenuse, armastuse planeediga.

Lapse 17-aastane ema Helena von Hahn ei teinud aga ebausklikest juttudest välja. Ta oli vürstinna tütar, kelle sugu ulatus kaugele Vene ajalukku. (Nimi Dolgoruki tähendab pikka kätt, sümboolselt mõistetuna isikut, kelle on suur vaimne mõjuväli. Aastasadu tagasi oli Dolgoruki nimel selline müstiline lisatähendus.)

Väikese Helena tervis paranes vähehaaval, kuigi veel mitme kuu jooksul vaakus ta elu ja surma vahel. Ta harjus sõdurieluga, trummipõrina ja hobustega. Vanavanemate juures külas käies õppis ta aga hoopis muud. Seal oli ta saunikutele tähtis isik, sest tema sündimisepäev andis talle võimu koduhaldjate ja jõe nümfide üle. Koduhaldjate lepituspäeval käis ta teenijaist saadetuna läbi kogu maja, tallid ja laudad, piserdades kätega püha vett ning teenijad lugesid sadu aastaid vanu loitse. Sageli esinesid teenijaile nähtamatud vaimud Helenale nähtavaina.

Perekonnakroonika räägib sellest ajast ka ühe kurva loo. Kord olnud Helena mingil põhjusel vihastanud ühe poisi peale. “Lasen su nümfidel tappa,” hüüdnud ta, “vaata, sealt see tulebki,” näidates puu ladva poole. Poiss põgenenud ülepeakaela ja järgmisel päeval leidsid kalurid poisi uppunult järvest. Uppumisõnnetus, tõdeti politsei raportis, aga naabrid ja saunikud rääkisid muud ja lapski oli veendunud, et on poisi veenümfidele andnud. Kuulujuttudest ja ka lapse tunnistusest oli perekond loomulikult šokeeritud.

Üldiselt oli väike Helena heasüdamlik ja armastav. Ta võis äkitselt küll vihastada, aga veelgi kiiremini leppida, ta ei kandnud kunagi kaua viha ja vimma.

Üks asi tegi aga siiski tema aristokraatlikele vanematele muret: tüdruk mängis kõige meelsamini teenijate lastega ja tal oli vaja silma peal hoida, et ta ei teeks tutvust räpaste tänavapoistega. Veelgi hämmastavam oli ta vanemate jaoks väide, et tal olevat suur hulk nähtamatuid mängukaaslasi. Näis nagu oleksid need tema jaoks päriselt elavad ja talle tegi suurt meelehärmi, kui nende olemasolusse ei usutud. Tema hilisema elu sündmuste seisukohalt oli eriti huvitav, et nende mängukaaslaste hulgas oli ka üks küürakas poiss, kes talle eriliselt sümpatiseeris ja kellega ta lõputult seikles, rääkis ja naeris.

1835. aastal, kui Helena oli 4-aastane, sündis talle õde Vera. Perekond vahetas sageli elukohta. Lastele palgati kaks koduõpetajat, kellest üks oli inglane. Helenale õpetati prantsuse ja inglise keelt, muusikat ja tantsu.

Kui Helena oli 8-aastane, sai tema ema isa, A. M. Fadejev kuberneri koha Saraatovi maakonnas Volga ääres. Mõne aja pärast kolis pere Saraatovisse vanavanemate juurde, kus 1840. aastal sündis Helenale ja Verale vend Leonid. Pereema oli juba pikka aega põdenud kopsuhaigust. Kuna ta ka Saraatovis ei saanud oma haigusele abi, kolis ta tagasi mehe juurde Ukrainasse. Mõne aasta pärast koliti Odessasse ja seal suri 28-aastane Helena von Hahn. Peagi selle järel asusid 11-aastane Helena, 7-aastane Vera ja 2-aastane Leonid Saraatovi lagedasse steppi vanavanemate juurde. Nüüd sai Helena Petrovna Fadejevist, kes oli sünnilt vürstinna Dolgoruki, tähtsaim mõjutaja Helena elus. Vürstinna Dolgoruki oli suhteliselt kuulus Euroopa teadlaste hulgas, Ta oli arheolog ja loodusteadlane, rääkis viit keelt, tegeles geoloogiaga ja pidas eramuuseumit. Maja, milles nad Saraatovis elasid, oli suur lossitaoline mõis, mille suurte hallide seinte peal rippusid pikad read Fadejevite ja Dolgorukide portreid.

Helena elas kahes maailmas. Ühes olid tema seltsis nähtamatud kaaslased ja sellesse maailma ei olnud võtit isegi targal vanaemal. Teine maailm oli inimeste maailm, pööraste seikluste maailm hobustega stepis, elu, millega ta oli harjunud juba oma isa sõdurite seas. Ükskord, olles ratsutamas, kaotas ta hobuse üle valitsemise. Hobune metsistus ja siis äkitselt seisatus, visates tüdruku seljast. Paljud ratsutajad on taolises õnnetuses viga saanud või surnud, aga Helena tõusis kohe püsti, olles täiesti terve. Õnnetuses olevat ta tundnud enda ümber “kummalist aitavat jõudu”, rääkis ta hiljem, jõudu, mis tundus maakülgetõmbejõule vastu astuvat.

Need kaks maailma ühinesid tema elus. Oma sõpradele rääkis ta värvikaid ja sageli hirmuäratavaid lugusid vanaema täistopitud loomadest, fossiilidest, kolpadest ja luukeredest. “Sageli unistas ta kõvahäälselt ja kirjeldas elavaid nägemusi. Kui värvikalt rääkis ta kõigi nende loomade veealusest elust ja nende võitlusest, kinnitades meile, et näeb neid kõiki,” meenutas Vera.

Üks salapärasena tunduv asi painas pikemat aega ta meelt. Pikas koridoris oli hästi kõrgel kaetud maal. Ühel päeval ei suutnud ta enam oma uudishimu tagasi hoida. Vedanud maali alla laua, tõstnud sinna peale tooli ja sellele veel väikese pingi, ronis ta ise selle otsa. Kergitanud katet, ehmus ta nähtust, astus sammu tagasi ja kukkus kogu selle ehituse pealt alla. Kõik, mida ta hiljem sellest sündmusest mäletas, oli see, et mõne aja pärast ärkas ta täiesti tervena üles. Kõige kummalisem oli aga see, et mööbliesemedki olnud oma õiges kohas. Oli ta siis vaid und näinud? Ei, sest maali ülaosas oli näha tema väikese käe jälg. Ta ei osanud seletada, mis oli toimunud. Vahest oli teda aidanud see pikk tume mees, keda ta aeg-ajalt oma nägemustes näinud oli? Kas oli see sama mees hoidnud teda nagu kätel, kui ta hobuse seljast kukkus? See pidi olema tema kaitseingel. Tema nähtamatu kaitsja.

Volga kaldal, üsna mõisa lähedal, elas saja-aastane vanamees. Too oli maag, kes oskas lindude ja loomade keelt. Päris kindlasti oskas ta suhelda ka mesilastega, sest Helena oli teda sageli näinud kõndivat mesilassülemitest ümbritsetuna. Ta oli kõnelenud nendele kummalisi sõnu, võis panna käe nende pesasse ja mesilased ei nõelanud teda. Helena käis tema juures sageli ja too õpetas teda mõistma loomade ja lindude okultseid omadusi.

Kuigi Helena oli musikaalselt andekas ja kuigi ta õppis kergesti võõraid keeli, ei olnud koduõpetaja temaga sugugi rahul. Sest alati, kui oli võimalus, luges ta ahmides alkeemiast ja maagiast kõnelevaid raamatuid. Palju hiljem kirjutas ta sellest Odessas kindralkubernerile vürst Dondukov-Korsakovile: “Minu suurel esi-isal vürst Paul Vassiljevitš Dolgorukovil oli sadu okutismi-, maagia- ja alkeemia-alaseid teoseid sisaldav raamatukogu. Suure huviga lugesin ma neid kõiki juba enne 15-aastaseks saamist.”

Aastad läksid. 1845. aastal veetis Helena ühe kuu oma isa juures, kes oli vahepael polkovnikuks saanud. Samal aastal oli Helena oma onu juures külas Uurali mägedes. Järgmisel aastal sai Helena vanaisa koha Taga-Kaukaasias ja Fadejevid kolisid Tiflisi (praegune Tbilisi) linna. Mõne aja pärast läksid lapsed koos tädi Katariina ja koduõpetajannaga pikale kolimisreisile Tiflisi. Seal oli Fadejevite arvukate külaliste hulgas mees, kes sel ajal oli maakonna sõjaväe kuberneri ametis. Tema nimi oli Nikifor Vassiljevitš Blavatsky. Too oli 40-aastane ja tundis Taga-Kaukaasiat hästi. Ta rääkis Helenale huvitavaid lugusid Armeenia nõidadest ning kurdide ja pärslaste müstilisest kunstist. Ta väitis ka endal olevat palju okultseid raamatuid. Ja nii tundus Nikifor Blavatsky Helenale palju parema kaaslasena kui noored tuuletallajad, kes ei teadnud muust kui vaid joomisest, jahist ja seksist – kolm asja, mis hirmutasid Helenat.

Noil aegadel käis Fadejevite juures teinegi huvitav mees, vürst Galitsin, kes oli kaukaasia asekuninga lähedane sugulane. Temalgi oli maagi maine ja jättis Helenale veelgi suurema mulje kui Blavatsky, kelle juuksedki olid juba hõrenema hakanud.

1848-49 talvel kihlus 17-aastane Helena siiski Blavatskyga. Kihluse põhjus on jäänud müsteeriumiks. Mõnu kii hiljem aga põgenes Helena kodust, järgnedes vürst Galitsinile, kes oli juba varem lahkunud. See oli skandaal. Vanavanemad otsustaid naita Helena võimalikult kiiresti. Aga kas Blavatsky enam soovib?

Palju on püütud ära arvata põhjusi, miks Helena sõlmis abielu mehega, keda ta ei armastanud. Mõned oletavad, et teda sunniti selleks. Teine variant näib siiski tõenäolisem. Abielu läbi saanuks ta sõltumatuse vanavanematest ja teistest sugulastest. Võib ka olla, et abielu sõlmimiseks olid okultsed põhjused, mida ta ei avaldanud. Igal juhul Blavatsky kosis teda ja nii pidas kihlus vastu.

1849. aasta suvel peeti onu Rostislavi, tädi Katariina ja teiste sugulaste juuresolekul pulmad. Ainult mõni päev enne seda oli tädi Katariina sünnitanud poja Sergei, Vene riigi tulevase peaministri (Sergei Witte).

Samal päeval läks noorpaar Darachichagisse (Lilledeorg), kus nad pidid veetma (õnnetuks osutunud) mesinädalad. Nende arusaam abielust oli vastandlik ja konfliktne, Nikifor ootas normaalset vastastikkuste kohustustega abielu võrratus, kõrvalises mägiorus, aga vaene mees oli naitunud suure tahtejõuga okultistiga, kes oli kõigutamatu oma otsuses jääda neitsiks. Helena sooritas pikki ratsaretki mägedes Ararati mäeni välja. Vahel kavatses ta põgeneda, kuid alati oli ta kõrval üks kuberneri ihukaitse liige, kurd Safar Ali. Too oli väga austusväärne ja kaitsev. Liiga kaitsev ja liiga hea ratsutaja kiiret põgenemist hauduva Helena jaoks.

Õnnetud päevad venisid nädalaiks ilma muutuseta pingelises olukorras. Puhkepaigas ei olnud huvitavaid raamatuid. Seal olid vaid mäed – vanglaseinad – ja vangivalvuriks Blavatsky. Ajutine hingamispaus juba paar kuud kestnud mesinädalate õudusse saabus siis, kui Helena vanavanemad tulid augusti lõpus külla. Siis sooritati retk Jerevani linna, mille ainus vaatamisväärsus oli Ararati lumise tipuga mägi.

Vaatamata ebaõnnestunud mesinädalatele ei loobunud Nikifor lootusest abieluliste õiguste maksma panemisest. Noore naise hullud mõtted pidid ju üle minema ja nüüd on tagumine aeg, otsustas ta. Ta muutus endisest jõulisemaks ja nõudlikumaks. Helena põgenemissoov kasvas tohutult. Talle hakkas tundma, et on surmaohus. Ühel hommikul tavalisest riiakama öö järel, tundis ta, et on aeg tegutseda. Ta võttis oma ratsamütsi, korjas mõned asjad sadulapauna ja kui kuulis meest minevat kontorisse, käskis tallipoisil saduldada oma lemmikhobuse. Tema jaoks oli tähtis pääseda minema nii ruttu kui võimalik, sest Ali võis tulla mistahes hetkel. Tallipoisile ütles ta, et ratsutab lõuna poole, sinna poole ta läkski, aga kui oli vaateväljalt kadunud, pööras põhja poole, kaugel sinetava mäe poole, mille taga teadis asuvat Tiflisi linna.

Vaevalt keegi, vahest Vera välja arvatud, rõõmustas, kui reisihobune ootamatult Fadejevite mõisa Tiflisi saabus. Mida nüüd teha? Järgmisel päeval otsustas perekonnanõukogu probleemi isa lahendada jätta.

Kuid polkovnik Peter von Hahn oli kaugel põhjas, St. Peterburi lähedal ja peale selle – uuesti abiellunud. Tema pidi aga selle probleemi lahendama, sest vanavanemad olid juba piisavalt teinud. Nemad oleksid Helena Blavatsky juurde tagasi saatnud, aga Helena ähvardas uuesti põgeneda ja siis juba kaugemale, mis oli veelgi halvem variant. Nii nad kirjutasid Helena isale, kes vastas, et tal oleks võimalus jõuda Odessasse tütrega kohtuma kui Helena sinna saadetaks.

Isa kirjast, millest osa loeti Helenale ette, mõistis too, et polkovnik ei saa olema eriti hell probleeme tekitanud tütrega. Kahtlemata nõuaks ta Nikifor Blavatsky juurde tagasi minemist. See oleks aga võimatu. Kuigi Helena armastas isa, otsustas ta temaga mitte kohtuda. Kahjuks pidi ta aga välja näitama, et kuuletub perekonna nõudmistele, kui need tema reisiplaani koostasid. Kaks truud ja usaldusväärset teenijat valiti teda reisil saatma, mis kulges üle mägede Poti sadamasse Musta mere ääres ja sealt laevaga Odessasse. Helena otsustas reisi ajal vabaneda oma saatjatest. Sellest pidi tulema suur seiklus, lahkumine Venemaalt ja suure otsingu algus. On arvatud, et Helenat võis neis põgenemisplaanides juhtida ja aidata vürst Galitsin ja et too korraldanud Helenale kohe Venemaalt lahkumise järel kohtumise vürst Kisseleviga, vene reisijaga.

Ühes kirjas, neist sündmustest 30 aastat hiljem, kirjutab Helena: “See, mida ma soovisin ja mida otsisin, oli magnetism, mis inimesest kiirgab, inimese “sool”, aga isand Blavatskyl seda polnud. Selle leidmiseks ja kättesaamiseks olin ma valmis oma au ohverdama.”

See, mida ta tegelikult otsis, oli sümboolne tarkade kivi, see, mis muudab inimliku loomuse tuuma jumaliku loomuse puhtaks kullaks. Doktor Franz Hartmann nimetas seda Paracelsuse raamatus tugevaks graniidiks, mille peale luuakse indiviidi vaimse struktuuri vundament. “See on Kristus inimeses, materialiseerunud jumalik armastus. See on maailma valgus, olemus, mille abil maailm on loodud. See ei ole ainuüksi vaim, vaid materialiseerunud vaim.”

Juba enne Tiflisist lahkumist arvas Helena, et laevas enam põgenemisvõimalust ei teki. Nii otsustas ta laevale hilineda. Helena ei võinud aga lasta oma saatjatel aimata ta plaani. Kui nad Poti sadamasse jõudsid, oli laev just lahkunud.

Sadamas oli aga väike purjekas, Commodre, mis purjetas Inglise lipu all ja Helena lohutas oma saatjaid, lubades küsida, kas see võiks neid Odessasse viia. Ta läks laevale kaptenit otsima, too aga ütles, et purjetab Krimmi Kertši, sealt Taganrogi Aasovi merel, siis tagasi ja üle Musta mere Konstantinopolisse. “Hästi, ma tulen teiega Konstantinopolisse,” ütles Helena. Aga asi polnud veel lahendatud. Helena pidi kaptenile suure rahasumma loovutama, enne kui too nõustus ka kahe kaaslasega laevale võtma. Kertšis saatis Helena teenijad maale, lubades ka ise järgmisel hommikul järele tulla. Seal pidid nad ootama sobivat võimalust, et pääseda maad või merd pidi Odessasse. Aga öösel purjetas Commodore sadamast välja koos Helenaga, nüüd tundis ta end vabana.

Sellel reisil tõdes Helena, et kõik inimesed ei kohtle teda nii nagu ta ootas – ühena neist. Inglasest kapten osutus eriti häbematuks. Laev jäi ankrusse Konstantinopolist veidi eemal, aga kapten keeldus Helenat maale viimast. Mitte enne, kui Helena talle midagi annab. Ja rublad seekord ei kõlvanud. Nii otsustas Helena õnne proovida sõbralikumana näiva laevakokaga. Kas tema saaks sadamast paadi laenata? Kokk kartis kaptenit ja algul polnud nõus. Aga peatäis rublasid veensid teda ja mitu päeva hiljem, kui kapten õhtul maal oli, viis paat Helena reisivarustusega maale Konstantinopolisse.

Ühest sündmusest Konstantinopolis räägib Helena: “Mul oli vaja raha ja tahtsin teenida tuhandese, mida pakuti ühe mängu võitjale. Metsiku hobusega ratsutades tuli ületada kaheksateist tõket. Ületasin kuusteist, aga eelviimase ees tõusis hobune tagajalgadele ja kukkus tahapoole, jättes mind enda alla. Siis nägin meest, pikka ja türklasest erinevalt riietatud. Ta korjas määrdunud ja verised riided hobuse alt kokku. Mäletan üksnes tema nägu, nägu, mida olin kusagil juba näinud.” See oli seesama müstiline Kaitsja, kes oli varemgi talle hädas appi tulnud.

Helena sai veelgi nähtamatust abi Türgi ohtlikus pealinnas, kus ta kohtas vana tuttavat, vürstinna Kisselevi. Järgmiste aastate jooksul reisis ta vürstinna seltsis Türgis, Kreekas, Egiptuses ja Prantsusmaal. Egiptuses kohtas ta kopti okultisti Paulos Metamoni, kelle aadressi oli ta saanud vürst Galitinilt.

Järgmisel korral näeme Helenat vürstinna Bagration-Muharsky seltsis, kellega ta reisis Euroopas ja Inglismaal. Ühel päeval Londoni tänaval paelus tema tähelepanu värvilistesse rõivastesse riietatud indialaste grupp. Üks neist oli eriti pikk. Teda ära tundes võpatas Helena süda. Ta nägi enda ees tuttavat nägu, meest, keda ta oli nii sageli oma nägemustes näinud, oma Kaitsjat. Helena esimene reaktsioon oli tormata temaga rääkima, aga miski peatas ta.

Järgmisel päeval suunas ta oma sammud mingi sisemise sunni ajel Hyde Parki. Ta istus pingile, mõeldes eelmise päeva värisemapanevale kogemusele. Kas oli ta üksnes unistanud? Ei, sest, uskumatu küll, nüüd nägi Helena teda pikkade sujuvate sammudega üle muru enda poole lähenevat. Miks oli ta arvanud, et Helena siin on? Helena kogu olemus tundis tema poolesirutuvat ja teda täitis tohutu rõõm.

Helena üritas tõusta, aga mees viipas sõbralikult, et ta edasi istuks ning istus tema kõrvale. Ta ütles end olevat Londonis mõnede india vürstidega tähtsal reisil ja loomulikult ta teadis, et kohtab Helenat siin ja võib temaga rääkida. Ta kõneles tähtsatest tulevikku puudutavatest plaanidest ja palus Helenat appi suures inimkonnale suunatud töös, mida ta muidu teistega alustaks. Siiski hoiatas ta, et ülesanne ei saa kerge olema ning kõneles suurtest probleemidest ja muredest, mis sellega kaasneda võivad. Helena peaks hoolikalt enne otsustamist kaaluma. Seni aitaks ta Helenat vajadusel nii nagu senini. Kui Helena soovib aidata kaasa suures töös, peab ta ilmselt veetma mõnda aega Tiibetis, ettevalmistumaks ülesande täitmiseks.

Senini polnud Helena inimkonnast eriti huvitatud olnud, aga ta oli nõus tegema, mida vaid tema Kaitsja talt palus. Sellest hetkest alates sai tema elu uue tähenduse. Nüüd hakkas ta mõistma, et ta polnud otsinud okultseid teadmisi ainult teadmiste endi pärast, vaid et see oli ettevalmistus eriliseks tööks, mis oli talle määratud kõrgematelt tasanditelt. Nüüd oli ta leidnud mehe, keda ta võis tõeliselt armastada, austada ja kellele kuuletuda. Ja kes ei ole üksnes tema meele ettekujutus, vaid päris tõeline, kuigi polnud tavaline surelik.

Järgmistel aastatel reisis Helena palju. Ta külastas Kanada punaseid indiaanlasi, tutvus mormoonidega, tutvus New Orleansis voodoo salajaste rituaalidega (aga saadud hoiatuse järel jättis nõiduse), reisis Mehhikost Kesk-Ameerika kaudu Peruusse, sealt Lääne-India saartele ja siis ümber Healootuse neeme Indiasse. Ta tahtis pääseda ka Tiibetisse, aga nähtavasti ei olnud aeg veel küps, sest selles ei saanud ta oma Kaitsjalt abi.

Indiast reisis Helena Singapuri ja Jaava kaudu tagasi Inglismaale, kus ta 1854. aastal kohtas taas oma müstilist kaitsjat. Labore maharadja seltsis Inglismaale saabunud Kaitsja rääkis veel plaanist ning seda, et India on see maa, kuhu saatus Helenagi viib, aga alles 28 või 30 aasta pärast. Seni võib Helena lihtsalt maaga tutvuda ja veeta siin mõnda aega.

Järgnevalt kohtame Helenat Chicagos ja mormoonide juures Salt Lake Citys. 1855. aastal sõitis ta Jaapanisse ja sealt Indiasse. Indias kohtas ta saksa härrat Kuhlweini, keda polkovnik von Hahn oli palunud oma tütart otsima. Härra Kuhlweis tõi tervitusi isalt ja raha, mida polkovnik aeg-ajalt tütrele saatis. Härra Kuhlweini ja kahe inimese saatel püüdis ta pääseda Tiibetisse, aga pidi jälle tagasi tulema. Ühele oma sõbrale rääkis ta: “Elasin siis nagu unes. Viibisin Indias peaaegu kaks aastat. Sain raha iga kuu, aga ei tea, kellelt. Sain kirja oma Hindult, aga ei näinud teda kordagi nende kahe aasta jooksul.” Tolleaegne India – Kiplingi India – oli täis ohte ja seiklusi, kuid Helenal oli ju oma nähtamatu Kaitsja ja peale selle reisis ta meheks rõivastununa. Nendest India aastatest räägib Helena oma raamatus “Caves and Jungles of Hindustan” (India koobastes ja dzunglites).

1857. aastal sai ta kirja teel käsu sõita Jaavale sooritama üht ülesannet. Sealt tuli ta tagasi Euroopasse. Olnud üheksa aastat kodust eemal, otsustas ta nüüd 27-aastasena taas Veemaale tulla.

Jõuluõhtul 1858 oli kindral Jahhontovi (kindral Jahhontov oli Vera surnud abikaasa Nikolai Jahhontovi isa) juures koos lõbus seltskond. Troikad sõitsid aisakellade helisedes, tuues külalisi, šampanjapudelite korgid paukusid ja välisukse kell helises peaaegu pidevalt. Külalised olid juba kõik koos, kui kell veel kord nõudlikult helises ja Vera ootamatu intuitsiooni ajel sööstis ust avama. Kui suur oli ta rõõm, kui uksel nägi oma õde Helenat, kes ei olnud kaheksa aastat isegi kirjutanud. Vera juhatas ta külalistetuppa, kus polkovnik von Hahn ja teisedki olid hämmelduses juba surnuks peetud Helena saabumisest.

Vera ja Nadezda (Helena tädi) kirjutatud mälestustes leidub palju huvitavaid seiku. “Kõikjal, kuhu äsjasaabunud läksid, kuuldi pidevalt sosinaid, krabinaid, müstilisi ja seletamatuid hääli… kuuldus koputusi ja mööbliesemed põrandal, seintel ja akendel liikusid. Diivanid, padjad, peeglid, kellad – kõik maja esemed liikusid seletamatul kombel.”

Kuigi Helena läheduses oli juba lapsepõlves toimunud kummalisi asju, kordusid need nüüd palju sagedamini ja olid pealetükkivamad. Näis nagu ümbritseksid teda nähtamatud olendid, kes kasutavad tema psüühilist energiat. Mingil määral sai ta tahtega neid nähtusi reguleerida, aga suuremalt jaolt olid nad kontrolli alt väljas. Üldiselt koges ta neid ebameeldivana ja sageli hirmutavana. Ta teadis, et peab nende üle kontrolli saavutama või muidu läheb ta hulluks.

Ühel õhtul oli Jahhontovi külalistetoas koos arvukalt külalisi, mõned mängisid kaarte, mõned musitseerisid, aga enamus oli huvitatud Helenast ja ootasid, et ta esitaks psüühilisi nähtusi. Juures oli vend Leonid, kuulates kõrgilt Helena selgitust, kuidas maag oma tahte abil suudab muuta teatud eseme raskust.

“Kas arvad, et sinagi võid nii teha,” küsis ta pilkavalt.

“Olen aeg-ajalt teinud, aga ma ei tea, kas see õnnestub.”

Kui kõik soovisid Helenat üritada, palus ta ühel noorel mehel proovida kõrvaloleva malelaua kaalu. Kui too oli selle kergelt üles tõstnud ja tagasi põrandale asetanud, suunas Helena sellele oma suurte, siniste silmade intensiivse pilgu. Hetke pärast palus ta mehel jälle lauda tõsta, aga sel korral oli seda võimatu liigutada.

Kõik olid hämmelduses peale Leonidi, kes kahtlustas salaliitu õe ja lauda tõstnud mehe vahel. “Kas ka mina võin proovida,” küsis ta. Ta lähenes lauale ja haaras sellest oma tugevate kätega. Muie tema näolt kadus, kui laud ei liikunudki. Astunud sammu tagasi ja proovides hoogsalt uuesti, laud oli aga kui põranda külge naelutatud. Siis proovis ta teiselt poolt, ent laud ei andnud ikkagi millimeetritki järele. Lõpuks sirutas Leonid end ja vaatas hämmeldunult õe poole. “Kummaline,” pomises ta. Kõik pidasid seda kummaliseks. Veel mitmed proovisid lauda liigutada, kuid ebaõnnestusid. Lõpuks ütles Helena talle omase muretu muigega vennale: “Proovi nüüd veel kord.”

Leonid lähenes lauale, hingas sügavalt sisse ja haaras lauast kõigest jõust. Ta pidi tasakaalu kaotama ja end vigastama, sest sel korral tõusis laud sulgkergena. Peale seda ei pilganud Leonid enam oma õe psüühilisi võimeid.

Peagi kolis Helena perega Vera mõisa Rugodevosse. Seal elasid nad suures majas, kus kummitas. Koridorides ja tubades käis hulgaliselt vaime, keda ainult Helena ja 9-aastane Elizabeth, kes oli polkovniku tütar tema teisest abielust, võisid näha. Elizabeth pidas neid algul maja elanikeks. Küsitledes vanu saunikuid, saadi teada, et need kummitused olid maja endised elanikud. Tuba, kus nad tavaliselt kogunesid, oli kas surmatuba või tuba, kuhu surnukeha oli viidud ootama vanasse kabelisse matmist.

Kummitusi puudutav vestlus Veraga paljastab Helana tollast arengut. Vera nimelt tahtis, et kummitused kutsutaks välja seanssidel, kuid Helena seletas, et kummitused on üksnes surnute maha jäänud peegeldused ja mitte tõelised surematud hinged. Ta seletas, et surnute peegeldused ei ole huvitatud inimestest, vaid paikadest, mille psüühilisse atmosfääri olid nad mingil põhjusel jälje jätnud.

Peagi jäi Helena raskelt haigeks. Tema rinnas südame kohal avanes sügav haav. Ta kannatas kohutavate valude ja krampide käes, millele järgnes surmataoline transiseisund. Hirmunult saatsid polkovnik von Hahn ja Vera arsti järele lähimasse linna.

Kui arst uuris tema ees lebavat teadvusetut patsienti, nägi ta tumedat, kummituslikku kätt, mis liikus aeglaselt Helena kaelalt vöökohale. Samal ajal täitus tuba kummaliste häältega, mis kuuldusid laest, põrandast ja seintest, igalt poolt. Vaene mees ehmus niivõrd, et keeldus üksi teadvusetu patsiendi juures olemast. Mõne päeva pärast haav paranes ja Helena ei rääkinud perele selle päritolust, see lihtsalt avanevat aeg-ajalt.

Üks müsteerium seostus Juriga, poisiga, kellele Nikifor Blavatsky passi hankinud oli ja mis praegugi veel alles on. Sellesse märgiti Juri Nikifori ja Helena kasulapseks, kuid Helena vaenlased levitasid kuuldust, et poiss on Helena väljaspool abielu sündinud laps. Seepärast lasi Helena meditsiinilise ekspertiisi teha, tõestamaks, et see nii olla ei saa. Poiss oli küürakas. Ta oli seesama küürakas poiss, kellega Helena oli lapsena nähtamatus maailmas mänginud. Helena armastas poissi väga.

Helena oli Nikifor Blavatskyga ära leppinud. Vahekorra paranemist oli näha sellest, et Nikifor saatis Helenale sada rubla kuus Kaukaasiasse, kus Helena elas mitu aastat. Helena reisis palju, ennustas, tegeles automaatkirjutamisega, uuris maagiat ja okultismi.

Ühel päeval haigestus Helena kummaliselt. Füüsilisteks sümptomiteks olid nõrk palavik, isutus ja teatud uimasus. Kui teenija või mõni sõber tema juurde tuli ja teda kõnetas, avas ta silmad ja vaatas, langedes seejärel taas poolteadvusetusse seisundisse. Mentaalselt näis ta läbi käinud olevat kriisiperioodi, milles tema individuaalsus lõhestus. Ise kirjeldas ta seda hiljem järgmiselt: “Kui ühes minu ises toimuv vestlus kõigile peale minu enda nähtamatu külalisega katkes, pidin ma vaid oma silmad uuesti sulgema ja lause jätkus samast sõnast, kus see pooleli oli jäänud. Kui olin ärkvel iseendas, mäletasin hästi, kes ma olin olnud ja mida ma olin teinud oma teises ises. Kui ma olin aga teine, ei teadnud ma H.P. Blavatskyst midagi ega mäletanud oma olemasolugi.”

Ainus arst piirkonnas oli sõjaväearst ja see ei osanud öelda muud, et kui nõrgenev Helena ei viida Ozurgetist ära, ta tõenäoliselt sureb. Nii saadeti Helena laevaga allajõge, mis oli küll harvakasutatav aga siiski läbitav. Reisil tundmatusse oli Helena surmale väga lähedal. Õudushirmu hetki tundsid laevamehedki, sest kohe esimesel ööl nägid nad, kuidas Helena füüsilisest kehast tõusis kummituslik kuju, kes kõndis üle jõe ja kadus metsa. Siis olid laevamehed peaaegu põgenemas, kuid laevapealiku julgus sundis neid kohale jääma. Kolmandal ööl hakkas aga temagi kahtlema, kui nägi kaht kummituslikku olendit, kuid tegi oma närvid kõvaks ja juhtis laeva õnnelikult Kutaisi, kust Helena viidi mööda maad koju Tiflisi. Seal kosus ta tädi Nadezda hoolitsuse all. Ta oli läbi käinud karmi võitluse okultsete jõududega ja oli võitnud. Ühele sugulasele kirjutatud kirjas ütleb ta: “Olen nüüd puhastunud ja vabanenud nende viirastuslike kummituste õudsest kiindumusest. Nüüd olen vaba, tänu neile, keda nüüd õnnistan oma elu igal silmapilgul.”

Helena lahkus Venemaalt täiesti paranenuna, kaasas haige hoolealune Juri, kuid paari aasta pärast kohtame teda jällegi kodumaal. Väikese küüraka Juri matusetalitus oli just lõppenud. Helena kõrval seisis populaarne ooperilaulja Agardi Metrovitš, keda ta oli mõnikord oma reisidel, alati dramaatilistes oludes, kohanud ja kelle perekonda ta oli juba kaua tundnud. Esimest korda kohtas Helena Metrovitšit 1950. aastal Konstantinopolis. Tühjal tänaval nägi ta lebavat inimkeha, kes osutus Agardi Metrovitšiks, seljas mitu laskehaava. Helena saatis teejuhi abi järele ja jäi ise peaaegu neljaks tunniks teda valvama. Kui abi lõpuks kohale saabus (vahepeal oli ta püstoliga ähvardades sundinud põgenema türgi politsei, kes oli huvi tundnud tema ehete vastu), viidi Metrovitš lähedalasuvasse kreeka hotelli, kus ta sai arstiabi. Järgmisel päeval, kui Helena teda vaatama tuli, oli ta teadvusel ja palus, et Helena teataks juhtunust Smürnas elavale naisele, kes kohe teate saamise järel tuli oma abikaasale järele. Nüüd oli Metrovitš omakorda Helenat aidanud, sest Juri maeti tema nime all.

Seejärel pöördus Helena Itaaliasse, kus 1867. aastal kohtame teda sõdurina Garibaldi vabastusarmees. 2. novembril sai ta Mentana lahingus haavata. Arvati, et ta on juba surma saanud, kuid lahingu lõppedes leiti ta raskelt haavatuna. Musketi kuul oli läbistanud parema õla ja üks jalg ja käsi oli murdunud kahest kohast. Vähemalt osa järgmisest aastast veetis Helena Itaalias. 1868. aastal sai ta oma Kaitsjalt kirja, milles teda kästi minna Konstantinopolisse.

Edasi kohtame Helenat hoopis erinevas miljöös. Ta tõstab pilgu vanadelt käsikirjadelt, mida ta tõlgib inglise keelde ja vaatab aknast rahulikku orgu, mille ümber on lumiste tippudega mäed. Vaikust häirib ainult aeg-ajalt kostuv karjakella helin ja lindude sädistamine lähedasest pargist. Vahetevahel peab Helena end näpistama tõdemaks, et ta on oma kehas ja mitte mingis ainetus isiksuses, saamaks kinnistust – ta on tõepoolest Tiibetis Shingatse lähedal ja elab adept Kuthumi Lal Singhi majas. Seal elasid ka adepti õde ja tema lapsed. Ja mis kõige imelisem, sama katuse all veetis suurema osa oma ajast ka Meister Morya, Helena enda Kaitsja.

Terve inimiga tundus möödunud olevat sellest ajast, kui Helena ühel Londoni linnapingil oli tema kõrval istunud, samuti kohtumisest Konstantinopolis ning reisist läbi lumise mäestiku siis maailma katusele, kus päevad ja aastad läksid, aeg aga tundus seisvat. Oma guru õpetuse all sai Helena tutvuda laama tseremooniatega, mida ükski eurooplane enne teda polnud näinud. Ta tegi vaimseid harjutusi ja õppis inglise keelt Meister Kuthumi (Meister K.H.) juhtimise all. Ja mitme kuu jooksul oli Meister õpetanud talle telepaatilisel meetodil inglise keelt (oma koduõpetajanna käe all oli Helena õppinud murdelist inglise keelt). Vestlusedki tuli pidada inglise keeles, kuigi Helena rääkinuks parema meelega prantsuse keeles.

1870. aastal jättis Helena meistrite ja õpilaste juuresolekul Tiibetiga hüvasti. Sama aasta detsembris saabus ta laevaga Suessi kanali kaudu Küprosele ja Kreekasse, kus ta kohtas Meister Hilarioni, üht Vennaskonna liiget.

4. juulil 1871 läks Helena aurulaeva Eunomia’ga Egiptusesse. Laevaga juhtus õnnetus, lastiks olnud püssirohi plahvatas, tappes kolmkümmend reisijat ja haavates paljusid. Õnnetuses kaotas Helena oma raha ja reisivarustuse, aga pääses siiski tervena Aleksandriasse. Seal võitis ta vajamineva raha “number 27-ga” ilmselt ruletis. Ta sõitis Kairosse, asudes elama hotelli “Orient”. Seal kohtas Helena Egiptusesse saabunud Meister Hilarioni ning uuendas tutvust Paulos Metamoniga.

Hotellis “Orient” tutvus Helena Emma Cuttingiga ja sai temalt laenuks raha. Emma Cutting otsis kontakti hiljuti surnud vennaga ja tuli kohtuma proua Blavatskyga, kelle psüühilistest võimetest ta oli kuulnud.

Kairos esines Helena psüühiliste võimete demonstratsioonidega ja saavutas kiiresti kuulsuse. Näib, et sel ajal püüdis ta alustada maailmasaadikuna, kasutades ära spiritismile osaks saanud huvi. Paulos Metamoni nõuannet mitte kuulates rajas ta Kairos spiritistliku ühingu, mille eesmärgiks oli uurida psüühilisi nähtusi. Ta kavatses hankida ühingule hea meediumi Inglismaalt või Prantsusmaalt, aga ebaõnnestus selles ja pidi kasutama amatöörmeediumi. Oma pettustega vihastasid meediumid publikut kahel avalikul seansi, mille ühing jõudis korraldada. Sellest seiklusest tuli Helena vaevu eluga välja, sest üks kreeka mees pidi ta peaaegu püstoliga maha laskma. Seejärel vahetas Helena korterit ja ajas laiali loodud kahenädala-vanuse ühingu.

Kodus Odessas oli Nadezda Fadejev mures õetütre pärast. Mida ta küll seal Egiptuses teeb? Miks ei tule ta koju? Ühel päeval juhtus Agardi Metrovitš preili Fadejeviga kokku. Too maininud, et läheb Aleksandriasse, kus tal oli mingi asi korda ajada.

“Kas te võiksite siis üles otsida ka Lelinka (väiksena hüüti Helenat Lelinkaks) ja paluda tal koju tulla,” küsis Nadezda. Metrovitš lubanud seda teha ja nii ühinesid nende teed veel kord, saavutades kulminatsiooni viimaseks suureks draamaks.

Hilarion oli Helenat hoiatanud Metrovitši tulekust ja öelnud, et ta satub Egiptuses surmaohtu. Metrovitš oli kiriku vande all, ta oli revolutsionäär, mazzinist ja 1863. aastal Roomast välja aetud. Nüüd tahtsid roomakatoliiklased ta tappa. Helena, kes mõne aasta eest oli krahvinna Kisselevi abil päästnud Metrovitši Hollandis, otsustas jälle oma maine ja elu kaotusega riskides tulla sõbrale appi. Ta saatis Metrovitšile teate ja kutsus ta enda juurde Kairosse. Seal hoiatas ta Metrovitšit ja keelas tal välja minemast. Mõne päeva pärast läks Metrovitš siiski Aleksandriasse. Hilarion hoiatas Helenat uuesti, teatades, et näeb surmaohtu Metrovitši kohal Aleksandrias. Nii läks Helenagi sinna, kavatsedes sundida Metrovitšit esimese laevaga tagasi Euroopasse minema. Aleksandrias sai Helena teada, et Metrovitš oli jalgsi läinud Ramlehisse (kilomeetreid piki randa). Hiljem kuulis ta, et too oli joonud klaasi karastusjooki ühes malta restoranis, kus oli viibinud ka kaks munka. “Kiirustasin Ramlehisse,” räägib Helena, “ja kohtasin teda teadvusetuna, arsti arvates tüüfuses, kõrval roomakatoliiklik munk.” Teades tema vastumeelsust preestrite vastu, käskis Helena mungal toast lahkuda, too oli aga keeldunud. Alles politsei kohale kutsumisega sai Helena mungast lahti. Helena ei teadnud, kas Metrovitš on mürgitatud või oli ta tõepoolest tüüfuses. Ta jäi väikesesse hotelli, hoolitsedes haige eest kümne päeva jooksul. Kümnendal päeval Metrovitš suri ja nüüd oli Helena suure probleemi ees. Kirik ei olnud nõus Metrovitšit matma, sest too oli olnud karbonaar [Itaalias ja Prantsusmaal 19. sajandi alguses asutatud poliitilise salaühingu liige]. Helena pöördus vabamüürlaste poole, kuid nemadki ei julgenud seda teha. Nii ei näinud Helena muud võimalust kui ta ise maha matta. Hotelli teenija ja Hilarioni ühe abessiinlasest õpilasega õnnestus tal kaevata haud puu alla ranna lähedal. Siis palkas ta mehed kandma Agardi Metrovitši surnukeha randa ja mattis ta sinna.

Selle sõbrateene osutamise eest nuheldi teda suuresti Vene konsuli poolt Aleksandrias. “Konsul ütles, et ma poleks tohtinud olla sõbralikes suhetes revolutsionääriga ja inimesed rääkivat, et ta olnud minu armuke.”

Nüüd Helenale ei meeldinud enam Egiptuses. Ta läks Palestiinasse, Süüriasse ja Liibanoni, sealt Konstantinopolisse ja edasi Odessasse. See viimane kodumaa külastus kestis vaevalt aasta. 1873. aasta kevadel läks ta oma guru nõuandel Pariisi. Selleks ajaks oli Helena saanud neljakümne ühe aastaseks. Siis saabus Meister Moryalt teine kiri, milles Helenal soovitati viivitamatult Ameerikasse sõita. Helena teadis, et need soovitused ei ole kohustuslikud käsud, kuid ta oli kuulekas, sest mõistis, et kui ta tsheelana (õpilane) ei kuuletu antud juhistele, ei saa ta tõenäoliselt enam teist võimalust. Nii läks ta kohe Le Havresse ja ostis esimese klassi pileti New Yorki.

Ameerika reisist esimeses klassis ei tulnud aga midagi välja. Kui Helena Le Havre sadamas oli laevale astumas, märkas ta kaldal nutvat naist, kellel oli kaasas laps. Selgus, et tundmatud inimesed oli petnud naist, kes pidi tagasihoidlike reisirahadega jõudma oma mehe juurde Ameerikasse. Naisele oli müüdud võltsitud laevapilet. Mida siis nüüd teha? Helenalgi polnud raha. Nii läks ta tagasi laevakompanii kontorisse ja vahetas esimese klassi pileti kolme kolmanda klassi pileti vastu ja reisis Ameerikasse kolmandas klassis, mis tolleaegsetes laevades oli kõike muud kui meeldiv, sest reisijad olid suletud ruumi koos rottide ja tarakanidega. Juuli alguses 1873 jõudis laev New Yorki ja Helena jättis hüvasti õnneliku naisega, kelle abikaasa oli sadamas vastas.

Enne Ameerikasse minekut oli Helena kirjutanud polkovnik von Hahnile ja palunud tal saata raha New Yorki. Vene konsulaati ei olnud aga rahasaadetist jõudnud ja Helena oli ilma rahata. Ta asus elama korterisse, milles elas nelikümmend naist. Kõik käisid tööl ja harvadel vabaaja hetkedel kuulasid nad Helenat, kes rääkis oma seiklusest maailmas. Nad pidasid teda spiritistiks, kuigi ta seda polnud. Kui missis Parker, kes oli äsja kaotanud oma ema, palus Helenat saada emaga kontakti, keeldus ta, öeldes, et see on võimatu, sest ema on jõudnud juba kõrgematesse sfääridesse.

Helena käis konsulaadis peaaegu iga päev, kuid raha ei saabunud. Lõpuks leidis ta tööd reklaami alal. Ta kavatses hakata valmistama reklaamkaarte särke ja kraesid valmistavale firmale.

Peagi sai Helena kurva teate Venemaalt. Isa oli surnud juba juuli alguses, alles nüüd sai ta Elizabethi kirja. Isa pärandusest sai Helena 6000 hõberubla, millest 1500 saadeti talle kohe.

Raha kätte saanud, kolis Helena otsekohe oma korterisse 14. tänava ja 4. avenüü nurgale. See oli vaeselt sisustatud ja asetses restorani kohal, kuid Helenal ei olnud võimalust luksuseks, peale selle oli tema uute sõprade seas palju neid, kes vajasid tema abi.

Elizabeth Holt laenas H.P. B.-lt öeldes, et kui Helena raha vajab, tuleb tal seda vaid “neilt” paluda ja rahad on väikeses kastikeses tema laual. Elizabeth Holt ei suutnud mõista, miks proua Blavatsky alati rahahädas oli. Tal polnud muidugi teadmisi okultsestest seadustest, mis keelasid niimoodi saadud rahasid kasutada isiklikuks otstarbeks.

Umbes aasta pärast rääkis Helena kolonel Olcottile, et tal oli olnud tol ajal suurem summa raha, mille Meister oli tema kätte andnud. Olcott hindas summat 23 tuhande prantsuse frangi suuruseks. Rahad oli Meister usaldanud Helena kätte kuni juhised selle kasutamiseks saabuvad. Muidugi ei tohtinud Helena seda seni puutuda.

Lõpuks saabusid juhised. Helena pidi sõitma teatud aadressil Buffalos, andma raha seal olevale isikule ja tagasi tulema, andmata mingeid selgitusi. Kui ta Buffalosse jõudis, leidis ta eest mehe, kes istus kirjutamas hüvastijätukirja oma perekonnale, laenatud püstol ta ees laual. Mees oli sattunud majanduslikesse raskustesse ja kavatses sooritada enesetapu just sellel hetkel. Ilmselt oli Helena ülesandeks viia raha õigel ajal kohale, et ära hoida tragöödia. Helena rääkis Olcottile, et ta on täiesti unustanud mehe nime ja täpse aadressi.

Helena oli leidnud endale uue tegevuse. Ta tõlkis vene keelde kõik spiritualistlikud kirjutised, mis ilmusid Ameerikas ja saatis need kodumaa lehtedele avaldamiseks. Samal ajal tutvus ta spiritualismist huvitatud inimestega.

Umbes 15 aasta eest oli Darwin kirjutanud evolutsiooniteooria teosed. Need olid Ameerikas suure tähelepanu osaliseks saanud. Nende üle vaieldi, mõned võtsid evolutsiooniteooria omaks ja sellest kujunes teaduslik alus nende ateismile.

Sellel ajal oli Helenal juba selge arusaam oma ülesandest. Ta pidi ära kasutama psüühilistele nähtustele suunatud kasvava huvi. Ta pidi võitlusse asuma darwinismi vastu ja kasutades abivahendina spiritualismi, juhtima inimesi adeptide esoteerilises õpetuses peituva elu mõistatuse sügava mõistmiseni.

Ta teadis, miks tema Meister oli teda ette valmistanud ja miks oli ta saadetud sellesse karmi, kuid mõttevabadusega maale. Veel ei teadnud ta, millal ja kus alustada. Nüüd ei tohtinud enam valesti alustada nii nagu kunagi varem Egiptuses.

Ühel oktoobrikuu päeval 1874 ostis ta “Daily Graphic” eriväljaande. Selles räägiti “spiritualistlikest materialisatsioonidest” Chittendeni nimelises külas Vermontis. Helena oli mujal maailmas näinud samasuguseid nähtusi ja artikkel ei šokeerinud teda. Või peaks ta siiski kohale minema ja vaatama, mis seal tegelikult toimub.

Siis sai ta oma kaugelt gurult telepaatilise teate, sõnumi, milliseid ta oli vastu võtnud pärast Tiibetist lahkumist. Ta pidi kindlasti Vermonti sõitma. Seal kohtub ta mehega, kes on valitud talle partneriks suures töös. Ettevalmistuse aeg oli lõppenud.

“Et mõista looduse seaduste põhimõtteid… tuleb lugejale meenutada idamaise filosoofia printsiipe…

1. Ei ole olemas imesid. Kõik toimuv on igavese, alaliselt aktiivse, muutumatu seaduse toimimise tulemus.

2. Loodus koosneb kolmest osast. Nähtav, objektiivne loodus. Nähtavat loodust elustab nähtamatu, energiat kandev loomus, mis on nähtava täpne koopia. Vaim nende kahe kohal, igavene ja nähtamatu, kogu jõu allikas…

3. Inimenegi on kolmeosaline. Tal on objektiivne, füüsiline keha. Tal on energiatandev astraalkeha (hing), tõeline inimene. Neid kahte valitseb ja valgustab surematu vaim…

4. Maagia kui teadus on nende olemuste tundmine. Vaimu kõiketeadva ja kõikevalitseva tundmine. Selle meetodi tundmine, millega veel füüsilises kehas olija võib vaimu abil hankida kontrolli loodusjõudude üle. Maagia kui kunst on eelneva praktikas rakendamine.

5. Valesti kasutatud salateadus on nõidus. Tõeline maagia on tarkus.

6. Meediumlus on vastand adeptusele. Meedium on väliste mõjutuste passiivne vahend. Adept kontrollib efektiivselt madalamaid jõude ja ka iseennast

7. Kõike, mis on olnud, või saab olema, mida on teatud või mida võib teada, mis on jätnud jälje astraalvalgusesse, universumi nähtamatusse mällu, suudab pühitsetud adept teada, kasutades oma vaimu nägemisvõimet.

8. Inimrasside vaimuanded varieeruvad nagu vahelduvad värv, kehaehitus ja välised omadused…

9. Üks maagia kunsti aste on sisemise inimese (astraalvormi) tahtlik ja teadlik eraldumine välisest inimesest (füüsilisest kujust, vormist)…

10. Täpne teadmine magnetismist ja energiast, nende omadustest, suhetest ja jõududest on maagia nurgakivi…

Lühidalt öeldes on maagia vaimne tarkus. Loodus on maagi materiaalne (aineline) teener. Kõike valitseb ühine vitaalne printsiip, mis on täiusliku inimese tahte kontrolli all…”

Isis Unveiled. Vol. 2, lk. 587-590.

Chittendeni kummitusmajas oli käsil õhtusöök. Helena istus laua ääres proua Magno kõrval. Proua Magnadi, prantsuse-kanada naine, kes oli temaga koos New Yorgist tulnud. Nad olid just saabunud ja olid esimest korda söömas. Hetke pärast astus sisse üks mees, kes istus Helena vastu, kuigi pika laua ääres oli palju teisigi vabu kohti. Temast välja tegemata jätkas Helena vestlust prantsuse keeles, aga pani tähele, et mees jälgis teda uudishimulikult. Heites talle pilgu, märkas Helena, et tal oli sirge nina ja kuldraamidega prillid, tihedad vuntsid ja kuidagi melanhoolne, tark nägu. Vanuselt võis mees olla umbes 40-nene, arvas Helena.

Pärast õhtusööki, kui Helena oma sõbraga oli söögisaalist lahkunud ja tahtis sigaretti süüdata, pakkus seesama mees talle tuld. Äkki selgus Helenale, et see jõulise profiiliga, enesekindel meel uhkete kulmudega, on kolonel Olcott. Ta tundis vastupandamatut soovi teda pilgata. Ameerikapärase aktsendiga prantsuse keeles tegi ta mõned viisakad komlimendid. Ta kurtis, et pidi maksma dollari “Daily Graphie” eest, kuigi selle uudised talle huvi ei pakkunud.

“Kahtlesin siiski siia tulles,” ütles ta.

“Miks?”

“No, kartsin, et kolonel Olcott kirjutab minust mõnes ajaleheartiklis.”

Silmapilguks pöördus mehe pilk mujale, siis vaatas ta Helenat ja ütles: “Ei ole vaja karta, madam. Ta ei teeks seda ilma luba küsimata, võin seda kinnitada, sest ma ise olengi kolonel Olcott.”

Naerdes tutvustas Helena ennastki ja surus ta kätt. Ta tundis, et see mees on määratud talle partneriks. Päris kindel ei võinud muidugi olla, sest kuigi meistrid võisid ta tööks välja valida, panid nad ta siiski mõneks ajaks proovile. Kuid Helena tundis, et tema lõputu maailmas ringirändamine oli möödas. Nüüd läheb ta veel üksnes sinna, kuhu guru tal minna käsib. Kuigi väline otsimine oli lõppenud, ei olnud seda sisemine.

Meedium, William Eddy, istus transsi vaibununa ülemise korruse seansiruumis, kuhu Helena Blavatsky juuresolek tõi välismaiseid materialiseeringuid. Spetsiaalselt Helenale esinevate uduste kogude hulgas oli muuhulgas gruusia poiss, kes oli olnud Helena tädi, Katarina Witteni majas teenija. Kaasas oleva kitarriga mängis poiss üht rahvaviisi kui Helena seda poisi emakeeles palus.

Teisena esines täielikku rahvarõivasse riietunud pärsia kaupmees, keda Helena ja kogu Fadejevi pere oli tundnud Tiflisis. Sealt tuli ka “nouker” (mees, kes jookseb ratsaniku ees või järel). Kui Helena ütles valesti tema nime, parandas mees teda, ja Helena uuesti öeldes vastas mees tatari kurguhäälega “Tchich yahtscal” (täiesti õigus), kummardus ja lahkus.

Üks vapustavamaid juhtumeid oli hiiglasliku kurdisõduri saabumine. Ta kandis käes pikka oda, millel olid kaunistuseks uuristused ja pikad värvilised suled. Ta viibutas oda ja tegi kurdidele iseloomulikke tervitus- ja austuszeste. Helena tundis otsekohe ära Ali, noore kurdipealiku, kes oli tema saatjaks ratsaretkedel Jerevanis ja Ararati piirkonnas.

Nende värvikate mineviku kujude kohtamine Vermonti maamajas ei hämmastanud Helenat. Kuid hallipäise, tumedais rõivais mehe saabudes tundis ta end nõrgalt. See pidi olema kolonel Peter von Hahn. Lõpuks ometi kohtas Helena inimest, kelle järele oli ta igatsust tundnud ja keda armastas. “Oled see sina, isa,” küsis ta. Mees raputas pead ja vastas vene keeles: “Ei, olen sinu onu.” Kõik kuulsid selgelt sõna “djadja”, mis tähendab onu. See oli Gustaf von Hahn, vene kriminaalkohtu kunagine president. Kehaehituselt meenutas ta Peter von Hahni, oli aga veidi lühem.

Kolonel Olcott, kes oma uurimustes kasutas kõikvõimalike teste, oli rõõmustanud eriti veenvate nähtuste üle. Kuidas võis keegi seansi kolmekümnest osavõtnust kahtlustada Eddy perekonda külaliste kommete, rahvamuusika ja võõraste keelte tundmises. Kui vaesed ja lihtsad maaharijad oleksid saanud spetsiaalseid teadmisi, ei oleks nad vähemalt nii kiiresti Helena Blavatsky saabumise järel suutnud hankida neid rõivaid ja vahendeid.

Reis Vermonti oli Helena jaoks vaeva ja kulutusi väärt. Nüüd võis ta “Daily Graphic” abil anda uimastava löögi enesekindlatele materialistidele ja skeptikutele. Tähtsaim oli aga kolonel Olcotti kohtamine. Helena märkas siiski, ja see hämmastas teda, et oli inimesi, kes tulid farmi vaid selleks, et “paljastada pettust”. Suurim osa neist oli teinud otsuse juba enne saabumist. Nad viibisid seal ainult ühe öö või kõige enam kaks ning lahkusid siis, et avalikult süüdistada Eddy peret. Üks eelarvamuslik “paljastaja” oli dr. Georg Beard New Yorgist. Lühikese farmikülastuse järel kirjutas ta solvava artikli, öeldes muuhulgas, et ta võiks “kolme dollarilise looriga ise demonstreerida, kuidas materialiseerida kõiki neid vaime, kes Eddy majas külas käisid.” Kahtlemata arvas ta selle rünnakuga saavutavat vähemalt kaht inimlikku edu. See võis aluse panna talle kuulsusttoovale väitlusele ja tagada talle kahe võimsa teguri, nimelt vana kiriku ja uue teaduse kaitse. Mõlemat hinnati, spiritismi aga mitte.

Dr. Beard esindas Helena Blavatsku ohtlikuimat vaenlast, sellist, kes tembeldas kõik supernormaalsed nähtused pettuseks, sidudes sel kombel 19. sajandi mõtte materialismi köidikuisse. Kuigi Helena ei tunnistanud kõiki moodsa spiritualismi seletusi ja tõlgendusi, teadis ta, et paljud nähtused olid tõelised. Niisiis, varustanud end spiritualismi keebiga, hakkas kirjutama artikleid “Daily Graphic’isse”. Kirjutis pealkirjaga “Hämmastusväärseid vaimu-nähtusi” avaldati 30. oktoobril 1874. See oli poleemiline nagu paljud tema järgmisedki artiklid ja oli kirjutatud elavas, sümpaatses stiilis.

See oli pikk artikkel, milles ta andis edasi oma elamusi Eddy farmis (kahe nädala jooksul), käsitles irooniliselt dr. Beardi, kutsudes teda “viiesaja dollarilise rahasumma eest kordama seal toimunut või kui see ei õnnestu, kompenseerima oma paljastuste häbiväärsed tagajärjed”.

Beard ei võtnud väljakutset vastu, aga väitlus materialistide ja spiritualistide vahel jätkus. Paljutõotavaks tulemuseks Helena esimesest artiklist oli tänulik kiri Elbridge Gerry Brownilt, noorelt ameeriklaselt, kes toimetas “Spiritual Scientist”-nimelist lehte. Ta tänas Helenat tema spiritualismile osutatud teene eest, ülistades tema paeluvat stiili ja palus luba Helenat külastada, kui ta kunagi Bostonisse tuleb.

Helena kirjutas “Spiritual Scientist’i” artikli, milles ründas nii enesega rahulolevat kirikusüsteemi kui ka nn. spiritualistide moraalset argust. Kuna avalikult oli ta spiritualist, siis hoolimata liikumise mõne suuna kriitilisusest tema vastu, pidasid spiritualistid üldiselt teda siiski oma hõimlaseks, spiritualismi kartmatuks toetajaks.

Helena tundis kohustust hoida ülal spiritualistlike nähtuste ehtsust. Paljude tuntud meediumite pettuse paljastudes kaotasid tuhanded spiritualistid oma usu, vaibudes taas ateistlikku materialismi.

Nii lasi ta end tembeldada spiritualistiks ega vingerdanud liialt. Mõistes spiritualismi laiemas tähenduses, oli ta oma rolliga rahul.

Kirjas Nadezdale selgitas ta olevat “muistse aleksandria suuna spiritualist” ja mitte spiritualist uueaja ameerikalikus mõttes. Ja lõpuks Vermontist tagasi pöördunud kolonel Olcottiga pidi Helena ettevaatlikult rääkima. Nähtuste mõjul oli kolonel veendunud hinge surematuses ja oli väga innukas spiritualist. Kuid tal oli uuriv, kahtlev, filosoofiline meel ning ta tundis sageli spiritualistlikes nähtustes või vähemalt nende seletuses olevat midagi väära.

Olcott oli juba peaaegu valmis tõelise okultismi seemne vastuvõtmiseks, praegusel hetkel oli ta aga veel liialt samastunud spiritualistliku liikumisega. Ta oli kuulekas ja kindel ning ta hakkas kahtlema oma võimete kasutamises meistri teenimiseks ja nende eesmärkide toetamiseks.

Helena hakkas Olcotti sihikindlalt arendama ja kujundama, esitades talle tahte abil saavutatavaid nähtusi ilma hämarate ruumide, transiseisundisse vaibunud meediumite ja teiste spiritistlike vahenditeta.

Samal ajal hakkasid Vennaskonna Egiptuse Loozi meistrid Olcottile kirju kirjutama. Nad juhtisid teda peenetundeliselt, avaldades survet oma teadvuse jõul, juhitava telepaatia ja selgeltnägemisega ning sageli toimetasid oma kirjad talle maagiliste vahenditega.

Helenale tundus, et meistrid kavatsesid ka Gerry Browni lehte “Spiritualist Scientist” ära kasutada. Erinevalt teistest spiritualistlikest väljaannetest, mis avaldasid sensatsioonilisi lugusid, oli sellel tõsisem ja teaduslikum suund. Vahest võiks sellest kujuneda nähtuste tõelist olemust seletav esoteerilise filosoofia levitamise vahend. Selle eesmärgi saavutamise nimelt töötas Helena usinalt. Ta kirjutas ajalehele palju artikleid ja püüdis saada intelligentseid spiritualistidest tuttavaid sedasama tegema. Kuid Grown osutus ehtsaks spiritualistiks, keda polnud kerge kallutada omaksvõetud seisukohtadelt.

Peale nende murede oli Helenal ka isiklik probleem. Eddy farmiga seostuv kuulsus oli toonud tema ellu grusiinlase Bestanelly-nimelise mehe, kes tegutses äri alal. Mees selgitas olevat sügavalt armunud Helenasse ja tegi ettepaneku abiellumiseks.

Alul mõte hämmastas Helenat, sest kuigi ta oli alles 43-aastane, pidas ta end “jõehobu naiseks”. Otsekoheselt ütles ta mehele, et too ajab jama, aga kuna mees oli oma tahtmises visa, vihastas Helena. Mees ähvardas sooritada enesetapu, kui Helena ei nõustu talle naiseks tulema. Ta tahtvat vaid hoolitseda ja kaitsta Helenat kõigis tema raskustes, seletas mees. Tema armastus seisnevat Helena intellektuaalsete annete ebaisekas imetluses ja ta ei tahtvat midagi vastuteeneks. Ta ei nõuaks abielulisi õigusi, Helena võib säilitada oma endise nime ja teha, mida tahab. Ta ei oleks takistuseks ega esita mingeid nõudmisi.

Lõpuks Helena vastupanu varises. Vahest lootis ta majanduslikku sõltumatust, mida abielu võinuks kaasa tuua. Siis saaks ta täielikult oma saadikutööle keskenduda. Ajakirjadele saadetavatest artiklitest ei elanud ta ära. Tal võis olla abiellumiseks ka teisi, okultseid põhjusi. Olcottile ütles ta, et on karmasidemetes grusiinlasega ja liit olnud talle karistuseks “vaimset arengut takistava hullu uhkuse ja võitlushimu eest”1875. aastal teostus Helena abielu. Ta oli kuulnud, et ta endine mees, Nikofor Blavatsky on surnud. Nii see aga tegelikult polnud.

Kolonel Olcott, kuigi oli Philadelphias, ei viibinud laulatusel. Tema meelest oleks abielu sõlmimine pidanud toimuma aprillinaljana, kui üldse.

Peagi pärast pulmi läks Helena Riverheadi, kus oli käsil tema kohtuasi. (Helena oli paigutanud ühte firmasse päranduseks saadud rahasid, aga tema äripartner proua Gerebko käitus petisena ja Helena ei saanud ilma kohtuta oma investeeringut tagasi.)

Helana advokaat William Ivins ja üks tõlgiks olev juuratudeng (osa tunnistajatest rääkis prantsuse keelt) osutusid tohutult huvitunuks gnostitsismist, kabalast, alkeemiast, neoplatonismist ja muudest taolistest asjadest. Ebameeldiva raekoja seinte vahel toimus palju fantaasiaid õhutavaid vestlusi. Ivinsist sai Helena Blavatsky austaja ja sõber kogu eluks. Tema abil kohtus Helena paljude terava mõistusega juristidega, kellest sai kuulekaid abilisi oma töös.

Enne kohust töötati tõestusmaterjal läbi ja Helena abilised andsid nõu, millele tuleks asetada rõhku. Kuid nad kohkusid, kuuldes, et kohtus rääkis Helena hoopis midagi muud kui oldi kokku leppinud. Nad kartsid kindlat kaotust.

Kui nad Helenale sellest hiljem rääkisid, vastas Helena, et teda oli õhutanud tema kõrval seisev, teistele nähtamatu isik. Seda isikut nimetas ta John Kingiks. Advokaadid pidasid John Kingi Helena koduhaldjaks.

Kohus lükkas asja edasi. Helena lahkus Riverheadist, aga oli kirja teel kontaktis oma advokaadiga. Mõni aeg enne kohtuasja lõpetamist kirjutas ta Ivinsile põhjendustest, millega ta võidaks selle. Ja tõepoolest, kui kohus kuulutas asja lõpetatuks, mainiti just neid asju, mida Helena oli ette näinud. Helena sai 1146 dollarit ja kohtukulud.

Helena teine abielu (mis tegelikult polnud seaduslik) kestis vähem kui neli kuud. Tema mees ei suutnud pidada antud lubadust platoonilisest suhtest, Helenal ei olnud aga mingit kavatsust elada tavapärast abielu. Tema loomus võitles selle vastu ning tema töö seisukohalt oli see võimatu.

Juuli lõpus oli Helena taas New Yorgis, elades Irwing Place 46. Korteri oli Olcott talle hankinud. Neil kahel oli palju koos sooritatavaid töid. Kuigi Olcott oli veel innukalt tegev spiritualistlikus liikumises, abistas Helena teda meediumiuuringutes. See oli Helena meelest õigustatud, kuna ta tahtis kindlalt nähtuste ehtust tõestada. Ta ei olnud võidelnud niivõrd spiritualismi vastu kui kahtlejate, küünikute ja ülbete teadlaste vastu.

Tööle tuli kasuks see, et kolnel Olcott oli lahutatud. Päris vaba peresuhetest ta küll polnud, sest pidi kasvatama kahte poega. Ta töötas agaralt toimetuses Beek Streetil ja kirjutas artikleid, põhiliselt psüühilistel teemadel. Tema raamat “Inimesi teisest maailmast” avaldati 1983. a. märtsis. Psüühilisi uurimusi juhtivates ringkondades ja mõnede tähelepanuväärsete teadlaste nagu inglase Alfred Russell Wallace ning vene filosoofi ja kirjaniku Aleksander N. Aksakovi poolt leidis raamat soodsa vastuvõtu. Viimane kirjutas Olcottile ja küsis, kas ta võiks proua Blavatsky abil hankida hea ja usaldusväärse meediumi, kes oleks nõus reisima Venemaale ja nõustuks osalema ülikooli professorite ja teadlaste sooritatavates uurimustes. Olcott ja Helena lubasid proovida.

Peale selle, et Helena õpetas Olcottile kõrgemat okultismi – ülesanne, milles ta tunnistas oma võimetust, kuigi meistrid olid selle talle andnud – oli tal palju kiireid kirjalikke ja muid töid. Päeval kirjutas ta artikleid Ameerika ajakirjadele ja tõlkis vene väljaannetele. Õhtuti tuli tema juurde külalisi teda kuulama. Avaliku õpetamiseoskus ei olnud tal küll hea, see oli põhiliselt Olcotti ülesanne. Vabavestlustes oli ta aga suurepärane.

Vürstinna Helene Rakovitš kirjutab: “Tema vestluskunsti veetlus oli vastupandamatu. Ülevoolava innustusega liitus originaalne huumor, mis erines täielikult anglo-saksi teesklusest.”

Paljud vaimse töö tegijad tulid tema vestlusõhtutele, mõned kolonel Olcotti, teised aga Williams Ivinsi või juhtivate spiritualistide tõttu. Helena Blavatsky vestlusõhtutel räägiti igasugustest asjadest ja ideedest, mis sageli olid seotud tema reiside ja seiklustega. Sügavaid okultseid ideid esitas ta pisitasa ja kaalutletult. Mõned võtsid ta mõtted omaks, mõned mitte, aga kõik pidasid teda huvitavaks. Ta oli kui värske tuulepuhang Ameerika puritaanlikus raskes õhustikus.

Mõnikord võis ta esitada paranormaalseid nähtusi, nagu näiteks mängides “astraalkelli”. Mõned ütlesid, et ta on selles kasutanud Pou Dhi-nimelist haldjat. Kuid kasutas ta siis milliseid elementaale tahes, tema esitatud nähtused olid alati ilusad ja täielikult tahte kontrolli all. Tegelikkuses, väliste sündmuste varjus innustati ja testiti inimesi – Olcott kaasa arvatud – ning valiti tulevaseks suureks sündmuseks, mis tähendas ametlikku algust sellele tööle, milleks Helenat nii kaua koolitatud oli.

Suurde raamatusse, millesse Helena kleepis ajaleheväljalõikeid, on ta talletanud Vennaskonnalt saadud uued juhised: Indiast saadud juhised määravad “looma filosoofilise-religioosse ühingu ja valima sellele nime – valima ka Olcotti.”

See tähendas, et okultismi avalik õpetamine pidi algama. See tähendas ka sõda spiritistidega, kellest paljud olid küll head inimesed, nagu professor Corson, kindral Lippit, Epes Sargent, Anrew Jackson Davis ja Robert Dale Owen,olles tema lähedased sõbrad.

Ühel õhtul oli Helena kodus koos 17 inimest. Sel korral ei olnud Helena keskpunktis, vaid inimesed olid tulnud kuulama Georg Felti, kes oli insener ja geomeetrik.

Esitades hulga valitud jooniseid, käsitles Felt küsimust kadunud relatiivsusseadusest, mis oli antiikmaailmale tulnud. Seda oli kasutatud juba antiikmeistriteoste loomisel, arhitektuuris ja kunstis. Felt väitis, et on leidnud kadunud seaduse Egiptuse templihieroglüüfide abil. Ta lisas, et on teinud tähelepaneku, et Egiptuse preestrid on olnud elementaalide esilemanamise ja ärakasutamise maagia meistrid. Oma teaduse mudeleid olid nad üles märkinud hieroglüüfidega. Ta oli neid katsetanud ja leidnud need kasutuskõlblikeks, väitis ta.

Kuulajate hulgas oli ka kabalist, dr. Seth Pancoast, kes küsis ettekandjalt: “Kas te saate praktikas tõestada oma teadmisi okultsetest teadustest?”

“Võin esile kutsuda sadu varje, inimesi meenutavaid kujusid. Aga ei ole suutnud leida neis mingit mõistatuslikkust,” vastas Felt.

“Kas teie esilemanamise kunst on tõestatav,” küsis keegi.

“Jah, võin esitleda looduse vaime, aga see nõuab aega ja tervet loengute seeriat.”

“Kas ka meie võime seda õppida ja ise katsetada?”

“Jah, mõned teist. Kõik sõltub inimese okultsest arengust.”

Nüüd tekkis idee Olcotti ja Helena Blavatsky mõttes. Nad olid telepaatilises kontaktis, tausttoeks adeptide suured jõud. William Quan Judge koostas kirja, milles tehti ettepanek luua okultismi uurimisele pühenduv ühing. Kolonel Evert luges kirja kuulajatele ette ja ettepanek sai innuka toetuse. Lõpuks otsustati, et kõik kogunevad järgmisel õhtul arutlema ja otsustama loodava ühingu tegevuse üle. Felti tehtud esinemisettepanek võeti vastu ja tema vaevanägemist otsustati tasustada.

Koosolek peeti järgmisel õhtul, viis päeva hiljem peeti teine koosolek ja veel järgmine oktoobri keskel. Neil kogunemistel otsustati luua ühing, presidendiks Henry Steel Olcott ja asepresidendiks dr. Seth Pancoast ja Georg Felt, raamatupidajaks Henry J. Newton, teaduslikuks sekretäriks Helena Blavatsky ja sekretäriks John Storer Cobb, inglise jurist ja õigusteaduste doktor. Ühingu juristiks sai William Quan Judge.

Pika vestluse järel leidis Charles Southeran, kirjanik, roosiristlane ja kõrge astme vabamüürlane, ühingule nime. Asutav koosolek otsustati pidada 7. 11. 1875.

Ent enne seda tähtsat päeva otsustas Helena, teades, mida ühingu asutamine tema sõpradele, spiritualistidele, tähendas, sooritada reisi Ithacasse New Yorgi osariigis. Seal veedaks ta mõne aja professor Hiram Corsoni, ühe juhtiva spiritualisti juures. Helena oli olnud professoriga kirjavahetuses ja too oli kutsunud teda oma kodu külastama. Corsonil oli palju mõjujõudu Cornelli ülikoolis, kus ta oli inglise kirjanduse professor. Ta oli tohutult huvitatud vaim-ilmingutest. Ka tema prantslannast abikaasa oli neist asjust huvitatud. Vahest saaks Helena neist endale liitlase mitte ainult sõjas materialismi vastu, vaid ka psüühiliste nähtuste sügavama mõistmise levitamises. Niisiis läks Helena 300-miili pikkusele reisile Ithacasse. Corsoni 2-korruselisse majja saabus ta 17. septembril.

Külaskäik ei osutunud eriti edukaks. Professor kirjutas sellest oma pojale: “Ootasin, et oleksime pidanud seansse vaimude väljakutsumiseks, aga tema (H.P.B.) keeldus otsustavalt kõigest sellisest. Ta on suur vene karu.” Teises kirjas kirjutab professor: “Kunagi pole ma näinud nii otsustavat olendit. Sihikindlat oma eesmärkides ja püüdlustes, tegemata välja millestki oma ümbruses. Taevas võib alla kukkuda, tema läheks ikka oma teed.

Professor Corsoni juures külas olles alustas Helena juba oma esimese suurteose “Isis Unveiled” kirjutamist. Sageli kirjutas ta hommikust õhtuni, süües vahepeal vaid õhtust ja tehes suitsu.

Ja kuigi ta ei lahutanud professori meelt spiritualistlike istungitega, näitas ta talle, kuidas teadliku tahte abil sooritada nähtusi, nagu koputusi jms. Mõned neist olid üsna hämmastusväärsed. Kord valmistas ta professori surnud tütre portree. Kui proua Corson seda nägi, puhkes ta nutma, hüüatades: “See on kuradi kätetöö!” ja viskas pildi tulle.

Ühel teisel korral oli proua siiski rohkem rahul. Eugene Corson, kes hiljem avaldas H. P. B. tema isale ja emale saadetud kirjad, kirjeldab seda järgmiselt: “Ööseks ennustati pakast ja emal oli mure, kuidas saada vastistutatud taimed verandalt sisse, H. P. B. ütles, et ta ei peaks nii palju muretsema. John toob need kindlasti sisse, Mindigi magama, taimede peale enam mõtlemata. Hommikul märkasid kõik, et taimed olid verandalt sisse toodud ja täiesti korras.”

Igaüks, kes sel ajal tundis Helenat, tundis ka John Kingi, nähtamatut, kes alati tundis olevat Helena läheduses ja tema kuuldekaugusel. John väitis selle olevat Sir Henry Morgani, kuulsa 17. sajandi mereröövli eksleva vaimu.

Mingil põhjusel oli temast saanud Helena Blavatsky teenija ja koduhaldjas. Helena oli kirjutanud temast mitu huvitavat anekdooti. John näis mõnikord toimivat ka adeptide teadete vahendajana.

Kes John King ka poleks olnud, ei viibinud ta kogu aeg Ameerikas. Ta oli hästi tuntud paljudele psüühiliste uuringute juhtisikutele ka Euroopas. Professor Butleroff, kuulus vene keemik, ning A. N. Aksakov, kes kirjeldasid seansse Londonis 1875. aasta kevadel, kinnitasid, et mr. Crookes (hiljem Sir William Crookes) on väitnud, et John King oli esinenud tema enda majas.

Veerandsada aastat hiljem kirjutas Arthur J. C. Fletchner Sir Oliver Lodgele, kirjeldades nähtut ühel seansil: “… spiraalse kujuga pilverünk… sai vähehaaval täismõõdulise mehe kuju. Mehel oli pikk, must habe, kõrge laup ja suursugune välimus… Ta tuli otse meie lauda ja istus minu vastu. Ta tervitas meid kõiki väga sõbralikult ja hetke pärast esitles end, öeldes oma nimeks John King.”

Kirjeldus meenutab paljus seda John Kingi, kes maalis oma portree kindral Lippitile Ameerikas 1870-ndatel aastatel. Hiljem anti portree Teosoofia Ühingule ja tänaselgi päeval ripub see – justkui äsja maalitud – Ühingu rahvusvahelise peamaja seinal Adyaris, Indias.

Veel viimastelgi aastatel on täiesti märgatav psühhodünaamiline olend ilmunud psüühilistele uurimisringkondadele Euroopas ja öelnud oma nimeks John King. Mõned teoreetikud arvavad, et arvukad eri indiviidid (surnute või elavate inimeste kummitused või muusugused olendid) on H.P.B. ajal ja hiljemgi kasutanud sama nime. Ja kõigil neil on olnud võime ilmsiks tuua tugevaid, sageli hinge kinnipanevaid psüühilisi nähtusi seansiruumis. Helenale tõi John King samasuguseid nähtusi mis oludes tahes.

Helena veetis Corsonide juures peaaegu neli nädalat. Tema lahkumise järel kirjutas professor oma pojale: “Madame Blavatsky on lahkunud. Kuigi tema siinviibimise ajal juhtus mitmeid ebameeldivaid asju, nautisime me siiski tema külaskäiku väga. Ta on tähelepanuväärne naine… Bearsley tegi temast mõned suurepärased fotod.”

Helena jaoks oli aga tähtsaks küsimuseks, kas tal on õnnestunud külvata idanemisvõimelisi seemneid. Kas professorist võiks saada aitaja Suures Töös? Aeg näitab.

Oktoobri keskel on Helena taas New Yorgis. Siis peeti kolmas Ühingu asutamist ettevalmistav koosolek. Sel korral oli see dünaamilise spiritualistliku lektori Emma Hardings-Britteni juures.

Helena arvates mees, kelle adeptid olid tema partneriks välja valinud, kolonel Olcott, täiendas teda ennast. Too oli arukas organiseerija ja tal oli teadmisi seaduseasjadest. Üleüldse oli ta tugev kõiges, kus Helena oli abitu. Ta liikus hästi edasi ka oma uutes õpingutes, hakates mõistma okultismi põhimõtteid. Teda oli Meister Morya, Helena enda guru, tunnistanud tsheelaks.

Olcott teadis juba piisavalt, pidamaks Ühingu asutamiskõne kuulajaile Mott Memorial Hall’is, Madison Avenuel, 17. novembril 1875.

Sel tähtsal õhtul istus Helena publiku hulgas, jälgides inimeste nägusid ja nende reaktsioone, nii et ei jõudnud peaaegu üldse tähelepanu pöörata oma õpilase Olcotti sõnadele.

Laiemalt võttes ei olnud publik Ühingu loomisest huvitatud. Rünnakud ja kriitika tulid põhiliselt spiritistide poolt. Isegi professor Corson, keda Helena oli soovinud õpilaseks, kritiseeris Olcotti sõnavõttu. Helena ei imestanud selle üle, et spiritistidele ei meeldinud uued mõtted ja et nood ei toetanud neid. Moodne teadus oli võtnud neilt usu surmajärgsesse ellu ja selle olid nad leidnud spiritismist. Nüüd võisid nad kogeda sidet surnutega praktikas – nii nad ju uskusid.

Ja nüüd hakkavad Blavatsky ja Teosoofia Ühing õpetama, et see, millesse nad olid uskunud kui tõesse, on üksnes pettus. Et kujud, hääled ja märgid ei tulegi nende surnud omastelt, armsatelt, vaid elementaalidelt, astraalolenditelt ja kestadelt – teise tasandi hingetutelt asukatelt, kes tahtsid inimestega mängida. Ja tõepoolest, miks ei peaks astraaltasandeil olema kesti, kui neid on füüsiliselgi tasandil, vähemalt tänapäeval!

Kui neid selle filosoofia järgi ei petetud meediumide poolt, siis petsid neid vaimud Seda ei võinud nad tunnistada.

Möödus kuid. Olcott pidas avalikke loenguid ja Helena jätkas vestlusõhtute korraldamist. Nad kirjutasid ajakirjadele artikleid, püüdes kaitsta Teosoofia Ühingut, mis hakkas murenema nende silme all.

Feltile suunatud ootused jäid tulemusteta, Ta osutus kapriisseks, ebausaldatavaks ja kalliks. Helena uskus, et too püüab oma lubadust pidada, kuid Olcott ütles, et Felt “ei suudaks esitada loodusvaimu sabagi”.

Felt ise väitis, et kui ta alustas protsessi, mille eesmärgiks oli ilmsiks tuua elementaalide vaime, levis vaatajatesse selline hirmutunne, et Helena Blavatsky oli tal käskinud lõpetada ning rääkida millestki muust. Oma sõnade järgi oli ta suutnud veenda mõningaid, aga mitte kõiki Ühingu liikmeid.

Igal juhul katkestati Felti esinemised ja nii lakkas ka see mõte, milleks Ühing algselt oli loodud. Helena teadis siiski, et imed ja maagia ei olnud ühingu lõppeesmärgiks ja ka Olcott hakkas mõistma laiemat ülesannet, Mõned Ühingu liikmed aga arvasid, et ühing sureb ja lahkusid sellest.

Juhtivad spiritualistid igatsesid küll rahuldavat filosoofiat seansiruumide nähtuste põhjendamiseks, aga vähesed neist suutsid omaks võtta ja seedida õpetusi, mida Helena Blavatsky sellest esitas. Paljud siiski uskusid, nagu näiteks Andrew Jackson Davis, et nähtamatutel tasanditel võis olla teisigi olendeid kui surnud inimesed. Davisele olid tuttavad ilged, pahatahtlikud moraalitud kuradid, kes mõnikord tegid oma kohaloleku tuntavaks. Helena järgi said Gnoomid ja Sülfid (astraalolendid) kergesti ülevõimu, kui meedium polnud (vaimselt) puhas.

Ameerika spiritualistid olid Helena õpetusele vastu, et praktiliselt kõik seanssidel olnud olendid, kes esinevad seansist osavõtjate surnud sõprade ja sugulastena, on petturid. Ainult enesetapu sooritanud, õnnetusohvrid ja teised enneaegselt surnud võivat mõnda aega maa piires veeta, Nad ei pidanud õigeks Helena väidet, et hingede meelitamine seanssidele aheldab nad pikaks ajaks maa piiresse, pidurdades nende ülespoole suunduvat arengut. Ka Helena karm tõdemus, et spiritism Ameerikas on teadvustamata nõidus ja nekromaania (ennustamine surnute esilemanamisega) ja et see viivitab seansil osalejate vaimset arengut ja viib sageli moraalitusse ja alandavatesse sidemetesse, ärritas neid.

Tõepoolest, mõned ebameeldivad jooned, nagu näiteks “ingelabielunaised ja -abielumehed” (deemoniarmastajad) hakkasid pead tõstma spiritualistlikes ringkondades.

Helena vaenlased andsid hoope igast kandist ja mitte ainult filosoofilistes küsimustes, vaid kõiksugu laimuga, nimetades teda “moraalituks naiseks, kellel on olnud hulgaliselt armukesi”.

Kas oli Helenal tarvis rünnata spiritualismi nii otsustavalt kui ta tegi, hankides selliselt endale palju vaenlasi selle pooldajate seast? Mõned autorid ütlevad, et poleks arvanud teda liialdatud rõhutavat mõningaid asju ning näitavat taktitust ja kriitikavõimetust. Palju hiljem kirjutas A. P. Sinnett: “Õnnetuseks juhtus, et Madame Blavatsky spiritualismi tembeldamine pettuseks ja kahjulikuks, peletas eemale palju inimesi, kes muidu oleksid olnud Teosoofia Ühingu innukad toetajad. Kõik hilisemad okultismi õpilased teavad nüüd, et astraaltasand mängib palju tähtsamat osa paljude ärapöördunud inimeste tulevases elus kui vana, eksiteele viiv “kestateooria” meid oletama pani.”

Kas oli Sinnettil piisavalt okultseid teadmisi niimoodi väites? Selles võidakse kahelda, kuigi ta oli osutanud ka peaaegu korvamatuid teeneid Teosoofia Ühingule. Sinnett ja Hume väitsid, et nad tundsid maailma paremini kui adeptid ja püüdsid adeptidele õpetada, mida nood peaksid tegema, et muuta teosoofiline liikumine edukaks.

Üks nende hulgast, kes ei tahtnud tunnistada Helena antispiritualistlikke käsitlusi, oli “Spiritual Scientist”-i toimetaja E. Gerry Brown. Nii ei saanud väljaandest teosoofia levitamise vahendit ja 1877. aastal lakkas see ilmumast.

Enne seda oli Helena siiski saanud juba tõeliseks kirjanikuks. Tema kirjutisi avaldati iga päev ajalehtedes. “Spiritual Scientist”-is ja teistes spetsiaalsetes väljaannetes. Helena kirjutas Aksakovile, et tema artikleid avaldati massiväljaannetes ja müüdi tuhandete kaupa, kümme senti tükk. Ka vene ajakirjandusse saatis ta tõlgetele lisaks kirjutisi, mis käsitlesid väga paljusid alasid, nagu näiteks uusi avastusi, enesetappe, kuritegusid jne. 1876. aastast alates oli tema põhitööks siiski raamat, mille alustamist ja kirjutamist oli juba üritanud. Raamat, mis avaks aknad salajasse maailma ja mis asetaks tugeva vundamendi Teosoofilisele liikumisele.

Teose “Vana päeviku lehti” esimeses osas kirjeldab kolonel Olcott isikuid, kes võtsid osa raamatu “Isis Unveiled” kirjutamisest, nende isikupära, käekirja ja stiili. Kuna kasutati Helena Blavatsky psühhofüüsilist tööriista, oli käekiri muidugi tema pitseriga, aga käekirjas oli nii piisavalt erinevusi, et Olcott võis juba esimese pilguga aru saada, milline isik kunagi oli kirjutanud. Kõik isikud, välja arvatud üks, olid elavad inimesed, kes ajutiselt olid jätnud maha oma füüsilise keha. Üks kirjutamises osalev isik oli vana, ajaloost tuntud platonist, väitis Olcott.

Kus siis Helena ise oli, kui teised vallutasid tema füüsilise keha?

“Oleksin olnud nagu unes või milleski selletaolises poolteadvuseta olekus – mitte oma kehas, vaid kusagil selle lähedal, ainult niit hoidmas mind sellega kontaktis. Aegajalt siiski kuulsin ja nägin kõike päris selgelt. Olin täiesti teadlik, mida mu keha või selle uus valitseja ütles või tegi.”

Siis kui adeptid tema kaudu ei kirjutanud, aitasid nad sageli teda mitmel imelisel moel. “Noh, Vera,” ütles Helena oma kirjas õele, “kirjutan Isist, või õigemini ei kirjuta, vaid kopeerin ja joonistan seda, mida nad isiklikult mulle näitavad. Tõepoolest, mõnikord tundub mulle, et see muistne ilu-jumalanna ise viib mind läbi nende mineviku maade, mida ma pean kirjeldama. Istun, silmad lahti, näen ja kuulen kõike, mis mu ümber toimub, kuid samal ajal näen ja kuulen ka kõike seda, mida kirjutan. Julgen vaevalt hingata, kardan teha väiksematki liigutust, et sõnade moodustamine ei häiruks… Tasapisi, sajand sajandi järel, pilt pildi järel, läheneb mulle kaugusest vaateväli kui maagiline panoraam…”

Kui Helenal oli tarvis tsitaati mõnest vanast, haruldasest raamatust, ilmus see tema ette astraalvalguses ja ta sai sealt maha kirjutada. Raamatut toimetades märkas Henry, et mõnikord kasutas Helena jutumärke, teine kord oli ta aga üsna hooletu selles suhtes olnud. Tal ei olnud aega hoolikalt lugeda kõiki peatükke ja mitmed isikud aitasid teda selle töös. Ilmselt oligi see põhjuseks, miks raamatus on tsitaate teistest teostest ilma selle ära mainimiseta või tsitaati osutavate märkideta.

Sellest kriitikast kirjutab Beatrice Hastings. “Uurides Colemani koostatud loetelu “plagiaatidest”, võisin märgata, et 35 autorist oli H.P.B. ära märkinud 26 nimed “Isis Unveiled” tekstis. Mõistes, et tema eesmärgiks oli koguda autoriteete oma toeks, jõudsin järeldusele, et ta ei teadnud loetud materjali algupära, oli võibolla teinud ülestähendusi, ära märkimata autorit või lihtsalt mäletanud lõiku ja kirjutanud selle üles alateadvusest või võimalik, et lugenud seda ka astraalvalgusest.

Vaevalt keegi teab, kui palju Helena oma raamatutest ise kirjutas ja kui suur abi oli tema kaudu töötanud adeptide osa. Helena vihkas mõtet, et teda peetakse meediumiks (ta ei austanud eriti enamust kohatud meediume). Okultsed autorid näitavadki, et ta erines tavalisest spiritistlikust meediumist näiteks selle poolest, et ta oli spirituaalselt välja õpetatud vahendustegevuseks adeptide vahel. Kunagi ei kaotanud ta tavateadvust vahendajana toimides, vaid, nagu ta ise ütles – “suudan mäletada kõike nii hästi, et võin seda hiljem ka korrata.”

Tõsi on, et mõned meediumis säilitavad personaalse teadvuse, kui teine olend nende kaudu töötab. Nii näiteks oli proua Curran, ameerika kduperenaine, täiesti teadlik kui “Patience Worth” tema kaudu kirjutas kriitikute poolt kõrgelt hinnatud ajalolisi romaane. Kuid ta ei tundnud “Patience Worthi” nii nagu H.P.B. tundis füüsilises kehas elavat adepti.

H. P. B. ja tavalise meediumi vahel tundubki olevat küsimus kõige enam taseme erinevusest. H.P.B. elas okultselt suhteliselt puhast elu. Ta oli eriti arukas ja andekas. Ta ei astunud adeptidele vastu, vaid tema püüdluseks oli alati neid teenida. Sündides oli ta saanud soodsa miljöö ning oli juba kogenud hing. Nii ei olnud aga tavalise meediumi olukord, kelle karma tõenäoliselt ei võimaldanud sidet kõrgemate olenditega.

“Isis Unveiled” raamatu valmimine võttis aega kaks aastat. See esitati 19. sajandi publikule võtmena nii uute kui ka muistsete teaduste müsteeriumidesse.

“Esoteeriline õpetus esitab budismi, brahmanismi ja tagakiusatud Kabbala kombel, et lõputu ja tundmatu vaim voolab igavikus ja on reeglipäraselt ja harmooniliselt kord aktiivne, kord passiivne. Manu poeetiliste sõnadega nimetatakse neid perioode Brahma päevadeks ja öödeks.

Mõiste igavesest vaimust, mille osa on ka inimese vaim, on esoteerilise õpetuse kõvaks pähkliks. Helena Blavatsky esitab seda Isises ja arendab edasi oma hilisemas teoses “Saladoktriin”.

Enamus ajalehti võtsid “Isis Unveiled”-i ja selle julged mõtted heatahtlikult vastu, mõned aga süüdistaid teda “transtsendentaalsete meeletuste levitamises”. Esimese trüki tuhat eksemplari müüdi läbi üheksa päevaga ja H.P.B. elu ajal ilmus sellest 14 trükki (hiljem lisandus neile veel lisatrükke).

“Isis Unveiled”-i teenena hakkasid teosoofilised käsitlused tungima inimete teadvusse ja liikumine hakkas saama rahvusvahelist kõlapinda. H.P.B. pälvis kiitvaid ja ülistavaid kirju kogu maailmast ja selle tulemusena hakati Teosoofia Ühingut teadvustama.

Viimase aasta töö Isisega toimus korteris, mis ametlikult oli Teosoofia Ühingu peakorter, mitteametlikult tunti seda aga “Lamaserina” (lamaismi klooster). See koosnes suurest elutoast ja neljast magamistoast. Kolonel Olcott ja Helena elasid ja töötasid seal. Need kaks ning William Quan Judge olid ainsad Teosoofia Ühingu aktiivsed liikmed Isise avaldamise ajal. Nad olid tõeliselt aktiivsed. Olcott pidas usinalt loenguid ja Helena esines regulaarselt “kodu-õhtutel” ning kirjutas suurema osa päevast.

Ühingu regulaarsed koosolekud olid huvi puudumise tõttu lakanud. Olcott ütles, et viimane koosolek oli olnud 15. Novembril 1876. Ameerika manner osutus liiga kuivaks maapinnaks teosoofilise taime jaoks. Sellele järeldusele olid tulnud Meistridki, liikumise nähtamatud loojad, kes olid erinevatel viisidel Helenaga kontaktis. Ainus lahendus oli peakorteri üleviimine Indiasse, kuhu pidid minema ka mõlemad asutajad.

Helena võttis mõtte ülekolimisest rõõmuga vastu. Ta armastas Indiat ja oli väsinud ameeriklaste apaatsusest ja materialismist. Kuidas saada aga ka kolonel Olcotti kaasa tulema? Olcott oli 45-aastane ja tema advokaadibüroo, mille ta oli loonus juba paarkümmend aastat tagasi, kohe pärast kodusõja lõppu, oli edukas.

Sõja eel oli ta edu saavutanud, tegutsedes erivolinikuna, uurides korruptsiooni sõjariistu hankivas firmas. Sõja lõpus oli ta oma tõhusa tööga saavutanud kõrge maine, nii et ta valiti kolme koloneli komiteesse, mis uuris president Abraham Lincolni salamõrva. Eriuurijana pälvis ta juhatajate polt suure tähelepanu ja tänu. See võis olla üheks põhjuseks, et Meistrid valisid ta Helenale tööpartneriks.

Ülejäänud põhjused tulenesid kindlasti tema isikuomadustest. Ta oli organiseerimisvõimeline, ta oli väljaõppinud ajakirjanik ja andekas lektor.

Tema isiklik elu oli aga ebakindlal alusel. 1960. aastal oli ta abiellunud. Abielu ei olnud aga õnnelik. Naine osutus kitsarinnaliseks ja puritaanlikuks. Abielulahutuse jõustumise järel oli ta veel Olcottile saatnud pikki moraalitsevaid kirju. Nüüd pidas Olcott üleval oma eksabikaasat ja kaht õppivat poega.

Kolonel Olcotti eluviis hakkas Helenalt saadud kõrgema okultse õpetuse tõttu kiiresti muutuma. Tema sümpaatia maiste naudingute. Võimu ja menu vastu hakkas haihtuma. Helena oli sellega rahul, kuid ikkagi pelgas ta kiirustada Henry Olcotti jätma kõike seda ja järgima üksnes Meistrite juhiseid. Samm-sammult näis kõik aga siiski sinnapoole arenevat.

Ühel õhtul läks jutt presiptatsioonile (võime mentaalselt projitseerida paberile pilt või kirjutis). Harjutamise tulemusena oli Helenal selline võime ja William Quan Judge, olles ise kunstnik, oli huvitatud sellest okultsest võimest. Nii küsis ta Helenalt: “Võid sa presipteerida mõne portree täna õhtul?” “Kelle portreed sa soovid?” küsis Helena. “Kasvõi Tiravalla,” vastas Judge hetke mõelnuna. Tiravalla oli India joogi, kellest Helena oli sageli rääkinud ja keda Meistrid kõrgelt hindasid.

Helena tõusis püsti, rebis tüki paberit, mille kolonel Olcott hetk varem oli klubist kaasa toonud. Paberile raputas ta veidi pliiatsisütt ja hakkas siis parema käe peopesaga paberit hõõruma. Umbes minuti pärast hakkas tema käe all paberile ilmuma soovitud portree. Judge oli nähtust üsnagi hämmeldunud. “Le Clear, kuulus ameerika portreekunstnik, pidas portreed tehnilises mõttes ainulaadseks, isikupäraseks, selliseks, mida ükski elav kunstnik tema arvates ei suudaks teha.”

Kirjutades mõni aasta hiljem H.P.B. võimest esitada imesid, lausub Meister K.H.: “Ta oskas sooritada imesid ja tegigi neid oma loomulike võimete abil, millega liitus paljude aastate järjekindel ettevalmistus. Tema sooritatud nähtused on mõnikord paremad, palju tähelepanuväärsemad ja täiuslikumad kui paljude kõrgete, pühitsetud tsheelade omad, sest tema kunstiline maitse ja puhtalt läänemaine kunstikäsitlus on palju arenenum kui nendel ja see avaldub näiteks vahetus loomises. Saate sellest tunnistuse kui võrdlete omavahel “tema tehtud pilti Tiravalla fakiirist ja Djual Khooli tehtud pilti minust”. Selles kirjas A. P. Sinnettile mainib Meister, et Helena lemmiklause “… ma ei suuda omal jõul midagi teha… kõik tuleb nendelt… Vendadelt…”, ei olnud tõsi. Helena tahtis anda Meistrile kogu au kõigi oma tehtud imede eest, millest mõned, kuigi vaatajate meelest imelised, olid tegelikult tagasihoidlikud. Nii teatab Meister, et au paljude imede eest lasub Helenal endal, mitte Meistritel.

Raamatu “Vana päeviku lehti” esimeses osas (lk. 352) kirjeldab H. S. Olcott fenomenaalset kirja kopeerimist, mis samuti kuulus H. P. B. võimete hulka: “… Staiton Moses kirjutas talle 5-leheküljelise üsna vaieldava või vähemalt kriitilise iseloomuga kirja… Helena ütles, et me peaksime saama koopia ka sellest. Ja nii võtsin kirjutuslaua sahtlist viis sama suurt kirjapaberit ja ulatasin talle. Ta asetas need viie kirjatüki peale ja pani siis kõik minu ees oleva kirjutuslaua sahtlisse. Jätkasime vestlust veel mõne aja, kuni ta ütles, et arvab koopiad valmis olevat, vaadaku ma, kas on. Avasin sahtli, võtsin paberid ja märkasin, et igal minu antud poognale oli ilmunud jäljend poognaist, millega need koos olid olnud. Need olid nii sarnased originaaliga, et võis arvata, et on täpsed koopiad. Olen nii arvanud kõik need 16 aastat, aga kui võtsin paberid uuesti välja, nägin, et asi päris nii just ei ole. Kirjutis oli küll peaaegu samasugune, kuid mitte päris. Pigem olid need kui kaks sama käekirjaga kirjutatud algupärast kirja. Kui H.P.B.-l oleks olnud, aga tal ei olnud, aega, kõik toimus täpselt nii nagu kirjeldasin.”

Helena püüdis ära kasutada kõikvõimalikud võimalused saada Henry Olcott huvituma Indiast ja juurutada temasse arusaam, et teosoofia liikumine ei too enne tulemusi, kui selle peakorter on Indiasse üle viidud. Täiesti ootamatult avanes juhus, mis aitas teda selles plaanis.

Üks sõber oli just saabunud Indiast ja Tseilonilt ning tuli välja, et seal olles oli ta kohtunud Henry vana tuttavaga, Moolji Thackerseyga, kellele kolonel kohe kirja saatis. Oma vastuses rääkis Moolji “suurest hinduõpetajast ja veedausu uuendajast” Swami Dayanand Saraswatist, kes oli algatanud Arya Samaij liikumise Indias. Moolji tutvustas Olcotti Arya Samaiji Bombay osakonna juhataja Hurruchund Chintamoniga. Kirjavahetusest New Yorgi ja Bombay vahel sai Olcott käsitluse, et Arya Samaiji ja Teosoofia Ühingu eesmärgid ja filosoofilised printsiibid on samasuunalised.

Hurrychund Chintamon tegi ettepaneku mõlema ühingu ühendamiseks ja asutajad New Yorgis pidasid seda heaks ideeks. Niisiis liitis New Yorgi Teosoofia Ühing, mille peaaegu ainsateks liikmeteks olid Helena ja Henry, oma nimega Arya Samaiji nime.

Hiljem tuli Arya Samaiji poolt ette suuri pettumusi, aga sel hetkel toimis see mentaalse sillana Ameerika ja India vahel.

Samal ajal kui Teosoofia Ühing oli suremas New Yorgis, kasvas huvi Inglismaal. 27. juulil 1878 asutatigi Londonis Teosoofia Ühingu allosakond, presidendiks C. C. Massey. Viimane oli viibinud New Yorgi Teosoofia Ühingu asutamiskoosolekul ja oli innukas filosoofia ja psühholoogia uurija. Teiseks haritud teosoofia toetajaks teisel pool ookeani oli William Stanton Moses, kirjanik ja ülikooli professor.

Teosoofilised kaksikud, kelleks Helena ja Henry end nimetasid (kuna mingil ajal olid nad ainsad liikmed), olid väga rahul teosoofia vendluse aadete levitamisega Inglismaale, mis valitses tol ajal Indiat.

1878. aastal nõutas Helena Ühendriikide kodakondsust. Tõenäoliselt arvas ta saavat Indias paremini tegutseda, omades Ühendriikide kodakondsust, kui venelane, kelle vastu briti Indias tunti umbusku.

Kolonel Olcott, kuigi suuresti armastas oma guru, Meister Moryad, ei olnud teda aga veel näinud. Olcottil oli ainult joonistatud pilt Meistrist ja ta hoidis seda oma magamistoa seinal. Pildi oli teinud prantsuse kunstnik M. Harrisse.

Ühel õhtul, olles hiljani lugenud, nagu tal kombeks, oli Helena tukkuma jäänud ja teda äratas koputus uksele. Kes siis nüüd veel tahab tema juurde tulla? Korteris elas ainult Olcott ja tema küll Helenat selliselt ei ärataks, kuid… Koputus jätkus nõudlikult.

Helena avas ukse ja nägi Henryt täisrõivastuses, küünal käes. Tema silmad särasid ja huulil oli õndsalik naeratus. Ühes käes oli tal kuldpruunide triipudega kollase siidiga kaunistatud kirju turban, millel oli väljaõmmeldud suur “M”-täht. Kuid ilma selletagi oleks Helena ära arvanud, et tegemist on Meister Morya turbaniga. Vaikselt läksid nad tööruumi, kus Henry rääkis, kuidas Meister oli ootamatult tema ette ilmunud. Meister oli paistnud sama tõelise ja maisena nagu oleks ta füüsilises kehas olev inimene. Henry oli lugenud ja algul oli ta näinud mingit kiirgavat valgust. Vaadanud üles näinud ta enda ees pikka leebet olendit. Hämmastunult pillanud ta raamatu maha ja langenud Meistri jalge ette põlvili. Siis tundnud ta pea peal sõbralikku puudutust ja leebe hääl õhutanud teda istuma. Meister ise istunud teisele poole lauda ja hakanud rääkima suurest, inimkonnale suunatud tööst, millesse H. S. Olvotti nüüd kutsuti. Lõpuks, kui Meister oli tõusnud et lahkuda, võtnud ta oma mustadelt pikkadelt juustelt turbani ja asetanud selle muigega lauale.

Viisist, kuidas Meister oli saabunud ja ka lahkunud, otsustanud Henry, et tema tööriistaks oli olnud astraalkeha, mis silmapilkselt oli materialiseerunud füüsiliselt nähtavaks. Nüüd lootis Henry üksnes seda, et turbani ainelisus säiliks nähtava tunnistusena Meistri külaskäigust.

18. detsembril 1878. a. lahkusid Helena, Olcott ja Edward Wimbridge New Yorgist. Nende plaaniks oli kõigepealt käia ära Inglismaal ja sealt reisida edasi Indiasse.

3. jaanuaril jõudsid nad Londonisse, Peale Ühingu Londoni osakonna külastamise näis Helena veetvat suurima osa oma ajast Briti Muuseumis.

Londoni külaskäigu tähelepanuväärseimaks detailiks pidas Olcott Meistriga kohtumist, “Teised kaks isikut, kes olid minuga koos, nägid teda enne,” räägib Olcott. “Olin tänava ääre pool ja vaatasin teisele poole. Sõprade hämmastushüüde peale pöörasin äkki pead ja mu pilk kohtus Meistri omaga kui too oli juba möödumas ja vaatas mind üle õla.” Olcott räägib edasi, kuidas nad olid tormanud Dr. Billingi majja, kus elas H.P.B. “Kohe kui sisse astusime, rääkisid proua Billing ja H.P.B. meile, et Meister olnud seal käinud ja rääkinud, et oli meid kolme (mainides ära nimed) tänaval kohanud.”

Henry Olcott, Helena, Wimbridge ja Inglismaal nendega liitunud Rosa Bates lahkusid Liverpoolist 17. jaanuaril.

Veebruari keskel oli seltskond jõudnud Indiasse. India ingliskeelne ajakirjandus ei võtnud neid hästi vastu. Neid peeti kristluse vastasteks ja Helena arvates olid need märgistajad eelkõige misjonärid.

Helena oli siiski juba varem mitmel korral selgitanud, et ta ei ole sugugi võidelnud Jeesus Naatsaretist õpetuse vastu, vaid kiriku vastu, kus on õpetust väärastatud.

Helena üllatuseks saatis mõjuvõimsa ajalehe “Pioner” toimetaja A. P. Sinnett neile kirja, milles teatas, et on huvitanud okultsest filosoofiast. A. P. Sinnett oli näinud spiritualistlikke nähtusi ja igatses neid selgitavast filosoofiast. Ta kutsus asutajad Allahabadi, kus ta elas, ja teatas, et avaldab meelsasti Teosoofia Ühingut puudutavaid teateid.

Hurrychund Chintamon, kellele oli saadetud Arya Samaijile ja Teosoofia Ühingule tehtud annetused New Yorgist, osutus šarlataniks, kes oli kõrvaldanud kõik rahad. Ta oli vallandanud Arya Samajist ja oli nüüd Inglismaal, üritades kahjustada Teosoofia Ühingut Ja Helena Blavatskyt.

Aprillis läksid mõlemad asutajad koos muslimist teenija Babula ja Mombey sõbra Moolji Thackerseyga reisile põhja poole. Nad kohtasid huvitavaid joogisid ja kuulsid imetegijaist, kuigi neid nägemata. Nad reisisid ka Raijputanis oma guru, Meister Morya sünnipaigas. Reisi ajal märkasid nad aeg-ajalt ühte punaka näoga rippuvate vuntsidega meest, kes näis neil kanuul käivat, Mehe juuresolek tundus ebameeldivana ja peagi leidsid nad, et too on valitsuse poolt saadetud politseiuurija, kelle ülesandeks oli neil silma peal hoida.

Saharanpores kohtusid nad Swami Dayanad Sarasvatiga, Arya Samaiji juhatajaga. Hiljelm selgus, et ka tema polnud aus. Sel korral mõlemate liikumiste sidemeid siiski tugevdati ja Arya Samiji korraldas kolonel Olcottile suure kuulajaskonnaga loenguseansi. Kolonel Olcott rõõmustas saades kõnelda innukatele indialastele, tõlgiks oli Moolji Thackersey. Tema rõõm sai aga veidi rikutud, kui märkas kuulajate seas juba tuttavaks saanud punakat nägu, seekord, tõsi küll, ilma vuntsideta.

Suur hunnik igasuguseid teateid ootas Ühingu toimetuses Bombays, kui nad maikuus reisilt tagasi saabusid. Nendele vastamisega oli Helenal tööd üle pea. Peagi otsustasid nad siiski hakata välja andma ajalehte, et poleks vaja igale küsijale eraldi vastata. “The Theosophist” hakkas ilmuma 1879. aasta oktoobris.

Helena silm puhkas Himaalaja kõrgetel tippudel. Ta oli juba mõnda aega olnud Simalas ja oli just äsja lugenud major Hendersoni saadetud kirja, milles too keeldus astumast Teosoofia Ühingu liikmeks. Kogu jutt oli alguses olnud üpris süütu. Kuus isikut, major Henderson kaasa arvatud, olid minemas piknikule. Nende seltskonnaga oli ühinenud veel seitsmes, aga teetasse oli vaid kuus. Mõned õhutasid Helenat kasutama oma vaimseid võimeid ja materialiseerima ühe tassi juurde. Helena nõustus ja teistele nähtamatu “venna” abil materialiseeris tassi ja alustassi.

Major Henderson kahtlustas vempu ja soovis veel lisatõestusi. Ta lubas liituda Ühinguga, kui Helena sealsamas suudab hankida Ühingu liikmetunnistuse, mis oleks kirjutatud Hendersoni nimele ja varustatud presidendi allkirjaga. Seltskonna hämmastuseks tegi Helena sedagi. Kolonel Olcott, kes oli ka juures, oli samamoodi hämmelduses, sest teadis, et polnud kunagi sellisele tunnistusele alla kirjutanud. Olcott rääkis järgnevalt: “See oli tõesti raske ülesanne, kuid Vana Proua oli kõigutamatu, lehvitas vaid kätt ja osutas lähedal olevale põõsale, paludes vaadata, kas tunnistus pole juba seal. (Puud ja põõsad toimisid sageli sahtlitena). Muiates ja nähtavasti veendunud, et tema palve ei täitu, läks Henderson põõsa juurde – ja võttis sealt tunnistuse, mis oli nagu kord ja kohus välja kirjutatud tema nimele ja varustatud minu allkirjaga. Olin täiesti kindel, et mina polnud seda kunagi kirjutanud, aga käekiri oli minu oma.”

Major Henderson ei olnud veelgi nõus uskuma nende nähtuste tõeluusse, vaid hakkas ühe härrasmehega koos nõudma, et H.P.B. teeks veel ühe ime, mida nad täielikult kontrollida saaksid. See oli Helena jaoks liig. Ta vihastas sellise jultumuse ja umbusu peale ning tagajärjeks oli, et sõbra asemel sai ta endale veel ühe vaenlase.

Helena hakkas kahtlema, kas on imedesooritamisest mingit kasu. Vähemalt Simlas oli reaktsioon olnud negatiivne. Inglased ei uskunud joogide väesse ja Helenat pidasid nad kas šarlataniks või kuradisaadikuks. Miks ta siis neid tegi? Imed tõid kuulsust, mida oli tarvis. Kui inimesed ei oleks huvitatud, ei oleks kunagi võimalust sügavama õpetuse andmiseks. Imede tegemine oli küll väsitav ja see nõrgendas Helena tervist.

Helena kuulis kui nende peremees Alfred P. Sinnett tuli tuppa. Sinnettil nagu Olcottilgi oli täitmatu soov saada näha imesid. Mida siis Sinnett näha tahtis? Ta oli üks neist, kellele Helena ei saanud midagi keelata, Peale selle tundis Helena, et Meistrid ootasid Sinnetti mängivat tähelepanuväärset osa Teosoofia Ühingus.

Sinnett oli julgust kogunud. Ta astus Helena juurde, kes juba ootas tema küsimust.

“Ebalen küsida, H.P.B.,” alustas ta, “aga olen sügavalt huvitatud nendest kõrgetest olenditest, Transhimaalaja Vennaskonna Meistritest, kellest sa rääkinud oled, Kas võib nendega saada otsest kontakti? Kas see on võimalik?”

Helena vaatas kaugel sinetavaid lumiseid tippe. “Ma ei saa öelda. See võib väga raske olla. Aga kui sa soovid, siis proovin,” vastas ta ja jätkas: “Kirjuta kiri, siis saadan ma selle ära. Vaatame, mis toimub.”

Hiljem, veel samal päeval, ulatas Sinnett Helenale kirja, mille ta oli kirjutanud ja adresseerinud “Valgele Vennaskonnale”.

Shigatzeni ei läinud posti ja võis ka olla, et Meister on kusagil mujal. Igal juhul olid Helenal oma psüühilised abinõud, mille abil saata kiri Meistrile. Üks selline võimalus oli kirja surumine vastu otsaesist ja keskendumine. Oli tarvis vaid loota, et Meister saab kirja samal hetkel vastu võtta.

Mitu päeva hiljem, kui Sinnett avas oma kirjutuslaua lukustatud sahtli, märkas ta, et kõige peal oli talle adresseeritud ümbrik, mille saatjaks oli “Vennaskond”. Kiri ei olnud Meister Moryalt, nagu Sinnett lootnud oli (kui vastus üldse tulema peaks), vaid Meister Kuthumi Lai Singh’lt. See oli algus Sinnetti kuulsuse saanud kirjavahetusele Meistritega. Nendel kirjadel põhinevate teadmiste abil kirjutas Sinnett oma raamatu “Esoteric Buddhism”, mis avaldati 1883. aastal.

Kogutud kirjad avaldati Inglismaal 1923. aastal teosena “The Mahatma Letters to A.P. Sinnett” ja originaalkirju säilitatakse Briti Muuseumis.

Üks mõjukamatest isikutest Simlas oli A.O. Hume, ke oli India valitsuse teenistuja. Tal oli suurepärane mõistus ja ta oli väga uhke selle üle. Hume osutas suurt üleolekut “algaukate” suhtes, kelle hulka ta luges mingil määral ka Meistrid. Meistrid panid talle siiski suuri lootusi ja ta sai vastu võtta mitmeid kirju Meister K.H.-lt.

“Härra Hume lahkus ühingust 1884. aastal. Sellest hoolimata oli ärkamine, mida ta oli parimal kombel kogenud adeptide mõjutusel, nii tugev, et ta tegi otsuse kaasa aidata ühe adepti suurimale eesmärgile – India äratamine orjalikust alluvusest briti valitsusele. Härra Hume, kes lahkununa riigiteenistusest oli tänapäeva kuulsa India rahvuskongressi alusepanija ja innustaja, oli tõepoolest ära teeninud oma nime “kongressi isa” (C. Junarajadasa).

1880. aasta oktoobris läksid H.P.B. ja Olcott Simlast Amritsari. Meister K.H. teadis, et ka Sinnett kahtles psüühiliste nähtuste ehtsuses ja otsustas talle anda tunnistuse.

Sinnett oli kirjutanud kirja Meistrile ja saatnud selle H.P.B.-le Amritsari, et too toimetaks selle edasi tavalisel moel. Helena sai kirja 27. Oktoobril peale kella kahte pärastlõunal (postitempel näitas selle saabumist Amritsari kell 14). Horward Murphet räägib: “Meister K.H. oli Jhelumis, umbes kaheksa tunni tee kaugusel Amritsarist. Ja siiski võttis ta vastu Sinnetti kirja sisu – ilmselt H.P.B. kaudu – õigel ajal, et saata telegrammiga vastus Sinnettile kell 16, samal päeval. Neil aegadel oli kiireimaks viisiks saata kiri raudteega, ei eksisteerinud füüsilist võimalust, et H.P.B. võinuks saata Sinnettile kirja nii kaugele vaevalt kahe tunniga. Postitemplid Amritsas ja Jhelumis tunnistavad, et H.P.B. oli 27. Oktoobril kella 14 ja 16 vahelisel ajal vastu võtnud kirja Amritsaris ja toimetanud selle teate Meister K.H.-le, kes oli teinud otsuse vastusest ja saatnud selle ära telegrammiblanketil kell 16 Jhelumis.”

Ei ei jääks kahtlust, palus Meister tulla Sinnetti Jhelumi postiteenistusse vaatama originaalset telegrammiblanketti. Seda Sinnett ka tegi ja nägi blanketil Meister K.H. allkirja, mida ta tundis juba eelnevatest kirjadest.

Teosoofiline töö edenes hästi. Asutajad olid juba külastanud ka Tseilonit, kus nad ühes budistlikus templis olid avalikult tunnustanud Buddha viit juhist, tunnistades end Buddha õpetuse toetajaiks. Tseilonil pühitseti nad suurteks valgeteks budistideks, kes olid tulnud toetama Britannia valitsuse ja valgete misjonäride surve all olevaid vendi.

Olcott ja Helena ei tundnud mingeid süümepiinu, tunnistades ametlikult end budistideks. Sest nad tundsid Buddha õpetuse olevat täielikus kooskõlas teosoofia tarkuseõpetusega. Kaks kuud kestnud külaskäigu ajal loodi Tseilonil seitsmes Teosoofia Ühingu osakond.

Kodus Bombays oli sel ajal olukord kriitilsieks läinud. Emma Coulomb (kes oli Helenaga varem Kairos kohtunud Emma Cutting, Emma, kes koos oma mehega elas väga suures vaesuses Tseilonil, oli Helenaga kontakti võtnud ja Helena oli teda lubanud aidata) oli riidu läinud Rosa Batesiga. Asutajate otsus oli Emmat toetav ja nii lahkusid nii Rosa kui ka arhitekt Wimbridge (kes ei olnud teosoofilistel põhjustel Indiasse tulnud).

Helena kannatas reumaatiliste valude all käes ja õlas. Ta õlg oli üles paistetanud ja põhjustas suuri valusid, mis segasid tal magada. Olcott räägib, kuidas Helena 24. Detsembril kõigi juuresolijate rõõmuks helistas astraalseid kelli. See oli märk paranemisest.

Sinnetti juures jõulude veetmiselt tagasi tulnud austajad asusid uude elupaika, mis oli nende äraoleku ajal hangitud. Nad said üürida suhteliselt odavalt “varesepesa” seetõttu, et sellel oli hirmuäratav maine kummitusmajana. Kummitused ei hirmutanud Teosoofia Ühingu loojaid ja Olcott räägibki vaid ühest juhtumist, mil kummitus püüdis teda ehmatada. “Ühel õhtul, kui olin juba voodisse heitnud ja just uinumas, tundsin oma voodiotsa tõstetavat. Keegi nagu seisnuks seina ääres, kust mu voodiserva tõsteti. Tulin täiesti ärkvele ja laususin araabiakeelse jõuduandva sõna, mille H.P.B. oli New Yorgis mulle õpetanud. Mu voodi asetati otsekohe paigale, kummitus põgenes ja seejärel pole ta enam kunagi mind enam häirima tulnud.”

“Varesepesa” periood oli võrratu aeg. Sealt oli suurepärane vaade kaugele merele. Teosoofiline tegevus sujus nagu iseenesest ja asutajad olid peaagu pidevas kontaktis Meistritega, kes vähemalt kord või paar külastasid meid ka füüsiliselt. Kord tuli Meister Morya majja ratsutades. Ratsutamine oli tema soosituim liikumisviis. Teisel korral käis Hilarion, reisil Türgisse, füüsiliselt meiega kohtumas.

1882. aastal kirjutas Helena ühele vene vürstinnale, et ta on lõpuks leidnud “Tarkade kivi”. Mismoodi ja kust ta selle leidnud oli, jäi selgitamata, kuid võib arvata, et see leiti ohverdavast armastusest ja inimkonna teenimisele pühendumisest ning pidevast kontaktist Meistritega.

Asutajatel oli aga palju tööd. Loodi Teosoofia Ühingu allosakondi. Olcott pidas loenguid ja Helena kirjutas.

Kui A.O. Hume saatis ajalehele “The Theosophist” Meistreid kritiseeriva kirjutise, keeldus Helena , kes oli ajalehe toimetaja, seda avaldamast. Maha Tshohani enda nõudmisel see aga siiski avaldati.

1882. aasta sügisel haigestus Helena raskelt. Meister Morya oli saatnud tšeela tema juurde ja Helena lootis pääsevaat Himaalajasse. Sinnettile kirjutatud kirja lõpus mainib Meister K.H. Helena haigust: “… Ma pole nüüd kodus, vaid Darjeelingi lähistel, laamade juures, kelle juurde H.P.B., vaeseke, igatseb… Väga tõenäoliselt tulen siis oma nahas küsitlema Vana Prouat, kui Morya ta siia toob. Ja ta peab ta siia tooma, muidu kaotame me ta igaveseks, vähemalt füüsilises mõttes.”

H.P.B. läks Kalkuttasse, kust ta kavatses edasi Sikkimisse reisida ja sealt edasi Tiibetisse. Teosoofide keskel levis kuulus, et H.P.B. läheb kahe suure Meistriga isiklikult kohtuma. Hulk teosoofe otsustas talle järgneda, et samuti Meistrit näha. Selles ürituses õnnestus ainult üks, Ramaswamier, kes oma toimetusest Tinnevellys, Lõuna-Indias, läks H.P.B.-d põhja poole otsima. Ramaswamier lootis H.P.B.-d suutvat juhatada ta Meister Morya juurde, kelle tšeela Ramaswamier oli. Kõigepealt kohtas ta gruppi teosoofe, kes samuti otsisid H.P.B.-d ja kes ta lõpuks Chandernagores leidsidki. H.P.B.-ga koos oli Tiibeti tšeela, kelle ülesandeks oli aidata Helena üle piiri, maale, kus Meistrid teda ootasid. Kõik olid Chandernagore raudteejaamas rongi ootamas. Rong saabus jaama, aga seisis vaid paarkümmend sekundit ja jätkas sõitu. Ainult H.P.B. ja Tiibeti tšeela jõudsid koos veel mõne teosoofiga peale, nende hulgas Ramaswamier. Suurem osa teosoofe jäi maha. Ramaswamier räägib, et hiljem juhtus veel teinegi “õnnetus”, mille tulemusel kaotasid kõik H.P.B. silmist.

Ramaswamier oli kuulnud, et kaks Meistrit olid briti territooriumi läheduses ja H.P.B.-st maha jäänuna otsustas üksi üritada piiri ületada.

Sel ajal jätkas H.P.B. oma reisi Cooch Bihari, mille vürst oli teosoof. Seal viibis ta haigena ja palavikus kolm päeva. Ta oli üritanud hankida passi, et ületada piir Sikhimisse või Bhutani, kuid inglise ametnikud ei andnud talle passi ja ta pidi reisima ilma selleta. Ta uskus, et oma Meistrite abiga õnnestub tal nähtamatuna piir ületada. Seejärel viib Tiibeti teejuht ta salapaiks, kus tema armastatud guru ja Meister KH. Teda ootavad.

H.P.B. ei ole kirjeldanud reisi Sikhimisse ja kokkusaamist Meistriga. Pärast naasmist Sinnettile kirjutatud kirjas räägib ta, et oli veetnud Meistrite ja nende tšeelade juures kaks võrratut päeva, mis viivad ta mõtted tagasi Shigatsesse. Pärast neid kahte päeva oli Helena täiesti paranenud ja pidi tagasi pöörduma Darjeelingisse, kuid Meister jäi paikkonda veel kümneks päevaks, käies mitu korda tal külas.

Neist lootusrikkaist teosoofidest, kes olid üritanud H.P.B.-le järele minna, oli järel üksnes S. Ramaswamier, kellel oli õnnestunud ületada Sikkhimi piir ja seal rändas ta kollasesse keepi rõivastununa, palveränduri kepp käes, kitsast rada raskestiläbitavad troopikas. Õhtu hämardudes märkas ta raja kõrval väikest majakest. Selle uks oli lukustatud, kuid aken oli lahti ja ta ronis sisse. Keset ööd kuulis ta kõrvaltoast samme ja hääli. Õnneks ei tulnud keegi tema tuppa ja hommikul koidu ajal lahkus ta sama akna kaudu, kust oli sissegi roninud.

Ramaswamier tundis, et tema guru, Meister Morya juhtis ja kaitses teda ning kindlasti ei olnud ta enam kaugel. Ta ei teadnud, et H.P.B. oli juba Darjeelingisse naasnud ja et Morya oli tegelikult üksnes mõne kilomeetri kaugusel. Mõne tunni sammunud, nägi ta üksildast ratsanikku vastu tulemas. “See on kindlasti Sikkhimi vürsti valvesõdur, nüüd olen kadunud,” mõtles Ramaswamier. Ratsanik seisatus paari meetri kaugusel kollase keebiga palverändurist. Vaadates üles, tundis Ramaswamier ära pika rühika ratsaniku, ta oli teda kord varem astraalkehas Teosoofia Ühingu peamaja terassil näinud.

Meister rääkis pikalt talle ta emakeeles, tamiili keeles ja soovitas tal tagasi Indiasse minna.

“Enne Meistri lahkumist liitus temaga veel kaks ratsanikku, teadagi tšeelad, otsustades selle järgi, et nad olid rõivastatud laamade kombel. Nad järgnesid Meistrile, sõites kergelt traavi,” räägib Ramaswamier. Ramaswamier oli lausa tummaks löödud rõõmust. Umbes tund või paar viibis ta veel samas paigas, kus oli Meistrit kohanud. Siis pööras ta ümber ja läks tagasi Indiasse.

Tiibetist naasnuna, veetis H.P.B. kuu aega Sinnetti juures Allahabadis. Enne 1882. aasta jõule oli ta aga taas Bombays, kus peeti Teosoofia Ühingu seitsmendat aastapäeva. Senini oli juba loodud 39 allosakonda ja asutajad olid rahul seitsme-aastase töö tulemustega.

17. detsembril asusid asutajad: Damodar, Babula ja Coulombid Madrasesse. Kaasas olid ka koerad Djin ja Pudhi. Madras Adyaris jõe kaldal oli ostetud maja, mis pidi saama nende koduks ja Ühingu peamajaks. Kinnisvara hinnaks oli 9000 ruupiat, milline summa saadi laenuks rikkamatelt teosoofidelt.

Ühingu peamajas Bombays oli elanud ka Damodar K. Mavalankar, noor brahmiin, kes oli jätnud oma maise ameti ja otsustanud saada adeptiks. Ta oli ühel õhtul 1879. aastal ilmunud Ühingu toimetusse ja H.P.B.-ga vesteldes adunud, et too võib aidata tal tõelist guru leida. Nii ei püüelnudki ta ashrami nagu oli kombeks, vaid liitus Teosoofia Ühinguga, saades Ühingu sekretäriks. Damodar oli andekas ja psüühiliselt eriti arenenud. Oma teoses “Old Diary Leaves” (Vana päeviku leheküljed) räägib kolonel Olcott juhtumitest, mis toimusid siis, kui ta oli loengureisil Damodariga: “… Nagu teises seoses mainitud, tõsise haiguse ajal oli tal külas käinud kiirgav olend, kelle ta mitmeid aastaid pärast meie Teosoofia Ühinguga ühinemist võis tunnistada üheks Meistriks. Siis oli õpilase ja õpetaja vahel tekkinud lähedane side ning Damodar pühendus kogu südamest ja hingest psüühilistele harjutustele. Ta korrigeeris oma dieeti, pühendus meditatsioonile, harjutas ebaisekust ja töötas ööd kui päevad talle ühingu poolt antud ametlike ülesannetega. Ta kaasatulek reisile toimus tema guru nõudel ja reisi ajal sain ma mitmeid tõendusi tema vaimse avanemise arengust. Mäletan, et ta hämmastas mind sellel õhtul, kui saabusime Cawnpore’sse, andes mulle teate Meistrilt, mis oli seotud küsimusega, kuidas peaksin ma tegutsema ühes asjad. Ta ütles, et ma leian kirjaliku vastuse (ajalehte kirjutatuna) oma suletud kirjutuslaua sahtlist. Sahtlivõti oli minu taskus ja olin seda oma käes hoidnud terve päeva. Avanud sahtli, leidsin kirja, mida ta oli maininud ja millele oli alla kirjutanud Mahatma K.H. Järgmisel päeval sain Adyarist posti. Posti hulgas oli kiri lahkunud Mr. Samilt ja see sisaldas teadet, mis oli mõeldud Mahatma K.H.-le ja mille ta palus edasi toimetada, kui võimalik. Kuna damodaril oli võime astraalkehas öösel käia Meister K.H. ashramis, andsin kirja temale…”

Damodar andis paar päeva hiljem kolonel Olcottile teisegi näite oma võimest: “… Morahabadis andis Damodar mulle teise tunnistuse oma võimest liikuda astraalkehas. Ta läks (astraalselt) Adyari, vestles H.P.B.-ga ja kuulis Meistri häält, kui too andis H.P-B-le teate minule edasi andmiseks. Ta palus H.P-B.-l telegrafeerida mulle öeldud teate, et tema usaldusväärsus saaks mulle täiesti selgeks. Teatades mulle sellest, dikteeris ta teate nii nagu ta seda kuulnud oli ja kõik ruumis viibinud isikud kinnitasid allkirjaga sellekohase koostatud dokumendi. Hommikul saabus H.P.B. telegramm, kinnitades Damodari öeldud teadet.”

Üheks paljutõotavaks madrase teosoofiks oli T. Subba Row. Too oli H.P.B.-le Bombaysse kirjutanud kohe pärast seda, kui asutajad olid Indiasse jõudnud. Ilmnes, et tal on palju okultseid teadmisi, mida ta oli tõenäoliselt varasemates eludes hankinud. Temast sai Meister Morya tšeela.

Adyari psüühiline miljöö sobis hästi Meistri tööks. Olcott mainis, et Meister Morya käinud astraalkehas seal peaaegu iga päev (1883. aasta esimesel poolel). Helena otsustas ehitada katusele väikese pühamu, kuhu oleks kergem kontsentreerida jõude. Nüüd hakkas juhtuma psüühilisi nähtusi, mida ühingu liikmed ja paljud teisedki võisid jälgida.

Pühamus oli väike, puulõigetega kenasti kaunistatud jalgadele asetatud kapp. Selle sees oli Buddha pilt ning kahe Meistri portreed. Kui Meistrile mõeldud kiri kappi asetati ja selle uksed suleti, kadus kiri sealt otsekohe. Hetke pärast ust avades ei olnud seal enam kirja. Samamoodi saabusid ka vastused, hiina ja tiibeti paberile kirjutatud kirjad ilmusid kappi müstilisel moel… Mõnikord tuli vastuseid ka kappi ka ainuüksi mõttes esitatud küsimustele ning peale kirjade võis sinna ilmuda ka väikesi esemeid. Sellised sündmused tugevdasid usku Meistritesse ja nende võimetesse, aga kui kuuldused sellest kandusid Euroopasse, sai H.P.B. selle eest kõrget hinda maksta.

H.P.B. ei olnud rahul Emma Coulombiga, kellele oli ta usaldanud majapidamise. Emma püüdis ära kasutada oma positsiooni, koguda midagi endale ja tegi seda näppamisega. Helenat pidas ta vene nõiaks, kes oma rumalusest lasi käest suuri teenimisvõimalusi. Ühelt rikkalt teosoofilt, vürst Harisinghjilt oli Emma palunud laenuks 2000 ruupiat. Vürst oli pooleldi lubanud, kuid Emma ei saanud võimalust kohata teda enne oma lahkumist. Järgmisel korral, kui vürst tuli Adyari külastama, pidi Emma tegutsema enne kui Blavatsky oleks ta võimaluse luhta ajanud.

Teosoofia loozi presidendiks Londonis oli 1883. aastal saanud Anna Kingsford. Anna soovis, et Teosoofia Ühing kujuneks filosoofiliseks kooliks, mis põhineks muinastarkusel, aha järgiks teaduslikku meetodit. Ta pidas valeks õpetuse rajamist kaugete ja müstiliste Meistrite olemasolule. Iseenesest on tema seisukoht mõistetav, sest tal polnud isiklikku kontakti Meistritega. Londonisse oli Indiast kohale saabunud aga mees, kellel oli neist isiklikke teadmisi, nimelt Alfred P. Sinnett. Oma raamatus “Esoteric Buddhism” avaldas ta mõningad katkendeid Meistrite õpetusest. Ta oskas rääkida ka Meistritest ja nende joogaharjutustest, mille harjutamine oli vältimatuks eelduseks, et pääseda nende õpilaseks. Tulemuseks oli see, et londoni Looz hakkas jagunema kaheks, ühed pooldasid Anna Kingsfordi ja teised käisid kohtumas Sinnettiga.

H.P.B.-le ei meeldinud, et Anna halvustab Meistreid, kes olid ju Teosoofia Ühingu tegelikud loojad. Ta tagandanuks Anna Loozi eesotsast, kuid Meistrid otsustasid teisiti. Kui H.P.B. oli just lõpetamas kaheksa-leheküljelist kirja, milles väljendas oma rahulolematust Annaga, ilmus Meistri käsi ja rebis kirja tema silme ees tükkideks.

Selle asemel otsustati, et kolonel Olcott läheb Londonisse rahustama pulbitsevaid meeli. Olcottil oli teinegi põhjus Londonisse minekuks. Tseiloni budistid olid palunud tal esindada neid Londoni koloniaalbüroos, et parandada mitmeid ebaõiglusi, mil moel nende kristlastest peremehed neid kohtlesid.

Helena kirjutas Sinnettile: “Näib, et olen surmahaige ja Meistrid on ikka ja jälle minu eest hoolitsenud… Seepärast otsustati, et Olcott võtab mind kaasa Lõuna-Prantsusmaale.”

Hakati ette valmistama Euroopasse sõitu. Peale Helena ja Olcotti pidid kaasa minema Babula, Mohini Chatterji ning B.J. Badsah.

Enne seda otsustas H.P.B. külastada Bombays vürst Harisinghji. Emma palus end Bombaysse kaasa võtta ja tuletas seal vürstile meelde tema lubadust laenata 2000 ruupiat. Vürst arvas, et on parem küsida enne H.P.B. arvamust ja nii sai Helena teada tema kavatsusest. Helena ei kiitnud seda heaks, ja Emma sai pakkumise H.P.B.-lt.

Krahvinna Vaithness, Helena vana sõber, oli üürinud Pariisis teosoofidele korteri. Helena mõte oli jääda Prantsusmaale ja Olcott valmistus üksi Londonis asju korraldama. Kui nad astusid Pariisis rongilt maha, kohtasid nad vana sõpra New Yorgi päevilt, Willaim Q. Judget. Judge rääkis, et teosoofiline tegevus Ameerikas on kriisis. Alles viimasel ajal olevat tegevus veidi elavnema hakanud. Ühes hiluti kokkukutsutud koosolekul esitles Ühingu ajutine president, kindral Abner Boubleday tundmatut hindut Adyari Ühingu saadikuna. Hindu oli rõivastatud idamaiselt uhkelt, rinnas säramas kalliskivi, millele oli kirjutatud müstiline sõna “Om”. Ta oli rääkinud vähe ja kui ta teatas, et nüüd on aeg Ameerika Teosoofia Ühing ellu äratada, lugenud ta hindustani keeles lühikese lõigu “Mahabharatat”. Siis ulatanud ta Abner Doubledayle “Bhagavad Gita”. Seejärel hindu lahkunud ja kadunud jäljetult. Ühing korraldati aga Madrase Teosoofia Ühingu järgi ja alustati regulaarseid kogunemisi.

Kolonel Olcott oli Moginiga saabunud Londonisse. Asutaja-president püüdis ühingu koosolekul diplomaatiliselt kooskõla saavutada. Ootamatult saabus koosoleku H.P.B. Tema just õigesti ajastatud dramaatiline ilmumine katkestas koosoleku, vihased tunded muutusid rõõmuks ja kõik kogunesid tema ümber. Tulemuseks oli Londoni Loozi lõhenemine kaheks. Loodi Hermeetiline Looz Anna Kingsfordi eesistumisel ja algupärase Teosoofia Ühingu esimeheks sai Alfred Sinnett.

“Arengu jõudes meie ahelani ei saanud algained enam samadena püsida. Kõik maailmakõiksuses olev areneb üha edasi suurel pöörlemisperioodil, kuigi see väiksemates ringides kulgeb pidevalt üles aja alla. Loodus ei seisa manvantara jooksul kunagi paigal, kuna on pidevalt tekkiv ja mitte ainult olev. Kivi-, taime- ja inimelu kohandab alati oma organismi vastavalt valitsevatele algainetele ja seepärast sobivadki algained neile, nii nagu praegused algained sobivad praegusele inimkonnale. Alles järgmises ehk viiendad ringis saab viies element, eeter-akaaša jäme keha, kui seda nii võib nimetada – kõigile inimestele tuttavaks looduse tõsiasjaks, nii nagu õhk meile praegu ja lakkab olemast… oletusena… Alles sellel ringil suudavad täiel määral välja tulla need kõrged meeled, mille kasvu ja arengut akaaša teenib.

Nagu juba öeldud, võib õige aja kätte jõudes toimuda osaline tutvumine selle aine tundemärkidega – läbimisvõime, mis areneb samaaegselt kuuenda meelega, ja see võib juhtuda juba praegusel ringil. Kui aga järgmisel ringil saab järgmine element meile omaseks, saab läbimisvõimest nii ilmne aine tunnusjoon, et selle ringi tihedamad asjad näivad inimmeeltele sama tihedatena kui paks udu, ei enamana…

Teadus õpetab, et nii inimese kui ka looma elav, samuti surnud organism kubiseb samadest mitmesugustest bakteriliikidest, et väliselt ähvardab meid mikroobidetulv iga hingetõmbega ja seestpoolt leukomainid, aeroobid ja kes teab veel mis olendid. Kuid teadus ei ole läinud piisavalt kaugele väitmaks salateaduse kombel, et meie keha samuti nagu loomade, taimede ja kivide kehad on ehitatud sellistest olenditest, mida ei saa näha mikroskoobigagi, suuremaid seadusi arvestamata.

Mis puutub inimee puhtloomalikku ja ainelisse külge, on teadus juba tegemas arvutusi, mis kinnitavad seda teooriat. Keemia ja füsioloogia on tulevikus suured ja maagilised teadused, mis avavad inimkonna silmad nägema füüsilisi tõdesid. Päev-päevalt on üha selgemalt näha sarnasust loomade ja füüsilise inimese, taime ja inimese vahel, ja veel roomaja ja selle elukoha, /graniitaluse/ ja inimese vahel. Kui kõige oleva füüsilised ja keemilised seosed tunnistatakse täiesti samasteks, võib keemia põhjendatult öelda, et ei ole mingit erinevust härga ja inimest moodustava aine vahel. Salateadus on aga veelgi täpsem, väites: “Mitte ainult keemilised aineosad pole samad, vaid ühesugused väikesed ja nähtamatud olendid moodustavad mäe ja kummeli, inimese ja sipelga keha aatomid, mis moodustavad ka elevandi ja puu, mis teda päikese eest varjab…”

Kuid võtkem omaks salateaduse seletused ja õpetused – ja mõelgem siis füüsilise teaduse pimeda inertsuse asemel aine katete taga olevaile mõistuslikele, toimivatele jõududele – siis nii liikumine kui ka inertsus saavad nende jõudude teenijaiks. Kui salateadus rajaneb teoorial, et aine on oma loomult illusioon ja et aatom on piiramatult jagunev. Salateadus avab piiramatuid panoraame “põhiainele”, mida elavdab selle hinge jumalik hingus igal tihedusastmel, sellistelgi astmetel, millest vaimsemadki keemikud ja füüsikud pole veel undki näinud.”

“Saladoktriin” I osa, lk. 274, 277, 563.

Mainitagu, et 1888. aastal, mil avaldati “Saladoktriin”, ei teatud teaduse ringkondades veel eriti palju aatomi ehitusest. Aatomit peeti jagunematuks ja alles 15 aastat hiljem esitati seletus radioaktiivsuse nähtusele (selles aatom jaguneb).

Veetnud nädala Sinnettide juures Londonis, naasis Helena Pariisi, kus organiseeriti Lady Caithnessi juhtimisel teise suurteose “Saladoktriin” kirjutamist.

Ühel päeval tuli rootsi krahvinna Constance Wachtmeister Vana Prouat kohtama, nagu 53-aastast Helenat sõprade seas hüüti. “Ta rääkis mulle asjadest, mis olid ainult isiklikult mulle teada, ja lõpetas, öeldes, e enne kui möödub kaks aastat, pühendun ma täielikult teosoofiale,” kirjutab Constance.

“Kardan, et see on võimatu,” vastanud vürstinna Wachtmeister.

“Meister ütleb nii ja seepärast ma tean, et see on tõsi,” vastanud Helena muiates.

Inglismaal oli just äsja loodud Psüühiliste Uuringute Ühing. Selle poolt tehti teosoofidele ettepanek nähtuste teaduslikuks uurimiseks. Sinnett ja kolonel Olcott nõustusid ja Mohini, kuigi hinduna oli ettevaatlikum, oli valmis tegema, mida asutajad soovisid. Helenagi nõustus koostööks, tõsi küll, veidi kahtlevana. Londonis korraldati kohtumisi uurimiskomisjoniga ja ühel augusti päeval istusid Helena ja Mohini Cambridge’is uurijate ees. Kuidas aga võisid need mõista vaimseid tõdesid ilma eelneva harjutamise ja sidemeta vaimse maailmaga?

Londoni külaskäigu ajal elas Helena Mrs. Ja Miss Francesca Arundale juures. Hiljem kirjutas ta neile oma kirjas: “Kui minul oleks 24 teissugust ja 12 Sinnetti taolist inimest, viibiksid Meistrid teie juures ja Ühinguga veel pikka aega. Mõtlen seda tõeliselt, mida ütlesin, ja veel enam – ma tean seda.”

George Arundalest, Francesca õepojast, sai hiljem Teosoofia Ühingu president.

Sel ajal, kui asutajad pahaaimamatult Euroopas töötasid, hakkas Teosoofia Ühing Indias vaenlasi koguma. Swami Dayanand oli pöördunud asutajate vastu, muidugi seepärast, et teosoofilised teooriad levisid kulutulena ja tema enese tegevus jäi vahest varju. Ka Coulombid levitasid Ühingu peamajas valepropagandat nii nagu jõudsid. Emmal oli vaba pääs kõigisse H.P.B. ruumidesse ja puutöömehena ehitas Alex Coulomb sinna salakambreid, mida ta siis teistele demonstreeris, näitamaks H.P.B. “petturlust”.

Olcott ja Mohini said rongiga Pariisist Londonisse sõites sõidu ajal fenomenaalselt saabunud kirja Meister KH-lt, milles mainiti muuhulgas: “Olete juba aastate vältel hoidnud enda juures reeturit, kelle abi nüüd misjonärid on valmis ära kasutama.”

Indiast saabus murettekitavaid kirju, aga asutajatel oli Euroopas tähtsaid töid ja nad püüdsid rahustada Emmat kirja teel ja panna ta uskuma, et ta ei saa midagi teha Teosoofia Ühingule, mis on rajatud “tõe kaljule”. Miski siiski ei aidanud ja lõpuks, Meister Morya otsustavate sõnadega kirja tulemusel palus Madrase Teosoofia Ühing telegrammi teel asutajatelt luba Coulombid Ühingu korteristki ära ajada. Luba anti. Coulombid lahkusid ja liitusid ühe kirikukogudusega, mis neid avasüli vastu võttis.

Ühel hommikul, kui H.P.B. hakkas lugema Londoni “Times”-i, märkas ta selles artiklis midagi, mis ta südame krampi tõmbas. See oli avaldatud kõigepealt Cristian College Magazinis Madrases ja seejärel 20.09.1984 Londoni “Times”-s. Selles tsiteeriti kirju, mida Helena olnuks nagu saatnud Emma Coulombile mitmelt poolt Indiast, Kui kirjad olnuksid ehtsad, oleksid need tõestanud, et Helena on tõepoolest sooritanud nõiatempe ja petnud kõiki sõpru, kaasa arvatud kolonel Olcott. Ainult Coulombid teadvat sellest, kuna Helena oli seda väidetavalt paljastanud ainult neile. Neis Emma Coulombi võltsitud kirjades tunnistanud Helena, et on Meistrite olemasolu ise välja mõelnud.

Kes ei usuks halba teisest inimesest? Vähemalt siis, kui too on temast märgatavalt andekam. Nii inimesed, kes ei mõistnud midagi Meistritest ja psüühilistest nähtustest, olid valmis kohe Helenat šarlataniks tembeldama.

Meistrid olid vihjanud salasepitsusele, aga ei olnud nõudnud H.P.B. naasmist Indiasse. Nähtavasti pidi Helena oma karma tagajärgi läbi elama. Vaevalt Olcott ja need, kes teda hästi tundsid ning kohanud Meistritki, võisid uskuda, et ta on pettur. Nemad pidid nüüd Helenat abistama. Tema partnerid, endine kodusõja veteran, otsustas kohe võitlustandrile Madrasesse asuda. Helena pidi Inglismaalt minema Egiptuse kaudu Indiasse.

1884. a. novembris oli Helena teel Indiasse koos kolme sõbra, härra ja proua Cooper-Oakly ja C. W. Leadbeateriga, kes olid Londonis temaga tutvunud.

C. W. Leadbeater kohtus H.P.B.-ga esimest korda selles Londoni Loozi koosolekul, mis viis Loozi kaheks jagunemisele. Leadbeater oli juba varem püüdnud Meistriga kontakti saada ühe vaimu, Ernesti vahendusel. Ta oli Meistrile kirjutanud kirja ja jätnud selle Ernestile kohale toimetamiseks, Ernest ei suutnud siiski ülesannet täita, aga Meister oli teadlik Leadbeateri püüdlusest. Leadbeater sai kirja Meistrile, milles selgitas talle paljusid küsimusi. Kiri lõppes sõnadega: “Niisiis, valige ja haarake kinni saatusest – ja aidaku meie Härra Tathagata mäletus teid õigesti otsustada.” Viimati mainitud tähelepanuväärset lauset mõisteti alles palju aastaid hiljem. See viitab möödunud elude sündmustele kaua aega tagasi, siis, kui Leadbeater oli Suurt Õpetajat näost näkku näinud.

C. W. Leadbeater tahtis kirjale vastata ja saada lisateavet. Nii pöördus ta H.P.B. poole ja küsis, kuidas Meistrile sõnumit saata. HP.B. nõustus vahendama. Leadbeateri küsimusele vastas ta, et Meister teab kõike, mis temagi (H.P.B.) teab. Lugenud Meistri kirja Leadbeaterile ja ka vastuse, mille too tahtis Meistrile saata, käskis H.P.B. Leadbeaterit pidevalt enda kõrval olla. Nii järgnes Leadbeater talle truult kõikjale, kuhu ta läks. Leadbeater räägib, et oli arvanud, et H.P.B. andnud talle käsu seepärast, et Leadbeater võiks täiesti kindel olla toimuva sündmuse ehtsuses.

Esimene nähtus, mida Leadbeater nägi H.P.B.-d sooritavat, toimus sama päeva õhtul (järgmisel päeval läks H.P.B. India reisile). Leadbeater räägib sellest järgmiselt: “Veel hilja õhtul oli hulk sõpru jätmas Madame Blavatskyga hüvasti. H.P.B. istunud tugutoolis kamina ees. Valmistades ühe käega ette sigaretti, rääkis ta elavalt juuresolijatega ja äkki sirutus ta parem käsi erilisel moel tuld tõmbama, peopesa ülespoole. Ta vaadanud hämmeldunult oma kätt ja seda tegin minagi, sest seisin väga lähedal, toetudes küünarnukkidega kamina äärele. Enamus meist nägid täiesti selgesti valget udu keerlevat tema peopesale, mis tihenedes muutus paberitükiks, mille ta kohe mulle ulatas, öeldes: “Siin on teie vastus.” Muidugi kogunesid kõik minu ümber, aga ta saatis mu eemale, et seda lugeda, öeldes, et ma ei tohi selle sisu kellelegi näidata. See oli väga lühike teadaanne ja kõlas järgmiselt: “Kuna intuitsioon viis teid õigesse suunda ja pani teid mõistma, et mina soovin, et sõidaksite otsekohe Adyarisse, siis tahan öelda rohkemat. Mida kiiremini te Adyarisse lähete, seda parem. Ärge raisake ühtki päeva rohkem kui hädavajalik. Minge viiendal, kui võimalik. Liituge Aleksandrias Upasikaga. Ärge öelge kellelegi, et te lähete ja kaitsku teid meie jumala õnnistus ja minu väike õnnistus kõige paha eest teie uues elus! Tervitus teile, mu uus õpilane! KH.”

Mr. Cooper-Oakleu uuris Egiptuses Culombide tausta ja tuli välja, et nood olid seal sooritanud pettusi ja võltsinguid. Helena nõudis Henri Olcotti tõstma Coulombide vastu süüdistust Madrase kohtus, mida Olcott aga ei teinud, pidades seda tarbetuks. Meistrite olemasolu muutuks siis üksnes avaliku võitluse objektiks ja Emma Coulombi kirjavõltsinguid olnuks raske tõestada. Skeptikuid ei paneks kohtuasi meelt muutma ja Madrase kohuski polnud teosoofide suhtes soosiv, oli ilmselt hoopis misjonäride poolt.

Coulombide poolt algatatud hävituskampaania ei näinud vähendavat teosoofia populaarsust. Kui Helena Blavatsky Indiasse saabus, oli talle vastu tulnud hulk õpilasi, kes külvasid ta lilledega üle ja tähistasid tema naasmist. Siis, nädalaid kestnud kannatuste järel, tulid Helenale rõõmupisarad silmi.

Londoni Psüühiliste Uuringute Ühing oli saatnud Indiasse uuringuid tegema noormehe, kelle nimi oli Richard Hogdson. Olcott tahtis temaga koostööd teha, aga indialased pidasid tema meetodeid kohmakaiks ja rumalaiks. Veetnud lühikest aega Adyaris, läks ta uurimusi tegema Coulombide ja misjonäride juurde. Peagi segus, et Hogdson asetus H.P.B. vastu. Ta esitas ametlikult väite, et H.P.B. on vene luuraja ja zarlatan, kes võis sooritada millist kuritegu tahes.

1885. aasta jaanuaris läks kolonel Olcott kuningas Theebaw III kutsel elavdama budismi Birmas. Helena püüdis kirjutada “Saladoktriini”, kuid kahtluste, kuulujuttude ja pinge õhkkond mõjus talle nõrgestavalt.

Sel ajal kirjutas Helena Sinnettile: “Mul on kaks surmahaigust, mida ei saa ravida – süda ja neerud. Mistahes silmapilgul võib esimene murduda ja teine mind ära viia paari päevaga.” Kõik tulenes viis aastat kestnud vintsutustest, muredest ja masendustundest.

Helena oli tõeliselt raskelt haige. Sageli oldi sunnitud kõnereisidel olevat Olcotti tagasi kutsuma. Kardeti, et Helena sureb, aga arstide suureks imestuseks ta siiski paranes alati.

Õhkkond Adyaris oli plahvatusohtlik. Damodar oli läinud Meistri juurde Tiibetisse, C. W. Leadbeater oli Olcottiga Birmas. Kõneldi H.P.B. vastastest intriigidest. Adyari inglased arvasid suutvat juhtida Ühingut võimekamalt kui alati välismaal reisiv kolonel Olcott, kelle kõrvaldamist kaaluti. Üha jälle ja jälle päästsid “imed” H.P.B. hinge, kuid lõpuks nõrgenes ta niivõrd, et ta arst pidas paremaks Olcott Birmast tagasi kutsuda.

Asutaja-president ei kahelnud hetkegi suutvat võimuihalejaile nende koht kätte näidata. Naastes võttis ta ohjad oma kogenud kätesse. See oli ülesanne, mille ta oli saanud Meistritelt ja ta ei loobuks sellest enne kui Meister nii määraks. Kuid ta oli mures oma partneri tervise pärast. Helena ei suutnud taluda Madrase kuuma kliimat ja seal valitsevat psüühilist õhkkonda. Ta ei hinnanud eriti oma elu, aga Meister oli talle mõista andnud, et tal on füüsilisel tasandil veel palju teha.

31. märtsil 1885. a. lahkus Helena viimast korda Indiast. Ta ei suutnud käia, vaid pidi istuma talle valmistatud haigetoolis. Temaga koos lahkusid doktor Hartmann ja Mary Flynn ning noor hindu, kelle nimi oli Bawaji.

Helena tõsise haiguse ajal oli Meister Morya, kes oli teda käinud ergutamas, näidanud talle nägemust ülesandest, millele Helena pidi pühenduma järelejäänud haiguse aastatel, Tähtsaim neist oli “Saladoktriini” kirjutamine ja nende isikute koolitamine, kelle ülesandeks jääks Teosoofia Ühingu jätkuvuse tagamine.

23. mail 1995. a. jõudis Helenat ja ta reisikaaslasi viiv laev Napoli lahte. Torre del Grecost leidsid Helena, Mary ja Bawaji vaikse elupaiga. Suvi oli aga nii niiske ja külm ning koht ei olnud Helena tervisele sobiv. Kolme kuu pärast siirdus Helena koos Bawajiga Würtburgi Saksamaal. Mary Flynn läks aga Inglismaale. Würtzburgist leidsid nad vaikse ja soojema korteri, kuhu asutigi elama. Sel ajal oli Helena majanduslik olukord rahuldav. Kirjas prua Sinnettile mainib ta: “Õnneks olen saanud Venemaalt mõned tuhanded frangid (kirjutiste eest) ja mõnelt teadlaselt Indiast 900 rupeed. Tunnen end rikkana ja küllalt hästi, et elada vaikses kohas Saksamaal, kuhu mu vana tädigi mind vaatama tuleb.”

Nadezda saabus septembri alguses ja siis tulid kaks teistki Helena armsat sõpra, Fransesca Arundale ja Mohini. Vene kirjanik Solovjov tuli samuti, kaitstes veel Helenat, kuigi ähvardavad kuuldused juba Euroopas ringlesid.

Würtzburgist lahkudes kirjutas Solovjov Helenale Pariisist: “Täna veetsin hommikupoole Richetiga ja rääkisin jälle pikalt teist, Myersist ja Psüühiliste Uuringu Ühingust. Võin öelda, et suutsin Richeti veenda teie isiklikest võimetest ja nähtustest, mida suudate teostada.”

Psüühiliste Uuringute Ühing, mille eesotsas oli Myers, ei onud veel raportit avaldanud, Tormituul, mis eraldaks terad aganatest, polnud veel tõusnud.

Krahvinna Constance Wachtmeister valmistus oma kodus Rootsis Itaaliasse talve veetma minema, Pannes asju reisiks kokku, kuulis ta äkitselt sisemist häält ütlevat: “Võta see raamat!” raamat, mida ta oli äsja uurinud, oli ühe sõbra koostatud käsikiri. Selles oli väljavõtteid Tarot’ist ja Kabalast ning see näis küll sobimatu puhkuselektüüriks. Kuid krahvinnal oli üsna arenenud selgeltkuulmise ja -nägemise võime ja ta oli kindel, et tegu polnud lihtsalt ettekujutamisega. Nii panigi ta raamatu oma reisikohvri põhja.

Reisil Itaaliasse põikas krahvinna Madame Gebhardi juurde Elberfeldi, kes tegi ettepaneku veeta mõnda aega Würzburgis H.P.B. juures, kes oli “üksildane, haige ja masendunud”. Asi lahenes kirja teel, kuigi H.P.B. oli algul vastu olnud. Ühel novembrikuu päeval saabus krahvinna Ludwigstrasse 6-de, kus elas H.P.B.

H.P.B. võttis krahvinna südamlikult vastu ja vabandas oma väikese korteri pärast. Seda, et ta oli algul krahvinna tulekule vastu olnud, seletas ta just oma korteri kitsusega. Oli vaid üks magamistuba. Aga seda võib Helena muidugi krahvinnaga jagada, Meister Morya oli tal käskinud krahvinna vastu võtta ja ta oli kuuletunud.

Kui nad esimesel päeval teed jõid, ütles Helena äkki: “Meister ütleb, et teil on minu jaoks raamat, mida ma vajan.”

“Oi, mul pole küll ühtki raamatut kaasas.”

“Mõelge järele. Meister ütleb, et ta käskinud teil Rootsist kaasa võtta Tarot’ ja Kabbalat käsitleva teose.”

Siis meenunud krahvinnale. Ta läinud magamistuppa ja otsinud raamatu kohvripõhjast üles. Kui ta selle H.P.B.-le tõi, ütelnud too: “Ärge avage seda veel.!

Krahvinna oodanud ja H.P.B. jätkanud: “Avage nüüd 10. Lehekülg. Kuuendalt realt võite lugeda…” ja ta lugenud peast kuuendalt realt alanud lõigu.

Krahvinna teinud nagu kästud ja 10. Leheküljel kuuendast reast algas lõik, mille H.P.B. oli sõnasõnalt dikteerinud. Kuna raamat oli käsikiri, millest H.P.B.-l ei saanud olla koopiat, oli krahvinna suures hämmelduses.

“Miks te seda raamatut tahtsite” küsis ta, ulatades selle H.P.B.-le.

“Saladoktriini” jaoks. Meister teadis, et see on teie käes ja käskis selle tuua, et saaksin seda tsiteerida.

Krahvinna ja Helena jagasid magamistoa eesriidega pooleks ja nii said mõlemad endale toa. Esimesel hommikul ärkas Constance kuue ajal, kui šveitslasest teenija tõi kohvi. Seejärel riietus Helena ja seitsme ajal oli ta oma kirjutuslaua taga elutoas. Kaheksa ajal söödi hommikust, mille järel H.P.B. töötas kella üheni. Pärast lõunat jätkas ta tööd kuni seitsmeni õhtul ja pärast õhtusööki oli tal kombeks istuda suurde tugitooli, laduda pasjanssi ja vestelda krahvinnaga. Üheksa ajal läks ta voodisse ja luges hilisööni vene ajalehti ja ajakirju.

Krahvinna pani tähele, et enamus H.P.B. päevi kulus selliselt, kuigi ette tuli ka erandeid. Tuli ette mitmeid kummalisi sündmusi ja krahvinna märkas, nagu Henry Olcottki, et “Isist” kirjutades ei kirjutanud seda H.P.B. üski, nii oli see ka “Saladoktriiniga”. Krahvinnal oli selgeltnägemisvõimega, mida Olcottil ei olnud. Sageli nägi ta Meistri astraalkeha ja kuulis tolle häält. Nii sai krahvinna osa erakordsest võimalusest okultseks arenguks.

Ühel päeval, kui krahvinna tuli töötuppa, nägi ta põrandal laiali suurt hulka käsikirja lehti.

“Mis see tähendab!” küsis ta,

“Olen 12 korda püüdnud kirjutada ühtainsat lehekülge, kuid iga kord ütleb Meister, et see on valesti kirjutatud. Arvan, et kaotan mõistuse, kui pean nii palju kordi ümber kirjutama, alla anda aga ka ei tahaks – mingu või terve öö.”

Krahvinna tõi Helenale tassi kohvi ja jättis ta töötama. Tunni aja pärast kuulis ta H.P.B.-d end kutsuvat, nüüd oli see õnnestunud.

Erinevalt Olcottist ja teistest Helenaga koos elanud inimestest ei tundnud krahvinna kannatavat Helena erilise loomuse ja tema tundepursete pärast. Krahvinna mõistis hästi, milline haruldane kogemus talle osaks langes.

Peagi krahvinna Würzburgi saabumise järel oli Bawaji saanud kutse külastada Gebbardie-d Elberfeldis. Constance andis nõu H.P.B.-le tal seda lubada. Ta oli märganud, et Bawaji oli närviline ja arvas, et talle tuleks kasuks pääseda mujale. Bawaji oli armukade Mohinile. Ta ütles, et H.P.B. tähendas talle rohkemat kui ema ja et on H.P.B.-le tänu võlgu.

Ei läinud aga palju aega, kui H.P.B.- le hakkas Bawajilt tulema jämedaid ja häbematuid kirju. Krahvinna oli märganud Bawaji tasakaalutust Würzburgis, Bawaji oli isegi enesetapuga ähvardanud. Nüüd nägid mõlemad naised, et Bawaji tekitas oma tegevusega suurt kahju saksa Teosoofia Ühingule. Helena oli tema pärast väga mures, sest teadis, kui suured olid need isiklikud kiusatuses, mille alla kannatas tema õpilane. Helena ei saanud lasta tal kahjustada juba niigi kannatada saanud Ühingut, midagi tuli ette võtta. Aga enne kui Helena asus tegevusse Bawaji tekitatud halva mõju elimineerimiseks, plahvatas pomm, millel olid palju suuremad tagajärjed. See juhtus vanaaasta õhtul, 31. detsembril 1995.

“Ilma mingi eelneva hoiatuseta,” kirjutab krahvinna, “sai H.P.B. postiga Psüühiliste Uuringute Ühingu aruande.” “Ma ei unusta kunagi päeva, mil astusin tema tuppa ja tabasin teda seda lugemas.”

“Nüüd on mind nimetatud suurimaks võltsijaks ja peale selle veel vene salaluurajaks. Kes nüüd veel mind kuulab ja “Saladoktriini” loeb,” kurtis ta.

Krahvinna läks tema juurde ja luges läbi lõigu, mida too näitas. Tutvunud Hodgsoni raportiga ja vaaginud seda, oli Psüühiliste Uuringute Ühing jõudnud järgmisele julmale järeldusele: “Meie omalt poolt ei pea teda (H.P.B-d) salanägijate ruuporiks ega ka ainuüksi alatuks seiklejaks. Me usume, et ta on hankinud endale püsiva tiitli ajaloo omapäraseima, andekaima ja huvitavaima zarlatanina.”

Ettekande läbi lugenud, mõistis krahvinna, et Psüühiliste Uuringute Ühing pidas Meistreid täielikult Blavatsky väljamõeldisteks, Tema sooritatud imesid pidasid nad silmamoondusteks, mille abil ta Damodari ja Coulombide abil oli ninapidi vedanud Ühingus olevaid narre, Olcotti, Sinnetit ja teisi.

Tema motiiviks ei pidanud komitee siiski Hodgsoni väljapakutud väidet, mille järgi ta oli teosoofilise tegevusega püüdnud peita oma tõelist ametit salaluurajana. Kuna nad ei suutnud leida mingit loogilist põhjust, jätsid nad lahenduseta kogu küsimuse motiivist.

“Oh neid neetud imesid, mida ma oma sõpradele tegin, neid nõuandeid sõpradele, kes mu lähedal olid. Milline hirmus karma! Miks te mind rahule ei jäta?” ohkas ta, “lahkuge enne, kui teilegi häbi langeb.”

“H.P.B., kuna mina nüüd tean samahästi kui teiegi, et meie Meister elab ja et ta on loonud Ühingu, mis ei saa surra, siis kas te võite tõesti arvata, et ma jätaksin teid ja selle ülesande, mida me mõlemad oleme kohustatud teenima. Kui kõik ülejäänud Ühingu liikmed pöörduksid petturlusse, siis teie ja mina jääksime ja ootaksime, kuni tulevad paremad ajad.” Nähes pisaraid Vana Proua silmis, kallistas Constance teda armastavalt ja lahkus toast.

Kuidas suhtus kolonel Olcott Psüühiliste Uuringute ühingu esitatud raportisse?” Teose “Vana päeviku lehti” 3. osas kummutab ta Psüühiliste Uuringute Ühingu ettekande mitmete väidetega.

1. Komitee soritatud uurimus Londonis on mitmeti puudulik, mingeid ettevalmistusi ei tehtud ja Sinnett, Mohini ja Olcott vastasid vaid neile esitatud küsimustele mälu järgi, toetumata ülestähendustele. Helenat ei kinnitatud tooli külge, et seotud nööridega kinni ega takistatud teda liikumast nagu oli kombeks meediumeid uurides.

2. Indias küsitlust läbi viies ei võetud üldse arvesse, et hindud ei saanud mäletada kõiki detaile ja aastaid tagasi toimunud sündmusi, mille ajal nad ei teinud mõõtmisi ega ülestähendusi sündmuste kulust.

3. Helena Blavatsky põhisüüdistaja oli Emma Coulomb, kelle moraalne väärtus ilmneb tema tunnistuses misjonäridele. Selle järgi olnud ta kogu aeg teadlik H.P.B. imede ja muu tegevuse silmakirjalikkuses, aga ometi ole teda neis pettustes abistanud.

4. Tõestuseks esitatud kirju ei näidatud kolonel Olcottile ega lastud tal uurida nende pädevust, kuigi ta oli kogu aeg kättesaadav olnud.

5. Psüühiliste Uurimuste Ühingu ettekanne põhines suures osas väitel, et Meistrite kirjad olid H.P.B. kirjutatud. Siiski uurija, kellele uurimus hiljem allutati, tuli hoopis vastupidisele tulemusele ja teatas, et “kirjad ei saa olla tema käega kirjutatud”.

6. Psüühiliste Uuringute Seltsi poolt Indiasse saadetud salapolitseinik, Hodgson on tagantjärele avalikult tunnistanud end olevat spiritist.

7. Kõik H.P.B. lapsepõlves ja nooruses toimunud imed jäeti tähele panemata, kuigi tunnistusi oleks kergesti saanud hankida.

Polkovnik Olcott pöörab tähelepanu Hodgsdoni mõttetutele, peapeale pööratud järeldustele. Näiteks Ramaswamieri tunnistuse Meistriga kohtumisest kummutas ta, väites, et Ramaswamieriga kohtunud isik olevat olnud H.P.B. abiline. Justkui ilma rahata H.P.B. käsutuses oleks Indias ja Sikkimis terve armee olnud, kirjutab Olcott.

H.P.B. imesid ei saanud võrrelda kellegi teise poolt sooritatutega, kuna vastavaid lihtsalt ei olnud. Teatavasti oli Euroopa viimaseks adeptiks olnud krahv St. Germain 15. Sajandil.

Doktor Hübbe-Schleiden tuli Constance saatel H.P.B. tööruumi.

“Olge hea ja istuge, härra doktor, ja öelge ausalt oma arvamus Psüühiliste Uurimuste Seltsi raporti kohta,” ütles Helena. Helena uskus, et doktor ei saaks pidada Meistreid tema leiutisteks. Doktor oli ilmselt ise saanud vastu võtta Meister K.H. saadetud kirja rongireisil, mil ta oli olnud koos kolonel Olvottiga. Kiri oli käsitlenud asja, millest doktor oli hetk tagasi rääkinud Olcottiga ja millest H.P.B. ei teadnud midagi. Kiri oli saabunud müstiliselt doktor Hübbe-Schleidenile ja H.P.B.-d polnud läheduseski, vaid oli kaugel Inglismaal, ja Olcotti oli Psüühiliste Uuringute Selts süütuks tunnistanud.

“Raport on jama,” vastanud doktor, “aga te ise olete suures ohus.”

Doktor, kes oli Saksa Teosoofia Ühingu president ja õppinud jurist, rääkis Helenale, et Saksamaal võidakse teda arreteerida ainuüksi kahtluste alusel, kui süüdistused avaldataks saksa ajakirjanduses. See siiski Helenat ei šokeerinud.

“Ma ei kavatse peitu pugeda. Poodagu mind kasvõi üles, kui tahavad. See olekski hea lõpp sellele meeletusele,” vastanud ta.

Kuid meeletused ei tahtnud veel lõppeda. Bawaji, kes hinduna ei suutnud taluda Meistrite nimede halvustamist, hakkas H.P.B.-d süüdistama, et too on liidus elementaaljõududega. H.P.B.-l ei võinud olla sidet kõrgete Meistritega, imed olevat sooritatud elementaalide abil.

Ka T. Subba Row, kelle Helena oli juhatanud kõrgemale okultsele teele, ütles H.P.B.-st lahti. Ta oli Humega ühel arvamusel, et Teosoofia Ühing ei peaks kaitsma H.P.B. sooritatud imesid. “Ei tuleks raisata aega ja energiat vastates tuhandetele iga päev tulevatele rünnakutele. Imede tähtsust ei ole põhjust rõhutada.” Temagi arvas, et Helena on Meistreid halvustanud. Brahma Vidya oli mõeldud üksnes vähestele, neile, kes on valmis. Helena oli aga teinud vaid seda, mida tema guru oli määranud – kuulutada salatarkust või vähemalt osa sellest, kõigile.

“Kõik see, mis nüüd toimub,” kirjutas Meister K.H. Sinnettile, “on H.P.B. ise põhjustanud. Ja teile, mu sõber ja vend, tahan paljastada oma eksimuse, sest teid on taga kiusatud ja proovile pandud ja teie üksi ei ole senini ebaõnnestunud, vähemalt ühes suhtes, peenetundelisuse ja vaikimise vooruses… Kas tahate nüüd teada, milles on H.P.B. süüdi? Teadke siis, kui ta kunagi selle “innu” tõttu on süüdi tahtlikus pettuses, siis on see tulenenud sellest, et ta nähtustega seoses on alati eitanud – välja arvatud sellistes vähetähtsates asjades, kui on tegemist kellade ja koputustega – oma isiklikku osa nende väljakutsumises. Teie “euroopa seisukohalt” vaadatuna on see otsene pettus, ilmne suur vale, meie aasia seisukohalt aga ettevaatamatu, laiduväärse innuga, tõele mittevastava liialdusega, mille eesmärgiks oli “Vendadele” kasu tuua. Samal ajal aga kui arvestada motiivi, on see ülev, ennast eitav, üllas ja tulus ning sugugi mitte autu ind. Nii, ainult selles seisnes tema süü sõprade petmises. Teda ei mõistetud kunagi, kui tohutult tulus ja ohtlik oli selline ind ja kuidas ta eksis, arvates, et see toob meile au. Vastupidi, kuulutades meid nende lapselike nähtuste tegijaiks, vaid madaldades meid publiku silmis ja tunnistades sellega õigeks vaenlase väite, et oli “üksnes meedium”. Hoiatusest ei olnud aga kasu. Meie reeglitele vastavalt ei olnud Meistril õigust karmimalt keelata tal tema toiminguid teha. Talle pidi antama täielik ja absoluutne tegevusvabadus, õigus luua põhjusi, mis omal ajal kujunevad talle avalikuks karistuseks ja häbiks.”

H.P.B. pidi veel ühe šoki üle elama, mis oli võibolla kõige raskem, sest see tuli tema enda kaasmaalaselt. Vene kirjanik Solovjov, kes oli olnud H.P.B. innukamaid pooldajaid, pöördus tema vastu. Põhjust Helena ei teadnud, kuid näib tõenäolisena, et auahne Solvovjov püüdis Helena abil Meistritele lähemale pääseda ja kui selles ebaõnnestu, süüdistas Helenat, mitte mõistes, et tema enda iseloomus peitub suurim tarkus neis püüdlustes.

Kõik algas H.P.B. suhtumisest skandaali, milles Mohini rundus süüdi olevat. Õpetades teosoofia aateid, oli Mohini pannud pea ringi käima mitmetel naistel Londonis ja Pariisis. H.P.B., kes oli kindel, et Mohini elas õpilaselt nõutud puhast elu, toetas teda avalikult. Sellega Solovjov ei nõustunud, sest Mohini kohta teati, et ta on kirjutanud kirju kellelegi neiu Leonardile. Mis siis, mõtles Helena, tundeliste kirjade kirjutamine võis olla küll rumal, kuid need ei anna tunnistust veel tema moraalitusest.

3. märtsil 1886. kirjutas Helena Sinnettile: “Solovjovist on saanud räpane klatšija ja teiste asjadesse sekkuja. Tema, kelle käed olid mustemad kui kellelgi teisel, süüdistas Mohinit kui vooruslikkus ise, müüs mind Juuda kombel ilma hoiatava sõnata, sõitis Peterburgi, astus kontakti minu õe ja tema perega, pööras kõik minu vastu, sai teada kõik vanad kuulujutud (eriti vaese poisi loo), tuli tagasi Pariisi ja müüs meid kõiki maha.”

Venemaalt saatis Solovjov Helenale šokeeriva teate: Nikifor Blavatsky polevatki surnud, vaid elab maailmast eraldatuna oma venna mõisas. See tuli sellest, et teda oli peetud surnuks ja Helenagi oli uskunud mitmeid aastaid tagasi tädilt saadud teadet. Nüüd ähvardas Solovjov esitada Helenale süüdistuse dopelt abielust. Oma nägemust Meister Moryast seletas ta olevat hallutsinatsiooni ja süüdistas Helenat petturluses. Ta kirjutas isegi raamatu, mis avaldati alles pärast H.P.B. surma, mistõttu ta “võis rahus rääkida Helena kohta valet”. “Raamatus öeldi, et H.P.B. oli sama südametu ja põlastusväärne, kuigi viiskümmend korda võimekam kui Coulombid, “kirjutab Olcott.

Maikuus saabus ootamatult H.P.B. vana sõber, Emily Kislingbury temaga kohtuma. Krahvinna, kes oli kogu talve olnud H.P.B.-ga, pidi tagasi kodumaale pöörduma ja nüüd otsustati, et Emily aitab H.P.B.-d, kui ta asub Ostenisse. H.P.B. oli valinud elupaigaks Osteni, sest see oli Londonile lähemal, kust Sinnettid ja teised sõbrad said kergemini teda külastada. 8. Mail saatis krahvinna kalli sõbra ja õpetaja teele ning Emily ja H.P.B. astusid oma reisivarustusega rongile. Kaasas oli ka kallihinnaline kast, mis sisaldas “Saladoktriini” käsikirja.

H.P.B. ja Emily Kinslingbury otsustasid õhtu ja öö puhata Colognes ning jätkata siis reisi Osteni poole, kuid linnas kohtusid nad härra Gebhardit, kes kutsus neid Elberfeldi ja nii tekkis plaanis muutus. Emily Kislingbury läks tagasi Londonisse ja H.P.B. jäi Gebhardite juurde. Nood olid eriti südamlikus ja kutsusid enda poole ka H.P.B. õe Vera Zhelihovsky tütre. Bawaji, kes oli elanud Gebhardite juures, läks H.P.B. külaskäigu ajaks ära.

Õnnetuseks venitas H.P.B. jala kederluu ja pidi Gebhardite juures veetma tervelt kaks kuud, 8. Juulil suutis ta aga juba reisida ja nii läks ta koos õe ja õetütrega Ostenisse. Ostenis veetsid nad öö hotellis ja Vera tarmuka otsingu tulemusena leiti sobiv korter ühelt kõrvaltänavalt. H.P.B. sai oma kasutusse kolm tuba, millele lisaks sisaldas korter veel kaht võõrastetubadeks sobivat ruumi. Vera oma tütrega lahkusid juuli keskel, Helenat käis aga tervitamas palju külalisi.

H.P.B. kirjutas pikki kirju krahvinna Wachtmeisterile, soovitades kiirustada tema tagasitulekut. Krahvinna saabuski ühel augustipäeval, asudes elama H-P-B. juurde. “Olime Meistrite ja tšeeladega pidevalt kontaktis ja saime elada täiesti omas maailmas,” kirjeldab Constance seda aega.

Ühel päeval palus H.P.B. Constance’i minna Londonisse mingit tähtsat asja korda ajama. Krahvinna nõustus, kuigi ei tahtnud Helenat üksi jätta. Ühes kirjas Constance’ile räägib H.P.B., et Belgia politsei oli hakanud teda taga kiusama. “Mind kahtlustatakse isegi rongiröövis Ostendi ja Brüsseli vahel,” kirjutab Helena.

Helena saatis Londonisse esimese osa “Saladoktriini” käsikirjast. Ta palus krahvinnat saata see Indiasse kolonel Olcottile ja T. Subba-Row’le hindamiseks, “kuid ära kindlusta seda vähema kui 150 või 200 naelaga, sest kui see kaob, siis – good bye,” kirjutas ta. Ühes teises kirjas kirjutab Helena: “Olen külm kui jäätükk ja vaid neli karpi digitaalist päevas suudab rahustada mu südant. Kui saaksin vaid “Saladoktriini” valmis! Möödunud öölgi magamaminemise asemel pidin kirjutama kella üheni öösel.”

Helena isiklikele asjadele lisaks tegi krahvinna Londonis ka teosoofilist tööd, aidates liikmeid nende probleemides, vastates küsimustele ja suurendades usaldust H.P.B. ja Meistrite vastu.

Meister Morya andis H.P.B.-le juhiseid. Lühikese järele jäänud aja jooksul oli “Saladoktriin” vaja valmis kirjutada ja Londonis välja koolitada väike grupp usaldusväärseid õpilasi. Kas asub Helena Londonisse või tegutseb edasi Ostenis, ei olnud veel kindel. Ühelt poolt tahtis Helena minna Londonisse, elasid ju paljud sõbrad seal, teiselt poolt ei tahtnud ta ümber asuda maale, kus tal oli nii palju vaenlasi, kus Solovjov levitas valesid ja kus oli Psüühiliste Uuringute Seltsi kodumaa. Ta kahtles teosoofilise taime ellujäämise võimalustes Londonis, aga muidugi teadis kõige paremini Meister.

Ühel talveõhtul 1886. aasta lõpus kogunes Londonis väike grupp teosoofia uurijaid. Nad ei osanud leida rahuldavat selgitust nii mõnelegi küsimusele, mida oli sageli varemgi juhtunud. Kuigi krahvinna Wachtmeister Londonis olles oli toiminud nende abilisena, tundus midagi puuduvat. Nad olid kirjutanud ka H.P.B.- le Ostendisse ja Helena oli sõbralikult vastanud.

25-aastane Bertram Keightley silitas oma pruune vuntse. Ta heitis pilgu onule, doktor Archibald Keightleyle, keda peeti grupi juhiks, kuigi temagi vanus oli alla 50.

“See, mida me vajame,” ütles Bertram, “on istuda tõelise õpetaja jalge ees – õpetaja, kes oleks autoriteet.”

“Kes võik juhatada meid Meistri juurde,” lisas Mabel Collins, kirjanik Mortimer Collinsi tütar. Mabel oli ka ise selgeltnägijast kirjanik. “Oleks küll imetore, kui saaksime H.P.B. siia.”

“Tegin ettepaneku kutsuda H.P.B. elama siia Londonisse,” ütles Bertram, “Sinnettile see ei meeldi. Kardab ilmselt, et H.P.B. tekitab segadust loozi liikmete vahel.”

“Ptüüi, mida see tähendab?” hüüatas Mabel.

Archibald Keightley ei olnud mures oma positsiooni pärast rühma juhina. Ta tundis oma piire ja mõistis, et kui teosoofiat kavatseti Londonis elavdada, oli ainsaks võimaluseks seda tegema saada H.P.B.

“Mis siis ikka,” vastas ta Mabellile, “me peame teda üksnes kutsuma.”

“Kuid Londoni kliima?” küsis doktor Asthton Ellis

“Kliima ei ole siin palju kehvem kui Ostendis,” ütles Archibalt otsustavalt.

Niisiis otsustatigi, et Vana Proua kutsutakse Londonisse ja et grupp hoolitseb tema eest hästi. Bertram ja Achibald käisid mitmeid kordi Ostendis. Algul Helena kahtles, kuid lõpuks nõustus, kuigi kolimispäeva ta veel kindlaks ei määranud.

Mõni aeg pärast seda, kui Archibald viimati oli Ostendis käinud, palus ta doktorit kiiresti Ostendisse tulla, sest H.P.B. oli tõsiselt haigestunud ja belgia arst ei osanud tema heaks midagi teha. Kuna doktor Ellis teadis, et H.P.B. haigus tuleb neerudest, käis ta enne Londoni spetsialistide juures, saamaks kõikvõimalikke teadmisi ja tuli siis Ostendisse.

Krahvinna ja proua Bertrand, kes samuti olid Ostendisse saabunud, et aidata haige hooldamises, tundsid kergendust, kui doktor Ellis kohale jõudis, kuulnud aga belglase ja inglise arsti vestlusest, kadus nende lootus.

“Ma pole kunagi näinud patsienti, kelle neerud on sellises seisundis ja kes elaks nii kaua,” konstateeris belglane.

“Oleks äärmiselt harukordne, et keegi võib elada sellises seisundis,” tunnistas doktor Ashton Ellis.

“Ja ei mingid ravimid ega massaaz ei saa enam aidata,” lisas belgia arst.

“Ta ei ole teinud testamenti, arvan, et ta peaks seda tegema,” andis proua Gebhard nõu.

H.P.B. oli teadvuseta, kuid lühikese teadvusel oleku hetkel kirjutas ta alla testamendile, milles kogu tema vara määrati krahvinna Wechtmeisterile. Krahvinna pidi toimetama “Saladoktriini” käsikirja kolonel Olcottile.

“Loodetavasti laseb Meister mind lõpuks vabaks,” sosistas H.P.B. krahvinnale, “oleksin rõõmus kui võiksin surra.”

Kui krahvinna istus öösel H.P.B. voodi kõrval, tudis ta selgelt surma lähenemist. Mis mõte on H.P.B. surmal kui tema elutöö on veel pooleli? “Saladoktriingi” polnud tal veel valmis kirjutatud. Aga ehk Helena paraneb veel, oli ta olnud tõeliselt haige ka varem ja alati paranenud. Oli ju tema elu täis kummalisi sündmusi. Näiteks 1878. aasta kevadel hakati valmistuma tema matusteks, kuna arvati teda juba surnud olevat (ta oli mitu päeva teadvusetu olnud). Siis sai kolonel Olcott Indiast Helena gurult telegrammi. Telegramm kõlas järgmiselt: “Ärge kartke, H.P.B. ei ole surnud, ta on haige ja paraneb. Tema keha vajab veidi puhkust ja ta saab terveks.” Viienda päeva hommikul ärkas Helena ja oligi täiesti terve.

Neist asjust mõeldes jäi krahvinna tukkuma. Kui ta jälle silmad avas, tungisid päikesekiired tuppa. Olles kindel sõbra surmas sel ajal, kui ta oli ettevaatamatult uinunud, tõusis Constance ja vaatas voosile. Oma suureks hämmastuseks nägi ta kirgast silmapaari ja kuulis H.P.B.-d teda kustuvat.

“Mis on juhtunud, Helena? Näed täna hoopis teissugusena kui eile?” hüüatas krahvinna.

“Ma olengi,” vastas Helena, “Meister oli minu juures. Ta lubas mul valida. Kas surra või olla vaba ja elada ning lõpetada “Saladoktriin”. Ta hoiatas mind suurte kannatuste ja katsumuste eest, aga ma valisin elu.”

“Kõigele vaatamata sa tegid nii, H.P.B., see on väga imetlusväärne. Olen nii rõõmus.”

“Jaa, kui ma mõtlesidn mind ootavate tõsiste õpilaste peale, kes lootsid minust kanalit Meistri vahel, kui mõtlesin tormidest kahjustatud vaesele Ühingule ja “Saladoktriinile”, mis peaks kujunema selle pidepunktiks…”

Constanse paitas pakse, lokkis juukseid ja suudles H.P.B.-d laubale. Vana Proua silmad täitusid pisaratega ja ta ütles: “Too mulle kohvi ja midagi süüa ja anna ka suitsu.”

H.P.B. sõitis Inglismaale 1. mail 1998. Paljud tema uutest õpilastest ootasid teda Doveris. Tema uueks koduks sai “Maycot”-nimeline väike maja, mille omanikuks oli Mabel Collins. Archibald ja Bertram veetsid kogu oma vaba aja “Saladoktriini” toimetades, peatükkideks jagades ja seda puhtalt ümber kirjutades.

Ühel päeval ütles H.P.B.: “Sellise tempoga kulub terve aasta “Saladoktriini” valmis saamiseks. Teie õpite kogu aeg, aga rahvas?”

“Kas sellel on suuremat tähtsust?” küsis keegi.

“On küll, see on ala, kuhu liikumine peab laienema, seda tahavad Meistrid,” vastas Helena. “Me peame olema kanaliks avalikule publikule. Ajakirja “The Theosophist” ei saa enam sellel eesmärgil kasutada. Mahatmad ja nende mainimine on Adyaris tabu ja madame Blavatsky kahtlustatav, vähemalt Cooper-Oaklyle, kes näib olevat vastutav toimetamise eest, kui Olcott nii palju reisib.”

“Miks ei võiks me alustada lehe välja andmist siin Londonis?” küsis keegi.

Kõik olid lehe asutamise mõttega nõus ja peagi hakkas ilmuma “Lucifer”.

Nüüd taibati, et korteri vahetamine on hädavajalik. Kaks tuba, mis olid H.P.B. kasutada, olid alati rahvast täis. Kõik asusid otsima ja peagi võiski H.P.B. kirjutada krahvinna Wachtmeisterile Rootsi: “Olen reserveerinud sinule kaks tuba, loodan, et need sulle meeldivad…”

Maja ülalpidamiskulud jagati Archibaldi ja Bartram Keightley, krahvinna ja H.P.B. vahel.

Krahvinna Wachtmeister jõudis Londonist 1887. a. septembri alguses. Ta jõudis õigel ajal, et aidata pakkimisel ja kolimisel. Krahvinna kirjeldab nende uude elupaika saabumist: “Seal olid mõlemad Keightleyd usina tööga teinud maja H.P.B.- le õdusaks. Võis ainult imetleda… temale suunatud innukust ja hella teenimist…, mida need noored mehed osutasid igapäevastes üksikasjadeski…

H.P.B. toad olid alumisel korrusel, väike magamistuba asetses suure töötoa kõrval, kus mööbel oli paigutatud selliselt, et tal olid raamatud ja paberid käeulatuses. Töötoast avanes uks söögituppa.”

Nad olid vaevalt kohale asetunud, kui algas usin kirjastamistöö. Keitlhleyd, kes magasid ülemise korruse magamistubades, tegutsesid sekretäride, abiliste ja toimetajatena, rügades õnnelikena “Saladoktriini” ja “Luciferiga”. Krahvinna oli Rootsist kaasa toonud kaks teenijat, keda H.P.B. nimetas “Rootsi neitsiteks”.

Lucifer, valgusetooja, tõi kaasa ka oma varjupoole. Henry Olcott, H.P.B. vana partner, ei kiitnud seda heaks, sest nägi, et see võistleb Adyari lehega. Sellest ei teinud H.P.B. aga välja, sest armastas oma vana sõpra väga. Nende Indias koos alustatud leht oli nüüd vaid “hulk rumalaid jutte, avaldatud ilma vähimagi mõistusesädeme ja poeesiata,” kirjutas H.P.B. Olcottile.

Londonis, vaenlaste leeri keskel olles ründas H.P.B. neid kõhklematult. Ta pööras segi kristlaste põhjamuda ja lõi igal poole tunded keema. Rohke savi ja muda seest tuli välja aegajalt väärtuslike kalliskive, millest näiteks olid tema uued kaaslased Holland Park, Landsdowne Road 17-s ja kes olid leitud viimati toimunud suure segaduse tulemusel. See oli igal juhul tema Dharma, mida nähtavasti Meistridki heaks kiitsid.

Cantebury peapiiskopile adresseeritud kiri pani vahutama Inglise kristlased. Selles Helena ründas kiriku keskaegseid dogmasid. Ristikirikud ei jutlustanud Jeesus Kristuse õpetust, mis käsib “armastada oma vaenlast… maailm on muutunud suureks võitlusväljaks, kus raisakotkastena laskuvad võitjad võitluses rebima kaotajate silmi ja südameid.” “Usk ei kaalu tänapäeva maailmas kärbsetiibagi, kui teisele kaalukausile asetada maised kasud ja isekad naudingud.” Moodne teosoofia õpetab ristiusus samuti nagu teistes usundites peituvat “salajast õpetust, ” kuulutab H.P.B. “See püüab teha vaid seda tööd, mida on Jeesus, samuti nagu Buddha ja teised “Jumala pojad”, kes olid tema eelkäijad, käskinud oma järgijail teha.”

Inimesi tuli lõppematu vooluna Helenaga kohtuma. Paljud kuulsad isikud kuulusid tema tutvusringkonda, nagu William Crookes, üks Inglise andekamaid teadlasi, G.J. Romanes, W.T. Stead, Lord Crawford, kes oli Lord Lyttoni õpilane, kena ja andekas vürstinna Helena Rakovitša, Edmund Russell jt. Ükskord ütles keegi: “Madame, te jutlustate enesevalitsemisest, aga teil endal esineb üsna sageli tundepurskeid.”

“See on minu hukatus ja teie kasu,” vastas Helena, “Kui minul ei oleks seda viga, oleks minust saanud juba adept. Võibolla ei oleks ma siis enam teiega.”

Võis väga hästi olla nii, et Helena purskeid kasutati tema lähedaste okultseks proovilepanekuks. Selliseid asju on tehtud teisteski okultsetes koolides (näiteks Gurdijeff).

1888. aasta alguses hakkasid jälle mustad äikesepilved kogunema. T. Subba-Row, kes oli lubanud Helenal aidata “Saladoktriini” avaldamises, ütles ära. Kolonel Olcott, kes oli väga vastumeelselt tunnistanud Luciferi, oli kuulnud, et Helena kavatseb rajada Londonisse esoteerilise osakonna. See oli juba liig – imperium in imperio, nagu ta seda nimetas. Kolonel pelgas, et Teosoofia Ühing jaguneb kaheks. Ta ei tahtnud, et Teosooofia Ühingusse tekiks veel mingi esoteeriline osakond. Kõik pidi kõigile avatud olema. See oli Olcotti arvamus, kuigi ta oli tõeliselt tunda saanud oma poliitika tulemusi. Kolonel oli uhke Ühingu üle, mille ta oli oma organisaatorlike võimetega rajanud. Ja mitte alusetult: ta oli ära teinud mõõtmatu töö. Rahvas aga ei olnud veel valmis teosoofiat omaks võtma. Avalikel loengutel mõistsid üksnes vähesed kõrgemat okultismi ja vaevalt oldi valmis astuma eneseeituse ja enesekasvatuse teele. Londonis leidus aga neid, kes olid valmis. Nende jaoks loodi Esoteeriline osakond. Kolonel ei kiitnud seda heaks. Ta läks Londonisse, et takistada osakonna sündimist. Kuid Meister määras teisiti. Laeval, keset ookeani, saabus Olcottile ilmutuslikult kiri, mille käekirjast Henri Olcott tundis ära Meister K.H. lähetise. Kirjas selgitati, et Esoteeriline Osakond on vajalik. See on tarvis luua. Okultsed asjad tuleb jätta Helena Blavatsky osaks, Henry Olcottile aga administratsioon (haldamine) ja organisatsioon.

1888. aasta sügisel ilmus “Saladoktriini esimene trükk. Neli aastat tagasi oli Helena alustanud selle kirjutamist, omamata isegi selgust, milliseks see teos kujuneb. Teda olid aidanud paljud inimesed, muuhulgas William Quan Judge, kes tollal sattus paljude nähtuste tunnistajaks. Kord küsiti Helenalt, kas kirjutab ta raamatu ka loodusvaimudest. Helena vastas, et ootab sellekohast juhist. Kuid tundes Judge huvi teema vastu (Judge oli iirlane) palus teda kirjutada kõigest, mida ta sellest teadis. Võis olla, et kirjutist võiks ära kasutada. Kudge kirjutas pika artikli elementaalidest ja andis selle ühel pärastlõunal H.P.B.-le. Äkki tundus temperatuur ruumis laskuvat alla nulli ja jäine tuul puhus H.P.B.-st. Judhe tõmbas veel riideid selga ja märkis, et tunduks nagu oleks uks Himaalajale avanenud. “Nii võibki olla,” vastanud Helena. Mõne päeva pärast rääkis ta Judgele, et mitte just palju ei ole tema artiklist kasutatav. Kui aga raamat trükist ilmus, märkas Judge, et selles ei olnud ridagi tema kirjutatud tekstist.

Doktor Hübbe-Schleiden kirjutab oma kogemustest Würtzburgis: “Nägin palju hästituntud K.H. sinise tindiga kirjutatud käekirja seletustes ja parandustes (seoses “Saladoktriiniga” ja muudes ajutiselt laual olevais raamatuis. Märkasin neid tavaliselt hommikuti enne, kui ta oli tööle asunud. Läksin magama sohvale tema töötoas pärast seda, kui ta oli õhtul töö lõpetanud ja sohva asetses vaid mõne jala kaugusel tema kirjutuslauast. Mäletan, et oma suureks hämmastuseks märkasin ühel hommikul tõustes palju paberilehti sinise tindiga kirjutatud täis, need olid H.P.B. enda käsikirja lehtede peal. Kuidas olid need sinna ilmunud, ma ei tea, aga ma ei näinud neid õhtul magama minnes ja keegi polnud saanud käia toas öösel, sest oleksin ärganud, kuna olin eriti ergu unega.”

1888. aasta sügisel oli “teosoofilised kaksikud! H.S. Olcott ja Helena Blavatsky jälle koos. Parandades tõmmiseid, istusid nad ühe laua ääres ja nad meenutasid New Yorgi päevi, mil “Isisi Unveiled’i” kirjutati. Kolonel oli saanud paljudelt kuulda, kuidas “Saladoktriin” oli sündinud ja võib tõdeda, et mõlemate teoste kirjutamisel on kasutatud samu okultseid meetodeid.

“Isis Unveiled” alustas uut etappi nagu juba tookord ütlesin,” mainis Olcott, süüdanud piibu, “”Saladoktriin” on aga veel ulatuslikum, see avab tee igavikku.”

Helena naeratas õnnelikult vana sõbra hinnangut kuuldes.

“Mis tõmmised need on?” küsis kolonel, osutades veel lauale jäänud lehtedele.

“Lucifer”, vastas H.P.B., oodates vihapurset.

“Ulata mulle, vaatan needki kohe üle.”

Helenat rõõmustas Olcotti koostöövalmidus ja heakskiit, mida too osutas nii Luciferi kui ka Esoteerilise Osakonna loomise suhtes.

1999. aasta oktoobris ilmusid “Saladoktriini” esimesed peatükid trükist. Raamat saadeti hindamiseks W. T. Steadile, kuulsale Londoni toimetajale, kes oli tundunud heatahtlikuna teosoofia suhtes. Stead, kes ise ei jõudnud hinnangut koostada, andis raamatu ühele suuresti austatud inimesele, Annie Besantile, kes oli juhtivaks isikuks vaba-mõtlejate liidus ja ei olnud seega religioosselt piiratud.

Teosest ja selle kirjutajast õhkuv jõud vallutas Annie Besanti peaaegu esimesest pilgust. Ta polnud veel lõpunigi jõudnud lugeda, kui ta juba tundis, et tõde, mida ta nii kaua oli otsinud, võis paljastuda vaid sellele, kes läheneb sellele julgelt, vabana kõigist eelarvamustest. “Saladoktriinis” esitatud tsitaadid vanadest õpetustest ning kogenud isikute teostest neist tehtud tabavate järeldustega võlus teda sel määral, et ta palus, et teda tutvustataks teose autoriga.

Ühel päeval tuli ta Ladsdowne Roadile kohtuma H.P.B.-ga “Armas proua Besant, olen juba kaua tahtnud teiega tutvuda,” lausus Blavatsky teda vastu võttes. Sellele külaskäigule järgnes palju teisi ja peagi kavatses Annie Besant Ühinguga liituda.

Kui Annie Besant oli otsustanud liituda Teosoofia Ühinguga, läks ta jälle H.P.B.-ga kohtuma, “Kas olete lugenud, mida Psüühiliste Uuringute Selts minust kirjutanud on?” küsis H.P.B. “Ei, ma ei ole seda lugenud,” vastanud proua Besant. “No siis minge koju ja lugege seda, Kui te veel selle järel oma soovi juurde jääte, siis tulge.”

Annie Besant luges Psüügiliste Uuringute Seltsi raporti läbi. Ta märkas, et süüdistused tuginesid põhiliselt Coulombide usaldusväärsusel. Kas pidi ta neid rohkem usaldama, kes oma tunnistuste kohaselt olid olnud tegevad kuritegudes, kui kartmatut ja julget H.P.B.-d? Ei, see oli arutu. Nii astus Annie Besant Teosoofia Ühingu liikmeks.

“Kui olin saanud liikme diplomi, läksin taas Lansdowne Roadile ja kohtusin H.P.B.-ga omaette,” kirjutab Annie Besant, “Läksin tema juurde, kummardusin tema poole ja suudlesin teda, ei öelnud aga midagi. “Te olete astunud Ühingusse?” küsis H.P.B. “Jah olen,” vastasin. Põlvitasin, võtsin ta käed ja vaadates talle sügavalt silma ütlesin: “palun võtke mind oma õpilaseks ja lubage mul teatada kogu maailmale, et olete mu õpetaja.” Tema tõsine, kindlameelne nägu võttis leebe ilme ja tema silmad tõmbusid hetkeks niiskeks… siis asetas ta kuninganna väärikusega käed mu pea peale ja ütles: “Te olete õilis naine. Õnnistagu teid Meister!””

Tulgem veel kord kolonel Olcotti külaskäigu juurde Londonis. Esoteerilise Osakonna loomine nõudis Ühingu presidendi heakskiitu. Teose “Vana päeviku lehekülgi” neljandas osas kirjutab Olcott: “Ta (h.P.B.) tahtis toimida minu esindajana ilma mingite piiranguteta, aga kuna minul polnud nii kõrget käsitlust tema kriitikavõimest praktilistes asjades, läksin kompromissile, mida tahtsin katsetada. Seda tehti järgmiselt:

“London, 25. detsember 1889.

Järgides Briti osakonna juhtkonna üksmeelset palvet ja ära hoidmaks minu ametlikke otsuseid nõudvate kohalike jooksvate küsimuste Peamajja saatmisest tulenevaid ebamugavusi ja viivitusi, määran H.P.Bavatsky esimeheks ning Annie Besanti, William Kingslandi ja Herbert Burrowsi juhtkonna liikmetena “Presidendi volitatuiks” Suurbritannias ja Iirimaal ning peale selle annan üle eelpoolmainituile Ühendatud Kuningriigi Volinikele minule Ühingu poolt asutamisreeglitega antud otsustus- ja täidesaatva võimu ning kuulutan nad minu isiklikeks esindajaiks ja ametlikeks volinikeks eelpoolmainitud piirkonnas nii kauaks kui see määrus tühistatakse. Siiski, tingimusel, et otsused ja määrused oleksid kõigi nimetatud Volinike poolt üksmeelselt heaks kiidetud ja alla kirjutatud.”

H.P.B. viimased eluaastad olid täis vastuolusid. Euroopa osakonna nooremad liikmed ei kiitnud heaks Olcotti juhtpositsiooni Ühingus. Nad nõudsid, et H.P.B. saaks juhtida Euroopa osakonda täiesti iseseisvalt. Nii algasid vastuolud Olcotti ja H.P.B. vahel uuesti. Kui nad olid kahekesi, olid nad parimad sõbrad, aga kohe, kui kolmandad isikud nende vahele pääsesid, puhkes peaaegu riid. Euroopa Osakond jäi siiski emaühingu alluvusse, võibolla seepärast, et kolonel Olcott teatas H.P.B.-le, et loobub presidendi kohast, kui Ühing kaheks jaguneb. Seda riski ei saanud H.P.B. võtta ja oli ju H.S. Olcott määratud Ühingu eksoteeriliseks juhiks Meistrite poolt.

Võib tõdeda, et Helenal oli õigus Ühingu liikmete usaldusväärsuse suhtes. Ainult mõned üksikud osutusid tõelisteks teosoofideks. Selle tagapõhja uurimisel on väga mõistetav, et meistrid tõmbusid eemale Ühingu avalikust tegevusest. H.P.B. surma järel ei olnud nad kontaktis Ühingu liikmetega teisiti kui vaid salajasel, vaimsel tasandil. Nad ei näidanud end enam füüsiliselt, ei saatnud kirju ega teinud enam imesid. Meistrid olid kontaktis paljude teiste inimestega, kes ei kuulunud üldse Teosoofia Ühingusse. Teosoofia Ühing on üks neist kanalitest, mille eesmärgiks oli õpetada igavest tarkust ja mille Meistrid olid loonud. Neid kanaleid oli avatud juba palju varem kui loodi Teosoofia Ühing ja neid avatakse kindlasti veel nüüdki.

Vahest mõjus laostavalt Psüühiliste Uuringute Seltsi raporti negatiivne suhtumine. Tõelised põhjused olid muidugi sügavamal. H.P.B. karma ei osutanud mingit kaastunnet. Seadus ei tunne halastust ja see ei anna eelisvõimalusi. H.P.B. eluperioodide astroloogilises uuringus võib märgata, et 18886. aastale sattus eriti ohtlik ja tugev planeedi seis: Uraani konjunktsioon sünnihoroskoobi kuuga, mille vastas Pluuto. Selle vast umbes paar aastat kestnud mõju järel tuli teine mõju, mis eksoteerilise astroloogia seisukohalt on samuti ohtlik. Nimelt Pluuto kvadraat sünnihoroskoobi Saturni, Marsi ja Merkuuri konjunktsiooniga. Uraan ja Pluuto on mõlemad väga aeglased planeedid (Maa suhtes) ja nende mõju kestab mitmeid aastaid. Pluuto kvadraat mõjub H.P.B.- le kuni surmani. Nii nagu Helena Blavatsky iseloomu järgi võib otsustada, oli ta siis veel tähelepanuväärselt aldis planeedimõjudele.

Suurem konflikt kui disharmoonia Olcottiga tekkis H.P.B. ja professor Elliot Couesi vahel. Coues oli üks neist iiskuist, kes oli H.P.B.-d Elberfeldis vaatamas käinud. H.P.B. oli algul ebakindel tema suhtes. Talle tundus, et Coues pidas teda tõepoolest suureks šarlataniks, imetles aga teda sellisena. Siiski otsustas ta anda Couesile võimaluse. Peaaegu kohe ilmnes siiski, et Coues taotles võimu. Ta tahtis saada ülemvõimu Ameerikas, kõrvaldades Judge. Seejärel neelaks ta kergesti ka Olcotti. Need plaanid avaldas ta H.P.B.-le, paludes tema abi.

Kui ta sai aru, et H.P.B. ei allugi talle ja et ta H.P.B.-st mingit kasu ei saa, kirjutas ta pika laimukirja, mis avaldati Couesi intervjuuna ajalehele “Sun”. Ajalehe lehekülgedel oli kahe asutaja pildid ja Coues kõneles, et tema kahtlused pettuse kohta enda sooritatud uurimuste kohaselt osutusid õigeiks. H.P.B. koos oma abilistega oli rajanud ühingu, peitmaks salakuulaja tegevust. Hiljem oli tegevust jätkatud raha tegemise nimel. Nii väitis Coues.

Judge tõstis H.P.B. volitusel Couesi vastu süüdistuse au haavamise ja valede levitamise pärast. Protsess lõppes alles aastate pärast. Coues kaotas ja ajaleht avaldas avaliku vabanduse. H.P.B. surm jõudis siiski päästa Couesi majandusliku korvamise eest, sest süüdistst ei jätkatud. Ajalehe avaldatud pikk artikkel, milles H.P.B. maine puhastati, oli seevastu Couesile mõrupalaks.

H.P.B. õpilased pidid elama täpsete juhiste ja määruste järgi. See, kes neist kinni ei pidanud, eemaldati armutult. Ühele algajale kirjutas ta: “Taevaste riik, mis on isiksuse surematu vaimu ülemvõim universumi sisemiste jõudude üle, tuleb võtta vägivallaga. Mul on kahju, aga olen sunnitud teile ütlema, et Tarkuse ja Jõu autasu võidetakse ohtude, kannatuste, kiusatuste ja maailma ahvatluste läbi.”

1891. aasta aprilli lõpul levis Londonis gripiepideemia. Ka H.P.B. haigestus, kuigi tema pärast ei oldud eriti mures. Palavik siiski tõusis ja arstid väitsid, et tal on kopsupõletik. Tal olid suured hingamisraskused. Ta ei saanud olla pikali, vaid pidi patjadele toetudes istuma. 9. mail 1891 katkestas H.P.B. oma kolme õpilase juuresolekul, kellest üks oli kuulus astroloog Sefarial, sideme füüsilise tasandiga.

Kaugel Odessas olid Helena tädid Nadezda Fadejev ja Katariina Witte mures oma õetütre pärast. Juba mitu kuud tagasi oli Helena Indiast Nadezdale 12 aastat tagasi saadetud ahhaatsõrmus hakanud tumenema ja nüüd oli see kivi täiesti must.

“Olen kindel, et ta paraneb,” püüdis Katariina õde rahustada. Selle välja öelda jõudnud, kuuldus hirmus kärgatus, justkui maja sein oleks kokku kukkunud. Ehmunud naised uurisid läbi kõik kohad, kusagil ei märgatud aga mingit jälge õnnetusest. Alles mõne aja pärast said nad teate Helena Blavatsky surmast.

H.P.B. mõju kogu maailma ja eriti India ajaloole on suur. India vabanemine oli tema unists olnud. Mahatma Gandhi, pühak ja India rahvuskangelane, räägib oma biograafias, kuidas teda Londonis oli H.P.B.-le ja Annie Besantile tutvustatud. Bhagavadgitast, mille H.P.B. lähemad õpilased talle andsid, sai tema elu juhis.

H.P.B. oli sooritanud tõeliselt suure teedrajava töö. Meistrite algatusel ja nende toetusel oli ta suutnud esitada salajasi tõdesid nii palju, et tõsistele otsijatele võisid okultsed müsteeriumid hakata paljastuma.

Lähteallikad:

Howard Murpet. When Daulight comes

H.S. Olcott. Old Diary Leaves

C.W. Leadbeater. How Theosophy Came to Me

H.P. Blavatsky. Secret doctrine (Saladoktriin)

Tarkuse Meistrite kirjad A. P. Sinnettile

Asko Nuotio. Helena Petrovna Blavatsky

Aluseks on Howard Murpehti raamat When Daylight Comes

Tõlkinud Virve Külaviir