browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Katkendid “Pühitsemisest”

oktoober 4, 2017

Iga inimene peab ise selleni jõudma, et surm pole midagi muud, kui elu osa ja inimesel pole üksnes võimatu surmast pääseda, vaid ta polegi võimeline surema!

***

Ühel õhtul, pärast maise armastuse ja ühtekuuluvuse  intiimsemat kogemust, istusin tükk aega voodiserval. Nutsin ja nuuksusin ööpimeduses. Hakkasin oma enesetunnet  karmilt uurima, et leida oma nukruse ja rahulolematuse põhjust.  Mul oli olemas kõik, mida inimene õnnelik olemiseks võib vajada. Kust võis siis pärineda mu piin?
 See küsimus hakkas mu alateadvusest vastust kaevama ning põhjused hakkasid teadvuse pinnale tõusma. Otsisin inimest, kes oleks mu teine pool, mu täiendpool. Armastus on jõud, mis viib kokku kaks teineteist täiendavat poolt. Abielus olin  kogenud keha ja hinge ühinemise ülimat õnne, kuid tundsin enda ikkagi õnnetult… pärast iga korda üha õnnetumana.
Istusin seal pimedas ja küsisin endalt: mis takistab mind olemast õnnelik? Ma mõistsin, et ühinemise rõõm polnud niisugune nagu olin lootnud! Olin alateadlikult  otsinud teatud ühekssaamist ja seda leidmata arvanud, et füüsiline ühekssaamine ongi see, mida vajan.  Nüüd seda kogedes pidin tunnistama, et see polnud siiski see, mida otsisin. Olin otsinud igavestikestvat  ühtekuuluvust, tõelist jäävat õnnetunnet, milles mina ja mu armastatu saame täiesti üheks! Ma ihaldasin osa saada tema hingest,  tema mõtetest ja kogu tema olemusest. Ma tahtsin saada temaks!
Füüsiline ühinemine polnud selline. Füüsilises ühinemises on meeletu püüd saada üheks – iga kiud ja lihas jõuab pinge haripunkti- ja hetkel, kui mõlemad arvavad, et on saavutanud ühinemise, laguneb kõik koost…ilma üheksolemisse jõudmata. 
Kahe inimese ühinemissoov on vaid füüsiline. Igaüks on tähele pannud, kuidas kaks armastajat suruvad kirglikus embuses oma südamed kokku, justkui soovides need ühendada. Aga see on läbikukkumine. Nende keha seisab nende vahel!
Kui kummaline, et tahan saada kehaliselt üheks oma armastatuga, ja keha ise on takistuseks selles. Kas keha soovib ühinemist? Kas keha üldse saab soovida midagi, mis on vastuolus tema olemusega? Sel juhul, kes või mis soovib seda ülimat ühekssaamist, seda ülimat ühendust? See saab olla vaid kehatu vaim, “mina”. 
Miks ma seda ühinemist soovin? Miks ma tahan võimatut? Seepärast, et tean, et vaid niisuguse täieliku kooskõla kaudu, niisuguse ülima ühekssaamise abil, leian tõelise rahulduse ja saavutan lõpliku õnneseisundi! Seda õnnetunnet otsin ma oma elu algusest alates. Teen seda ainuüksi sellepärast, et tunnen kinldalt, et see peab olema võimalik, ma vaid ei tea, kuidas. Mis takistab mind eesmärgile jõudmast? Keha! Keha seisab meie vahel. Järelikult on see võimalik, aga vaid kehatus olekus.  Ma igatsen seda kaotatud ühendust. Kusagil ja kunagi ma tundsin seda, kuid nüüd olen selle kaotanud. Kas on võimalik, et elasin kunagi ammu kehatus olekus ja sündides sellesse kehasse langesin välja vaimsest harmooniast? Kas on võimalik, et elasin kunagi täielikus vaimses  kooskõlas, maailmas, kus  puudus keha?
Kas mu keha eksisteerib meie maises kehastuses? Aga mu “mina”, kes on teadlik sellest lihale võimatust ühendusest ja kuulub vaimsesse maailma, tahab taasühineda? Kui see on nõnda, siis pärinevad kõik inimesed sellest vaimse kooskõla maailmast, aga on sealt välja langenud sellesse maailma – maisesse kehasse, materiaalsesse maailma…
Ent igatsus ammusest õnnest pole meie sügavast olemusest kadunud. Ikka ja jälle me eksleme, püüdes saavutada ühtekuuluvustunnet oma keha abil, seksuaalsuse kaudu, aga keha on vaid takistuseks sel teel. Nüüd mõistsin, mis tähendab “paradiisist väljalangemine”. 
Kui ma ei saa seda “teist maailma” tulema siia, nähtavasse maailma, siis pean püüdma teda tundma õppida. Aga kuidas? 
Sellest ööst sai minu elu pöördepunkt. Mõistsin, et seks on suurim pettus. Loodus lubab meile suurepärast tulemust, naudingut, õndsuse tippu, röövib meie jõudu, ja kui arvame, et jõuame ühinemise piirile, kukume madalamale, kui olime varem. Kaotame tohutu energia ja tunneme pärast end kerjustena.
Otsin igavest, alatikestvat õndsust, mitte seda, mida seks suudab pakkuda. Mis jääb hommikuks järele seksuaalsest naudingust? Ei midagi peale suure väsimuse. Esmalt eksisteeris külgetõmbejõud, mis tõi kokku kaks inimest, kes teineteist otsisid. Pärastpoole see jõud kahanes, tekkis tühjus, kumbki jäi üksi, igavesti üksi. 
Lõpuks sain aru: see ei olnud mu otsingute eesmärk! Seks suudab rahuldada vaid keha, aga mitte kunagi hinge. Seksuaalne rahuldus ei suuda rahuldada minu soovi…
Mis edasi? Ma tahan ja pean leidma õnneseisundi. Pean edasi liikuma, aga kuhu? Kui õnn asub teises maailmas, siis peangi teda otsima sealt – teisest maailmast! 
 
***
Elusolendi teadlikkuse aste kõigub üles ja alla ühe oktaavi piires, sõltuvalt tema emotsionaalsest seisukorrast. Need kõikumised ei tohi ületada närvide taluvuspiiri. Kui taluvuspiir saab ületatud, tekivad kahjustused ja haigused ning keha võib isegi surra.  Loov eluenergia on absoluutselt surmav sellele, kelle teadvuse tasand pole vastava astmeni jõudnud, sest see põletaks läbi närvid ja närvikeskused. Sel põhjusel on selgroos asuva eluenergia vibratsioon viidud madalamale tasemele vastavalt inimese teadlikkuse astmele ning vaid selliselt transformeeritud eluenergia juhitakse inimese kehasse.

Pühitsus tähendab eluenergia ja igavese olemise loova vibratsiooni teadlikku kogemist, nende vibratsioonide läbielamist igal arengutasandil nende algsel sagedusel ilma muundamata, juhtides muundamata algvibratsiooni läbi närvide kehasse.  See nõuab loomulikult vastavat vastupanuvõimet, mis saavutatakse läbi kehalise ja hingelise treeningu. See tähendab, et vastavad närvikeskused tuleb aeglaselt ja ettevaatlikult ette valmistada ja äratada, samuti tuleb õppida neid valitsema. 
 
***
 
“Kuid kuula nüüd head uudist – sinu keha on eraldumise tulemus , ta on sinu tõelise “mina” nähtav pool. Teine pool jääb sinu nähtamatusse alateadlikku poolde. Oma lahutamatute poolte ühendamisel saad tagasi jumalikku tervikusse. Seda ühendust on füüsiliselt võimatu kogeda, on võimatu muuta nähtamatu alateadvus nähtavaks ja need kaks poolt ühendada. Üks ja seesama teadvus ei saa üheaegselt elustada kaht keha. Sel moel kogetud ühendatus tähendaks keha surma.  Siiski võid kehas olles kogeda seda jumalikku taasühinemist oma täiendpoolega teadvuses! Võid teadvust avardada kuni teadvustad oma teadvustamata poolt, koged teadlikult iseenese nähtamatut poolt ning saavutad sel teel oma teadvuses jumaliku ühenduse. Isegi siis, kui su keha jääb nähtavasse maailma, saad ühineda teadvuses oma tõelise “minaga”, millest sa välja oled langenud, moodustades sellega täiusliku terviku. Sel viisil võid juba siin maises kehastuses kogeda õndsust – kogeda Jumalat, olla Jumal! 
See püüd taasühinemiseks on kõiges elavas. Kogu loodu otsib oma täiendpoolt, sooviga taasühineda.  Mees-positiivne otsib nais-negatiivset ja vastupidi.  Positiivsete ja negatiivsete jõudude ühinemispüüdlus moodustab mateeria struktuuri.  Selle omaduse puudumisel poleks ainet olemas. Kogu maailm on ehitatud positiivse ja negatiivse külgetõmbele, sest püüd tervikusse tagasi saada – Jumalikku seisundisse taasjõudmine –  loob positiivsete ja negatiivsete jõudude vahelise külgetõmbe. Kogu maailm baseerub püüdlusel jumaliku poole pürgimisel algsesse seisundisse tagasi.  See püüdlus ise on nähtava maailma jõudude allikas. Loodus kasutab seda ja kehas avaldub see seksuaaljõuna. 
Kuni elav olend otsib täiendpoolt väljastpoolt iseennast ehk nähtavast maailmast, ei leia ta jumalikku üksolemist sel lihtsal põhjusel, et tema täiendpool ei asu temast väljaspool, nähtaval, temast eraldiolevana, vaid lahutamatult tema nähtamatus alateadvuses. Ükski elusolend ei saa eksisteerida, kui tal puudub nähtamatu täiendpool. Võtame näiteks sinu, mu väike tütar. Sinu maises teadvuses teadvustatule  leidub täiendpool, mis asub su alateadvuses. Sa ei leia oma täiendpoolt väljastpoolt iseennast – maises mehes näiteks, vaid oma teadvustamata tõelises minas. Kui suudad oma teadvuse need pooled ühendada, oled leidnud tagasitee tervikusse. Läbi selle ühinemise, mis saab toimuma su teadvuses, lakkab igavene igatsus, sest sa oled leidnud oma täiendpoole ja sellega ühinenud. Siis lakkab ka keha seksuaalne iha. Sa oled saanud täiuslikuks iseendas. Ja kuna üks ja ainus olemus elustab kogu loodut, samastud sa iseenda tõelises minas ärgates kogu loodu tõelise minaga.  Sa saad üheks jumala ja kogu universumiga. Võid oma teadvuse tõsta kehast kõrgemale, oma isikust kõrgemale, kogeda kõikehõlmavat kosmilist teadvust. Sa oled välja astunud tagajärgede maailmast põhjuste maailma, ajutisest maailmast igavesse maailma, loodud maailmast loovasse maailma, surmariigist eluriiki. Lühidalt öeldes, oled üles tõusnud tõelisse olemisse. Ja see on pühitsemine!”
Ptahhotep lõpetab. Ta õnnistab mind ja ma lahkun. 

***

“Nüüd tuleb kõige raskem ülesanne: iseendale keskendumine. Algul vaatle end ja mõtle, kes sa oled, siis tunneta ennast ning siis ole see, kes sa oled. 

Sellega, et oled maises teadvuses, oled kaotanud oma tõelise “mina”, oled sisenenud mõtete ja tunnete maailma. Oled suuteline olnud mõtlema endast ja tundma ennast, kuid siiani pole sa osanud olla see, kes sa oled! Jälgi inimesi enda ümber ja sa märkad, et nad ei ole need, kes nad tõeliselt on. Otse vastupidi, nad samastavad end oma mõtetega, tunnete ja rollidega, mida nad siin maa peal mängivad. Nad on “välja langenud” oma tegelikust “minast” ja neist on saanud teesklejad, kes elavad kujutluste maailmas.
Ainult päris väikeste laste silmis võid näha tõelise olemuse valgusesädet. Mõistuse arenedes hakkab laps end samastama oma välise isikuga, eemaldudes järjest rohkem oma jumalikust tõelisest “minast”. 
Väline isik on kui mask, mille tagant tõeline, nähtamatu “mina” maailma vaatab. Isik ei ole midagi enamat, kui kõrgema “mina” tööriist.  Aga inimesed on oma maskide külge kinni kasvanud ega suuda end enam neist vabastada.  
 
Tõeline “mina” on kuningas ja isand, isik vaid tema teenija.  Aga inimesepojad on maha jätnud oma tõelise “mina” ja troonilt langedes hakanud end samastama oma maskiga, oma isikuga. Nad on teenrist kuninga teinud ja end eraldanud oma tõelisest olemusest.  Nad suruvad oma kõrgema “mina” pagendusse, alateadvusesse. Mõttetegevus põhjustab  enesega ühenduse kaotamist, kuid läbi keskendumisharjutuste ja sihikindla püüdluse võib jõuda eraldatusest tagasi tõelise iseenda juurde. 
Sa oled erinevatele asjadele keskendunud. Nüüdsest saab sinu ülesandeks läbi kolme keskendumisastme iseendale keskendumine, kuni suudad samastuda oma tõelise “minaga”, kuni sa oled tõeline “mina”. Sinu ülesanne on jõuda tõelisse olemisse, mida saab väljendada lausega: “Ma olen, kes ma olen!”
Aga vaata ette! Sellest ei piisa, et mõtled, kes oled, ega ka sellest, et tunned, kes oled; pead olema see, kes oled oma tõelises sisemises olemises. See on sinu keskendumistöö kuni pühitsemiseni.”
Sellega algas pikk tee, kus pühendasin end neile kahele ülesandele: õppida olema oma tõeline “mina” ja osata vaikida…” 
 
 
 
 
 
***
 
 
 
KAKSTEIST VASTANDOMADUSTE PAARI
 
vaikimine – rääkimine
vastuvõtlikkus – vastupanuvõime
kuuletumine – juhtimine
tagasihoidlikkus – enesekindlus
välgukiirus – kaalutlemine
kõigega leppimine – eristamisoksus
võitlusvalmidus – rahu säilitamine
ettevaatlikus – kartmatus
kõigest loobumine – kõige üle valitsemine
vabadus seotusest – pühendumine
kartmatus surma ees – elujanu
ükskõiksus – armastus 
 
Nende omadustepaaride valitsemisoskus tähendab, et kasutad neid omadusi õigel ajal ja õiges kohas.  Sama omadus, mis õigel ajal õiges kohas on jumalik, on vales kohas ja valel ajal saatanlik.  Jumal loob vaid head, kaunist ja õiget. Ei ole olemas halbu omadusi ja halbu jõude, on vaid valestikasutatud omadused ja valestirakendatud jõud. 
 
Vaikimine on jumalik omadus ja toob õnnistust, kui seda kasutatakse seal, kus ja millal on õige koht ja aeg. Aga kui vaikida seal ja sel ajal, kus tuleks rääkida, siis teenib vaikimine saatanat.
 
Vastuvõtlikkus on jumalik, kui ollakse vastuvõtlik ja avatud kõigele kõrgele, ilusale, heale ja tõesele. Aga teisalt on avatus ja vastuvõtlikkus hukatuslik, kui see muutub selgrootuks tahtejõuetuseks või pimedaks alistumiseks.
 
Vastupanuvõime mõjutustele tähendab kõigutamatut ja kartmatut vastupanu kõigile madalatele jõududele. Kuid seistes vastu kõrgematele jõududele, muudame jumaliku omaduse kuratlikuks eneseisolatsiooniks.
 
Sa tunnetad ära Jumala tahte, kui tunnetad põhjalikult läbi selle, mida sinult on palutud,et veenduda, kas see on kooskõlas sinu sisemise veendumusega. Aga kuuletumine kellelegi oma veendumuse vastaselt puhtalt argusest, hirmust, maisest kasust või lihtsalt soovist “hea olla”, on orjalikkus.
 
 
Jätkub…
***
 
Päikesekiired ei soodusta vaimu aktiivsust. Pärast päikeseloojangut see mõju lakkab, teadvus võib end vabastada teatud närvikeskustest ja tagasi tõmbuda vaimsele tasandile. Elusolendid uinuvad. Uinumine tähendab, et teadvus tõmbub kehast vaimu. Kuna enamus inimesi ei ole suutelised teadlikult sügavamatele vaimutasanditele jõudma, kaotavad nad teadvuse – nad jäävad magama.  Harjutades saab viia närvide vastupanujõu niisugusele tasemele, et inimene suudab vaimsesse sügavusse minnes teadvuse säilitada. Need närvi-ja ajukeskused, mis päevasel ajal puhkavad, muutuvad nüüd aktiivseks, võttes vastu ja juhtides vaimseid vibratsioone. 
 
***
 
Tseremooniad on alati ühesugused. Mõnikord õnnistatakse sisse mõni uus ehitis, mõnikord saabub seltskond naabermaadest kaubareisilt tagasi.  Mõnikord võtame osa lõikuspeost või erinevatest templipidustustest. Mulle ei meeldi see kõik sellepärast, et kokkukogunenud rahvamassil pole õrna aimu tseremoonia tähendusest. Selle asemel et austada end erinevas vormis ilmutavat jumalat, mida esitatakse erinevates sümbolites, kummardab see võhiklik rahvamass hoopis neid sümboleid endid. 
 
***
 
Mu elus algab uus pikk periood. Jälgin iga oma mõtet, iga sõna ja iga tegu. Mõtlen järele, kas väljendan end õigel ajal ja õiges kohas õigel moel, kas väljendan jumalikku, mitte saatanlikku. Selles pidevas valvsuses ja järjekindlas enesejälgimises avastan, kui distsiplineerimatu taltsutamatu ja meeleline ma ikka veel olen, ühesõnaga, kui paljus ma veel allun oma isikule. Kui kaua läheb veel aega, kuni mind enam ei kisu kaasa kirg ega alluta välised mõjud, vaid ma valitsen oma füüsilisi, vaimseid ja mentaalseid jõude?