browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Kõik mis on

juuni 28, 2014
Eesti on alkoriik. Jaani ajal mõtlesin sellele, kui paljudel on lapsepõlvest valusad mälestused, mis tingitud vanemate joomalembusest. Kohtan nii palju inimesi, kes seda valu siiani endas kannavad ja jagavad. Ja riik pakub võimalust seda ohtralt edasi pärandada, kas pole õudne? Et kui pappi ei ole, maja ja autot ei ole, siis pärandame joodik-geenid, vähemalt midagigi.
Selle jaani ajal nägin liiga palju alkoholi. Jõid kõik. Ka titade emmed, jumala purupurjus. Mis neist titadest saab? Kurb.
 
Ühel jaaniläbul jalutas vanem halli peaga papi mööda hoovi, nosis omaette vorstijuppi, nuusutas lilli, teretas kenasti ja ajas viisakalt juttu, täiesti kaine. Paari tunni pärast tuli ta mulle tänaval vastu, hallipäine purupurjus poeg käevangus. Papi rääkis rahulikult:” Nüüd lähme kenasti koju tagasi, kõik sõbrad on nähtud, jaanipäeval käidud…”  Ma jäin seisma ja vaatasin neile järele. Nutt tuli peale. Isa, see vana isa, oli oodanud kannatlikult ja lasnud pojal sõpradega juua. Kunagi ta vbl viis sellesama poja käekõrval lasteaiast koju, nüüd peab oma joodikust poega koju talutama?  Halloo, maailm, mis siin toimub ometi?
 
 
 
Eestis peaks olema kohe kindlasti võimalik omasoolised abielud ja kindlasti peaks keelama lapsendamise.
Et need joodik-geenid ükskord lõppeksid.
 
 
Aga valitsus itsitab pihku ja lubab joodikutel juua niiet tolmab, kusjuures ainus tingimus on see, et teisi segada ei tohi. No kamoon, millal üks joodik küll kedagi segab… Ta on ju alati vaikselt paugu otsas, kui puu käib… 
 
 
Ma tean, et midagi ei ole mõtet keelata ega kiruda, saab vaid muuta vaatenurka.
Vaadakem siis teist nurka ka  –  https://www.youtube.com/watch?v=OlXrm_nE8kw
 
 
***
 
Sattusin ühel päeval nägema seriaali hulludest lastest, kes lähevad oma pohhuistidest vanematele kätega kallale, mõnitavad vanavanemaid, märatsevad ja tahavad pageda arvuti turvalisse maailma. Ja siis tuleb mängu mingi lakutud näoga psühholoog, kes hoiab märatsevat last jõuga kinni ja ütleb – mina olen tugevam kui sina, poiss!
Mul oli poisist nii kahju ja osalt ka oma raisatud ajast. No johhaidii, kuidas see ema muidu õpiks, talle endale oli ju jumala poogen, mida see laps teeb, peaasi, et tema ei peaks tegelema ja vastutama… Vanemad on oma lapsi väärt.
Mõtlesin selle saate ajal, et milleks osta sisse sellist saasta ja seda rahvale näidata? Rõhk sõnal MILLEKS? Kes praegu mõtlemise sisse lülitas, saab aru, milleks sellist seriaali ÜLDSE vaja teha on ja miks seda jagatakse. 
Mul naabrinaine on algklasside õpetaja. Karastunud kõiges. Tema klassi lapsed elavadki juba teises reaalsuses, virtuaalmaailmas. Täiesti tavaline on see, et esmaspäeviti tullakse kooli kas ema pere või isa pere juurest. Määrdunud riietega, pesemata, haisvad. Kui klassiga matkal käidi, keelas ta ronivaid lapsi – Olge ettevaatlikud ronides. Lapsed vastasid – ole mureta, me paneme endale kaitsed peale, me paneme kohe kaks kaitset. Arvutimaailma hullude põlvkond. Nende tipptund ja hiilgeaeg veel tuleb. Kõvad mehed virtuaalmaailmas ei saa elus naelalegi pihta. Titadele antakse telefonid kätte mängimiseks, et nad vait püsiks ja üks vanaema oli selle üle uhkegi – näe kui andekas meie põnn on, pole veel aastanegi, aga juba mängib arvutimänge. 
 
 
Nad oskavad avada nutitelefone ja purustavad käes lilleõie…
 
 
***
 
Omasooliste abielu? Teema ärritab ilmselt ainult seda inimest, kes ei suuda teises inimeses mitte midagi peale sugutunnuste näha. Ja eriti närvi võib ajada see, kui mõni teine suudab. Ja mõni hull on täiega tolerantne ka veel, no kas ei aja siis närvi? Niiet tegelt pole asi mitte asjas endas, vaid reaktsioonis? Mille üle siis üldse jahuda ja vaielda? Reaktsioonide?
 
Teile valitakse söödaks teema, mida te kasvõi verevalamiseni kaitsete, kusjuures vaadake – kõige enam võitlevad need, kellel sellega üldse mingit teemat ega isiklikku kokkupuudet ei ole. Seega – kuidas te teate, mille vastu te võitlete? Millegi eest ei ole ju vaja võidelda, kui see teie elus juba imeliselt hästi töötab?  Millele te annate oma aja, energia ja vahendid, kui see teema teid konkreetselt isiklikult üldse ei puuduta?
 
Kallid homofoobid, palun võidelge sama vihaselt ka laste heaolu eest selles riigis, lapsed saavad mingi näruse 20 euri kuus. Isegi kui teil lapsi ei ole, võidelge ikka, te pole ju ka gayd, aga võitlete… Miks mitte oma vihaenergiat veel laiemalt ja veel asjalikumalt kasutada? Tuleviku heaks, te ju teate küll.
 
Ja selle sõja taustal, mida teevad omasoolised? Ma ei räägi mingitest paraadi korraldavatest kapist väljakaranud hüpiknukkudest, ma räägin inimestest, kes armastavad kellegi hinge, südant, seltskonda tema suguelunditest hoolimata.  Mida nemad teevad? Need tõelised. Nemad lihtsalt armastavad, hoiavad kokku veel rohkem kui varem. Elavad koos ilma seadusteta ja reageerijate mulata. Ja uskuge, homofoobid, neile inimestele on teie kisast-kärast jumala poogen. Õnneks. Sest nad julgevad erineda.
 
 
Omasooline armastus eksisteerib aegade algusest. Lihtsalt foobiad on moes..
 
 
IMGP7121
 
 
Mis mõttega valitsus sellised asjad vahtu lööb? Alkoholi seadused, omasooliste abielu? Selle mõttega, et riigis ei oleks üksmeelt. Et lambad sõdiks. Sest siis rebivad nad ise üksteist katki ja hundid võivad istuda laua taha, nuga ja kahvel käes…, lambakarjustest rääkimata.
Samal ajal ei märka lambakari üksteise kõride kallal üldse, millega karjused TEGELIKULT tegelevad. Huntidest rääkimata.
 
***
 
Kas te ei mõelnud nt korrakski, MIKS teeb Briti õhuvägi teises riigis vigurlende? Mis ettevalmistus see on? Millega inimesi tahetakse harjutada? Või me usume juttu Briti õhujõudude tänulikkusest? Nojah, ega muul moel on ka imelik oma tänulikkust koostööst näidata… Igal tasandil on oma lood ja legendid, oma tõde ja vale. Isiklikul tasandil, peretasandil, suhtetasandil, riiklikul, materiaalsel jne… 
 
 
Kui vulkaanid oleksid igas riigis ja väljendaks vihkamist, siis Eestit enam ei eksisteerikski.
 
 
 
***
 
Mustrid. 
 
Kust tuleb see muster, et naine on nõrgem pool? Fb-s ringles lause, et naine vajab enda kõrvale tugevat meest, et tunda end nõrgana. Mis mõttes? Kas naine tahabki tunda end nõrgana või tahab naine tunda end hoituna? Hinnatuna? Kallina? Vajalikuna? Loovana? Aga kas mees ei tohigi end nõrgana tunda? Inimesele on ju lubatud kõik tunded, soost hoolimata…?
Äkki märkaks seda, et naine on ammu koopast lõkke juurest jalga lasknud?! Ta julgeb ja oksab ise küttida ja kalastada. Ta saab hakkama. Aga vbl ta vajab kaaslast, kasvõi mõttekaaslast. Inimest, kes on temaga ühel lainel, kellega jagada julgelt mõtteid, unistusi, elu…
 
Tahes tahtmata mõtlen vahel, et no kamoon, naised, mida te siis tegelikult tahate? Kord on jama, et olete nõrgem pool, siis jälle jama, et liiga tugev… sest pole nii tugevaid mehi… 
 
 
Aga iseendale, naine? Kas sa iseendale oled juba täiesti okei, perfektne ja piisav?
 
 
Tii
 
 
 
***
 
Täna ma tean, et inimene valgustub just sel hetkel, kui ta ütleb endale :”Aitab! Nii enam edasi ei saa, peab olema midagi veel!” ja hakkab väljapääsu otsima. Aga väljapääs on petlik ukseava, sest teisele poole ust on kirjutatud sissepääs ja sinu nimi. Seega – enne välja ei pääse, kui pole endaga asjad korras. Ja kui endaga on asjad korras, haihtub uks. Äkitselt oled kõigega üks, kõik lihtsalt on su elus, ilma ülemõtlemata, analüüsimata, saagimata. Mitte teoorias, vaid tõeliselt, südames. Kõiges mis on. Aga see on ainult minu isiklik kogemus.
 
Eile õhtul tegin pannkooke, oli selline imelik tühipäev, ja võtsin kapist maasikamoosi. Mõtlesin – nii vähe ongi õnneks vaja! Võimalust teha pannkooke. Olemine selles hetkes oli äkki nii suur, et vajas tunnetamist, olla laskmist, voolamist… Koogid ja Moos. Endale ja pojale. Hingata. Milline õnn! Õues on küll jälle suvine suusailm, aga mul on kamin ja veel mõned puud… Milline õnn! Vaatasin neid kooke ja tean neid kalleid, kes oleks andnud eiteamida, et sel hetkel minu kõrval istuda, aga nad ei istu. Kuid! Mul oli võimalus vähemalt ühele kallile inimesele neid viia – oma emale! Milline õnn!
 
Kui midagi ei ole, siis midagi on ikka, mille eest tänulik olla. Alati, alati, alati on. Kasvõi võimaluse eest elada, õppida, ületada ennast. Ikka ja jälle. See on hoopis teistmoodi tänu, see on sügav, see on rahu. Kindel. Paigas. Alati olemasolev ja käepärast. Turvaline.
 
Vaimne tee on imeline valikute valgusteekond. Aga ta ei ole midagi erilist. See teekond ei ole kuskil mujal ega eemal. Tal ei ole ei mingit lõppu ega valgustumist. Alati saab parem olla iseendast, eilsest minast. Vaimne teekond on rahulolu. Ta on praegu. Ta võib olla vihm, pannkoogid, kallistus, tants, nööril kuivav pesu, mõnus töö, südamerahu, merelaine, loojuv päike, käo kukkumine, pere, rahulik uni, varahommikune karge õhk. Jalutamine. Männid. Vaikus. Misiganes nime keegi sellele paneb. Vaimne tee on igapäevane rahulelu, kõigesse lugupidav ja sõbralik suhtumine. Vaimne tee on kõik mis on. Midagi ei ole kuskil eraldi. Elu ise ongi vaimu valge tee siin Maa peal. Mis valgustumist saab veel otsida või ihaleda… Aga lahedaks muudab asja veel see, et vaime on miljoneid ja teid samamoodi. Just-just, see siin on naeratuse koht!
 
Ja sa võid kord käia valgel triibul, kord mustal, aga vaid su enda valik on, kummale sa astud.
Triibud ei liigu, sina liigud. Milline õnn, eks?
 
 
 
IMGP0876
 
 
Hinga…
 
Tänulikkus ja hingerahu.
Topelt! Ja kirssidega…
Näiteks praegu, suveõhtusse?
Sobib?