browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Kevadine suurpuhastus

mai 21, 2014
Olen väga rõõmsalt töine ja naudin kõike, mida teen. Juba mitmes päev transformeerin ja teen kevadist suurpuhastust oma postkastis ja satun väga ilusatele leidudele. Allolev lugu on pärit aastast 2008 maikuust. Mul pole õrna aimugi (ja pole isegi oluline enam), kustkohast see mu postkasti imbus ja miks ta seal riiulil tolmas, aga kui ma olin selle 6 aastat vana loo läbi lugenud, siis teadsin põhjust. Ja olin tänulik, et ta alles oli ning uuesti avanes. Olen kindel, et see lugu tuleb teile paljudele tuttav ette. Postkasti sorteerimine on minu jaoks väga emotsionaalne tegevus. Mul on pea 10 tuhat kirja seal, ja ma jõudsin täna läbi lugeda vaid näputäie. Ja see, mida ma vaimselt ja hingeliselt kogen, see on kirjeldamatu, ma näen ja kogen oma teekonda kõrvalt, ja ma olen siiralt südamest tänulik kõigile, kes mu teed on kirjadega ehtinud!
Tiina
 
***
 
Ühel varasuvisel laupäevahommikul pühib Bhikshu Tissa nimeline munk parasjagu budistliku templi kõrval asuvat kivist kõnniteed. Ta ei tööta ei aeglaselt ega kiiresti, kuid teeb seda kindlalt ja hoolikalt, justkui oleks tolmu ja lehtede pühkimine äärmiselt oluline tegevus. Mõne meetri kaugusel olevalt autoteelt kostab läheneva sõiduki sumin. Hommikuvaikuses kasvab sumin mürinaks, ning läikiv sportauto tuhiseb mööda. Kui Tissa oleks vaadanud – mida ta aga ei teinud –, oleks ta näinud, kuidas autojuht enne kurvi taha kadumist pisut kiirust aeglustas ja teda uudishimulikult uuris. Seejärel kostab tasast kummide vilinat ning hetke pärast pöördub auto tagasi ja suundub templi sissesõiduteele. Mister Carp, kallites puhkepäevariietes noormees ronib autost välja ning astub munga juurde.
Mister Carp: Tervitus, sõber.
Bhikshu Tissa: Tere hommikust.
C: Minu nimi on Carp. Ma olen Charlie Prentice’i sõber. Te ju tunnete teda?
T: Jah, muidugi, mister Prentice käib viimasel ajal tihti siin.
C: Teie olete Bhikshu Tissa, eks ole.
T: Jah, olen küll.
C: Või auväärne Tissa, nagu Charlie ütleb. On teil ikka veidrad nimed mõnikord.
T: Kas ma saan midagi teie heaks teha, mister Carp?
C: Vaevalt küll, kui päris aus olla. Sõitsin teel mere äärde siit juhuslikult mööda, ja ega budism mind tegelikult eriti ei huvita. Kuigi – ma muide lugesin neid raamatuid.
T: Raamatuid budismist?
C: Jah.
T: Aga miks te lugesite raamatuid budismist, kui see teid ei huvita? Tundub igal juhul täieliku ajaraiskamisena.
C: Nojah, see tähendab … võibolla oligi ajaraiskamine. Charlie andis mulle mõned raamatud, ning tegelikult olid need üsna tüütud. Kogu see kannatusejutt. Lehekülg lehekülje järel hädadest, vanadusest, surmast ja nii edasi. Tundub nagu oleks budism kõige pessimistlikum religioon kogu maailmas. Hakkasin selle üle mõtlema ja imestasin, miks teil budistidel on nii negatiivne ellusuhtumine ja miks te rõhute kogu aeg kannatusele.
T (mõtlikult): Võib ka öelda, et kannatus ise on see, mis rõhub.
C: Kuidas nii? Või ükskõik – ma lihtsalt nägin teid ja mõtlesin, et miks mitte teie käest järele uurida. Nii et mul oleks paar küsimust. Kui teil muidugi väga kiire ei ole.
T (paneb luua naeratades käest): Püüan alati hea meelega vastata küsimustele Dharma kohta.
C: Dharma. Seda sõna tuleb neis raamatutes ühtepuhku ette. Mida see tähendab? Ma olen juba unustanud.
T: Tavaliselt tähendab see lihtsalt Buddha õpetust. Kuid samuti tõde, reaalsust, asjade tegelikku olemust, universumi seaduspärasust, üksiknähtusi kui selliseid, teed vabanemisele – olenevalt kontekstist.
C: Päris tähtis sõna, või mis?
T: Sõna on ainult sõna. Kuid see, mis sõna “Dharma” taga peitub, on kõige olulisem maailmas.
C: Arvasingi, et te midagi sellist ütlete. Tahaksin sellest natuke rohkem kuulda. Kas me võiksime kusagile istuda?
T: Muidugi. Kas see kena muruplats siin sobib?
C: (üritades nalja teha) Lamamistoole teil siin vist ei leidu.
T: Kasutame seda, mis meil on. Minu arvates on muru väga mugav.
(Bhikshu Tissa ja Carp istuvad varjulisele kohale muruplatsil. Carp uurib enne istumist murelikult maapinda, kartes leida sipelgaid)
C: Teate, Bhikshu Tissa, ma pole kunagi varem budistliku mungaga kohtunud. Inimesed suhtuvad teisse, munkadesse, vist suure austusega.
T: Oleneb inimesest, oleneb mungast.
C: Teid nimetatakse ju “auväärseteks” ja puha.
T: Meid nimetatakse ka teistsuguste nimedega.
C: Nojah, kindel see. Kuid las ma esitan nüüd oma küsimused. Kogu see kannatuse teema on minu arvates tõeliselt tüütu. Kas maailmas pole piisavalt palju probleeme ka ilma selleta, et teie, budistid, peaksite seda pidevalt üle korrutama?
T: Just seepärast, et maailmas on probleeme, pööramegi me neile tähelepanu, või korrutame seda, kui soovite.
C: Kas te arvate, et saate nende probleemide suhtes midagi ette võtta?
T: Jah. Just seepärast ongi budism üldse olemas.
C: Selle kohta tahaksin ma küll rohkem kuulda. Mulle tundub, et peaksime pöörama rohkem tähelepanu elu rõõmsamale küljele. Miks peaksime panema niipalju rõhku kõikidele hädadele ja raskustele?
T: Kui herilane teid torkab, kas te siis pöörate sellele tähelepanu?
C: Loomulikult.
T: Kuid mis sellest kasu on? Milleks sellele rõhku panna?
C: Sest ma tahan valust lahti saada, ja tahan, et seda tulevikus ei juhtuks.
T: Kui te tahate, et seda edaspidi ei juhtuks, kas pole siis arukas herilasi natuke tundma õppida? Kuhu nad pesi teevad, mis neid tavaliselt ärritab ja muud seesugust. Maailmas on väga erinevat liiki kannatusi, ning kõigil neil on oma põhjused ja eripärad. Kui mõni neist kannatustest või hädadest teid tabab, või teile tundub, et seda võib juhtuda, kas pole siis arukas kannatusi hoolega uurida ja välja selgitada, mida nende suhtes ette saab võtta?
C: Nojah, arvatavasti küll. Kuid kuhu sa ka ei lähe, mingid probleemid jäävad ikka – nii et mina igal juhul eelistan panna rohkem rõhku kõigele positiivsele. Kõige kibeda kõrval tuleb ka magusat näha.
T: Pole vist vale arvata, et teie elus on päris palju seda niiöelda magusat.
C: On tõesti, mul läheb elus väga hästi. Ma töötan kinnisvaraarendusfirmas ja tegelen mõningate uute projektidega. Ja ausalt öeldes sujub mu töö suurepäraselt. Elu on minu vastu heatahtlik, tuleb tunnistada. Nii et seepärast mulle budism ei meeldigi.
T: Kas te olete oma praeguse eluga täiesti rahul?
C: No mitte täiesti. Kes siis oleks? Kõige tähtsam on see, kui suudad oma elu oma tahtmist mööda kontrollida.
T: Lubage mul vastu vaielda. Keegi ei saa oma elu oma tahtmist mööda kontrollida. Võtame näiteks teie keha. Te näete igati terve välja. Kuid kas te saate kõiki haigusi alatiseks endast eemal hoida? Kas te saate hoida oma keha vananemast ja lagunemast? Või suremast?
C: Ei, seda ma ei saa.
T: Või võtame teie töö. Kas te võite kindel olla, et kolleegid on teie vastu õiglased?
C: Need tüübid? Muidugi mitte!
T: Kas laenuandjad on alati kannatlikud? Kas kliendid maksavad arved alati õigeaegselt? Kas konkurendid ei ürita teie edu takistada?
C (ebamugavust tundes): Ärimaalimas on palju ebakindlust.
T: Samuti on palju ebakindlust ühiskondlikus elus, perekonnas, kõigis tegevusvaldkondades. Kas mul pole õigus? Mis teie arvate?
C: Õigus, seda ei saa eitada.
T: Või, kui minna kõige olulisema juurde, kas te saate oma meelt oma tahtmist mööda kontrollida?
C: Tavaliselt olen ma päris rõõmsameelne.
T: Ma ei küsinud seda, mister Carp. Kui teil parasjagu midagi viltu läheb, kas suudate siis hoida oma meele kindla ja rahuliku?
C: Muidugi mitte. Kuidas ma peaksin seda suutma?
T: Kui ütlete oma meelele, et ta ei ärrituks, ei vihastuks või ei satuks segadusse, kas ta siis kuulab teie sõna?
C: Päris lõbus viis asjadele läheneda. Aga ei, ma arvan, et mu meel teeb peamiselt oma tahtmist mööda. Mõtted ja tunded lihtsalt keevad vahest üle ääre.
T: Järelikult ei suuda te oma meelt oma tahtmist mööda kontrollida. Ning kui te ei suuda kontrollida ei oma keha, meelt ega teiste inimeste tegusid, on küll raske öelda, et suudate oma elu oma tahtmist mööda kontrollida.
C: See oli lihtsalt niisugune väljend.
T: Uurime siiski veel pisut edasi, kui teil midagi selle vastu ei ole. Mis te arvate, kui paljud inimesed suudavad oma elusid üldse mingilgi määral kontrollida?
C: Tõenäoliselt mitte kuigi paljud. Kunagi ei tea ju ette, mis võib juhtuda.
T: Just. Kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Kui juhtub midagi meeldivat, tekitab see rõõmu. Kui juhtub midagi ebameeldivat, tekitab see ärritust ja masendust. Kui keegi on sinu vastu kena, tunned rahulolu. Kui keegi sind petab, saad vihaseks. Öelge, mister Carp, kas teie näete sellises olukorras mingisugust sõltumatust või turvalisust?
C: Kui te seda niiviisi esitate, siis mitte just eriti. Ju me peame siis tunnistama, et elus on suurel määral ebakindlust ja sõltuvust.
T: Kas te nimetaksite seesugust olukorda meeldivaks või ebameeldivaks?
C: Pigem ebameeldivaks.
T: Buddha ei rääkinud kurbusest, valust ja ebakindlusest mitte seepärast, et need talle meeldisid, vaid seepärast, et ta nägi neis seisundites võtit elu mõistmiseks.
C: Üpris pessimistlik minu meelest.
T: Faktid on lihtsalt faktid. Kui keegi tahab arukalt otsustada kuidas käituda, vajab ta täpset ja tõest informatsiooni antud olukorra kohta. Seepärast uurib ta järgi ning arvestab kõiki olulisi üksikasju, hoolimata sellest, kas need talle isiklikult meeldivad või mitte.
C: Ja mida Buddha püüdis saavutada?
T: Ahhaa, hea küsimus. Ta püüdis leida väljapääsu.
C: Väljapääsu … sõltuvusest ja ebakindlusest?
T: Just nimelt. Sõna, mis kirjeldab käesolevat olukorda, on “dukkha”. Tavaliselt tõlgitakse seda kannatuseks, kuid tegelikult tähendab see palju enamat. “Rahulolematus” võiks olla parem sõna.
C: Andke mulle andeks, Tissa, kuid sellise loogika järgi võib öelda, et kõiges peitub teataval määral rahulolematust.
T: Kas tõesti?
C: Miski pole lõpuni usaldusväärne. Ei saa ju loota, et oleks. Kõikjal on omad puudused.
T: Aga kuidas on püsivusega? Kas nauding ja turvalisus on püsivad?
C: Minu kogemuse põhjal mitte. Neid tuleb pidevalt taga ajada. Sellest elu ju lõpuks koosnebki.
T: Vaatame, kas mul õnnestub nüüd pisut kokku võtta. Mitte keegi – vähemalt mitte keegi, keda meie teame – ei suuda oma keha tõeliselt kontrollida ja panna seda tööle täpselt nii, nagu soovib. Keegi ei saa oma meelele ette kirjutada, kuidas too ebameeldivas olukorras käituma peaks. Keegi ei saa hoiduda õnnetustest või takistada teisi inimesi tegemast asju, mis talle ei meeldi. Keegi ei saa muuta naudinguid püsivaks või takistada meeldivatel tunnetel hääbumast. Seetõttu ajame pidevalt taga midagi meeldivat või siis põgeneme millegi hirmutava eest. Kuidas te sellist olukorda nimetaksite?
(Järgneb vaikus, Carp niheleb, kitkub maast mõned rohulibled ja hakkab lõpuks naerma)
C: Kannatus. Okei, kannatus või rahulolematus või ükskõik kuidas te siis seda ka ei nimetaks. See istub vist päris sügaval, või kuidas?
T: See on kootud otse elunähtuste kangasse. Võiks isegi öelda, et kannatus ongi niit, millest see kangas on kootud.
C: Üpris ebatavaline viis elust aru saada. Aga ma tahaksin veel küsida. Buddha otsis väljapääsu. Võib siis arvata, et ta leidis selle?
T: Jah. Väljapääsu, mille Buddha leidis, nimetatakse Dharmaks – seesama sõna, millest me alustasime.
C: Nii et Dharma, mille Buddha lõi, võib meid vabastada kannatustest.
T: Buddha ei loonud Dharmat. Ta vaid avastas selle, ning avaldas teistele. Dharma on olemas hoolimata sellest, kas keegi seda teab või mõistab, just nagu õunad kukuvad puu otsast hoolimata sellest, kas keegi mõistab gravitastsiooniseadust või mitte.
C: Kas Dharma on mingisugune jumal?
T: Ei. Dharmal on palju tahke, kuid eelkõige on see asjade olemisviis; seadused, millel universum põhineb.
C: Kõlab üsna lihtsalt. Kuid miks pole see siis kõigile teada? Miks inimesed seda ei näe?
T: Oletame, et ohtlikul rannikul seisab kõrge majakas ja selle tipus plingib võimas tuli. Kas meremehed saavad rannikule lähenedes sellest majakast teada?
C: Muidugi.
T: Aga mis juhtuks siis, kui meremehed ei tuleks kordagi oma kajutitest välja, või kui neil oleks veider komme tihedast riidest katet silme ees kanda, või kui nad kogu aeg magaksid?
C: Siis nad ei näeks majakat. Ja kihutaksid karile. Kuid mida te selle võrdlusega silmas peate?
T: Algtõde ehk Dharma pole iseenesest peidetud või segane, kuigi paljud filosoofid on nii arvanud. Kuid ometi on miski, mis takistab meid Dharmat nägemast. Seda nimetatakse nõmeduseks. Niisugune nõmedus või mitteteadmine või juhmus katab meie meelt ega lase meil reaalsust selge pilguga vaadata. Meremehed võivad jääda kajutitesse ning oma nõmeduses uppudagi, ilma et püüaksid välja pääseda. Või siis võivad nad endid arulagedate uskumuste ja eksiarvamuste maske ette tõmmates tahtlikult pimestada. Või võivad laiskusest ja rumalusest kogu aja magada. Igal juhul ei näe nad valgust ja võivad isegi eitada, et midagi säärast üldse olemas on.
C: Kuid oletame, et keegi siiski näeb Dharmat – vähemalt niipalju, et seda oluliseks pidada.
T: Siis ta järgib Dharmat – kui on tegu mõistliku inimesega – ja otsib selle kaitset.
C: Kuid millist kaitset saab Dharma pakkuda kogu selle kannatuse ja ebakindluse vastu, millest me just rääkisime?
T: Eelkõige pakub Dharma vabanemist. Vabanemist kahtlustest, vabanemist hirmust, vabanemist vaimsest ahistusest, vabanemist muretsemisest. Kui õpime ja praktiseerime Dharmat, väheneb seejuures aegamisi meie teadmatus universumi toimimispõhimõtetest. Hakkame mõistma põhjust ja tagajärge. Näeme, et teatud tegudele järgnevad teatavad tagajärjed, ning õpime juhtima oma tegusid nii, et saada rahuldust pakkuvaid tagajärgi. Nii vabaneme me kahtlustest ning hakkame üha enam uskuma oma suutlikkusse maailmas mõtestatult tegutseda. Praegusel hetkel võime tunda hirmu paljude asjade ees, mis meiega võivad juhtuda, ning tunda, et mõni kohutav saatuselöök võib meid igal hetkel põrmu paisata. Kuid Dharma õpetab meile, et hirm tuleneb meie meeleheitlikust soovist leida püsivust, mida tegelikult pole olemas. Kui lepime kõige alatise muutumisega, suudame hirmust üle saada. Samuti vabaneme vaimsest ahistusest – teisest isekate soovide ja ihade tagajärjest –, sest vastavalt Dharmale treenime oma meelt sündmustele ja objektidele vaid tähelepanu pöörama, mitte aga püüdma “mina” või “minu” hõisates neist kinni haarata. Kui vabaneme harjumusest ja soovist näha endid “kannatajatena”, väheneb ka kannatuse mõjuvõim. Mis puutub aga muretsemisesse, siis tundub elu palju vähem koormavana, kuna õpime, et kogu elu on pidevas voolamises ning muretsemine on mõnes mõttes meie endi õnnetu leiutis. Elu põhitõdede teadmine on suurepärane kaitse, kuna annab meile kindluse ning aitab vältida kannatust.
C: Need on suured lubadused, Bhikðu Tissa.
T: Need on meie võimalused, vägagi tõelised võimalused, kuid mitte asjad, mis juhtuvad vaid seetõttu, et keegi nimetab end budistiks. Ma ei ootagi, et te neisse usuksite.
C: Te ei oota seda?
T: Loomulikult mitte. Budismis peituvad suured võimalused kogu inimkonna jaoks, kuid samas ei soovita ega oodata budismis inimestelt pimedat uskumist õpetustesse nende õpetuste õigsuses isiklikult veendumata.
C: Ja millist sorti veendumus see peaks olema?
T: Veendumus, mille annab teie meel, teie mõistus, teie kogemus. Või oleksite valmis rahulduma millegi vähemaga?
C: Hea küll, loomulikult usaldan ma oma kogemusi. Kuid milleks te siis üldse vaeva näete, et mulle Dharma kasulikkust selgitada?
T: On selline ütlus, et budad vaid näitavad teed. Buddha ei “päästa” mitte kedagi. Ta ainult õpetab, kuidas inimesed saavad ise endid päästa. Ta juhib meie tähelepanu elu probleemidele ja näitab, kuidas neid saab lahendada. Ning meie – Buddha järgijad – püüame järgida sama põhimõtet. Näidata teed ning julgustada inimesi ise seda teed käima.
C: Nii et te arvate, et kui inimesed seda teed käivad, veenduvad nad ka budistliku õpetuse õigsuses.
T: Jah. Vaadake, tõed, mida Buddha õpetas, on otse siinsamas, meie meeles ja kehas. Ning igaüks võib neid näha, kes vaid huvi tunneb. Aga ta peab tõepoolest huvi tundma.
C: Kas te võiksite mõnda neist tõdedest mulle seletada. Minu puhul nüüd küll seda ohtu pole, et ma mõnda neist ilma veenvate tõestusteta uskuma hakkaksin.
T: Tõega kannatusest oleme juba kokku puutunud. Nagu nägime, sisaldub kõigis maistes asjades ja nähtustes suuremal või vähemal määral kannatust või rahulolematust. See on üks olemasolu tunnusjooni, mida Buddha korduvalt rõhutas. Siis on veel teine tõsiasi – kõige püsitus.
C: Nojah, miski ei kesta igavesti. Selles ma ei kahtle.
T: Jah, kuid sageli ei mõisteta, kuivõrd kõikehaarav on lakkamatu muutumine, püsitus. Silmatorkavaid füüsilisi muutusi suudab igaüks märgata, ja ka need on üks püsituse tahke, kuid vaid vähesed inimesed mõistavad, et tegelikult on kõik siin maailmas kistud muutumise keerisesse ning tekib ja hääbub igal sekundil, plingib olemasolust olematusse ja tagasi, sünnib ja sureb jätkuvalt, ilmub ja kaob pidevalt.
C: Teate, tänapäeva füüsikateadlased kirjeldavad aatomeid ja algosakesi peaaegu samal viisil – nimelt kogu aeg uskumatu kiirusega muutuvatena.
T: Just nõnda. Kuid selle mõistmiseks pole tingimata tarvis füüsikat õppida. Parimaks laboratooriumiks on inimese teadvus. Kas olete kunagi näinud midagi, mis muutuks kiiremini kui teie enda meeleseisundid?
C: Vahest tormavad mu mõtted sellise tempoga, et tundub, justkui võiks pea iga hetk plahvatada.
T: Mõnikord kiiremini ja metsikumalt kui teile meeldiks?
C: Ma vist tunnistasin juba, et ma ei suuda oma meelt kuigi palju kontrollida. Teinekord käib seal tohutu möll kõikvõimalike kirgede, mõtete, tunnete ja mälestustega.
T: Kas mäletate aega, kui see polnud nii?
C: Ei mäleta, ja see on üsna masendav.
T: Kuid just selline ongi meele loomus. Osa meie probleemidest tuleneb ettekujutusest, et meie meel, teadvus, on meie oma, et see on stabiilne ja püsiv, et see on “mina” või “mina” tööriist. Kuid meel on lihtsalt meel, kogum ebaisikulisi funktsioone. Meele olemuseks on pidev muutumine. Meel ei ole sina ja meel ei ole mina.
C: Hakkame vist kogu asja tuumale lähenema.
T: Loodetavasti. Peamine, mida ma tahan öelda, on see, et kui me meelt uurime – just eriti siis kui me hoolega uurime – näeme midagi sarnast pannitäiele praadivatele popkornidele. Kõik hüpleb ja säriseb ning keegi ei tea, kuidas ta järgmisel hetkel täpselt käitub. See ongi kõige ilmekam püsituse avaldumisvorm. Lakkamatu muutumine. Ükskõik kui väga me ka ei tahaks seda paigal hoida, ikkagi kõik muutub. Kõik meele tahud muutuvad pidevalt – tunded, tajud, vaimsed seisundid, ning teadvus ise. Kas olete minuga nõus?
C: Ju vist. Mälestused, tunded, kõik need asjad muudkui tulevad ja lähevad alatasa.
T: Siit jõuame olemise kolmanda tunnusjooneni – minatuseni.
C: Ma arvan, et ma olen selle kohta midagi lugenud. Kuid see tundus mulle paradoksaalne. Niisugune jutt, et “mina” pole tegelikult olemas, aga me arvame, et on, kuigi tegu on kõigest illusiooniga, ja nii edasi.
T: Olemasolu põhiomadused pole iseenesest segased – jällegi on see meie nõmedus, mida võimendavad isekad soovid, mis meie arusaamist moonutab. Vaatame minatust nende kahe tunnusjoone valguses, mida ma enne mainisin: rahulolematus ja püsitus. Kõik siin maailmas on muutuv, püsitu, mitte-kestev, ning toob seepärast alati teataval määral kaasa kannatust või rahulolematust. Kõike, mis meile meeldib või mida me naudime, tahaksime nautida püsivalt, kuid see pole võimalik, kuna kõik muutub, puruneb, libiseb minema.
C: No täpselt nagu mu armukesed.
T: Varem või hiljem peame lahkuma sellest, mida armastame, või puutuma kokku sellega, mida vihkame.
C: Kui te vaid teaksite, milliste idiootidega ma päevast päeva koos pean töötama.
T: Kui satume sinna, kuhu me ei taha, toob see kaasa rahulolematust, ning samuti see, kui peame kaotama midagi, millest hoolime. Kuid selline on asjade püsitu loomus.
C: Oot-oot. Ma mõtlesin välja ühe asja, mis ei põhjusta mulle kannatust. Minu auto. See on tõesti suurepärane, näete isegi.
T: Ja teie auto ei lähe kunagi rikki?
C: Mitte kunagi. No, see tähendab, ma ostsin ta alles kaks nädalat tagasi. Aga sõidab nagu õlitatult. Ei mingeid probleeme.
T: Mitte mingeid?
C: Ei mingeid. Eks ma pean temaga muidugi ettevaatlik olema. Ükspäev avas mingi lollpea parkimisplatsil oma auto ukse mürtsti vastu minu auto külge. Kriimustas tükikese värvi maha. Uskumatu. Ja minul on just uhiuus auto. Olin täitsa marus. Oleksin selle tüübi hea meelega maha löönud.
T: Ah sedasi. Kas see oli meeldiv tunne?
C (mornilt): Tegelikult oli üsna vilets tunne. Rikkus mul kogu pärastlõuna ära. Mu närvid ütlevad kergesti üles, kui ma konfliktidesse satun. Okei, ma tean, mida te tahate öelda. Tõepoolest, see tekitas rahulolematust, kannatust. Minu auto värv on püsitu, ning püsitud asjad tekitavad rahulolematust.
T: Kindlasti. Aga kuidas on lood “minaga”. Kas teie näete kusagil selle rahulolematuse ja püsituse keskel tõeliselt olemasolevat “mina”?
C: “Mina”? Muidugi. Ma näen ennast. Ma näen oma enda “mina”.
T: Tasa ja targu, mister Carp. Millest see “mina” õigupoolest koosneb?
C: Noh, ma arvan, et see on minu teadvus.
T: Budismis jagatakse teadvus või meel tunneteks, tajudeks, vaimseteks seisunditeks ja teadlikkuseks. Kas teie “mina” on üks neist või kõik need kokku?
C: No ma oletan, et kõik kokku.
T: Kuid kas me ei jõudnud enne üheskoos järeldusele, et meel ja selle funktsioonid on lakkamatus muutumises?
C: Jah, vist küll.
T: Kui aga meel lakkamatult muutub, kus on siis “mina”, mis kandub ühest hetkest järgmisesse?
C: Ma ei tea.
T: Kas see ei peaks siis samuti muutuma? Kuid mille kohta siis “mina” õieti käib? Mis teeb selle “minuks”, kui see muutub igal hetkel millekski muuks? Kui ütleme “mina”, räägime me ju millestki püsivast. Kui aga püsivust pole, kuidas saame me siis üldse “minast” rääkida? Peale selle – kui meel on meie “mina”, siis miks ei suuda me seda oma tahtmist mööda kontrollida? Miks ei saa me sundida seda olema rahulik või õnnelik või loov? Ning kui me ei saa seda kontrollida, nagu me enne üheskoos välja selgitasime, kui me ei saa sundida seda jääma siia või minema sinna, siis kellele see üleüldse kuulub? Mis “mina” see siis selline on?
C: Üsna nigelavõitu, tuleb tunnistada.
T: Aga see meel, mis igal sekundil ja igal hetkel muutub ning mida me ei saa oma tahtmist mööda kontrollida – teeb see teid õnnelikuks? Valmistab see teile rõõmu?
C: Enamjaolt on tulemuseks valu, vähemalt minu meel töötab küll niiviisi.
T: Ent kui see põhjustab valu, kui see on ebausaldatav, kui see on alatises muutumises, kas me saame siis seda üldse “minaks” nimetada?
C: Hmm. Oodake nüüd, ma olen veidike segaduses. Ehk on “mina” vaid mingisugune väljend, kõnekujund.
T: On tõesti, kuid mis peitub selle sõna taga? Ainult kontrollimatute ja ebausaldusväärsete seisundite lakkamatu voolamine.
C: Hüva, Bhikshu Tissa, ma ei tea, mida kosta. Kui sel viisil asjadele läheneda, tundub “mina” üsna tühi mõiste olevat.
T: Just täpselt. “Mina” on mõiste, mis ei vasta õigupoolest reaalsusele. Erinevad sündmused ilmnevad üksteise järel tohutu kiirusega. Kogu seda protsessi saame me jälgida. Kuid “mina” on vaid mõiste, mis on sellele protsessile vägisi peale surutud. Kui meie, budistid, räägime minatusest, peame silmas just seda protsessi, kus sündmused põhjustavad üksteise järel uusi sündmusi.
C: Nojah, loogiliselt võttes saan ma sellest aru, kuid ikkagi tunnen, et ma olen “mina” või minul on “mina”.
T: Igapäevatasandil on “mina” täiesti kasulik mõiste. Seda on vaja keele ja suhtlemise jaoks. Mina olen mina ja sina oled sina – igapäevakeeles on see piisavalt tõsi. Kuid raskustesse satume me siis, kui hakkame pidama “mina” millekski lõpuni reaalseks, mida ta aga ei ole. Kui kujuleme end omavat väärtuslikku ego, kui usume rumalusest, et oleme püsivad ja rahuldust pakkuvad “minad”, kaasneb paratamatult kannatus.
C: Sest miski ei ole püsiv ega rahuldust pakkuv?
T: Just. Igaüks, kes püüab elada vastuolus universumi seadustega, kogeb jätkuvalt ka kannatust.
C: Täiesti hämmastav. Ma pean selle üle järele mõtlema. Kuid veenda pole te mind suutnud sellegipoolest.
T: Need kolm olemasolu põhiomadust – püsitus, rahulolematus ja minatus – on olulised seetõttu, et võimaldavad meil mõista universumi tegelikku olemust, ning samuti seda, millist tüüpi olukordadega me oma probleemide lahendamiseks tegelema peaksime. Kuid kahjuks näeb enamik meist oma nõmeduse tõttu asju moonutatult. Muutlikku peame me püsivaks, ebatäiuslikku ja rahulolematust tekitavat peame rahuldust pakkuvaks, minatut peame mina omavaks.
C: Kui kõik, mida te ütlete, on tõsi,siis elab ju enamik inimesi täpselt vastupidiselt sellele, kuidas nad tegelikult peaksid elama.
T: Jah, ja see tõsiasi on tegelikult samuti üks dukkha või rahulolematuse tahkudest.
C: Olgu siis, sellel, et te budistid nii palju kannatusest räägite, on tõesti mõned mõjuvad põhjused. Kuid ühest asjast ei saa ma ikkagi aru – miks inimesed seda sõna niivõrd valesti tõlgendavad. Kas samuti lihtsalt nõmedusest?
T: Nõmedusest rääkides peame me silmas enamat, kui vaid informatsiooni puudumist. Peame silmas ka enesepettust ja otsustusvõimetust. Kui meil on näiteks tarvis mõni probleem lahendada, võime koguda selle probleemi kohta informatsiooni, ning selle informatsiooni põhjal võtame vastu otsuse. Ent mis saab siis, kui see informatsioon on vale? Kui me oleme asjaolusid algusest peale valesti mõistnud? Siis lähtub kogu meie arutluskäik valedest eeldustest ning ükskõik kui palju me ka ei pingutaks, osutuvad meie otsused samuti valedeks. Elu mõistmise probleem ongi tihedalt seotud asjaolude, faktide tõepärase mõistmisega. Kui oleme nõmedad ja oskamatud, kaldume asju pimesi uskuma. Kuna inimloomus on selline nagu ta on, püüdleme me meeldivate objektide poole ning hoiame eemale ebameeldivatest. Kuna oleme kiindunud naudingusse, püüame seda kuni liialdusteni suurendada, ning kuna me vihkame valu, näeme ka seda liialdatuna. Ehk kõige lihtsamalt öeldes kaldume me äärmustesse. Me ei näe mingit põhjust analüüsida oma meelte objekte senikaua, kuni nad meile piisavalt naudingut pakuvad. Ning peale selle – kuna me elame päris palju aastaid ja kuna meie kogemus näib ühtlaselt jätkuvana, haarame kinni ettekujutusest justkui oleksimegi “minad” või hinged oma kindlaksmääratud identsusega. Nii ei õpigi me elu seaduspärasusi mõistma ning kuni me juhuslikult elu üle juurdlema pole hakanud, ei näe me mingit põhjust selle armastuste ja vihkamiste ja mõtlematute järelduste maailma arukuses kahelda. Tugineme otsustustes jätkuvalt oma nõmedusele ning kannatame üha edasi.
C: See nõmedus tundub olevat ilmselge hoolimatus ja arulagedus.
T: Jah. Buddha jaoks ei olnud nõmedus mitte neutraalne mitte-teadmine, vaid vägagi laiduväärne meeleplekk, ohtlik ja rumal enesepettus.
C: Hee, see on see naljakas vanaaegne sõna. Meeleplekk. Kõlab nii negatiivselt. Kes küll tahab tänapäeval meeleplekkidesse uskuda?
T: No ma küsiksin vastu – kes tahab kannatustest pääseda?
C: Kas need kaks on omavahel seotud?
T: Loomulikult. Nõmedus on kõige tõsisem meeleplekk, kogu ahnuse, viha ja eksiarvamuste allikas. Kui meel on kaetud meeleplekkidega, ei suuda ta näha reaalsust. Mõistmatu inimene, kes ei näe püsitust, kannatust ja minatust, käitub nii, nagu oleks maailm risti vastupidine. Sellest tekib konflikt looduse seadustega ning järgneb piin ja viletsus.
C: Kuid mismoodi see viletsus täpselt tekib?
T: Kas te Nelja Õilsa Tõega olete tutvunud?
C: Aa, need. Jah, ma lugesin nende kohta. Tookord tundusid üsna sünged olevat.
T: Aga nüüd enam mitte?
C: Ma pole päris kindel.
T: Mõned inimesed on kuulnud ainult esimest õilsat tõde, mis sõnastab universaalse probleemi – et inimelu möödub ja närbub, et tervis jääb alla haigustele ning elu surmale, et kõik tavaelu kogemused ja koostisosad on püsitud ja puudulikud. Mitte et inimesed kogu aja kannataks – vahel on tõepoolest ainult rõõm ja nauding –, kuid kõik meie ümber muutub väga kergesti kannatuseks.
C: Üpriski kainestav hinnanag elule.
T: Teine õilis tõde räägib kannatuse põhjusest. Kannatusel on põhjus – selles petlikult lihtsas väites sisaldub sügav tähendus. Kannatus ei teki iseenesest. Seda põhjustavad ja tingivad teised nähtused. Peamise põhjusena tõi Buddha välja janud. Alati kui janud ehk vastapandamatud ja isekad ihad välja ilmuvad, järgneb kindlasti ka kannatus. Miks? Seepärast, et janud sunnivad meid olemuselt püsimatust ja ebastabiilsest kinni haarama ja kinni hoidma. Kõik meeldivad objektid, kogemused ja isikud purunevad ja kaovad, ning seepärast on janud alati seotud pettumuste ja valuga.
C: Olgu, siiani olen ma enam-vähem nõus. Aga kuidas sellest jamast välja pääseda?
T: Kaks esimest tõde sõnastavad probleemi. Järgnevad kaks annavad lahenduse. Kolmandat õilsat tõde nimetatakse tõeks kannatuse kustumisest või lõppemisest.
C: No on ka viimane aeg.
T: Buddha mõistis, et iga nähtus, mis tekib, tekib põhjuste ja tingimuste tõttu, ning et kui need põhjused või tingimused kaotada, peab ka nähtus ise kaduma. Kannatusel on põhjus. Selleks on janud. Kui janudele lõpp teha, lõpeb ka kannatus.
C: Kuid seda on lihtsam öelda kui teha, ma oletan.
T: Jah, ja just siinkohal jõuamegi välja neljanda õilsa tõeni. Buddha ütleb, et on olemas probleem – kannatus; et sellel probleemil on põhjus; et probleemist on võimalik vabaneda; ning lõpuks, et on olemas tee probleemist vabanemiseks. Neljas õilis tõde ongi lihtsalt Õilis Kaheksaosaline Tee – Buddha retsept eluga kaasneva rahulolematusega toimetulekuks. Tee kaheksa osa moodustavad kaheksa positiivset omadust või oskust, mis võivad meid vaevavaid janusid nõrgendada ja lõpuks ka hävitada. Õige Vaade tähendab arusaamist universumi toimimispõhimõtetest ning kannatuse tekkemehhanismist. Õige Püüdlus tähendab mõtete ja tegude suunamist arukuse suunas, headuse, vaimse puhtuse ja enesedistsipliini suunas. Õige Kõne tähendab hoidumist hoolimatust, valelikust või kasutust kõnelemisest. Õige Tegu tähendab vooruslikku käitumist, oma kavatsuste elluviimist ning moraalsete põhimõtete järgimist. Õige Eluviis tähendab elatise teenimist ausal ja austust väärival viisil – õiglaselt, mitte pettes ja mitte kahjustades ühtegi elusolendit. Õige Pingutus tähendab pingutamist oma meele eest hoolitsemiseks, pingutamist ebatäiuslike vaimsete seisundite, nagu ahnus ja viha, ületamiseks ning nende asendamiseks lahkuse ja armastava headusega. Õige Tähelepanelikkus tähendab tähelepanuvõime ja käesolevast hetkest teadveloleku arendamist, vastandina hoolimatusele ja hajameelsusele. Õige Keskendumine tähendab meele oskuslikku ja häirimatut keskendamist objektidele, et suuta neid sügavalt tunda. Need kaheksa osa kokku ongi see distsipliin, mida peaksime harjutama.
C: Mulle ei meeldi üldse kritiseerida, Bhikðu Tissa, aga ometi on sõnal “distsipliin” mingi ebameeldiv varjund. Elu on niigi raske. Kes tahab veel end distsiplineerima hakata, kui tuleb nagunii omadega vaevalt toime?
T: Miks te arvate, et see distsipliin on ebameeldiv?
C: No kõik need osad ja kogu see vaevanägemine. Ma ei usu, et tahaksin endale sellist koormat võtta.
T: Vabandage mind, aga eesmärk on just kogu koorem teilt ära võtta.
C: Ma ei mõista.
T: Budism kui religioon – või kui eluviis – püüab inimese koormat kergendada, mitte seda veelgi raskemaks muuta. Just distsiplineerimatu meele üle saavad hädad võimust ja pimestavad seda, täpselt nagu inimesel, kes pole end treeninud dzhunglis teed leidma, on suur tõenäosus ära eksida ning väätide ja ogadega heideldes suurt valu kannatada. Oleme oma ebameeldivate koormate kandmisega sedavõrd ära harjunud, et suudame ette kujutada ainult uute koormate võtmist, isegi kui nad on meeldivad, selle asemel et kõik oma koormad maha panna. Dharma ongi distsipliin, mille abil koormad maha panna. Sellisena annab ta meile vabaduse ja rõõmu.
C: Hästi, hästi, Bhikshu Tissa, aga pean tunnistama, et ma naudin mõnesid neist “koormatest”. Miks ma neist lahti peaksin saama, kui need on tegelikult ainsad asjad, mis mu elule mõtte annavad?
T: Näete, mister Carp, olemegi jõudnud väga olulise punktini. Iga inimene kogeb meeldivaid, ebameeldivaid ja neutraalseid kogemusi. Loomulikult eelistame me meeldivaid. Kuid koormad, millest ma räägin, ei ole kogemused. Koormaks on meie kiindumus neisse kogemustesse.
C: Hmm, kõlab päris kavalalt.
T: Meenutagem, et Buddha nimetab janusid meie valu, pettumuste ja kannatuse peamiseks põhjuseks. Need janud või isekad ihad pingestavad ja koormavad meelt. Nad sunnivad meid asjade loomulikule ja püsitule olemusele vastu võitlema. Oletame näiteks, et ihaldame mõnda meeldivat objekti ja püüame seda enesele saada. Seejuures kannatame igatsusest põhjustatud pinge tõttu, mure tõttu selle objekti saamise pärast, hirmu tõttu, et keegi teine võib selle endale saada, ning ebakindluse tõttu, kas meil ikka on kõik vajalikud vahendid selle saamiseks. Kui meil ei õnnestu ihaldatut saada, kannatab meie haavatud ego pettumuse valu käes. Kui aga saame selle, mida ihkasime, peame seda kaitsma, selle eest hoolitsema, silma peal hoidma, et see kaduma või katki ei läheks. Seeläbi tunneme iha ja kiindumuse tõttu ärevust ning kannatame jällegi. Lisaks peame saama hakkama veel ka oma enda meele ebausaldatavusega. Meel muutub. Võime avastada, et see objekt meile tegelikult ei meeldigi, ning siis tuleb muretseda, kuidas temast lahti saada. Või tuleb välja, et objekt tekitab meile üht- või teistsuguseid probleeme. Siis muutub meie kiindumus vastikuseks ja jällegi kannatame, kuna peame puutuma kokku millegagi, mis meile ei meeldi. Või oletame, et see objekt pakub meile ikka naudingut. Ent mitte ainult meel ei muutu, vaid objekt muutub samuti. Läheb katki, jookseb minema, roostetab, vananeb. Varem või hiljem peame temast ikkagi lahkuma, ning see tekitab südamevalu. Kuna meie meel ei oska midagi paremat ette võtta, hakkab ta selle südamevalu leevendamiseks ruttu uut objekti otsima, ükskõik kas siis vaimset või materiaalset. Ning ratas pöörleb aina edasi, sekundist sekundisse, aastast aastasse. Ja meil pole kusagile pääsu.
C: Ei saa eitada, et selles, mida te ütlete, Bhikshu Tissa, on palju tõtt. Kuid kuidas inimene siis veel elada saaks kui mitte uusi asju püüdes? Kuidas teisiti saaks õnnelik olla?
T: Tõepoolest, me peame erinevaid asju püüdma, kuid õigeid asju ning õigel viisil. Janude koorma maha panemine ei tähenda, et peaksime lõpetama tegutsemise. See tähendab rumalatest ihadest ja tühisusest vabanemist. Vooruslik ja õnnelik on see, kes järgib keskteed, kes on oma püüdlustes mõõdukas. Budism õpetab, et soodsad tagajärjed järgnevad headele tegudele ning ebasoodsad tagajärjed järgnevad kurjadele tegudele. Sündmused põhjustavad ja tingivad järgmiseid sündmusi, seepärast peaksime tegutsema vastutustundlikult, teades, et meie teod toovad kaasa tagajärjed ning kujundavad seega meie tulevikku. Kui suudame pimedate ihade tekkimise peatada, leiame rahu kohe praegu, sest meel pole enam häiritud, ning saame kasu ka tulevikus, kuna oleme katkestanud kinnihaaramise ja kaotamise valuliku ringi. Lihtne elu ilma ülemääraste asjade ja sekeldusteta on kasulik, kuid kõige olulisem on siiski juurida välja oma janud.
C: Nii et ma ei pea tingimata maistest asjadest loobuma?
T: Mister Carp, te peate loobuma sellest, mis valu teeb. Loobuma sellest, mis teeb haiget.
C: Ja haiget teevad janud?
T: Vaadake hoolikalt oma meelt, muud pole tarvis.
C: Mis te arvate, kas ma peaksin mediteerima?
T: Ma arvan, et te peaksite iseennast uurima ning jälgima oma meele ja keha muutusi.
C: Kuhu see kõik viib, Bhikshu Tissa? Õnneni?
T: Jah, kuid mitte sellise õnneni, nagu enamik inimesi on õppinud ette kujutama. Tõeline õnn ei ole meeleliste naudingute kokkukuhjamine. Tõeline õnn tuleneb meeleplekkidest vabanemisest, selgest pilgust, avatud ja lahkest südamest, mis ei karda asjade lõputut muutumist.
C: Aga ma olen lugenud ebatavalisest kõiketeadmisest, kuidas on sellega?
T: Teadmised kasvavad ühes Dharma praktiseerimisega. Teadmised on abivahend eesmärgi saavutamiseks, mitte aga eesmärk ise.
C: Eesmärgiks on kannatusest vabanemine, eks ole?
T: Jah. Mõnedel inimestel kujuneb välja midagi, mida võib nimetada januks teadmiste järele. Nad tahavad tingimata teada kõiki universumi saladusi, kõiki toimimismehhanisme – kas siis uudishimust või valeuhkusest. See on teadmine teadmise pärast, ning sellisena kasutu. Nagu me teame, keeldus ka Buddha andmast vastuseid puhtintellektuaalsetele küsimustele universumi põhjuste ja tuleviku kohta, sest sellised küsimused segavad meid keskendumast kõige olulisemale – kannatuse probleemile ja kannatuse ületamisele.
C: Teate, mina arvasin, et budism tegeleb ainult väga uduste ja esoteeriliste küsimustega, mitte aga tavaliste inimeste igapäevaeluga. Seepärast on üsna rõõmustav kuulda, et budism tegeleb sellega, kuidas igapäevases maailmas õnne leida. Kuigi ega ma sellepärast muidugi veel kõike ei usu, mida te mulle räägite.
T: Vahest muutuvad inimesed, kes on maailmast liialt haaratud, küüniliseks, ega usu, et on olemas midagi kõrgemat kui positsiooni, objektide või suhete saavutamine ja kaotamine. Kuna nad ei näe, et on võimalik ka kõrgem, väärtuslikum ja rahutoovam igapäevaelu, otsivad nad alatasa kõikvõimalikke lõbustusi, mis neid aga tegelikult ei rahulda.
C: Mõtlen, et kas see viimane käis minu kohta. Aga ükskõik, pole tähtis. Võin igal juhul kinnitada, et väga paljud mu mittereligioossed tuttavad lihtsalt ei usu teistsuguse elu võimalikusse. Kuid teie usute?
T: Dharma annab meile sellise usu. Ent pöörduksime nüüd aga tagasi teie süüdistuste juurde pessimismis.
C: No ma pole neis enam päris kindel.
T: Budism tegeleb kannatuse probleemiga ja kannatuse ravimisega. Kui oleme haiguse olemasolu avastanud, saame vastava ravimi olemasolul seda ravida. Kujutlege, millist rõõmu tunneb tervisest inimene, kes pole seni kunagi terve olnud. Kujutlege kergendust, mida tunneb see, kes on terve elu suurt kivirahnu seljas tassinud ja võib selle lõpuks maha panna.
C: Jah, ma suudan seda ette kujutada. Aga Bhikshu Tissa, ma ei taha tõepoolest minna koopasse elama ja kogu aja mediteerida. Mul on vaja siin maailmas elatist teenida.
T: Te ei peagi koopas elama. Dharmat saab ja peabki praktiseerima igal pool, kus me ka ei viibiks. Dharma sobib kokku ükskõik millise ausa eluviisiga. Dharma praktiseerimine tähendab oma tegude jälgimist igal hetkel, ükskõik millise tegevuse juures, ja seepärast võib ärimees seda rakendada samavõrra kui munk.
C: Nojah, mu sõber Charlie Prentice näib viimasel ajal üsna rõõmsameelne. Kuid eks igaüks peab leidma, mis just talle sobib. Öelge mulle, kui ma tahaksin … kui keegi tahaks budismi praktiseerida ja Dharmat järgida, siis mida ta peaks tegema? Teoreetiliselt. Kuidas üldse saadakse budistiks.
T: Budistiks saab inimene siis, kui ta järgib Buddha õpetusi.
C: Nagu näiteks Õilis Kaheksaosaline Tee?
T: Just. Kuid on selline lühike ja kokkuvõtlik ütlus: hoiduda ebapuhtast ja kurjast, teha head ning puhastada oma meel – see ongi kõigi budade õpetus.
C: Kõlab päris hästi. Kas te võiksite seda pisut selgitada?
T: Hoiduda kurjast tähendab hoidumist kõigist tegudest, mis kahjustavad ennast või teisi. See tähendab viie ettekirjutuse järgimist: hoiduda tapmisest, varastamisest, kahjustavast seksuaalkäitumisest, valetamisest ja meelemürkide tarvitamisest.
C: Ma kardan, et ma olen üsnagi mitut neist ettekirjutustest rikkunud. Kas te tahate näiteks öelda, et ma ei peaks mitte ühtegi olendit tapma. Mitte astuma peale ühelegi neist sipelgatest, kes siin ringi jooksevad?
T: Need ettekirjutused ei kaitse mitte ainult teisi olendeid, vaid ka teid ennast, sest nad hoiavad teid eemal tegudest, mis tuhmistaksid teie meelt ning põhjustaksid tulevasi kannatusi.
C: Aga mis siis, kui keegi lihtsalt ei suuda neid ettekirjutusi veatult järgida?
T: Need ettekirjutused ei ole käsud. Buddha ei olnud Jumal, kes kehtestab absoluutseid seadusi. Kuid ometi oli Buddha arusaamine maailmast täiuslik, ning ta rääkis meile, et neid ettekirjutusi järgides elab inimene vastavuses Dharmaga ning loob kaitset ja õnne nii endale kui ka teistele olenditele. Mida lähemale me oma elus nende ettekirjutuste täitmisele jõuda suudame, seda parem meile.
C: Usun, et nende ettekirjutuste järgimiseks peab päris palju järele mõtlema. Aga olgu, kuidas on lood hea tegemisega?
T: Kurjusest hoidumine on esimene samm. Kuid lisaks sellele peame me tegutsema vooruslikult ja lahkelt. Budistilt oodatakse, et ta oma headust välja näitaks – aitaks kaasolendeid või teeks pingusi positiivsete muutuste saavutamiseks ühiskonnas. Dharma õnnistus peab kajastuma ka tema käitumises.
C: Ja meele puhastamine?
T: Ettekirjutusi järgides hoiab Dharma järgija vaos oma ebapuhtad impulsid, ning muutub tänu oma tahtele headust kandvaks jõuks. Ja selle juures peab ta kogu aeg püüdma puhastada end ahnuse, viha ja eksiarvamuste meeleplekkidest, ning nõmedusest, mis neid sünnitab. Ta peab vankumatult edasi liikuma – just talle sobivas tempos –, suunaks vabanemine kõigist kannatustest, valgustumine.
C: Kõik see on tõepoolest muljetavaldav. Ent kuidas võiks üks lihtne ja tavaline inimene sellega hakkama saada? Mina näiteks pole just eriti tugev, tean seda. Usun, et enamikke asju, mida ma teen, teen ma nõrkusest.
T: Mister Carp, ühte asja tahaksin ma eriti rõhutada. Dharma on õilsaks teeks igaühele, olgu too siis tugev või nõrk või kusagil vahepeal. Tehke just niipalju kui suudate, sest iga hea, vooruslik või tähelepanelikult sooritatud tegu toob meid sammukese lähemale vabanemisele kurbusest ja kannatusest.
C: Te võtate seda kõike ikka väga tõsiselt, kas pole nii? Tahaksin, et suudaksin olla teiesarnane – tõsine, eneses kindel. Teate, minu häda on selles, et ma olen nii rahutu ega saa ühes kohas paigal püsida. Torman kogu aeg siia ja sinna. Mu meel rändab pidevalt ringi ja mina ühes temaga.
T: Seda rändamist nimetatakse sansaaraks, elu ja surma ringkäiguks.
C: Üsna masendav.
T: Jah, tõepoolest. Ning just seetõttu toobki Dharma niivõrd suurt kergendust. Sest vabastab meid sellest ringkäigust.
C: Me kõik oleme mõnes mõttes rändajad, kas pole nii?
T: Jah. Teie ja mina … ja isegi see suur punane sipelgas, kes teie jalga mööda üles ronib.
C: Uuaaa!
(Mister Carp hüppab üles ja kargleb metsikult ringi, raputades oma püksisääri.)
C: Aaa! Mine ära! Mine ära! Need ju hammustavad.
T: Rahu, mister Carp. Ta kukkus maha.
C: Olete kindel?
T: Ju ta siis pidas teid liialt ebakindlaks pinnaks.
C (Hakkab ühtäkki naerma) Just, see ma olengi. Ebakindel pind.
(Bhikshu Tissa tõuseb naeratades püsti.)
T: Ja mida te kavatsete selles suhtes ette võtta?
C (piinlikust tundes) Nojah, ma ei tea. Aga, kuulge, ma olen niigi palju teie aega kulutanud. Suur tänu selgituste eest. Hakkan nüüd parem minema. Pean mere ääres mõnede sõpradega kokku saama.
T: Loodetavasti jõuate turvaliselt kohale.
C: Küll ma juba jõuan. See auto on täiesti suurepärane, minu kaunitar, näete ju ise. Eiii! Oh ei! Nägite seda lindu? Nägite, mida ta mu autole tegi?
T: Jah, linnud teevad seda ikka.
C (pead raputades): Ma just lasin teda vahatada. Teate, see paneb mind mõtlema, et … okei, ükskõik. Suur tänu, et minu jaoks aega leidsite, Bhikshu Tissa.
(Omaette naeratades võtab Bhikshu Tissa luua uuesti pihku)
T: Mul on hea meel, et külla tulite, mister Carp.
C: Nojah, minul kah.
T: Aga vabandage mind nüüd, teen oma tööd edasi.
C (kahtlevalt) Jah, muidugi, muidugi. Aga teate, kui teil siin templi juures abi on vaja, võiksin teinekord meelsasti millegagi aidata.
T: See on teist väga kena, aga me saame päris hästi hakkama.
C: Ei, ma mõtlen seda tõsiselt, mul oleks hea meel aidata, ükskõik millal. Ausalt.
T: No hästi, kas pühkimine sobib? See teine kõnnitee tahaks samuti puhastamist.
C (segaduses): Te mõtlete, et kohe praegu? Kuid teil on vaid üks luud.
T: Seal varjualuses on teine veel.
Bhikshu Tissa pöörab selja ja hakkab rahulikult edasi pühkima. Mister Carp niheleb hetke, ning läheb toob seejärel teise luua. Tagasi jõudnud, ootab ta kohmetult juhiseid, mida talle aga keegi ei anna. Lõpuks asub ta kõnniteed pühkima, heites silmanurgast mungale ebakindlaid pilke. Ühel hetkel avab ta suu, et midagi öelda, kuid sulgeb selle jälle. Bhikshu Tissa ei pööra talle enam tähelepanu. Näol segadus, pühendub Carp pühkimisele. Väikesed tolmu ja lehtede pilved lendavad ühele ja teisele poole, kui luud oma sobiva rütmi leiab. Hommikune briis on hakanud puhuma, kõigutab kõrgete puude võrasid ning pillab sädelevaid valguse ja hämaruse, päikese ja varju laigukesi kõnniteele ja kahele pühkijale.