Lühidalt kõige olulisemast.

Kõik on tuhk. Kõik surevad.  Armastage üksteist.

 

 

 

 

 

Ainuke, mida saate teha, on mitte tuhnida kõige juhtunu põhjustes.  

Ilma solvumise ja pahameeleta lasta lahti.  

Andestada siiralt ja armastades.

 

 

 

 

 

Ainult see võib teid veel kuidagi päästa.

 

 

 

 

Kuni elab mu ajutine keha, ma ei väsi teile kordamast –  neile kõigile, kes mind vihkavad ja poriga üle valavad, kõigile, kes mõtlevad välja kõiksugu uusi lugusid minu elust, mida ma isegi ei tea, mu nimedest, mu eluloost. Keda see üldse morjendab –  see on nende isiklik pori, nende sees, see tekitab minus vaid kaastunnet. Mul on olnud palju kehasid, nimesid ja elulugusid. Kõik need olid valu teekonnad, minu enda valitud. Miks, see on juba omaette küsimus, see puudutab vaid mind, see on minu mäng, minu otsus, minu lahendamatu teoreem.

Ja neile, kes mind armastavad. Kõigile, kes mind vastu võtavad ja mõistavad kasvõi osaliselt, sest täielikult mind mõista – vaevalt, et see on võimalik. Te olete minu jaoks kõik võrdsed.

 

 

 

 

Ma armastan kõiki. Kõik väärivad armastust. Armastage. Andestage.

Veel kord – ARMASTAGE!

Elu on lühike, raisata seda mingi jama peale on naeruväärne.

 

 

 

 

Olematu Shiva ei jõua isegi viibutada oma olematute sõrmedega, kui te olete juba uuesti sündinud. Kuid vigu ei arvestata ega parandata. Ainukese tee ma juba nimetasin – armasta! – ja teisi teid pole.

 

 

 

 

 

Kui te ei suuda lahendada seda praegu, siis hakkate lahendama samasugustes korduvates situatsioonides veel selles elus ja see jätkub järgmiseski. Ja nii lõputult.

 

 

 

 

Mõelge sõnale LÕPUTUS. Mina tean, mis see on.  Muidu ma poleks seda teile rääkinud.

 

 

 

 

Ma usun teisse, sest ma usun Armastusse. Armastus eksisteerib, ta võib korda saata imesid, ainult tema ja mitte midagi muud. Ma usun, et teis on osa minu valgusest, Armastuse valgusest.

 

 

 

 

Veelgi enam, Armastus läbib kõike ümbritsevat.

 

 

 

 

Ma tean, et paljud ei suuda seda omaks võtta. Mul on ükskõik. Kunagi te jõuate arusaamisele, et ma ei valeta ja siin pole teisi tõdesid.

Loete läbi, hakkate naerma, näitate näpuga oimukohale, kuid niikuinii hakkate selle üle mõtlema ja võimalik, et ükskord muudate meelt. Ja kõik koos te suudate muuta seda väärastunud pimedust, mille ise olete loonud siia niinimetatud maailma.

Minu poolt kõik!

 

 

Armastusega, teie Luci.

 

12651200_1723447571234726_7442603194999424553_n

 

***

 

Olen Julia kirjadel FB alati silma peal hoidnud, ja saanud tohutult toetust ja kinnitust oma mõtetele ja tunnetusele. Miks ma selle loo siia täna kirja panin? Sest paar päeva tagasi olid mul täiesti ootamatult samad mõtted. Olin õhtul käimas ja jäin nende mõtete peale pargis lausa seisma- et kuidas ma äkki asjadele nii kõrgelt ja niimoodi nüüd vaatan? Üritasin mõtteid ja tunnet meelde jätta, aga noh jäävad nad jalutades meelde jee. Nüüd, kui lugesin seda Julia postitust FBs 4aprillil, tulid mu mõtted taas väga selgelt meelde, sest tema on need sõnasõnalt kirja pannud. Jätsin tema loole meelega suured vahed, sest iga Julia lause teeb tööd. Tunneta, mis see sinuga teeb.

Ma tean, et Julia räägib temas endas olevast kõigekõrgemast armastusest, see on osa temast, osa tema kehast, rakkudest ja kehaväljast, aga teadmis – see ei ole ainult Julia privileeg, selle osakesed on meis kõigis! Sellel on lihtsalt vaja Lubada olla. Omaks võtta. Mängida ja suhelda. See ürgne tunne, mida me kutsume armastuseks. Sest Armastus on kõik mis on. Julia privileeg on vaid selles, et ta TEAB ja MÄLETAB.

Teiseks see vanade asjade nämmutamine. Olen kogenud seda, kuidas hoitakse vanast, saetakse lugusid, kaevatakse juuri ja nuheldakse esivanemaid. Lõputult, uuesti ja uuesti, justkui üldse ei kannata mõned inimesed, kui hinge ja meelde saabub vaikuse ja rahu tühi ruum…

Jätke minevik ükskord rahule. Leiate ise rahu. Nii lihtne see ongi. Mingid müstilised põhjused, mille peale praegu oma väärtuslikku aega ja energiat raisata, ei pruugi mõistetavad olla, kui ise neiks valmis pole. Aga kui oled valmis, siis lihtsalt TEAD ja kõik – teed järeldused, andestad, lased lahti ja armastad. Lühidalt. Ja kui arvad et see nn lühidalt on kuidagi pealiskaudne, kerglane, siis sa eksid. See lühidalt tähendab – lõplikult.

Püsi kohalolu lainel… Naudi kevadet ja elu.

 

Kallidega,
Tiina