Joviel on üks Elulille programmi juhendajatest, kes vahendab Drunvalo õpetust. Joviel on pühendunud oma elu kasvamisele Valgusesse ning teiste abistamisele sellel teel. Järgnevas intervjuus jagab ta meiega oma mitmeid olulisi taipamisi selle kohta, kes me oleme ning kuhu läheme. Küsimus: Kas te oskate määratleda, mida ülestõusmine teie jaoks tähendab?
Joviel: Alustagem kõige üldisema tähendusega. Mõiste “ülestõusmine” tähendab paljude jaoks meie seast seda, et me ei ole siis enam Maa peal. Ning meie vaimse kasvu ülim eesmärk on tõepoolest ülestõusmine oma tõelisesse koju – Jumala südamesse. Mõned inimesed usuvad isegi, et on võimalik ka oma füüsilist keha sellesse protsessi kaasata.
Mina usun, et varem või hiljem lahkume me sellelt planeedilt, et mitte kunagi enam naasta füüsilisse vormi. Kuid ülestõusmine hõlmab veel palju muud. Tegelikult lahkume me iga kord sellelt teadvusetasandilt, mis meie jaoks füüsilises vormis elamisega seondub, kui lubame endal olla täielikult hetkes ning loobume kohtumõistmisest ja klammerdumisest.
Mõiste “ülestõusmine” puhul võib eristada kolme tasandit. Esimene neist hõlmab paljude elude jooksul kuhjunud valikute läbitöötamist ning puhastamist, teine väljendab ülestõusmist kui igapäevast praktilist kogemust ning kolmas tasand on see, mida ka enamik inimesi “ülestõusmise” all mõistab – nimelt meie lõplikku lahkumist Maa pealt, reaalsuse kõrgematesse dimensioonidesse.
1997. aastal sisestati Maale läbi portaalide avamise uus paradigma. 1997. aastast alates ei pea me enam kehast lahkuma, kui oleme lõpetanud esimese ehk õppimise- ning puhastumisetasandi oma ülestõusmiseprotsessis. Ning me mitte ainult ei jätka oma arengut antud kehastuses, vaid võime ka mitmeid elusid ühe elu jooksul läbi elada. Meil on siiski alati olemas võimalus kehast lahkumiseks ning taas tagasitulemiseks, kuid me võime valida ka pikema eluea ning lahkumise siit plaanist koos kehaga. Meil ei ole enam vaja füüsiliselt surra. Inimestel pole sellist valikuvõimalust varem olnud. Võimalus arenguks pole kunagi olnud nii kergelt kättesaadav. Varem oli kehastumise eesmärk see – “lõpeta oma töö ning lahku”. Seepärast lõime minevikus alateadlikult valu ning laastavaid haigusi, et kehast välja saada. Me ei osanud teisiti. Me sõltusime haigusest, mis tegi valiku meie eest – me isegi ei teadnud, et meil on potentsiaalselt olemas võime teistmoodi toimimiseks. Ning paljud inimesed surevad nüüdki haigustesse, sest nad pole teinud valikut tõusta üles koos füüsilise kehaga. Kui inimene on haige, kuid otsustab, et tahab terveneda, siis saab tervenemine võimalikuks. Tegelikult võiks inimene lihtsalt voodist üles tõusta ning silmapilkselt terveks saada. See ei ole võimatu. Seda nimetatakse imeks ning imesid juhtub.
Küsimus: Kui valime ülestõusmise füüsilises kehas, siis muutub ju kehasse suhtumine ning selle eest hoolitsemine väga tähtsaks?
Joviel: Keha eest hoolitsemine on tähtis, sest kui me oleme terved, oleme võimelised keskenduma kogu oma olemusega ülestõusmisprotsessile. Me võime luua seda, mida me tahame. Seega, miks ei võiks me luua ilusat keha? Miks mitte teha füüsilisi harjutusi ning võtta ette pikemaid jalutuskäike, kogemaks ilu avaldumist selles muutuvas maailmas? Me võime muuta oma kehasid ning tõsta oma vibratsiooni nii kõrgele, et hakkame järjest enam resoneeruma muutustega, mis leiavad aset meie reaalsuses.
Küsimus: Kas te usute, et lõpliku ülestõusmise jaoks on paika pandud ka kindel ajahetk?
Joviel: Ma ei usu, et see toimub aastal 2012. Ma arvan, et protsess on juba ammu käivitunud. Minu käsutuses olev informatsioon ütleb, et üks järjekordne portaal avanes aastal 2001 ning et energia, mis läbi antud portaali tuli, pani kokku varisema ajapiirid lõpliku ülestõusmise jaoks. Teine portaal avanes 2002 ning tõi läbi tugevama äratundmise, et oleme valmis liikuma järgmisesse dimensiooni (või dimensioonidesse). Pean ütlema, et ka dimensioonid ei ole need, milleks oleme neid seni pidanud. Tegelikult elame isegi praegu kõikides dimensioonides korraga. Me eksisteerime tegelikult nii esimeses, teises, kolmandas kui neljandas dimensioonis ning seda kõike samaaegselt, kuid meie reaalsusetaju ei viibi enam madalamates dimensioonides, sest oleme sealoleva energia integreerinud selleks, kes me praegu oleme. Loor muutub üha õhemaks ning õhemaks sedamööda, kuidas saame teadlikuks iseenda jumalikust minast ning siseneme kõrgematesse vaimsetesse maailmadesse. Oleme nüüd valmis edasi minema suuremasse teadmisesse ning mõistmisesse – ühinema iseendaga meie kõrgematel olemisetasanditel. Ning isegi läbi neljanda dimensiooni on paljud meist hakanud nägema Looduses esineva värvi ja vormi erksust, mis viitab sellele, et oleme loonud silla iseenda nende osadega, kes asuvad viiendas dimensioonis ja kõrgemal.
Küsimus: Kuid mis saab inimestest, kes ei koge ülestõusmist? Kas nad surevad, kui uus maailm end ilmutab?
Joviel: Ma arvan, et nad lihtsalt jäävad teistsugusele tasandile, mis baseerub sellel, kuidas nemad reaalsust näevad, ning see võib olla vägagi erinev meie nägemusest. Minu usk on see, et sedamööda, kuidas me laseme lahti kolmanda dimensiooni reaalsuse, me lihtsalt lakkame kohtumast inimestega, kes on otsustanud jääda kolmandasse dimensiooni. Seega on üks osa ülestõusmiseprotsessist loobumine oma klammerdumisest harjumuspärasesse viisi konstrueerida reaalsust – see hõlmab inimesi ja kohti, mida arvame moodustavat meie reaalsust. Me peame ka loobuma klammerdumisest oma “asjadesse”. Asjad on head, kuid mitte tõelised. Sedamööda, kuidas liigume edasi, õpime ka lahti laskma klammerdumist neisse. Veel on tähtis mitte olla klammerdunud ideesse, mis võiks meie meelest juhtuda, kui liigume kõrgematesse dimensioonidesse. On kerge arvata, et kõik meie probleemid lahenevad läbi ülestõusmise kõrgematesse dimensioonidesse, kuid sedasorti mõtlemisest võib saada tõsine takistus. See oleks sarnane arvamusele, et kui me kahe kuu pärast Havaile läheksime, oleksid kõik meie probleemid korraga lahendatud. Tegelikkuses võtaksime me oma probleemid lihtsalt Havaile kaasa. Ning kui me liigume edasi kõrgematesse dimensioonidesse, tulevad kõik moonutused meie energias, mida me seni lahendanud pole, meiega sinna kaasa.
Mõtlemine teistest dimensioonidest või keskendumine tulevikule võib osutuda takistuseks. Me tahame alati seda, mida me ei saa; me ei igatse kunagi olevikku. Kuid igatsedes millegi järgi, lahkume me olevikust ega viibi enam hetkes. Sellega aga hülgame me väärtusliku kingituse, mis meie käsutuses on. Ainult olevikus peitub suur saladus – võimalus muuta oma reaalsust. Muidugi tunneb igaüks meist elevust, kui on toimumas mõni suur kosmiline muudatus, nagu seda oli näiteks Harmooniline Konkordants. Me mõtleme: “Nüüd juhtub see!” või: “Nüüd juhtub too!” Kuid tõde jääb alati samaks – see ei ole niivõrd energia, mis loeb, vaid kuidas meie antud energiat kasutame. Rohi ei ole teisel pool kunagi rohelisem. Rohi on nii roheline, kui ta olla saab siis, kui me elame hetkes. Olemine hetkes ON ülestõusmise saavutamine.
Küsimus: Kuidas liikuda läbi õppimisprotsessi, mida mainisite, olles kehastunud?
Joviel: Kasutagem selle võrdluseks redelit, mida mööda saab üles ronida. Ütleme, et vaimne kasv on redel, mida mööda iga päev ülespoole ronime. Sel redelil on pulgad, mis märgivad õppimist ning igaüks neist kätkeb endas üht mõistmise tasandit. Kui teeme ära selle, mida vaja, ühel tasandil, tõuseme järgmisele pulgale. Ning see võib võtta kas palju aega või vähe aega. On neid, kes kiiresti kogemuse läbistavad ning liiguvad läbi kõikide tasandite, samal ajal kui teised jäävad igale astmele kauemaks pidama.
Kerge liikumine läbi tasandite hakkab juhtuma siis, kui lakkama pingutamast selle nimel, et seda teha, ning kui me mõistame, et ülestõusmine ei seisne püüdes minna kuhugi, vaid see on vaimsuse arendamine juba antud kehastuses. Kui oleme lõpetanud õppimisprotsessi, jõuame redeli tippu. Siis vaatame me alla ning näeme, mida oleme saavutanud sellel redelil (või dimensioonis) ning ka teistel redelitel (dimensioonides), mida oleme siiani läbinud.
Ja siis on meie ees järgmine redel – järgmine dimensioon! Nii me jätkame, sest otsime alati vaimset kasvu ning edasiminekut. Kuid ette tuleb ka “tagasilangemisi”. Kui ronime mööda redelit ülespoole ning jalg juhtub libastuma pulgal, siis võime end leida redelil rippumas, hoides kinni oma pulgast üksnes käte abil. Siiski oleme me teel. Kõik, mida meil teha on vaja, on tõmmata end taas üles. Ning mõistke, et mitte kunagi ei kuku me tagasi päris algusesse. Me läheme alati edasi, ka siis, kui näiliselt tagasi libisenud oleme. Ja lõppude lõpuks tõuseme me üles – kuid üksnes järgmisele redelile.
Küsimus: Te rääkisite enne ülestõusmisest, mis leiab aset iga päev. Palun selgitage seda ideed lähemalt?
Joviel: Jah. Ülestõusmiseprotsessist on võimalik teha oma igapäevase elu lahutamatu osa. See toimub siis, kui hakkame suhtuma igasse päeva nii, otsekui oleks tegu parima päevaga meie elus. Nii suhtudes muutuvad meie sõnad ja teod – energia, mida toome füüsilisse maailma – kõigile rahu-, armastust- ning kaastunnettoovaks. Enam kunagi ei vaatle me toimuvaid sündmusi kaotuse valguses. Me saame täidetuks rõõmust. Sel viisil elades – suhtumisega, et iga päev on täiuslik –, võime me igal päeval kogeda ülestõusmist. Iga päev viib meid järgmisele pulgale meie redelil.
Küsimus: Kui tähtis on ühendus inglitega selles ülestõusmiseprotsessis? Tean, et inglid on ühendav jõud meie ning Jumala vahel. Kuidas see ühendus ülestõusmisprotsessis rakendub?
Joviel: Ma tunnen, et praegu on väga tähtis paluda juhatust inglitelt ning meie sisemistelt õpetajatelt. Kui me ei küsi, ei pruugi me seda juhatust saada, mida vajame. Kui soovime näiteks liikuda kiiremini läbi ülestõusmiseprotsessi, siis inglitelt abi palumine on viis muuta see soov oma elus aktiivseks valikuks. Me võime paluda juhatust ükskõik mille puhul. Me võime paluda seda, et võiksime hoida kõrgemat vibratsiooni hea tervise tagamiseks, me võime ka paluda majanduslikku õitsengut. Miks mitte küsida abi ning usaldada siis asi inglite hooleks? See on palju kergem viis läbi ülestõusmisprotsessi liikumiseks ning palju kordi imelisem kui püüd teha asju omapäi. Rääkimine Jumalaga ning inglitega arendab usaldust ning distsipliini. Mina isiklikult pean endale seda pidevalt meelde tuletama, et paluksin oma ingleid appi selle asemel, et püüda kogu tööd ise ära teha. Samuti pean ma endale meelde tuletama, et tuleb olla tänulik ning tänada neid kõige eest, mida nad teevad. Kõige tähtsam aga on see, et pean õppima usaldama saadud sõnumeid ning tegutsema vastavalt juhatusele. Paljud inimesed on väga intuitiivsed ning saavad juhatust oma inglitelt, kuigi ei otsi seda abi otseselt. Ning siin on olemas vahe. Üks asi on kõrgemate olendite kohalolu tunnistamine oma elus, teine asi aga aktiivne suhtlemine inglitega. On tuhandeid ingleid, kes ainult ootavad, et me paluksime neilt abi. Miks me seda siis ei küsi? On palju lihtsam, kui abi palume, sest siis kulgeb kõik meie elus palju sujuvamalt kui muidu.
***
Kallid sõbrad,
enne kui asute lugema alljärgnevat, palun avage oma süda selle vastuvõtuks ja lubage endal see tekst läbi tunnetuse südamesse voolata! Pool aastat tagasi printisin järgneva välja ja panin kleepsuga arvuti kõrvale. Et see oleks mul silme ees, kui tekivad küsimused või olukorrad, mis nõuavad minu sekkumist. Lugege seda südamega ja nii mitmeid kordi, et tunnete, kuidas selle arusaamine on teie südames mõistetav, ärkav ja vastukajav. Lööge oma südame väravad valla ja lugege edasi!
Armastusega,
Tiina
***
Küsimus: Kas on vaja muutusi meie suhtumistes või emotsioonides, millest peaksime olema teadlikud, kui kulgeme läbi ülestõusmiseprotsessi?
Joviel: Meil tuleb võita oma viha ning õppida olema tähelepanelikud mõtete suhtes, mida välja saadame. Nii kaua, kui me pole võitnud oma viha ega saavutanud kontrolli ebapuhaste mõtete või mõtlematute sõnade üle, ei tõuse me üles. Lahkumine sellelt kogemuse tasandilt võtab kauem aega, kui me ei viibi oma jumalikus teadmises või kui teeme tegusid, mis ei kasva välja armastusest. Eelkõige on meil aga vaja väljuda kohtumõistmisest, vanast mõtteviisist, mis liigitab kõike heaks ja halvaks. Millal iganes hakkame me kohut mõistma, lahkume olevikust ning suundume minevikku. Me ei saa kohut mõista millegi ega kellegi üle ega pidada asju headeks ega halbadeks ilma selleta, et väljuksime olevikust kas siis oma mõtete või tunnete tasandil.
Kohtumõistmine on klammerdumise vorm, mis tuleneb meie mineviku kogemustest, ning meil on vaja lahti saada kõikidest klammerdumise vormidest. Me ei saa olla oma keskmes, kui mõistame kohut.
Ning isegi siis, kui kohtumõistmine on õigustatud, pole meie käsutuses kunagi piisavalt informatsiooni, et seda teha. Näiteks on kasutu mõista kohut kellegi üle, lähtudes üksnes käesolevast elust, sest me ei saa nii tõenäoliselt näha kogu pilti selle inimese teekonnast. Kuidas me teame, mida ta antud elus õppima peab? Meie jumaliku arusaamise tasandil kohtumõistmist lihtsalt ei ole.
Ning ma ei usu ka, et meie üle mõistaks kohut mingi kõrgem jõud. Ma usun, et meie eest hoolitsetakse alati, sõltumata meie valikutest.