browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Koeraelu

juuli 8, 2015
Koertenäitus.
Ma kordan taas – miski pole kunagi nii nagu paistab. Kes on harjunud oma maailmaga, olge peale, see on täitsa ok. Õnneks on mul valida teine maailm. Minu koer on minu sõber. Okei, et ta ei vestle minuga verbaalselt, ei maksa mu arveid, aga muidu on tal oma mõnus iseloom, oma eriline olemus, ta on isiksus. Maitea, kas koera kohta sobib öelda isiksus, aga midagi pole teha – ta on paraku rohkem isiksus, kui mõni inimene. Ma ei võrdle ega anna hinnagut, lihtsalt fakt on fakt.
 
Mul on iga aasta majutuses koertenäituse rahvas ja koerad. Seekord terjerid. Sellised elus, aktiivsed, teravmeelsed, kiired, nutikad, väga uudishimulikud ja noored. Trump vaatas neid läbi klaasi ja pidas esimesel korral pika loengu maha. “Nii tattnokad! Valvel ja kuulame! Arutult me hoovis ringi ei jookse, roosidest hoiame eemale, varblased jätame rahule ja piparmündi peale me jalga ei tõsta!” Noorsoo protestiklähvimise peale vastas Trump üleolevalt – Möh!, tuli lont-lont tuppa ja viskas diivanile pikali.
 
Jõin hommikul köögis kohvi ja vaatasin, mis toimub. Õues võeti üks terjerikutsu, tõsteti laua peale ja kukuti teda timmima. Lõigati, föönitati, geelitati, tehti sada imet oma väikse armsa sõbraga. Ta värises laual ja lasi end sikutada-tõmmata-raputada pea terve tunni, ma tundsin tema abitust, ta rihm oli nii pingul, et ta ei saanud isegi istuda. Värises seal nagu poodu. Ausalt, mul oli temast kahju.
 
 
Kust läheb see nähtamatu piir, kus öeldakse truule sõbrakesele:
“Nii Šarik, nüüd müüme sinu maha!”
 
 
Maitea…milline tõug teist hindab? Kas mutti kotib ahvena soomuse voolujoonelisus või kas kaelkirjakule läheb korda see, et keiserpingviin haub oma poegi  püsti seistes kaks kuud ega söö sel ajal üldse? Ainult inimene teab, kuidas peab.
 
Jõin kohvi ja vaatasin, kuidas paks läti tädi kutsut ahistas ja mõtlesin, et täitsa paras tädile, kui ta järgmises elus koerteplaneedile sünnib. Ise teab. Karma on bitch. Ja täitsa võimalik, et tal on isegi kuus varvast…
 
Nii hea, et mul on väike sõber. Eile käisime koos läbi paduvihma. Algul ta ei tahtnud isegi hoovist välja minna, aga kõrvaltänava kirjad olid ju puhta lugemata, faksid vastamata ja ilmselt olid need nii põnevad, et vihm osutuski teisejärguliseks. MOTT. Lõpuks olime mõlemad läbimärjad, ei rahul ega mitterahul. Lihtsalt loivasime kodu poole. Tossud lirtsusid, karv tilkus. Kumbki ei tirinud. Soe vihm, mis see ikka teeb. Pealegi – kuidas loodus lõhnas!
Jõudsime koju ja kõigepealt võttis doktor sooja dushi. Keerasin ta käteräti sisse ja kiitsin, kui tubli ta on. Kõigest 10 aastat võttis aega, et dushikapis lihtsalt seista ja lubada end seebitada ja pesta. Geenius…
Hilja õhtul tõusis ta mu kõrvalt diivanilt ja jalutas magamistoa poole. Ma tean ju, mis pilt sealt mulle avaneb. Nagu tavaliselt. Kutt mõnnab. Mõnusat rahulikku ööd…
 
 
Trump