browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Hüperborea

juuni 25, 2015

HÜPERBOREA: Venemaa lätted.

      Sergei Kanaševski      20.09.2010

      Tere, mu kallid! Ma olen Krayon Magneetilisest Teenistusest.

       Iga maa, iga territoorium Maal on omamoodi unikaalne, imeline. Täis armastust, tähelepanu. Pole tähtsusetuid riike ja territooriume planeedil. Ja kui te elate oma väikesel maal, mida pole võimalik leida kaardilt – teadke: ta on väga tähtis. Kui te elate oma maatükikesel, mis on eemal kommunikatsioonidest, suurtest linnadest – teadke, pole tähtsamat sellest teie väikesest kodumaast. Teist ei räägita TV, raadio-, ajaleheuudistes – teid nagu polekski? Teadke: Olete väga olulised! Sõbrad, ma ei liialda vähimatki! Kogu inimkond, kõik maad, rahvused, rahvad – on üks tervik. Kõrvalda pisemgi detail – kogu organism haigestub. Kas pole? Just nii. Kindlasti, nii…

         Täna räägin sellest territooriumist, mis haarab ca 1/6 maismaast. Üpriski mitte lihtsa ajaloo, keerulise saatusega maast. Venemaast. Inimtsivilisatsiooni organismis vastab ta südamele… See süda on veel haige, arütmiline. Tema vibratsioonid on veel kaugel täiusest… Siin aga – Venemaal – elab palju, väga palju inimesi, kellel on suured, väga suured tervendamise võimed…  Te teate, et kui terveneda, on vaja teada haiguse põhjust. Aga seepärast on vaja teada haiguse ajalugu… Ja lihtsalt ajalugu…

           Paljud kaasaja teadlased usuvad, nagu algaks Venemaa ajalugu momendist, mil võeti vastu Kristlus, loodi ühtne vene riik. Ah, mu Päikselised, kas võib mõista rahvaste ajalugu, valdusi, teadmata nende tõelisi ajaloolisi juuri?! Et heita valgust Venemaa saamisloole, on vaja minna tagasi mitte kaks, mitte kolm tuhat aastat. On vaja suunata pilk märksa sügavamale aegadesse. Teemegi rännaku KAHEKSA TUHANDE AASTAT TAHA. Just siis Euraasia kontinendi euroopa osa territooriumil – tema läänerannikult kuni idas Uurali mägedeni – moodustus inimeste uus impeerium. Selle impeeriumi alus koosnes… Põhja Aafrika rahvast. Olete üllatunud? Ei tasu üllatuda! Aafrika põhjaosas asus kõige arvukam , tugevam, arenenum atlantide koloonia. Jäänud ellu peale kataklüsme, mis leidsid aset 11 tuhat aastat tagasi, kogus koloonia jõudu. Siin, Aafrika põhjaosas, selleks ajaks, millest jutt, moodustus kaks riiki – Levia (Liivia) ja Aigaptus (Egiptus). Leevia asus Põhja Aafrika lääneosas, Aigaptus – idaosas. Nimelt Aigaptusest tulid need, kes võitsid paljusajandilise euroopa türannia. Ja panid aluse uuele võimsale riigile, mille nimetus säilis ja jõudis tänasesse päeva. Tema nimi on HÜPERBOREA.

              Tõeline teadmine Hüperboreast pole veel seni inimestele avatud. Sest kõik sündmused leidsid aset sellisel inimajaloo perioodil, mil neli ruum-ajalist kontiinumi olid ühendunud üheks. Suur inimajaloo lõik, mis algas 11 tuhat aastat tagasi ja kestis kuus tuhat aastat, kujutab endast teaduse jaoks valget laiku, kaasaegsete inimeste absoluutse enamiku jaoks… Või siis musta võluauku, mille portaal pole veel avanenud (Krayoni naeratus). Valguse Kaastöölised! Isegi paljudele teist saab raskesti olema uskuda  sellisesse ruum-ajalise muutuse võimalikkusesse, kus eri maailmad sulavad üheks. Nende jaoks puudub isegi see, kes praegu nendega vestleb.

                Aga Krayon – see pole väljamõeldis. Sajad tuhanded inimesed kogu maailmas, rohkem kui miljonid Valguse Kaastöölised on kindlalt veendunud minu olemasolus. Nad TUNNEVAD mind, minu energiat. Aga, järelikult, peavad mõistma: tõeline informatsioon – see pole väljamõeldis. Ruum-ajaliste kontiinumite nihkumine leidis tõepoolest aset, olendid teistest maailmadest tõemeeli elasid siin… Ja teie, inimesed, koos nendega lõite planetaarse ajaloo… Jah, see on nii… Aga pea rohkem kui viis tuhat aastat tagasi sai inimtsivilisatsiooni ajalugu katkestatud. Sai katkestatud ühtne ahel, said koristatud mitte ainult tähtsad lülid. Koristati praktiliselt kõik olnu. Katkes side Allikaga. Te juba teate – see polnud karistus. See pole pattulangemine, pole põgenemine mütoloogilisest paradiisist… Selline on Suure Eksperimendi finaal planeet Maal, mida me koos planeerisime teiega. Planeerisime ja lõime selleks, neljamõõtmeliseks reaalsuseks. Milleks lõime kõik need raskused – te juba teate. Ainul sellisel moel oli võimalus laskuda materiaalses maailmas „päris põhja“. Ja ainult siit, sellest,  „kõige materiaalsemast“, kohast me saame õiguse startida tagasi. Aga nüüd juba koos kõigi rikkustega, koos kõigi teadmiste ja kogunenud kogemustega. Koos „ võlu artefaktidega“, mis on tingimata vajalikud meie Kõiksuse edaspidiseks Loomeks, uute maailmade loomiseks.

               No nii, sõbrad, läheme taas ajaloo juurde tagasi. Nii siis, impeerium, millest hakkan vestma, laius ÜLE KOGU EURAASIA EUROOPA OSA . Läänealadest kuni Uurali mäeahelikuni. Sealjuures suurem jagu elanikkonnast elas idaosas – praeguse Venemaa territooriumil. Impeeriumi pealinnaga, suurepärase Borea linnaga, asus ta tänase Tatarstani territooriumil. Hüperborealaste elatustase oli algselt väga kõrge. Atlantide järeltulijad  säilitasid mõningaid kõrgeltarenenud tehnoloogiaid, mille olid loonud nende kuulsad esivanemad. Hüperborealased ei jäänud maha milleski praegusaja inimesest tehnoloogilises varustatuses. Pigem edestasid neid paljus. Linnade hooned, rajatised ehitati kõrgekvaliteedilisest kunstlikust materjalist. Toimis elektrisüsteem. Hüperborea energiasüsteemi vägi põhines peamiselt hüdroressursside kasutamisel. Aga, peale selle, kasutati aktiivselt päikeseenergiat. Fossiilenergia hüperborealastel kasutamist ei leidnud. Pean silmas naftat, süsi, gaasi. „Tarku masinaid“ konstrueerisid nad mehaaniliste, kristalliliste ja energeetiliste maatriksite järgi, mis jäid päranduseks esivanematelt – atlantidelt ja teistelt rassidelt. Nende vimanad (lennuaparaadid) oma tehniliste võimaluste poolest ületasid tänaseid helikoptereid ja lennukeid. Mootorite saladused rajanesid kristallide koostoimel, energiaväljade tööl, mida teie teadus pole veel avastanud. Hüperborealastel polnud televisiooni. Aga raadiolaineid kasutasid nad väga aktiivselt. Kogu impeeriumi territooriumil seisid retranslatsiooni mastid, mis olid mõeldud maapealseks ja õhusideks. Individuaalsed raadioaparaadid elamutes olid olemas kõigile impeeriumi kodanikele.

               Kindlasti, kerkib õigustatud küsimus: „Kuhu kõik kadus?“ „ Kuidas küll arheoloogid senini pole leidnud hüperborea tsivilisatsiooni jälgi?“ Need Valguse Kaastöölised, kes tähelepanelikult jälgivad käesolevat informatsiooniosa, juba teavad, kuidas pole saanud säilida mingidki artefaktid Hüperboreast. See tsivilisatsioon tekkis segunemise protsessis, nelja erineva ruum-ajalise kontiinumi kokkusulamisel. Kuue tuhande aasta möödudes järgnenud kontiinumite lahutamine, nende viimine endistele laine sagedustele tõi täieliku dematerialiseerumiseni kõik kunstlikult loodud objektid – nn „prototsivilisatsiooni“ viljad. Kuigi, sõbrad, avan teile saladuse… Mu viimane väide pole päris tõene… (KRAYON NAERATAB). Mõned ERILISED artefaktid siiski säilisid. Ja neist saate kindlasti edaspidi veel teada…

               Euraasia mandri euroopa osa kujutas endast, sisuliselt  seda, mida võiks nimetada Hüperborea METRPOLIKS. Sest oli ka teisi koostisosi. Aga teate, teie praegused teadlased on juba väga lähedale jõudnud euro-aafrika-aasia prototsivilisatsiooni avastamisele. Ja sellega on hakkama saanud mitte arheoloogid, aga lingvistid, keeleteadlased. Olulised inimesed – tõlkijad! (KRAYON NAERATAB). Ja üleüldse – inimesed, kes tunnevad mitmeid keeli. Koos keeletundmisega nad sünteseerivad oma mõistuses erinevate rahvaste tarkusi ja kogemusi. Niimoodi kaovad piirid… Ja sel moel saadakse teada tõdesid, mis on nähtamatud tavateadlastele. Üks teie vene uurija nimetas pea-aegu õigesti need seitse maad, mis kuulusid Hüperborea koosseisu kui tema koostisosad (Krayon räägib teadur-lingvist N.N. Vaškevitšist, raamatu „AJU SÜSTEEMSED KEELED“ – S.K märkus). Impeeriumi euroopa osa nimetati Boreaks – pealinna nimekaim. Ja see on number üks. Egiptuse maagiline number on „KAKS“, siit ka mittejuhuslik – „Kaks valdust“ (Hüperborea ajal Levja ja Aigaptus ühinesid kokku, hiljem ühinesid egiptuse Ülemine ja Alumine valdus). Ja see on number kaks. Püha number „kolm“  on sel moel pühitsetud Indias, mis selle maa vanadel joonistustel, isegi elevantidel on kolm pead… Ja see on number kolm. Kui korralikult otsida, võib „nelja“ leida seal, kus austatakse rohelist värvi – värvigamma neljas värv. See on – araabia maailm, Lähis-Ida aasia osa (v.a. Sumerite territoorium). Nimetame seda maad Araabiaks. Ja see on number neli.  „Viie“ otsinguile võib siirduda Hiinasse ja Mongooliasse. See on number viis. Aga „suhiseva kuue“ leiame kahe kuulsa jõe vahelt – Tigrise ja Eufrati, Sumeris (Babüloonias). Ja see on kuus… Oli ka seitsmes regioon… See on Sibeeria – tänane Siberi (võrdle, näiteks, nimetust „Siberi/Sibeeria“  saksakeelse „SEITSE“ hääldusega: SIEBEN – S.K. märkus), mis ühines Hüperboreaga viimasena. Igal nimetatud territooriumil elas oma rahvas, mis ei omanud teistega midagi ühist. Hüperborea impeerium esmakordselt viimase saja tuhande aastase inimkonna ajaloo jooksul ühendas üheks riigiks arvukalt eri rahvaid, kel olid erinevad kultuurid, tegutsemisviisid, kombed ja tavad, kasv, naha värv, silma lõige… Euroopa territooriumil, s.o. Boreas, elas kaheksa tuhat aastat tagasi elas 850 miljonit inimest!!! Kahes Riigis (Egiptuses ja Levis) – 319 miljonit, India ja pakistani territooriumil – 881 miljonit, Araabia territooriumil – 82 miljonit, Hiina ja Mongoolia territooriumil – 557 miljonit, Sumeris – 81 miljonit. Sibeerrias – 17 miljonit. Kuni selle momendini pole kunagi varem meie poolt vaadeldud ajaloolõigus (viimased 100 tuhat aastat) polnud planeet asustatud sedavõrd tihedalt.

                Atlantide Põhja-Aafrika järglased, võitnud euroopa türannia, lõid tugeva riigi. Seejärel pöördusid tagasi Aafrika põhja ossa võitjate ja võimsate vallutajatena. Mitte pikaajalise sõjategevuse järel said allutatud Aigaptus ja Levia, sest osa elanikkonnast võttis vastu endiste kaasmaalaste võimu. Pärast mida hüperborealased liikusid Itta, enesekindlalt võites killustunud ja kehvasti relvastatud kollanahaliste vägesid, lühikasvulisi inimesi, kes ei elanud kaasaegse Hiina ja Mongoolia territooriumil. Kõige pikem ja verisem sõda süttis hüperborealaste ja  inimeste vahel, kes elasid kaasaegse India ja Pakistani territooriumil. Siin baseerus üks kõige vanem Lemuuria koloonia, mis eraldus põhitsivilisatsioonist seitse tuhat aastat enne sündmusi, millest jutt käib. Siin elasid inimesed, kes olid harjunud hindama oma sõltumatust ja ka oskust seda kaitsta. See rahvas säilitas hoolikalt vanaaegseid relvi, mis esivanemad leiutasid ja tegid. Kolmeaastase sõja tagajärjel kaotas iga sõdiv pool kolmandiku oma armeest. Selle sõja „kaja“ võib leida vanaindia eeposest. Võidu saavutasid hüperborealased, sest neil oli suurem sõjapidamiskogemus ja ka selle territooriumi toetus, mille nad juba varem vallutanud olid. Varsti, pärast sõja lõppu, Babüloonia ja araabia ühinesid impeeriumiks, avaldamata vastupanu.

                Valguse Kaastöölised! Teie maalastest ajaloolased kujutlevad väga sageli ajalugu sõdade vaheldumisena. Aga ajaloolised isiksused esinevad, peamiselt, vallutajate või valitsejate rollis. Ah, mu armsad, andestage, et ka meie koos mu paarilisega mõneks ajaks muutusime sellisteks, rääkides sõdadest. Tegime seda, et teile jutustada, kuidas tekkis impeerium. Aga muidugi, on ka teine huvitav informatsioon Hüperboreast…  Näiteks, 5899 aastal e.m.a. Boreas. Impeeriumi pealinnas, sündis inimene, nimega – No El.  Ta lõi Vaimse Õpetuse, mis sai elujuhiseks paljudele inimestele. Õpetuse aluseks on – Armastus kõige oleva vastu. No El  rääkis Hinge igavikulisusest, sellest, et inimese kehas on surematu ja suur Vaim. Iga inimene on Maailma Looja sarnane. Kes seda mõistab, see jälgib Kõiksuse eetilisi seadusi. Liigub Looja teel. See annab õiguse olla õnnelik kõikides ilmades. Isegi sellises, nagu see… Hüperborea valitsejad, kuuldes tema õpetustest, naerdes keerutasid sõrmega meelekohas. Lihtsad inimesed kuulasid ja nutsid. Paljud võtsid No Eli südamesse. Eriti armastasid Õpetajat Sibeeria (Siberi) asukad. Oma maise tee lõpupoole No El sõitis sinna alaliselt elama. Asutas end Sibeeria pealinna – Ealokse. (Ealoks asus kaasaegse Venemaa geograafilises keskmes. Praeguse Novosimbirski territooriumil – S.K. märkus) Selle sibeeria linna keskväljakul tõusis Õpetaja otse tuhandete pealtnägijate silme all üles.  Jättes maha selles maailmas ainult riided, kandes teispoolsusse oma Vaimu, teadvuse ja isegi füüsilise keha. Peale Õpetaja No El-i Ülestõusmise kuulutasid inimesed ta Jumalaks. Kuigi ta hoiatas, et seda teha pole vaja. Riietus, mis jäi pärast No El`i, samuti sau ja silinder, tõendina tema vaimsest  aujärjest, pandi spetsiaalsesse kirstu. Viimane asetati vastvalminud Jumal Ho El`i Pühamusse. Saja aasta pärast see pühamu rüvetati, mis põhjustas uue sõja… Sõbrad! See lugu tuletab meelde üht teist, teile väga hästi tuntud. Kas pole? Selgub, et varemgi sõditi Jumala haudade pärast… Kindel tsükkel kordub – tõsi, moodustades uusi väärtusi järgneval inimtsivilisatsiooni arenguspiraalil.

                  Jah… Sõjast sai alguse Hüperborea. Sõjast algas ka tema lagunemine. Just Sibeeriast (Siberi) tulid hävitavad sõjad, millesse lämbus hüperborea riik. Kuigi Sibeeria maal elas algselt kõige rahumeelsem elanikkond kogu mandril. Sibeerialaste ajalugu on unikaalne ja oluline selles teemas. Seepärast peatume sellel mõneti põhjalikumalt… 6068 aastal e.m.a., ligikaudu just siis, kui atlantide järglased tulid Aafrikast Euroopasse, teiselpool Uurali mägesid ilmusid välja inimesed erikujuliste peadega – nagu kanamuna. Aja kulgedes pea tagaosa muutus aina suuremaks, pikenes. Need inimesed erinesid tavalistest inimolenditest, kes sel ajal Maal elasid, väga oluliselt. Peakuju – polnud mitte peamine erinevus. Loodus tegi kõik sibeerialased kahe sooliseks. Selle rassi esindajad võisid olla nii isa kui ka ema rollis. Elanikkond kasvas kiiresti. Kolmsada aastat pärast väljailmumist see ebaharilik rass moodustas riigi. Kuum ja niiske kliima, mis eristus tol ajal praegusaja Siberi aladel, soodustas põllumajanduse arengut. Sibeerialased ehitasid veerikastele jõgedele tammid, elektrienergia saamiseks. Ilmusid mehhanismid, töötati välja uued tehnoloogiad, mis võimaldasid kiiresti luua ehitisi, rajatisi. Kui hüperborealaste esimesed sõjalised ekspeditsioonid saabusid Sibeeriasse, nende üllatusel polnud piire. Selgus, et päris naabruses oli tekkinud väga kiiresti teine riik. Sisuliselt – teine tsivilisatsioon. Aga neil polnud seni sellest vähimatki aimu! Idaterritooriume mägede tippude taga peeti ammustest aegadest omaks, nii nagu esivanemad olid ikka öelnud, et seal pole mingeid arukaid elanikke. Üllatav oli ka nende asukate välimus, eriline nende organismi ehitus. Erilist hämmeldust tekitas asjaolu, et hüperborealastel pole… armeed. Ja üldse – ei mingeid relvi. Hüperborea luurajad saabusid tagasi ja kandsid nähtust juhtkonnale ette. Hüperborea sõjakalt häälestatud juhtkond võttis sedapuhku vastu targa ja rahumeelse otsuse. Sibeeriasse saadeti saatkonna delegatsioon. Pärast pikki läbirääkimisi, mis ei möödunud ilma ähvardusteta Hüperborea poolt, Sibeeria ütles lahti sõltumatusest ja läks Hüperborea koosseisu provintsina. Sebeerialased kohustusid maksma igaaastast andamit, saates seda impeeriumi pealinna – Boreasse. Nii said kaks täiesti erinevat tsivilisatsiooni eksisteerima ühise impeeriumi raamides, üksteist täiendades. Hüperborealased võtsid palju üle sibeerialastelt. Sõjakaid inimesi tegi relvituks võõramaalaste sõbralik häälestatus, nende naiivsus, avatus, valmidus koostööks. Sibeerialased saatsid tihtipeale metropoli spetsiaalseid ehitusbrigaade, kes püstitasid Hüperborea pealinnas imelisi rajatisi. Otse Borea elanike silme all kerkisid üllatavad arhitektuuri imed. Nad ei lakanud imetlemast võõramaalaste meistritööd  – neist olid saanud ustavad liitlased. Hüperborealased omakorda tõid neile kingituseks lennuaparaate – vimanaid. Kuni selleni ei teadnud sibeerialased lennunduse teadusest midagi. Tõsi, hüperborealased kinkisid vimanaid relvastuseta. Nagu varemgi, sibeerialaste riik jätkas elu, omamata ainsamat sõjaväeosa. Sibeerialaste asustatud punktides polnud isegi korrakaitse formeeringuid. Absoluutne rahu ja armastus valitses nende imeliste inimeste südameis, kes seal elasid…

                Sibeeria ühendamine Hüperborea territoriaalse formatsiooniga oli praktiliselt valmis. Selline inimeste kooseksisteerimise impeerium kestis peaaegu tuhat aastat. Pärast seda, kui ta lagunes – muidugi, järjekordse sõja tulemusena – hüperborea järglased säilitasid kaua mälestust oma vanast kodumaast. Sisuliselt, selle riigi eksistents määras ära planetaarse ajaloo protsessi – kuni selle momendini, kui viis tuhat aastat tagasi inimtsivilisatsiooni käik katkes. Aga, enne, kui see toimuda sai, eri rasside, rahvaste, miljonite ja miljonite inimeste saatus põimus väga keerulisse paljumõõtmelisse karmasõlme, mis teile, kehastunud inimestele, on raskesti kujuteldav… Joonistagem siin see „sõlme“ skeem – nii on inimolenditele lihtsam ette kujutada probleemi; näeme mitte üksnes karmasõlme, aga ka paljumõõtmelise, paljukihilise suurearvulise põhjus-tagajärje STRUKTUURI, mis ootab selgitamist, tähistamist ja isegi… et märkida nende TERVENDAMISE tee.

                 Kiht number üks. Rassi karma. Põhja-Aafrika atlantise järeltulijad tõid endaga kaasa Euroopa territooriumile hüpertrofeerunud meesalge haige vaim-geneetilise ahela. Atlandid, kes eraldusid Lemuuria tsivilisatsioonist pea 19 tuhat aastat tagasi, olid kaotanud mees- ja naisalge harmoonia. Meesalge hüpertrofeerus, ilmutades agressiivsust, kalduvust vägivallale, loogika ülemvõimu vaimse ja emotsionaalse üle.

                 Kiht number kaks. Rassidevaheline karma. Hüperborea ei ühendanud ainult eri rahvaid, aga ka eri rasse. Toimus geneetiline kokkusulamine füüsilisel tasandil. Aga see, oma korda, tegi keeruliseks põhjus-tagajärje geneetiliste ja metafüüsiliste tasandite sidemete ahelad. Teisiti öeldes, hüperborealaste järglased kandsid juba vastutust erinevate rasside ühiste tegude eest.

                  Kiht number kolm. Riigi-territoriaalkarma. Esmakordselt ilmus rahvusvaheline ja rassidevaheline riik, mis ühendas inimesi Euroopa, Aasia ja Aafrika territooriumil. Sealjuures ta moodustus ühtede inimeste FÜÜSILISE võidu tulemusena teiste üle. Rahvaste vahelised suhted rajanesid vägivallal, ühtede allutamisel teiste poolt.

                  Kiht number neli. Riigi ja inimese vaheline karma. Hüperborea esitas uusi võimalusi inimisiksuse arenguks. Algusetapil arenes väga aktiivselt kunst, kirjandus, maalikunst, muusika. Aga pärastpoole hakkas see kõik langusesse minema, nii nagu ilmnes tendents loomingu degradeeringus ja allasurumises,  individuaalset alget inimeses. Hüperboreast sai ajapikku ikka enam militaarne riik. Riiklikud huvid seati kõrgemale isiklikest huvidest. Nii kujunes see, mida saab nimetada „riiklik-isiklikuks karmaks“.

                   Ja lõpuks, kiht number viis. Kõige keerulisem kiht – ühiskondlike ja isikutevaheliste määratu hulga inimeste suhete, kes elasid selles riigis tuhat aastat. Aja tempo, võrreldes Lemuuria ja Atlantisega, oli tunduvalt kiirendatud. Teatud kindlal ajalõigul toimus märksa rohkem tähendusrikkaid sündmusi kõikvõimalikus korras ja mastaabis, mis tõi “karmakoormuse“ globaalse koondumise nii üksikinimese, kui ka tervete rahvuste tasemel.

                    Valguse Kaastöölised! Praegu on vaja vastata küllalt raskele küsimusele. Kas eksisteerib niisugune nähtus, mida saaks tähistada kui „territoriaalne karma“? Teiste sõnadega: kas praegusaja Vene territoorium kannab Hüperborea territoriaalset karmakoormat? Kui vastan: „JAH“, kas te siis üllatute? Või võtate seda kui paratamatust? Muidugi, maa, riigi karma – see pole mitte ainult territooriumi ja inimeste, kes seal elavad, karma. See nähtus on palju keerulisema loomuga. Praegu on siiski meie teema aines enam konkretiseeritud. Seepärast ütlen ühetähenduslikult: VENEMAA ON PEAMINE HÜPERBOREA KARMA PÄRIJA. Selle mõistmisest johtuvad põhilised keerulise saatuse põhjused.

                      Antud etapil Venemaa kordab paljus oma ajaloolist eelkäijat – Boread (Hüperborea Metropolitääni). Ületades killustatust, on ühendumas üheks tervikuks. Sarnaselt kasvava organismina imab oma kehasse kõike oma ümbrusest. Rassidevaheline ja rahvustevaheline karma tõukab teda rahvaste ühendamisele, koostööle minevikus kuhjunud probleemide ja ülesannete lahendamisele (enamjaolt – ajavahemikus 8 tuhat kuni 5 tuhat aastat tagasi). Aga veel pole oskust, energiat, potentsiaali teha seda harmoonias. Ja üha uuesti korduvad sõjateekonnad, vägivaldsed ühendused. Kuid küll siin, küll seal ilmuvad välja positiivse mõjuga kolded rahvale, kes on  jäänud maha ühiskondlikus arengus. Rahvusliku mahasurumine asendub sisulise abistamise ja sotsiaal-ökonoomilise toetusega teistele rahvastele. Kujuneb uus karma, mida on vaja ainult tööle rakendada. Venemaa vaim-geneetilises pärandis on väga selgelt ilmnemas Lemuuria emalik alge („Emake-Venemaa“), mis äkki kirkalt astub dissonantsi perioodiliselt ebaterve meesalgega, mis sündis hilises Atlantises. Ainult siit tuleb – vägivald, ainult siit pärineb – türannia.

                   See Hüperborea emalik hingeosa ärkaval Venemaal, mis on geneetiliselt seotud Lemuuriaga, on valmis sõlmima oma embusse kogu maailma, eelkõige – need maad, mille territooriumid lõimusid kaheksa tuhat aastat tagasi. Ta tungleb väljapoole – sarnaselt emale, kes armastades võtab vastu oma lapsi. Aga lapsed on kasvanud suureks ja ei mäleta enam oma sugulussidemeid. Enam veelgi, ema asemele ilmub äkki… ei, isegi mitte isa. Areenile astub võõrasisa! Haige, võõras mees täis kuhjunud agressiooni, kes mitte ainult, et ei armasta ümbritsevat maailma, aga vihkab isegi lapsi, kes elavad omas kodus.

                  Jätkub ka töö „Isiksus-riik“ karmaga. Venemaa ühtäkki kord tõuseb laineharjale, kus, nagu näib, hakkab realiseeruma isiksus oma parimas ilmingus. Kord langeb põhja, kus isiksus surutakse alla riigi-raskusega – sarnaselt tuukrile, kes kogeb endal hulga meetritepaksust veekihti. Venemaa kodanikel on ilmekalt väljendunud kaks äärmust, teineteist välistavat omadust… Haruldane tunnetespekter… Fanaatilisest patriotismist täieliku oma maa vihkamiseni, kui soovid maha jätta olemasoleva, et leida teine kodumaa…

                   Ja see teeb keeruliseks inimestevahelise ja ka kõik muud karmad, mis kindlasti ilmnevad mitte ainult sellel territooriumil, mitte ainult Venemaal…

                   No teate, Hüperborea ajalugu ei lõppenud koos impeeriumi langemisega! Siin, Venemaa territooriumil, toimusid hiljem sündmused, mis lubasid panna aluse järgmisele inimtsivilisatsiooni  arenguetapile.  Üleüldse, seal, kus lõpeb impeerium, sealt saab alguse kõige huvitavam ja kasulikum. Pärast kaost hakkab alati loomine. Kaks tuhat aastat peale Hüperborea impeeriumi langemist ei möödunud sellele territooriumile kasutult. Siia saabusid need, kes oskavad pöörata planeedi Valgusesse… Siin, Lõuna-Uusali territooriumil, ehitati linn, mis kiirgas Valgust ja Teadmisi. Tast sai pikemaks ajaks Valguse Perekonna tugipunkt Maal… Aaria… Salapärased aarialased, kes jäävad tõeliseks mõistatuseks teie teadlastele, seisid siin Planeedi huvide eest, suunates Suure Eksperimendi plaani ainumasse õigesse kanalisse… Siit lähtus Valgus Lõunasse ja Idasse, siit voolas Energia, mis andis hiiglasliku laengu praegusesse tsivilisatsiooni…

                 Praegusel ajaspiraalil peab samuti järgima Suurt Loomist. Seda, mida võiks ka nimetada „posthüperborea Taastulemise“ analoogiks… Seal, kus lõpeb impeerium, hakkab kõige põnevam ja kõige kasulikum. Hakkab siin ja praegu…

                 Teate… Annan ühe vihje… Sokutan väikese mõistatuse… (Krayon Naeratab)… Ütleme nii: SEE VENEMAA… Ei, mitte nii… Ütleme algupärasemalt: SIA RUSS… Ja ühendame mõlemad väljendused üheks sõnaks… SIARUSS. Ah, neid lingviste küll? Nad teavad, et keel oma arengu protsessis pole mitte lihtsalt niisama eraldanud. Ta vahel lausa ka „ümberpööranud“. Ja veel tähed sõnades ja silpides on vahetanud kohti, ja mitte ainult korra. Valguse Kaastöölised! Proovige eksperimenteerida sõnaga „SIARUSS“. Siis, võib-olla, te tunnete, saate aimu millestki lähedasest, mis on tuttav paljudele teist…

                   Sõbrad! Iga maa, iga territoorium Maal on omamoodi unikaalne, imeline, kaunis. Väärt armastust, tähelepanu. Pole tähtsusetuid riike ja territooriume planeedil. Ja kui te elate  oma pisikesel maal – siis ei tähenda see, et minevikus pole te kehastunud suure maa territooriumil… Ja kui te elate maalapikesel, mis asub kaugel kommunikatsioonidest, kaugel suurtest linnadest, see ju ei tähenda, et minevikus teil pole suurt, hiigelkodumaad. Kui teist ei teadustata TV päevauudistes, ajalehtedes – siis ei tähenda see sugugi, et te pole sündmuste keerises. Kõik te, mu Päikselised, olete tähtsate sündmuste keskpunktis, mis määravad meie Galaktika ja kogu Kõiksuse edaspidise teekonna! Ja just sel põhjusel ARMASTATAKSE TEID NII VÄGA! Ja see on tõepoolest nii.

                    

Armastuses ja Valguses, teie Krayon

Tõlkis Tõnu Aru

 

link: http://www.sisemiserahutempel.eu/HUPERBOREA-Venemaa-lätted