Ja ongi käes. Jõulud. Mis tunne on? Naljakas. Igal pool on jõulukuused, ehitud majad, suured täispuhutud lumememmed ja päkapikud. Kõige sürrim on see, et keset kuumust kõlavad juba mitu nädalat jõululaulud. 

Ookean on mu lemmikute lemmik. Lainete vaatamisest ei väsi mitte iial, iga laine on eriline, oma jõu, oma tee ja värvidega! 

Täna murdsime mustrit, magasime hommikul ja läksime ujuma hiljem. Olin ikkagi vara üleval, nikerdasin mõne jõulukaarti ja vastasin kirjadele. Ma ei ole laisk, aga internetti ei saanud mitu päeva ja siis saavad nii fotokas kui kaamera ruttu täis. Laed asjad ära ja tegudele! 

Olen palju pildistanud ja palju filminud. Filminud laineid. See on täielik meditatsioon. Varane hommikutund. Seisan kaameraga kaldal, üle mäenõlvade hakkab tõusma päike. Lained ootavad päikest nagu minagi. Ja niikui päike neid puudutab, muutub nende värv ja olemus. Ookeani hääl on nii ilus! Mõnes rannas loobib ookean suuri kive kaldal. Tugevalt ja jõuliselt. Samas kannab ta mind kätel kui ema last. See on nii vapustav tunne, kui su all on sügavik, korallid ja värviliste kalade parved.  Oled nagu unes, lihtsalt hõljud justkui lendad taevas, all maapind ja kaladena ujuvad inglid. Väga väga ilus!

 

 

***

Üleeile käisime Crystali ja Kirstiga laavaväljadel, vaatamas kuidas kohtuvad tuli ja vesi. Selle vaatepildi jõudu ja maagiat on väga raske sõnadesse panna. Üks element toetamas ja täiustamas teist. Pele avas meile ka oma südame. Kas näete? 

 

***

 

Laava on imeline, kogu see kilomeetreid kestev laavamatk on kui lõputu kunstisaal! Suumisin meid kandnud laavat ja vaadake, kui imeilus ta on. Ta särab kuldsetes ja sinistes värvitoonides. Muidugi kui ta tükid satuvad soki sisse, siis sokist ei jää midagi järgi. Ta lõikab nagu klaas. Aga nii ilus! Kunst, mida Pele on loonud, on võrratu vaatepilt!

***

 

Peale meie oli laavakunsti tulnud imetlema ka lepatriinu. Täpid ruulivad täiega 🙂

 

***

 

**

Tänaseks ilusat müstilist jõuluõhtut teile, kallid. Aitäh kõigile, kes endiselt toetavad, te olete vapustavalt lahedad. Nüüd on mul kodulehele blogimine selge ja ma saan seda teha ise. Püüan iga päev korra siit läbi käia ja kõike teiega tihedamini jagada.  Havail on kõik võimendunud. Jõulutähed, mis kodus on pottides, on siin vahel põõsad, vahel lausa puud. Liblikad on kui alustassid, aga neid on väga raske tabada.  Palusin neid ammu, et nad lubaksid end pildistada. Õnneks üks nõustus ka teile poseerima. Siin ta on, võtke vastu meie soojus!