browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Köidikuist vabanenud hing

veebruar 23, 2015
Olen siin jaganud raamatuid, mis mind on liigutanud. Seekord tahan jagada ühte raamatut, millest allapoole ka katkendid lisan. Üha enam võtan kätte raamatuid, mida loen justkui südamega, mitte ainult silmadega. Raamatud, mis liigutavad arusaamise paika. Ma lugesin seda raamatut lõik lõigu haaval. Lihtsalt täna on see nii. Aastaid tagasi oleks see mulle võõrkeel olnud ja kahe aasta pärast loen ma siit võib-olla hoopis muud. Aga täna loen ma seda, mis mind endas rohkem paika aitab, mis mind valgustab, vaimustab ja totaalselt toetab.
 
Teen kummarduse oma kallile sõbrannale Janele, kes mulle seda raamatut tutvustas. Ta on selline riukalik teine mina, kes meie kirjavahetuse sisse hakkas tikkima lauseid sellest raamatust. Ja nii sürr kui see ka ei ole, neis olid vastused kõikidele mu südame hetkeküsimustele. Jane ei teadnud küsimusi, aga ta kanaldas mulle eluselgeid vastused. Uudishimu võitis. Läksin raamatukokku ja võtsin sealt raamatu “Köidikuist vabanenud hing”, autoriks M.A.Singer.
 
Lugesin. Nautisin ja siis pööras teema täiega igavaks. See üllatas mind. Aga sain aru, et “tähed on minu jaoks teises järjekorras” ja palju oli kogetud asju, tuttavaid teemasid, mille parim enne: ammu möödas.  Sundisin end lugema, aga see ei viinud kuhugi. Panin raamatu ära. Millegipärast ta ei lasknud mul olla, paari päeva pärast oli ta jälle mu käes. Ja siis äkki lugesin ridu, mis mind vapustasid… Ma pole varem niimoodi ühtegi raamatut lugenud. Mingis x-süsteemitus järjekorras ja vastavalt oma sisetundele. Raamat avanes mu ees sootuks teise, avarama ja suurema looga. Kuigi autoriks hr Singer, oli sisuks äkki hoopis minu lugu. Ja siis sain ma aru, mis toimus – SEE RAAMAT LUGES MIND.
 
 
köidikuist-vabanenud-hing
 
 
Võimalik, et sa ei leia siit maailmasuuri tõdesid. Võimalik, et isegi toetust mitte, aga sa leiad siit kindlasti vaateid teisest vaatenurgast…  –
 
***
 
Kui oled veidi aega oma sisemist häält jälginud, siis märkad esimese asjana, et see hääl ei jää kunagi vakka. Niipea kui sa ta omapäi jätad, ta muudkui räägib. Kujuta nüüd ette, et sa näed kedagi, kes omaette koguaeg räägib. Sa mõtleksid:” Kuna ta ise räägib ja kuna ta ise kuulab, siis ilmselgelt ta ju teab ette, mida ta ütlema hakkab, enne kui ta seda ütleb. Ehk siis – mis selle asja mõte on?” Sama kehtib ka hääle kohta su peas. Sina oled see, kes räägib ja sina oled see, kes kuulab. Ja kui see hääl vaidleb iseendaga, siis kellega ta vaidleb?
 
***
 
Ühel päeval sa mõistad, et sellel lakkamatul lobal ei ole mingit otstarvet, ja ei ole mingit põhjust pidevalt asju selgeks mõelda üritada. Nüüd tekib tõsine küsimus – kui hääle poolt öeldu on suuresti tähtsusetu ja ebavajalik, siis miks ta üldse olemas on?
 
***
 
Nüüd pane hästi tähele, sest järgnevat teed sa kogu aeg. Kui sa külma ilmaga õues käid ja värised, ütleb hääl:”Külm on!” No kuidas täpselt see sind nüüd siis aitas? Sa tead ju niigi, et sul on külm. Sina ju koged seda, et on külm. Miks tal sulle seda öelda vaja oli? Sa taaslood maailma oma meeles, sest meelt saad sa kontrollida, maailma aga mitte. Ja sellepärast ongi sul vaja oma sisemuses sellest rääkida. KUi sulle ei meeldi, kuidas maailmas asjad on, siis sisemuses sa verbaliseerid selle kogemuse, annad hinnangu, kaebled ja siis otsustad, mida ette võtta. See annab sule jõudu juurde. Kui su keha kogeb külmatunnet, siis sul ei ole temperatuuri muutmiseks võimalik õues midagi teha. Aga kui meel ütleb: “Külm on!”, siis on sul võimalik vastu öelda, et “Me oleme kohe kodus, ainult paar minutit veel!” Kohe tunned end paremini. Seega sa taaslood maailma enda sees ja seejärel elad selle loodu sees. Mis oleks, kui see ühel hetkel lõpetada? Kui sa ühel hetkel otsustad, et enam sa maailma ümber ei jutusta, vaid jälgid seda teadlikult…
 
***
 
Kui sa kümneaastane olid, siis kas peeglisse vaadates sa mitte ei näinud kümneaastase keha? Ja kas see ei olnud mitte seesama sina, kes praegu näeb täiskasvanu keha? See, mis sa vaatasid, on muutunud. Aga kuidas on sellega, kes vaatab? Kas see on sama isik, kes läbi aastate on peeglisse vaadanud?
 
***
 
Kui sa öösiti magad, siis kas sa näed unenägusid? Kes näeb unenägusid? Kas seesama sina, kes peeglisse vaatab ja praegu raamatu loeb?
 
***
 
Mis oleks, kui filmikogemus haaraks ka maitsmist ja haistmist? Kujutad ette, et kui fimis keegi sööb, siis samal ajal tunned sina seda maitset ja koged samu lõhnu. Kas sa läheksid kinno, kus puudutamisaisting on osa filmikogemusest? Kui panna kõik viis meelt korraga tööle, siis pole sul võimalustki. Sa oled täiesti kaasa haaratud. Nüüd kujuta ette, et lisaks sellele, et filmikogemus hõlmab kõiki viit meelt, on ka su mõtted ja tunded ekraaniltoimuvaga sünkroonis. Nüüd on meil olemas kogemuslik täispakett – viis füüsilist meelt, lisaks mõtted ja tunded. Ettevaatust – see oleks lõpp su eneseteadvusele. Kuhu iganes su teadvus nüüd satub, ikka on see osa filmist. Enam ei eksisteeri “sind”, kes saaks öelda:”Mulle ei meeldi see film, Tahan ära minna!” Sest see oleks filmist sõltumatu mõte, kuid kõik sinu mõtted on ju filmi poolt üle võetud. Nüüd oled sa täiesti kadunud.
Nii hirmus kui see ka ei tundu, siis selline nõiaring on ka su elu…
 
***
 
Avatuna püsimiseks on üks väga lihtne meetod. Sa oled avatud, kui sa kunagi ei sulgu. Nii lihtne see ongi. Küsimus on ainult selles, kas sa tahad olla avatuna või sulguda. See on täielikult sinu kontrolli all. Probleem on selles, et me ei kasuta seda kontrolli.
 
***
 
Harjuta avanemist mittesulgudes. Jäta meelde,et kui sa armastad elu, siis mitte miski ei ole sulgumist väärt. Mitte miski, mitte kunagi ei ole väärt selle pärast oma südame sulgemist.
 
***
 
Õpi olema piisavalt keskmes, et saaksid lihtsalt vaadata, kuidas asjad üles kerkivad. Su süda harjub selle vabastamise ja puhastuse protsessiga. Lase sellel kõigel juhtuda. Tee see ära! Ära töötle neid ükshaaval läbi, nii toimub puhastumine liiga aeglaselt. Jää keskmesse ja lase neil minna. Kui sa lõdvestud ja end vabaks lased, siis on südame puhastumine imeline.  Su tasuks on süda, mis on alati avatud.
 
***
 
Ükskõik kuhu sa ei lähe, ikka on seal keegi või miski, mis üritab sind rööpast välja ajada. Miks mitte lastagi neil seda teha? Kui sa tegelikult ei tahagi rööpais püsida, siis astugi sealt välja…!
 
***
 
Näiteks kui keegi ütleb midagi ja sa tunned, kuidas energia sinu sees veidraks muutub. See ongi sulle vihje, et on aeg kasvada! Enam ei ole tarvis end kaitsta, sest enam ei taha sa seda osa endast, mida kaitsta on vaja. Ja kuna sa seda osa ei taha, siis lase sel minna.
Lõpuks muutud nii teadlikuks, et hetkest, kui märkad, et energia muutub, sa lõpetad. Lõpetad energiaga kaasaminemise. Kui tavaliselt paneks see energia sind rääkima, siis nüüd jääd lihtsalt vait. Sa lihtsalt jääd poole lause pealt vait, sest sa tead, kuhu sa jätkamise korral välja jõuaksid.
Sa lihtsalt lõpetad. Seda nimetatakse minnalaskmiseks. Kui lased minna, siis taganed sellest energiast, mis sind kaasa püüdis tõmmata. On vaja ainult hetkelist teadlikku pingutust, et otsustada – ma ei lähe sellega kaasa. Lihtsalt otsusta ja lase minna.
 
***
 
Sügaval sinu sees on koht, kus energia puudutab teadvust ja teadvus puudutab energiat. Selle kohaga sa teedki tööd. Sellest kohast sa lahti lasedki. Kui lased lahti iga päev, iga minut, aasta aasta järel, siis just selles kohas sa eladki. Mitte miski ei saa sinult su teadvuse trooni ära võtta. Sa oled murdnud ülima harjumuse – harjumuse lasta oma väikesel olemusel end kaasa tõmmata. Oled saanud vabaks.
 
***
 
Kuna inimesed ei tegele hirmuga objektiivselt, siis nad ka ei mõista seda. Lõppeks hoiavad nad oma hirmu ikkagi enda sees ning üritavad ära hoida asju, mis hirmu stimuleerib. Läbi oma elu üritavad nad luua turvalisust ja kontrolli, määratledes ära, kuidas elu peab olema, selleks, et nendega kõik korras oleks. Just nii maailm hirmutavaks muutubki.
 
***
 
Kui määratled maailma tulenevalt oma olemuse kõige rohkem sassis olevast osast, siis mis sa arvad, kuidas maailm sulle paistab? See paistab nagu kohutav segadus…
 
***
 
Kohtasid tänaval tuttavat ja ta ei vastanud su terele. Siin planeedil on miljardeid inimesi ja üks neist ei öelnud sulle praegu tere. Sa tahad öelda, et sa ei saa sellega hakkama? Kas see on põhjendatud?
 
***
 
Sellised praktikad tekitavad hetki, kus teadvus on keskmes. Sellises seisundis oled sa kogu aeg teadlik sellest, et oled teadlik.
 
***
 
Mis varem hoidis sind maas, äratab sind nüüd üles. Kuid esmalt pead sa piisavalt tasa olema, et mitte reageerida. Päästikud tuletavad sulle keskmesse jäämist meelde. Lõpuks oled sa nii tasa, et saad reaktsioone oma südames lihtsalt jälgida ja lasta kõigel minna enne, kui meel tööle hakkab. Mingil hetkel hakkab kõik käima südame, mitte enam  meele ümber.
 
***
 
Et veidi kõrgemalt vaadata, pane asjad kõigepealt perspektiivi. Jaluta selgel ööl õues ja vaata üles taevasse. Su pea kohal on üle triljoni tähe. Sina lihtsalt seisad ühel pisikesel mullapallil ja tiirled ühe tähe ümber. Kas sellest perspektiivist vaadatuna sa ka tõesti hooliksid, mida inimesed su riietest ja autost arvavad?
 
***
 
Miks küll on vaja ehitada seinu, mis valgust blokeerivad ja siis valgustumise nimel pingutada? Kujutle, et sinu mõttemaja asub triljonilt tähelt pärit valgusmere keskel. Kujutle, kuidas su teadvus on selle maja pimedusse aheldatud ja võitleb igapäevaselt selle nimel, et sinu piiratud kogemustel põhineva kunstliku tule valgel hakkama saada. Nüüd kujutle, kuidas seinad murenevad ja kuidas su teadvus ilma igasuguse pingutuseta vabaneb ja kogu olemasolevale ning alati olemas olnud hiilgusele avaneb. Nüüd anna sellele kogemusele nimi – valgustumine.
 
***
 
Kui tõeliselt avardud, siis oled alati oma võimete piiril. Enam kunagi ei lähe sa mugavustsooni tagasi. Lõpuks sa mõistad, et oma psühholoogilistest piiridest väljapoole avardumine ei saagi sulle tegelikult haiget teha. Kui sa oled valmis ääre peal seisma, siis sa avardud. Varem tõmbusid sa ebamugavustundest tagasi, nüüd lõdvestud ja lähed sellest punktist edasi. See ongi kõik, mis on avardumiseks vaja. Tegeledes sellega, mis praegu juhtub, avardud sa kaugemale sealt, kus sa minut tagasi olid.
 
***
 
Kui oled oma tõelise Olemuse universaalse laienemisega rahus, pole näilise toetuse järele enam mingit vajadust.
 
***
 
Stressi ja probleeme ei tekita elusündmused. Sinu vastuseis elusündmustele paneb sind stressi ja probleeme kogema.
 
***
 
Äärmused on head õpetajad.
 
***
 
Tingimusteta õnn on  väga kõrge tee ja väga kõrge tehnika, kuna see on lahendus kõigele. Sa võid küll joogatehnikaid ja meditatsiooni õppida, aga mida sa oma ülejäänud eluga peale hakkad? Tingimusteta õnne tehnika on ideaalne, kuna see paneb paika, mida sa oma ülejäänud eluga peale hakkad – sa lased iseendal minna, et saaksid olla õnnelik. Mis puutub vaimsusesse, siis kasvad vägagi kiiresti. Inimene, kes sellega iga päev igal minutil tegeleb, märkab südame puhastumist. See on nii põhjusel, et ta ei lähe üleskerkivate teemadega enam kaasa. Samuti märkab ta meele puhastumist, sest ei järgne meele melodraamale.
 
***
 
Suurim kingitus, mis keegi Jumalale teha saab, on olla rahul tema loominguga.
 
***
 
Kui oled tuleproovi läbinud ja lõpuni veendunud, et ükskõik, mis ka ei juhtuks,sa lased kõigel minna, siis tõuseb meele ja südame eest justkui eesriie. Sa seisad vastastikku sellega, mis on sinust ääretult avaram, sest sul ei ole enda järele enam tarvidust. Kui lõpetad mängimise ajutise ja lõplikuga, siis avaned igavesele ning lõpmatusele. Siis ei saa enam sõnaga “õnn” sinu hingeseisundit kirjeldada. Nüüd on vaja öelda ekstaas, õndsus, vabanemine.. Nirvaana. Vabadus. Rõõm on kõikehõlmav ning sinu karikas on pilgeni täis. See on imeilus tee. Ole õnnelik!
 
***
 
 
Head avastamist, kallid!