browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Luuletused

Autor: Lea Tabur

 

 

Kas sa kuulsid…

Kas sa kuulsid
mu kutset?
Ei kuulnud.
Sina  kuulasid
taevaste tuult
ja väitsid,
et minul on luulud…

See oli midagi muud.
See oli
nukruse järelkaja,
üksikluige igatsushüüd.
Mul on nii väga sind vaja.
Igavesti.
Ja nüüd.
Mul on sind hädasti vaja.

Kuid sina
kuulad taevaste tuult
ja laotad
mu hingevalu
halli uduna üle maa;
justkui tahtes,
et päevasära
sealt lõplikult otsa saaks.

Aga kuidas siis
võrsuvad taimed,
kandes armastust
nuppude sees?

Kuidas alateadvuse aime
leiab
selles reaalsuses tee?

Kuidas näha,
et keegi veel naerab
lapsemeelselt
ja siiralt su ees?

Kuidas tänada
hingevalu
elu tähtsaima õppuse eest?

***

 

Jumalikult

Abielu jumalikkus
on nagu
roosade flamingode tants
päikesetõusul
ja loojangul
tüünel veel –
Südame Teel.

Pole piiranguid,
pole seadusi;
on vaid
sügav tunnetus,
pühendumus elule
läbi lõpmatuse kahe poole –
läbi ARMASTUSE.

***

 

 

 

 

Tähesajus

Sel ööl,
kui varises tähti,
ma kevade tuppa tõin.
Lõin uksed ja aknad lahti
ning januselt värskust jõin.

Sel ööl,
kui varises tähti,
ma tiivadki endale sain –
tähetolmust
ja õrnast õhust
mõtte nõtkusel vormitud vaid…

Siis lendasin
aknast välja –
ööliblikas sinises öös –
ja otsisin endale koha
täheparvede heledas vöös.

***

 

 

 

Otsides ja leides

Siis,
kui tunned end ära
peale omasuguste
ka vastaspoole
kurbuses;
kui tähemärgina
mõistad
ka vastasmärgi tundeid;
kui tasakaalustad endas
armastuse ja viha,
vaesuse ja rikkuse,
halva ja hea;
kui suudad taluda
vastasvärvide koosmõju;
helide kakofooniat
ja ääretut vaikust;

… kui oled kohanud
oma KAKSIKLEEKI
lõpmatuse teisest poolest –
siis oled leidnud
SÜDAME KULDSE TEE
nagu päikese heleda tule
tüünel merel
koidikul
ja
loojangul.

TÕDE
on kaksikleek,
mille vahel vonkleb
südame kuldne tee
nagu sulgedega madu.

***

 

Vabaks…

Kaitseingli abiga
lasin vabaks oma
ÜKSINDUSE –
hea sõbra,
kelle seltsis olin veetnud
palju, palju aega.
Täna avasin talle
oma südame ukse,
et ta võiks leida endale
Maa-ema kaudu
uue koha
vaba looduse rüpes.
Oh, kui väsinult
voolas ta
mu südame  kambrist minema –
hangununa
kauakestvast vangistusest.
Tundsin nukrust
ja rõõmu
ja kergendust,
et olin
oma vana ja truu sõbra
suutnud vabastada
iseenda kütkest.

Ta oli
mu parim õpetaja
igasugustes olukordades.

Tunnen ta ära
koidikul kastepiisana
kortslehe südames
kristalselt säramas;
veetilkades
puude peentel okstel
pärast vihma
ja
väikestes vikerkaartes
äsjakastetud lillede lehtedel.
Sõbra
tunneb ju alati ära,
ükskõik , mis seisus
ta parasjagu on…

Ja mu üksindus
voolas minu vaesusest
kõiksuse rikkusesse.
Mul pole aimugi,
millele
olin sellega avanud tee
oma südamesse…

***

 

Heale sõbrale

Nukrusehetked
ei hoia mind enam kütkes,
kui saan Su’lt kirjarea.
Üksinda veedetud õhtuil
mõtetes Sinuga olen,
sest nõnda on hea.
Ühises ajas ja ruumis
ühine mõttelend.
Lugedes Sinu mõtteid
avastan iseend.

***

 

Tänumeeles

Ma uinun
Su südame palvel,
Sina,
kes sa soovid mulle
head ööd…
Üksi
ei suudaks ma tulla
unede võluriiki,
sest nii palju
on lahendamata asju,
millest mu aju
puhata ei saa.

***

 

Õnnelik…

Hingesugulase leidmine
on
nagu kapillaaride taaselustamine,
et süda
võiks jälle
kõvemini lüüa …

***

 

Igavesti

Kirkad värvid
pimedusest
lahvatavad üles.
Jälle avab koidik
oma helde värava.

Uued päevad
uue aasta
sädelevast sülest
kalliskividena
vastu säravad.

Iga hetk
on hindamatu.
Iga hetk
on harras…

Hoia ainult kinni mind!
Hoian Sind, mu armas!

***

 

Hingepuu

Sisemises vaikuses
kasvab hingepuu,
mille latva paitab
igaviku tuul.

Vahel tema oksal
istub sinilind,
kelle püüdmisel
on hukkumise hind…

Sinilind
võib ainult
ise leida sind,
sest ta sünnib vaimust
ja vaim on tema ling.

Hingepuul
on juured
alateadvuses –
sügavalt ja kindlalt
teises reaalsuses.

Seal on hoopis teised
kobrutavad vood…
Seal on meie kõigi
tõsielulood…

***

Ma aina otsisin…

Ma aina otsisin

teed unistuste linna

ja uskusin –

kord saabub õige hetk.

Kuid üksinda

ei saanud sinna minna –

mu otsinguist

sai pikk ja raske retk.

Vaid vilksamisi

unedes ma nägin

ta kauneid võlve,

laiu tänavaid;

ta torne,

väljakuid

ja kuldseid väravaid;

ja rahvast

laulmas, naermas, tantsimas.

Kui tõstan täna

Sinu valge loori,

et vargsi

õrnu huuli suudelda –

tean-

seisangi sel kallil väraval –

need on Su silmad,

õnnest säravad.

Neis silmis näen

veel ühte silmapaari

kui peegeldumas

vaikses allikas;

ja sini-sinist taevast ümberringi;

ja kuulen oma vere kohinat.

Ürg-elujõud

meid kannab

üle mere,

teeb lahti uksed,

avab väravad.

Nüüd oma linna

loome meie ise

ja oma rahva

laulma,

tantsima.

Mis saab veel olla

sellest imelisem –

me kahekesi

ELU väraval.

***

 

See võrratu rahu

See võrratu rahu,
kui sõrmed on niiskes mullas;
kõik kohad on pihlaka
heledat naeru täis.

Üks varjatud rada,
kust alati keegi võib tulla,
et jagada rõõmu ja lootust
ja hetki, mis hinge jäid.

***

 

Sõnajalahullus

Ma olin kui ära tehtud…
Minus polnudki midagi muud,
kui sõnajalgade hullus…
See oli nõnda suur,
nõnda igatsev
kasvupalang,
vaimu kütkete
katkemishetk,
et ma tundsin –
nüüd olen ma vaba;
et ma tundsin –
enam miski ei loe.
Ma lihtsalt teen seda,
mis tahan
ja igapäevane melu
ei loe.
Ma lihtsalt teen,
mida ma vajan
ja argipäevane hallus
ei loe.
Ärgu katsugu keegi
mind päästa
sõnajalgade hulluse käest –
see on sama,
mis püüda mind säästa
minu eneseleidmise eest.
See on sama,
mis öelda –
ei tohi
käia omaenese teed –
vaata –
kõik teevad teisiti –
sina
ainuüksinda
valesti teed.
Sõnajalad
ei õitse, ei vilju –
terve leht
on üks varaait.
Üle talve
jääb kaunina kestma
mitu toredat eosevart.
Ja need eosed
lendlevad tuules –
peenmateeria
kõiksuse käes.
See on
muinasjutt müstikast –
õiest,
mis alati leidmata jääb.
See on lubadus,
kutse ja vihje –
tee lihtsalt midagi uut;
astu ümbruse piiridest välja
ja su maailm
on järsku suur.

Kõik need eosed
lendlevad tuules,
su vaim
on vaba ja loov.
Nii siis täitubki
kinnismõte –
see õie-leidmise soov.

Kuni kestab veel
sulnis suvi –
pole nägemust hallaööst –
kogu tõtates kauneid hetki,
hinda päikese pillerkaart.
Ole õnnelik,
kuni,
jah, kuni
pole nägemust
hallaööst.

***

 

Ajalugu – aja lugu

Elu ilma ajaloota
on kui nägu ilma näota,
on kui süda vereta.
Aeg sind
oma pika käega
kaugelt-kaugelt teretab;
kinni seob
kõik katkend lõimed.
Uskumatu
on ta võime
üles leida tillukesi
olukorra-killukesi;
põimida neist näiliselt
tähtsusetuist seikadest
suurepärane vitraazh.

Need,
kes olid näoli maas,
aeg võib vabalt tõsta üles.
Need,
kes suure ego süles
pikalt mõnuleda said,
aja paistel saast on vaid –
tolm, mis tõuseb keerisena
tuulest viidult lõpmatusse
eksirännakute teele.

Kui su pilk
on küllalt terav,
mõtted vabad uhkusest –
siis võid leida oma tera
ajahelbeid tuulates.

Aeg ei tunne vastaspooli
isiksuste kempluses.
Ta ei vihka ega hooli
olukorra tölplusest.
Tema vestab oma lugu
rangest ajaraamatust
meile mõistetavas keeles.

Viimseni
tal kõik on meeles :
iga mõte, pilk ja sõna;
iga tegu, olukord.
Värvi ennast, kuidas tahad –
ajaloos on kindel kord.
See toob välja põhivärvid,
settib välja põhitõed.
Aeg on erapooletu;
pole ta ei hea,
ei õel.

Kõik, mis saad,
sa tegid ise.
Tegu algab külvamisest.
Külvad kurja – kasvab kurjus;
külvad headust – kasvab hea.
Pole seadust, et sa kõike
ise nägema ka pead.

Ajapõllud künti pikaks
mitme inimpõlve jaoks.
Lapselaps
saab saagi kätte
vanavanemate vaost.

***

 

Eks kõik ju tea

Eks kõik ju tea –
on kingsepp paljajalu;
ei rätsep riietega uhkusta;
on tõsirikas tavalise moega;
ja suurim tark
võib välja paista
nagu tohman.

Sest voolav vesi
setet ju ei kogu.
Kes elul laseb
ennast kasutada,
see hinge saab
vaid kauni kogemuse
ja maine vara
jätab teda külmaks.

Üks väike oht
on asja juures siiski –
ka suurmees vajab
lähedaste hellust.
Hing ihkab kaaslast,
ihu sooja pesa,
vaim kohta,
kus end kosutada

Kuid
kingsepa naine
vajab kingseppa;
rätsepa lastel
on riideid selga vaja;
suur arhitekt
ei mahu hurtsikusse;
ja hingearsti kodus
suurt puudust tuntakse
just hingearstist.

***

 

Suveöö

Veel on õhus
pojengide närbuvat hõngu;
hinges jasmiininukruse järelhüüd.
Kivivareme sammastel
pakatab elulõngu.
Karikakrad ja kellukad…
Millest see rahutus nüüd?

Millest see tung
minna üksinda valgesse öösse,
ainsaks juhiks
vaid isetu rukkirääk.
Udujoomed.
Ja kastehein takerdub vöösse.
Teisest maailmast
torkab mind vihane sääsk.

Kõik,
kes kasvama hakata jõudis,
see kasvab.
Kõik,
kes õitsemist oodanud on,
tõstab pead.
Igaüks,
kes mu rahutust tunneb,
see vastab.

Vaikust rebestab kägu,
kes ikka veel kukkuma peab.

***

 

Teadmatus

Lähen seitsme maa
ja mere taha
lootuses,
et otsid mind sealt üles.

Lähen seitsme maa
ja mere taha –
silmad kurvad,
pihud tühjalt süles.

Lähen seitsme maa
ja mere taha –
siin sa mind
ei tundnudki ju ära.

Lähen seitsme maa
ja mere taha.
Ma ei tea,
kas lahti jääb veel värav.

***

 

Läkitus

Ma ei tahtnud mõelda
olevast,
tulevast.
Tahtsin vaid leida suhet
minu ja maailma vahel.
Tahtsin vaid tunda rõõmu
sellest,
mis kaasa mind haaras,
voolas mu üle ja ümber,
uhkas mu hingest läbi.
Ma ei pidanud tundma häbi
sellest, et elan.
Uhkena pidin ma tõusma,
minema püstipäi
kõdust ja kõlgastest läbi
valguse poole.
Tee on alati raske,
kui ta on õige.
Otsijale
ka hetk on pikk.
Leidja rõõmust
jätkub niikauaks,
kui kestab igavik.
Ma ei tohtinud surra,
teadmata elu mõtet.
Samm-sammult liikudes leidsin,
et surma ei olegi.
On ainult lõputu valgus
ja lõputu pimedus –
nagu tuige või laine või pulss.
Nii jäin ma igaveseks.

***

 

Vihm teeb vahe vahele

Vee maailm
lükkas laiali pinged
ja kustutas tulekahju mu hinges.
Tuul
ei lasknud
uutel mõtetel põimuda
väänlevaks sisisejaks
mu ajukäärdudes.
Olin küllastunud nägemast
valguse ja varju heitlust.
Otsisin lahendust,
põhjust
ja tähendust.
Otsisin TEED.
Vihm näitas,
kus libastuda võib jalg
muredal pinnasel.
Vihm
juhatas mind tagasi
tule juurde,
sest ma tahtsin saada
soojaks ja kuivaks.
Tahtsin jälle muutuda
sisemiselt hellaks,
otsivaks,
mõistvaks.
Ma olin haiget saanud,
aga ma ei tahtnud oma valu
teistele jagada.
Vihm
tegi vahe vahele,
pühkides jaheda puudutusega
valu
mu tuliselt laubalt.
Minu maailm
sai tasakaalu tagasi.

***

 

See oligi nii…

Ma olin
vikerkaare sünni juures,
ta hällivibu
käsi puudutas.
Must-sünkjas taevas
mühisesid tuuled
ja külma vihma
hooti tibutas.

Ma seisin
selle silla ühes otsas.
Üks muinasjutt mu sees
sai tõeluseks –
et kitsas rada
alati viib üle
ka kõige tigedamast õelusest.

Mis luges vihmavalang,
sügisene pori –
üks lill mu jaoks
lõi lahti kõrguses.
Ma polnud enam
oma mure ori,
said selgemaks nüüd
teised õigused.

See vikerkaar
ei olnud meelepete –
musttuhat piiska
avas valguse.
Ja mina olin
selle sünni juures.
Mu kätelt
vikerkaar sai alguse.

***

 

Ühele neiuhakatisele

Kahjurõõm
muudab mustaks ja inetuks.
Kahjurõõm
võtab hingelt sära.
Kahjurõõmuga varjutad
kõige selgema päikese ära.

Kahjurõõm
on kurjuse allikas,
elu tagurpidine näit.
See on kandjale
tohutu kannatus,
iseenese ristikäik.

Kui ka rõõmu
ei leia üles,
kahjurõõmuta siiski ela.
Usu,
tigedust endas trotsides
oled sa palju kenam.

***

 

Kusagilt tulles

Kusagilt tulles
oma elu näed kõrvalt,
justnagu võõrast
jälgiksid teel.
Sitkemaks saavad
siis sidemed õrnad
või päris lahku
viib lõhutud tee.

Mõtetes
sageli songime üles
kõik,
mida kalliks
on pidanud meel.
Omaenese
soojast ja embavast sülest
omaenese valuni haruneb see.

Silmitsi olla
enese tõega
võib-olla raskeim
on hetkede seas.
Rahu – võitluse kaksikõega
siiski vahel end siduma pead.

***

 

Millest räägib

Millest räägib
õues kuivanud puhta pesu lõhn?
Millestki hurmavast.
Millestki rikkast ja ärevast.
Millestki haprast ja embavast.
Kaugusest.
Lähedusest.
Tulemisest.
See on kontsentratsioon
avarusest.
Vabadusest.
Tihe ja mahlakas.
Päikese ja tuule maitsega.
Seal on osake
suurest lembusest meie ümber.
Sa paned selle kappi
nagu väärtusliku hoidise
ootama nautimise aega.

***

 

Natuke

Inimhingele
vaja on natuke lootust
iga päev,
nii nagu kehale toitu,
vaimule und.
See võib olla,
kui mõnd lootusrikast värvi näed;
mõnd vormi või kujutist;
naeratust, vaadet;
mõnd heli või häälitsust kuuled.
Mõni teade
võib särama panna näo.
Mõni harras viiv
annab imetlusväärseima jõu –
kui sa vaid otsid…

***

 

Igaühel

Iga “Titanicu” jaoks
on jäämägi ootel.
Hullunud mõtte aroom
kutsub kohale tõe.
Kellelgi pole ju
vere asemel soontes
kollast metalli,
mille hullust
nüüd maailm põeb.

Keegi ei suuda end
tulise laava eest kaitsta.
Kellegi võimuses pole
peatada asteroid.
Igaühel meist tuleb
ka halastust maitsta.
Elukõver on
jätkuvalt sinusoid.

***

Ainult nii

Igaüks on millegi poolest
VAENE
ja millegi poolest
RIKAS.

JAGA
oma rikkust teistelegi.
AINULT NII
saad abi oma vaesuses.

***

 

Ma kõnelen sinuga

Ma kõnelen sinuga
vaikuse valusas keeles,
siis, kui sa veel ei kuule,
siis, kui sa veel ei tea,
et sa rääkida tahad.

Ma kõnelen sinuga
üksindushetkede keeles,
siis, kui sul veel on meeles
murdmata mured.

Minu juurde sa tuled
siis, kui teised on läinud;
siis, kui sa oled näinud
maailma petlikku sära.

Hulkade hullutav kära
kaigub su kõrvus kui needus.
Otsides leebust
lahtiste haavade raviks,
otsid mind üles.

Tulen su juurde,
kui teised enam ei tule,
kui on kustunud tuled.
Olen su mõte.

***

 

Aastaaegade maagia

Aastaaegade maagia
on nagu hingamine –
enesessetõmbamine
ning väljapaiskamine.
Külvamine
ning koristamine.

Mida õieti külvavad meie kopsud
maailma õhku?
Milline on saak?

***

Suhted

Me oleme alati
sillal
või purdel
või õlekõrrel.
Vaid harva
ühendab kahte inimest
vikerkaar.

***

 

Mõtted

Mõtted tuleb alati
välja elada –
paberile või pannile
või autoroolis
või diskoteegis
või lõhkudes puid
või pestes pesu –
mida iganes, –
sest pole olemas
raskemat kandamit
kui mõtete koorem.

***

 

Õrnus

Ärgata keset ööd
ja sirutada käsi,
tunda rõõmu lihtsalt puudutusest –
see on midagi,
millest ma eales ei väsi.
See on midagi,
mida raha eest osta ei saa.

Aastakümnete tagant
terendub
su huulte esmane pehmus,
esimene kutse
silmade salamaailma –
lõpmata selged virvendused,
õhulised ja õrnad.

See tunne
on nii hingematvalt suur,
et ei mahu mu sisse,
kipitab varbaotstes,
pitsitab kurgus
ja vallandub silmanurkadesse…
Tasa, tasa
sosistavad huuled:
“Mu armas…”

Selliste hetkede kõrval
kahvatub mure
niutsuvaks kutsikaks,
saba jalge vahel.

Siis ma taipan –
on tõsi, et need,
kes on elu poolt alandatud,
saavad ka ülendatud.

***

 

Nägin…

Nägusid nägin,
kes naersid.
Naersid mu lapsemeelsust.
Naersid mu elu-usku
ja arusaamise leebust.

Teisigi nägusid nägin.
Neil olid pisarad silmis.
Neid oli lõpmata vähe,
kuid ma nägin neid – nägin ilmsi.

Tohutut hulka ma nägin,
kellel ei olnudki nägu –
ja see vihaselt ründas kõiki,
kes ei olnud just tema nägu.

***

Hetk

Apteegikaaluga
peaksime kaaluma ELU –
varjatud tundeid
ja mõistmise magusat hurma;
ilmajäämise kaotust
ning valestimõistmise valu –
apteegikaaluga
peaksime kaaluma SURMA.

Aga me elame
mürinal-raginal mööda.
Põhjas on gaas
ja aega
on alati vähe.
Kinnisilmi
kõik risu
on müüdav ja söödav.
Iseendale muhud
nii arutult peksame pähe.

Tonnide kaupa
glamuuri ja lakitud maske.
Ojadena aroome
ja valesti lõhnavat vett.
Loomulikult
see elu on nõnda ju raske.
Aga see kõik
on nii SOOVITUD enesepett.

Kusagil siiski
on allikas metsa vilus.
Kusagil õitsevad lilled
ja kärgedest immitseb mett.
Pärast äikest on musttuhat liblikat
loikude ääres.

Ühtäkki tunned,
et SEE
on nüüd väärtuslik hetk.

Ehmunult taipad
siis vaadata enese ümber.
Korraga märkad,
et keegi sind igatseb veel.
Sisimas aimad,
et vaikusest sinu ümber
tuhat sümfooniat
otse su poole on teel.

Sellisel hetkel
saab igavik
ainsamast pilgust.
Sellise rõõmuga
eladki edasi veel.

Liblikatiibade tolmust
saab helendav nimbus –
elu väärtuse mõistmise sümbol
su enese sees.

***

 

Sünnipäevaks kingi

Sünnipäevaks
kingi mulle kivi –
naljakas ja augukesi täis.
Tean ju küll
et külmal südatalvel
naljalt seda otsimas ei käi.

Sellepärast
ongi mul nii põnev,
kui sa suvesoojas
seda meeles pead.
Võib ju juhtuda,
et ükskord leiad mõne,
mida isegi ehk
eriliseks pead.

Sünnipäevaks
kingi mulle kivi.
Lille närtsimine
ängistust toob vaid.
Las siis meenutab
see ränisilmne rivi –
iga aastaga ma tugevamaks sain!

***

 

Võib-olla

Võib-olla
ma tõesti oleksin pidanud
pühkima rohkem tolmu,
viksima kingi
ja hõbedat klantsima lööma.

Võibolla tõesti
ma oleksin pidanud
koguma kulda ja karda,
rändama ringi
ja head ning paremat sööma.

Võib-olla tõesti.

Küllap siis oleksin
sobinud siinsesse kampa,
püganud muru
ja klatshinud naabrite elu.

Aga mul polnud ju aega.

Mina valisin ELU –
lapselapid ja titepudrud,
linnunokatäis und.

See polnud üldsegi sund!

See oli rõõm,
oli lootus ja rahu,
mis hinge iganes mahub.

Tolmukübe las lennata tuules.
Lapselalin
jääb kestma luules.

***

 

Naiselikult

Sellel sügisel tahan ma olla
sinu juures, mu armas.
Korjata kukkunud õunu,
nautida magusaid ploome,
niita kartulivagudelt varsi.
Igal hommikul valgevarus
lüpsta lehmad.

Jätan maha need pöörased päevad
bussiootamise ja närvide mänguga,
hüsteerilise tormamisega ei-tea-kuhu.
See, mida otsinud olen,
on ju siinsamas –
sina, lapsed ja kodu.
Mida enamat vajan ma veel?!

Need liblikad,
kes tule peale lendavad,
saavad hukka.

***

 

Kuidas

Kuidas
ma tulen Su juurde,
kui jalad on märjad
kastesest heinamaast?

Kardan,
et ehmud,
tundes mu jahedat puudutust.

Su võpatus
sunniks mind põgenema
nagu ara metslooma.

Mäletad
härmalõngu
kargel sügishommikul?

Nendest
ongi kootud
mu hing.

***

 

Sind imetlen…

Sind imetlen, mu armas,
sellepärast,
et oma piskust
pole kahju sul.
Võid viimse sendi
anda hinge tagant ära,
kui näed, et sõbra seis
on täbaram kui sul.

Ma tean,
su sõbralikud sõnad
teevad rõõmu
ning mõni elutukk
lööb leegitsema taas.
Sa ise
mälestustest
võtad tubli sõõmu
ja oma elujõudu
nõnda kinnitad.

Su lapselikku hinge
tahaks hoida,
et põhjatuul
ta kallale ei saaks.
Kuid paraku –
ma oskamatu hoidja –
sind kogemata kriibin küünega.

***

 

Sõbrale

Sõber, kui soovid
mind aidata tõesti,
siis leia mu jaoks
pisut aega.
Raha ja rikkust
ei pane ma miskiks,
ei kurda ka oma vaeva.

Sinul ja minul
on erinev rada.
Elulaval meil teised proovid.
Jõululaupäevaks
saadame teele
oma parimad soovid.

Nendel päevil,
kui pidu ei ole,
pole oodata jõulukaarti,
nukralt telefon vaikib nurgas –
sendikõlin ei kuluta traati –
ootan, et mõtteis
Sa oled mu kõrval,
võtad istet mu hingekühmul;
räägid minuga
lihtsalt ja õrnalt
ja Su hääles ei ole tühjust.

Kummardud küsima:
“Kuidas Sul läheb?”
ja vaatad ka silma sisse.
On mul ju vaja
nii lõpmata vähe
argipäevade hingamisse.

Las siis pühapäev
olla mu hinges ,
kui ma tunnen,
et hoolid mu`st tõesti.
Ainsast pilgust
võib kaduda pinge…
Üksi olla võib inimjõeski.

Nii võin ju minagi
õrjetul hetkel
tulla Su tõttamisse.
Kummardun küsima:
“Kuidas Sul läheb?”
ja vaatan ka silma sisse…

***

 

Tuulest…

On tuulekella helin
nagu saatus –
ei iial tea,
kuis kõlab järgnev viis.
Eesriie sulgub…
Avaneb…
ja algab veel üks vaatus –
üks hetk vaid igavikus –
kordumatu siin.

***

Viimaks

Nii igatsesin
õnnelikku saatust.
Jah, nuttes elult seda soovisin.
Kuid siis,
kui kõlas juba lõpuvaatus,
ma viimaks taipasin –
just õnn see oligi!

***

 

Jõulumõte

Üks jõulumõte
sättis ennast teele,
kui sadas
laia,
pehmet,
valget lund.
Ta soovis
rõõmsaks teha
kurvad meeled
ja anda lootust
keset talveund.

Üks jõulumõte
avas argselt ukse
ja hinge libises
õrnhabras tähekiir.
Kesk vaikust
kajas vaibumatu kutse –
hümn õnnele,
mil puudub maine piir.

***

 

Igal hommikul ärgates

Igal hommikul ärgates
otsin üht tillukest rõõmu –
valguse veiklemist õhus
või puhkenud õit;
tule praksumist koldes
ja tuule lõhnavat sõõmu –
need on tuttavad imed mu ümber,
nii kodused kõik.

Igal hommikul ärgates
loodan,et päev tuleb kaunis;
püüan end avada kõigele,
mis tundub hea.
Kuigi ma õhtuks
võin olla ju tõeliselt audis,
natuke rohkem nii ikkagi
vastu pean.

Igal hommikul ärgates
tänan ma Loojat
õnne eest näha veel ühte
loomise tuld.

Iga päev on kui sõbralik,
oodatud sõnumitooja –
lubadus mulle: Sa ela,
see ongi su tund!

***

 

Panen sõnadesse saatust

Panen sõnadesse saatust,
mida tundnud pole veel.
Laulud väljendavad lootust,
mis on alles poolel teel.

Kes ma olen?
Kuhu lähen?
Ikka uus on ajaring.
Kuigi mul on aega vähe –
veel on avatud mu hing.

***

 

Luuletaja

Mõtted kui saabuvad tuuled.
Mõtete taga on teod.
Paljusid möödumas kuulen.
Mõned neist endasse seon.

See on üks teine maailm,
mida vaid aimata saan.
Mõni ta pildiks maalib.
Mõnel ta helideks saab.

Mulle ta kingib sõnad –
vaikuse värvi vitraazi.
Nüüd ma nopin sealt mõne –
nagu lille, ja panen vaasi.

***

 

Õdak

Õdak tulli kui kavval poiske
müüdä oruperve üles,
puhusi mulle kuklade
oma lämmit hengeõhku,
lakse udutse kiilege
mu seeremarju
ja tek’se pruntsisaba
läbilikess.

Aga ma joosi iks
viil sinnäpuule,
kos päiva kolm kõllast karva
puie vahelt silmä naksive.

Nii ma õhassi ja hoidsi
ja igätsesi,
kuni üü tulli
ja võtse mu kaissu.

***

 

Ma armastusest

Ma armastusest
rääkida ei oska.
Liig tugev tunne
minu jaoks on see.
Mismoodi räägib tulest ohverdatu,
kes muutub tuhaks ohvritule sees?
Mismoodi anda mõistust liblikale,
kes meeletuna lendab lõkkesse?

Ma armastusest rääkida ei oska.
Su kätes olen
nagu mängukann.
Ja ometigi,
hoolimata kõigest,
ma pole eales
olnud elusam.

***

 

Lupiinide valged küünlad

Lupiinide valged küünlad
koduses heledas õhus.
On see hilisõhtu – või varahommik?
Puhtaksviheldud ihu
naudib sumedat jahedust.
Jasmiinilõhn nagu lubadus …
Ukse kohal kiigub
paar ploomipunni –
tõotus homsest.
On nii valusalt ilus,
et tahaks selle hetke
sülle võtta.

***

 

Vaid lootus, et midagi muutub

Vaid lootus, et midagi muutub.
Tõelisus jälle
nipsutab sõrmi: nii jääb!
Vaimule valgust on vähe,
ja uudsust.
Stambid ja tõkked on ümber.
Ei ühtegi häält,
ühtegi sosinat
igatsevvaikset ei kuule;
ühtegi mõtet,
mis kõlast saab tõelise jõu.
Müra vaid vorbivad
kellegi vihased huuled.
Selles on vaenu ja põlgust
ja sisendusjõud.
Olen ma olemas?
Olen ma vari või naine?
Olen ma loodud
või välja ehk mõtlesin end?
Valgus ja pimedus.
Taevalik õndsus ja masendus maine.
Kõik selle vahel
on liblika lend.

***

 

Võid mõelda ennast

Võid mõelda ennast
kivikujuks nurka,
kui üksindus sind lämmatada tahab.
Võid lõriseda
omaenda urkas
täis veendumust,
et kõik see ilm on paha.

Kuid süda elab veel
ja tarduda ei lase –
nii kivi kivistuda
iialgi ei saa.
See pisi-pisitillukene elutahe
kord koha leiab,
kust ta välja saab.

Võib uni olla kosutav ja pikk
või vähkremine viirastuste vallas –
kuid siiski ta ei ole igavik
ja ühel hetkel on su silmad valla.
Päev koidab põletavalt,
tunne taob,
et nõnda palju põnevat on teha…
hoog vaibub pikkamisi,
lõpuks kaob
ja tarbetuks saab
vana väsind keha.
Vaid hingest hinge
vaadata veel saad.
Noh,lõpuks tuleb seegi ära teha…

***

 

Puudutus

On mõtlemise aeg.
Kell seisma jääb
Ja valu kaob.
Pilk uitab tumenevas õhtus.
Taas paigad, mida nähtud juba kord,
Kus oldud, millest mälestusi õhkub.

Teeb talvevaikus kauniks iga künka
Ja igast majast haldja kodu saab.
Kõik puud on tantsu ootel neiud – peiud
Ja imelist kristalli särab maas.
On oja nagu pitsist bareljeef
Ja lossini viib iga talutee.

Kõik ootab midagi,
On pruudirüüs
Õrnvalges vaikuses.
Võib aimata, et pingul koore all
On pulbitsemist tunnetamas mahlad –
Oh, varsti saab neist sädelev kaskaad!
Kaob vaikus pakitsev
Ja kostma hakkab
Üksainus lõppematu serenaad.

Üks harras puudutus,
Üks hele paitav kiir
Kuldvõtmekeseks saab,
Mis avab uksed.
Ja siis on õites ümberringi aas
Ning valjult kajab
Iga viimne tukse.
Vaid valmis ole –
Elu algab taas
Ja neitsid pühitsevad pulmaööd.

Maailm ei ole kole – rõõmusta!
Nüüd julgelt igas mõttes kaasa löö!

***

 

Otsisin armastust sealt

Otsisin armastust sealt,
kuhu päike ei paistud,
valgus ei jõudnud.
Midagi kortsus ja nutsakat
leidsin sealt,
märg nagu
nutetud taskurätt.
Nõudis vaeva ja tahtmist,
et seda pehkimast päästa,
puhtaks pesta
ja kuivama laotada.
Seal ta siis lehvis
päikese käes nagu lipp,
vaimustades
ja edasi viies.

***

 

Olemine on kingitus

OLEMINE ON KINGITUS

***

 

Vaimudetund

Kõik meeled on ergud ja ootvel.
Ma mõtlen ja loodan
Ja uni ei usalda mind.
Võiks midagi mängida –
Mõtete lugemist, näiteks, –
Kus tahe on vaba
Ja sõnadel puudub sund.
Kõik asjad on hinges –
Kõik räägivad oma juttu.
Vaid mina seal olen
Kui üksinda ekslev vaim.
Ma ootan ja loodan,
Et enne kui taganen uttu,
Mind keegi peab omaks –
üks teine kodutu vaim ..

***

 

Otsides suurt armastust

Otsides suurt armastust
Leidsin ta koos suure valuga.
Ma olen õnnelik,
Sest nad on tasakaalus.

***

 

Kui täiuslik on väike lumehelves

Kui täiuslik on väike lumehelves,
Kui kaunis on ka kõige väiksem õis.
Kui uskumatult õrn võib olla koidik
Hetk enne päeva puhkemise tuld!
Kas mina siis ei suuda?

Ka sünge kaljurahn võib särada kui teemant,
Kui valgus langeb õige nurga all.
Veel enam – teemant on vaid kübe tema kõrval.
Üks vihmapiisk võib olla ime ise,
Nii tilluke ja nõiduslik,
Kui päike oma kiiri temas nurrab.
Kas mina siis ei oska?

Maadligi tallatud ja püherdatud rohi
End sirgu ajab taas, kui kuri möödas.
Jääb haavast arm nii puul kui inimesel.
Just nõnda merevaigus tarretunud hetk
Iidammu möödaläinud elust
On meie silmis hindamatu aare.
Kas mina siis ei või?

See valu, mida hinges kannan veelgi,
Las olla toeks ja raamiks kirgastuse tõele,
Mis pulbitseb ja tuksleb minu hinges,
Mis otsib väljapääsuks armastuse imet,
Et õitseda.

Miks peaksin kartma valgust,
Kui ainult nii saan ennast avada.
Miks peaksin vältima ja häbenema soojust,
Kui igatsen ta järele nii väga.
Miks peaksin olema kui tuhahunnik nurgas,
Kui mullegi on antud särada?
Kes hoolib minust,kui ma isegi ei hooli?

***

 

Elus eksida võime vaid korra

Elus eksida võime vaid korra –
Sellest algabki tagasikäik.
Pühi maha need mingikorrad
Ja näita, mis on su õige läik.

Pühi maha see krohvisegu,
Et ma näeksin su murdejoont.
Näen, sul ammugi juba on tegu
Sirgelt järgida elujoont.

Võta vastu üks sõbralik mükse,
Nii saab seieril õigeks näit.
Muidu elult saad vastu pükse –
Lihtsalt algab ju tagasikäik.

***

 

Olen varas ja varastan hetki

Olen varas ja varastan hetki
Teiste kõrvalt enese jaoks.
Päeva valgus ja sära on petlik,
Tunded seisavad nukraina paos.

Varahommik ja hiline õhtu
Lahkelt lubavad paotada ust,
Et saaks januselt ahmida õhku
Üksihetkede varamust.

Sellest piisab, et tappa õudu,
Olla pisutki kukkujal toeks,
Viimse piisani jagada sõnajõudu,
Et ses elus veel miski ka loeks.

Olen varas ja varastan hetki
Eluallikalt enese jaoks,
Et mu teekond ei oleks nii ekslik,
Tunded mõistuse varju ei kaoks.

***

 

Mu elu on nii lihtsalt keeruline

Mu elu on nii lihtsalt keeruline,
Et võõras sellest vaevalt aru saab.
Ja pole tarviski, sest minu elu ime
Must endast läbi voolata vaid saab.

Mu elu on nii lihtsalt keeruline,
Et tunnen – vahel tiksun nagu kell
Ning minu pinge hingesisemine
Ka kellavedruna on õrn ja hell.

Nii voolab aeg – mu´st üle ja mu´st läbi,
Ma seda kulgu peatada ei saa.
Mul käsk on elada ning siis on hirmus häbi,
Kui maha käin või liialt kiirustan.

***

 

Leidsin ühe nooruse

Leidsin ühe nooruse
Vana albumi vahelt.
Leidsin lilled ja leidsin lõhnad.
Leidsin plikatirtsu,
kes liblikaid püüdis.
Leidsin poisipõnni,
Kes tüdrukut püüdis.
Leidsin ema, kes lapsi hüüdis
.. ühe ilusa lapsepõlve,
ühe toreda meheea,
ühe uhke neiupõlve ..
Leidsin südamest tulevad read.