browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Jälle

juuli 18, 2011

Jälle.

 

Ma teen midagi täiesti lubamatut. Kirjutan tööajal. Kohalolule. Kõikidele kohalolijatele. Sest tegelikult kirjutan ma ju endale, aga tagasi tuli soov jagada.

Tegelikult on Tiina jätnud üles panemata päris mitu minu teksti, aga ju sel on oma põhjus olnud. Ega ei tea, kas seegi läheb, aga kui läheb, siis on lahe.

 

Uskumatu, milliseid märke jagab elu ja Universum.

Kui palju antakse teadmisi, kui hoiad oma siseruumi vabana ja lubades infol sisse voolata, ja kui hull on siis, kui end lukku paned. Mul on praegu just alanud see tsükkel. Lukkumineku tsükkel. Ja ma tean, et see võib kesta ka ainult hästi natukene, aga sellest piisab, et teha või mitte teha mõned väga olulised valikud.

Küsida endalt – kas ma olen valmis?

 

Ma olen tööl, kontoris, 8 tundi päevas. Oma valik. Jätkasin sealt, kus pooleli jäi. Ja nüüd tunnen, et minu ees on küsimus – kas ma loon uut või usun, et vana raja uues käimises on midagi head minule? Ma tean, et mõlemas vastuses on õigust. Mõlemas on nuttu ja naeru, kui ma soovin. Aga kumba on mulle praegu vaja?

Mul on siin kontori juures üks murulapp, selline nurgatagune ja varjuline, kus olen end aeg-ajalt laadimas käinud. Mõnikord hinganud, siis teinud jälle paar harjutust. Mitte midagi erilist, aga kuidagi selline äratundmise koht. Kasepuud ja rohelised lehed. Ja täna oma suures segaduses maabusin jälle sinna. Nagu ikka, nutuvine silmis.

Aga mis mu silmade ees avanes… Keegi oli sinna muruplatsi peal asuvale valgele väiksele tornile maalinud… ühe musta värvi jumalanna, kelle puusi pidi roomas alla punane madu. Sellel naisel olid pikad mustad juuksed, kaelas valge pärlikee ja tema ümber oli suures koguses musti ämblikke, kõik punaste silmade või ristikestega.

Ja ma just eile alustasin taas oma maiade astroloogia lugemisega – Red Serpent ehk punane madu, kes on mu alateadvuse salajane abiline…

 

Nii imelik, enam ei saa nagu eirata keha märke ja üldse muid märke. Enam ei saa valetada endale. Ma valin siin ise praegu kannatust ja ometi ma tean, et üks naeratus, üks julge mõte minu enda poolt ja kõik on hoopis kohe teine. Kõik valikud on minu käes ja ma ei julgeda valida ainult sellepärast, et ma ei tea, kas uued valikud mind kannavad. Ja ometi „sattus“ mulle eile ja täna Rohelises Toas söömas käies kätte Krayoni mingi 15 aasta tagune kanaldus, kust ma loen ja loen ja loen ülemineku ja transformatsiooni kõige muu kohta nii, nagu see oleks praegu minu olevik. Ja ma tunnen seda üksindajättu ja seda omapäi edasimineku vajadust, seda, et ei olegi rühma ega gruppi – pole kunagi olnudki – aga ei tule ka, ja et kui ma unustan iseendale praegu silma vaadata ja oma Kõigekõrgemat Vaimu uskuda, siis see on mu omaenda valik armastada end õrnalt valutades.

Imelik, kas pole, end hellalt ja kaisutavalt piinata… Sest ma ju tean, et olen hoitud, aga ei tunne, kuidas lasta endal olla hoitud ja lubada end hoida ja hoida end ise.l

 

Kõige suurem valu nagu tulebki sellest, et Hing on tark ja Vaim on valmis, aga oma Keha ei julge kuulata ja austada. Ja kõige suuremad pisarad kukuvad siis, kui tuleb meelde, et vaja on mäletada – kui eriline ja alati süütu on minu kaunis keha.

 

Selle asemel, et talletada, on vaja sukelduda ja vabastada. Jälle.