browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Katkend raamatust “Magdaleena Käsikiri”

detsember 4, 2012

Mõned meist väljuvad oma lapsepõlve sepikojast teravate mõõkadega, teiste mõõgad on nürid. Osa hoiab oma mõõku hõlma all, teised ei suuda neid üldse ohjeldada.

 

Terasega on nii, et pärast sepikojast lahkumist jääb ta püsima talle algselt antud kujul. Üks väheseid võimalusi, millega sulamile üldse on võimalik uut kuju anda, on terase kuumutamine esmavaluga võrdsel temperatuuril.
Kui valime püha suhte ja sellega seotud alkeemia, läheme vabatahtlikult sepikotta tagasi.  Kuumus, mis tekib kahe inimese vahel. kelle neuroosid teineteise vastu hõõrduvad, võib olla väga intensiivne. Kui mõlemad leiavad endas julgust olla nii enda kui teise vastu ka neil põletavatel hetkedel lõpuni ausad, siis on võimalik neid psühholoogilisi sulameid muuta. Ja sel juhul lisandub suhtesse uus tasand, mis on rajatud tõe energiale.
 
Asi on selles, et enamik meist teeb ükskõik mida, et ainult seda psühholoogilist kuumust vältida. Kui olukord läheb ebamugavaks, annavad paljud jalgadele valu ja põgenevad. Mõne jaoks tähendab see koti kokkupakkimist ja lahkumist.  Teiste jaoks tähendab see, et ollakse küll füüsiliselt kohal, aga emotsionaalselt enam mitte. Inimene muutub tuimaks ja temast saab automaat. Ta liigub ja räägib peaaegu normaalselt, aga on sügavale iseendasse peitu pugenud.  On ka neid, kes tuimestavad end alkoholi või televisiooni abil. Lõppude lõpuks oleme ju me küllaltki leidlikud.
 
Mida teie teete, kui asjad psühholoogiliselt liiga kuumaks lähevad? Mida teie ette võtate, kui tunnete, et kohe-kohe juhtub midagi sellist, mida te sugugi ei soovi kogeda?
 
Püha suhte prakstiseerijatele on sellised tunded kutseks keskenduda käesolevale hetkele.  Nüüd on aeg olla lõpuni aus.  See on see aeg, kus mõlemal partneril tuleb väljendada oma tõelisi tundeid, ükskõik kui piinlikud või hirmutavad need ka ei oleks.  Teineteisele oma tõde paljastades siseneb suhte dünaamikasse uus ergastav element. Aususe tulemuseks on mõistmisvõime avardumine. Ja seal, kus on mõistmine, eksisteerib ka lootus teadlikkuse tekkimisele, mis omakorda võibki muutuse esile kutsuda. 
 
See peatükk ei ole suhte alkeemia käsiraamat. Pigem on tegemist hoiatusega. Ka Magdaleena vihjas kirjeldatud nähtusele oma Käsikirjas, nimetades seda ohtu lennutakistuseks. Kas ei kõla eksootiliselt?  Aga asi on eksootikast  väga kaugel, kui suhte sepikojas nii kuumaks läheb, et tunnete end psühholoogilises mõttes koost lagunemas. Nõuab tõelist vaprust ja meelekindlust, et sepikojast mitte lahkuda, kui kuumus teie stabiilset minapilti kõrvetama hakkab. Vähesed on valmis paistma lolli, ara, tühise või armukadedana. Sageli kasutame igasuguseid võtteid, et neid tundeid varjata.
 
Pühas Suhtes tõuseb see kõik aga vältimatult pinnale nagu sodi, mis on põhjast üles keerutatud. On tähtis aru saada, et kui see juhtub, ei tee te (olles Pühas Suhtes) midagi valesti, üsna tõenäoliselt olete tegutsenud täiesti õigesti. Alkeemia vägi pressib kogu meie sisemise prahi välja. Võib olla päris põnev, kui praht teie partnerist eraldub, aga kui see toimub teie endaga, on tunne kohutav.
 
Püha suhte teeb pühaks tõsiasi, et see on tõeliselt püha olemisviis. Kui meie tegude tulemusel sünnib terviklikkus, siis ongi see, millega me tegeleme, püha.
 
Vastastikuse kindlustunde, aususe ja tunnustamise sulatusnõus on võimalik luua uutlaadi mina. See uus mina on psühholoogiliselt ausam, teadlikum ja vabam, kui oli tema esialgne väljendus enne suhte sepikotta sisenemist.
Neil, kel jätkub julgust  sukelduda iseenda ja oma partneri olemuse sügavikesse, ootavad ees paljud aarded ja saladused. Kui astute sellele rajale, siis teadke, et mingeid käsiraamatuid ei ole olemas. Juhtnööre on üldse väga vähe. Vaimne tee on enamasti üsna üksiklane. Ja ehkki ka Pühas Suhtes olijad vajavad vahel üksiolekut,, on miski ometi muutunud. Kaks inimest on kokku leppinud, et liiguvad jumalikkuseni viival teel üheskoos, külg külje kõrval, läbi paradiisi ja põrgu, üle säravate kõrguste, kus kõik on ootamatult kristallselge, ja läbi psühholoogilise surma pimedate orgude, kus näeb vaevu jalga jala ette seada. Ometi hakkab läbi teadmatuse pimeduse ärkama sügav igipõline vägi. Sel teekonnal läheb teil vaja üht ebatavalist püha kolmainust – kolme väärtust, et täita see pühamast püham ülesanne – 
 
TURVATUNDE TAGAMIST TEINETEISELE, 
TÄIELIKKU AUSUST ja
ARMASTATU TUNNUSTAMIST.  

 
Usun et Püha Suhte kunst seisneb selle õppimises, kuidas püsida muundavas “kuumuses” ilma automaatsele põgenemisrefleksile  järele andamata. Arvan, et niisugune suhe teise inimesega on kõige suurem väljakutse ja samas kõige suuremat rahuldust pakkuv kogemus, millega hakkama saamist olen eales eneselt nõudnud.  Kuna selline suhe on niivõrd dünaamiline ja elumuutev, pean vajalikuks panna selle tee algusesse välja hoiatussildi. Siin see on: