browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Katkend “Pühitsemisest”

juuli 3, 2017
Katkend raamatust “Pühitsemine”. See peatükk on niivõrd mitmetahuline! See oli mulle väga suur äratundmine ja meeldetuletus oma lapsepõlvest, kui ma arutlesin endamisi, kuidas keegi näeb, mida keegi näeb ja mida mitte. Nii põnev on lugeda, kuidas loo peategelane end nii tillukesena mäletab, kuidas lapsena mõtleb, kuidas vastu võtab, järeldusi teeb, seoseid otsib jne. Imeline raamatukogemus! Lõpuni välja! 
Soovitan kogu südamest. 
Elu on müstika… 
Tiina.
 
 
________
 
 
Ärkamine. 
 
Nagu välgusähvatus läbis mu keha ja hetke pärast maandusin põrandal. Hädaoht! Aidake mind!
Jooksin tagasi tuppa mulle võõravõitu ilusa naise juurde, kellega äsja head ööd olime soovinud. Teadsin, et tema võib mind mõista ja aidata. Veetsin sageli aega koos temaga, sest tundsin end ta seltsis kaitstuna. Nuttes näitasin talle oma pisikest pontsakat kätt, mis rippus jõuetuna ega kuuletunud mulle enam sugugi. 
Ilus naine heitis pilgu mu käele, viskas kleidi, mida õmmelnud oli, käest ja karjatas:”Robert! Robert! Tule ruttu!”
Uks avanes ja sisse astus pikka kasvu täiskasvanud mees, kelle kohta ma ähmaselt teadsin, et ta elab koos meiega ja kuulub kuidagimoodi meiega kokku. … Mees heitis pilgu mu jõuetult rippuvale käele ja ütles:”Arst! Stefi, kutsu kiiresti arst!”
Onu Stefi jooksis välja ja mees küsis meilt, mis oli juhtunud. Me selgitasime talle. Pärast seda, kui mina ja Grete olime head ööd soovinud, haaras onu Stefi mind selga ja tassis magamistuppa.  Seal libistas ta mind seljast maha, aga ma libisesin liiga kiiresti. Et hoida mind kukkumast, haaras ta mul käest. Samal hetkel tundsin paremas randmes ägedat valusööstu.
“Jah, ” lausus pikka kasvu täiskasvanu, “käsi on randmest välja väänatud. Kõige hullem on see, et ma pean tööreisi tõttu kohe lahkuma ega saa jääda arsti ootama. Tänane öö möödub mul nagu nõeltel istudes. Anna mulle kohe teada, kui arst on käinud.”
Ta suudles mind ja ema ning läks. 
 
Vaatasin hämmeldunult otsa ilusale naisele, kes nimetas ennast emaks ja keda meiegi seetõttu emaks hüüdsime.
Röökisin täiest kõrist. Olin tõsiselt pettunud ja hirmunud, kui mõistsin, et täiskasvanud ei saa mind aidata. Nad pole suutelised peatama järjest piinavamaks muutuvat valu ega mu kätt terveks tegema! Kui kuulsin pikka tumedapäist meest mainivat, et veedab kogu öö nõeltel istudes, kasvas mu hämmeldus ja mure tema pärast. Unustasin nutu ja pärisin emalt: “Miks ta peab terve öö nõeltel istuma?” Ema heitis mulle üllatunud, siis puhkes naerma ja lausus: “Sest isa on su käe pärast tõsiselt mures!”
 
Mis vastus see oli?! Täielik mõttetus! See ei selgitanud midagi. Pikk mees, keda me kutsusime isaks, oli tõemeeli lausunud, et istub nõeltel ja nüüd olen mina see, kelle üle ema naerab! Miks ometi? Kordasin ju vaid isa sõnu. Mida mõtles ema, lausudes, et “isa on tõsiselt mures” ja miks isa selle pärast nõeltel istub? Kas see tähendab, et teda võivad nõelatorked ohustada? Ema veetis palju aega õmmeldes ja oli mulle näidanud, kui ohtlik võib nõel olla. Nõela ots on tõeliselt terav ja võib vägagi palju haiget teha! Sellepärast kasutataksegi seda üksnes õmblemiseks.  Mis totrat juttu räägivad mulle täiskasvanud – ja seda ainult sellepärast, et mu käsi on nii abitu ja valus? Miks peab isa istuma öö läbi nõeltel, kui need on ette nähtud vaid õmblemiseks? Ma ei saanud nõeltel istumise kohta edasi pärida, sest sisse astus onu Stefi koos arstiga.
 
Doktor oli pikk ja sõbralik mees, kes vaatas mind kui tuttavat. Ta tõstis mu kõrgele õhku ja rebis mind niimoodi ema kaitsvast väljast eemale. Mu süda täitus pöörase hirmuga, liikumine põhjustas uue piinava valuhoo ja ma pistsin kõigest jõust röökima. Arst asetas mu lauale. Pead vangutades sõnas ta: “Oi, kui kole see väike tüdruk on, kui ta nutab!”
 
Olin vapustatud. Mida? Ta ütleb, et olen kole, kui nutan! Kuidas ta seda teab? Kuni tänaseni olin arvanud, et näha võib kõike, peale minu. Kõiki ja kõiki enese ümber: täiskasvanuid, kokka, Gretet, kanaarilindu, oma mänguasju, isegi mu käsi, mu väikest kõhtu, mu jalgu, kuid minu MINA on nähtamatu. MINA on siin, aga nagu pole ka, ta on kusagil, kuid nähtamatu. Ma polnud siiani näinud oma MINA ning ma ei suutnud ette kujutada, kuidas on võimalik näha seda nähtamatut, mida kutsume MINAks. Kuidas on võimalik, et see täiskasvanu, nähes mu meeleheidet, mu valu ja nuttu, näeb minu MINA? Kui ta näeb mu hämmastust ja kohutavat olukorda, on see tõesti kole. Puhtast imestusest ja hämmastusest lõpetasin ma nutmise ja heitsin doktorile trotsliku pilgu. 
 
Kõik täiskasvanud hakkasid valjult naerma ja ema ütles: “Vaadake, kui edev see väike tüdruk on! Ta kannatab isegi valu välja, et mitte koledana näida!”
See oli järjekordne rumal märkus täiskasvanu poolt. Mida tähendab “edev”? Kuidas ma saan edev olla, kui ma isegi ei tea, mida see tähendab ja kuidas ma “näin”, kui ma isegi ei tea, et olen nähtav? Siiani arvasin, et mina olen see, kes näeb kõike enda ümber olevat, olles ise väljaspool nähtavat. Kõik see nägemine tuleb mul läbi pea. Avasin suu, et esitada järgmine küsimus, kui doktor haaras mu valusast käest ja tõmbas kõvasti, nii kõvasti, et tahtsin jälle karjuda, sest see tegi kohutavalt haiget.  See hull mees lihtsalt tuleb ja sikutab mu niigi haiget kätt! Seejärel väänas ta mu pisikest rannet, mis tegi taas jubedalt valu, kuid järgmisel hetkel oli käsi oma õiges asendis tagasi. “Nüüd võib liiges pisut paiste minna, ööseks paneme käe padja peale ja üsna varsti võime kogu selle loo unustada.”
 
Nüüd hakkasid täiskasvanud rääkima, kui edev ma olin, et vaid edevuse pärast ei nutnud ma üldsegi. Emale avaldas selline käitumine muljet ja see kurvastas mind. Nägin, et ilus võõras naine, keda olin õppinud armastama, ei mõistnud mind. Arst MIND ei näinud ja ma jäin kinldasti nähtamatuks ka emale. Vaatamata sellele kiirgas ta imelist armastust ja pisut hiljem, kui voodisse heitsin ning käe padjale panin, olin õnnelik, et tema kena ja armas nägu aeg-ajalt minu kohale kummardus ning mulle toetavalt naeratas.  Ta kiirgas meeldivust ja soojust ja kuni ta mu kõrval oli, ei tundnud ma üksindust ega mahajäetust. Teadsin, et saan temaga arvestada ja talle toetuda.  Vähehaaval uinusin. Öö möödus ja minu käest sai jälle kuulekas ihuliige, ustav sõber, kes eesolevatel eluaastatel tõi mulle nii palju rõõmu ja aitas mu teadvusetusest ärkvelolekusse. 
 
Aga arst eksis! Ma ei unustanud juhtunut kunagi ja ühtekuulumise seaduse järgi sai temast minu esimese teadvustamiselamuse kaasosaline. 
 
 
Elisabeth Haich, “Pühitsemine”