browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Kõike võib teha

juuli 18, 2011

Kõike võib teha

Elu siin Emakesel Maal on ikka superhästi korraldatud! Kujutate ette, mul on selline õde, kes just natuke aega tagasi hõiskas: tead, kui mul varem oli selline moto, et “kõike võib teha, kuni sa ei tee teistele haiget”, siis nüüd on lõpp ära jäänud! 🙂

Kõike võib teha! Jess, jahh, nii on! Super!

Kohale on jõudnud, kohalolusse on jõudnud, et teistele ei saa haiget teha! Iseendale ainult saab. Ja kui oled selle juba ära tabanud, siis oled tõenäoliselt ka valgusehoidjate ringis, nii et ilmselt tulistad niikuinii südamest. Häid asju.

Tegelikult kui mõelda, siis see nädal ja ka eelmise lõpp on möödunud koduse olemise kohta tavatult lõbusalt. Ei, päriselt ka. Mitte et kuidagi hea meel võiks selle fakti üle olla, et lähimat hingesõbrannat enam siin maises eksistentsis pole, aga kohutavalt kiiresti jõudis mulle kohale vajadus vooluga kohe kaasa minna. Mitte takerduda kuskile mõttemülgastesse ja vana saasta külge, vaid kiiresti minna lasta. Sellepärast on kogu see kogemus kuni tänaste matusteni ülimalt terve ja terviklik. Ei olegi katki. Kuskilt ega midagi.

Miks peaks?

Eluvoolus ujumine, kui teadlikkuse ja südamega pärivoolu lubada, on iseenesest nii ilus kogemus, kingitus, et kõik, mis sellega paratamatult kaasneb ja ette tuleb, on vaja samuti tänuga vastu võtta ja kohe edasi voolata. Jube lihtne, kui südames juba ainult selle mõtte üle suudad rõõmustada.

See maailm, milles ma eelmise teisipäevani elasin, on läinud. Müürid maas. Caen las murallas, kukuvad müürid, laulab Shakira oma selles waka-waka laulus, hispaaniakeelses versioonis. Just eile või üleeile panin sellist tantsu kodus hommikul, et ohhoo-ohhoo. Et leinan ja ei peaks tohtima tantsida? Heh, milliste tobedusteni on küll inimesed jõudnud.

Mäletan, et teisipäeval tegelesin vist selliste teemadega, et liiga vähe nüüd joogatan ja ei ole eriti hea tunne oma kehas, liiga palju söön ikka, näonahk annab jälle millestki märku ja see ajab mind jälle veel suuremasse segadusse, kas ma ikka tean, kuhu ma liigun ja äkki peaks vahepeal kodust minema tõmbama… Midagi sinnapoole.

Ja siis laks. Õde helistab, kolmapäeva õhtul, sõidame Tallinnast emaga koju – täna sai keegi veel surma. Pärnus. Diana Aitai.

Õkõkõk

Et ema enam roolis sõiduvõimeline ei olnud, läksin ise juhtima. Jah, kaks minutit nuttu ja suurt midamidamida?-kurbust-päriselt-ka? ja siis rooli. Ei tahaks, et õde peaks öösel kuulma, et veel keegi matsu pannud. Tee oli kohutav, aga mõtted nii vastuvõtlikud. Mis ma kõik emale hingedest, vaimumaailmast, elust ja inimestest kokku ka ei rääkinud, koju jõudes oli juba pilt hoopis teine.

Ja ongi jäänud teiseks. Jah, mind on terve selle aja kummitanud mitte Diana, vaid mu enda kummitushirmud. Äkki ma teen seda või teist ikkagi omakasu pärast? Tahan midagi enda isiklikuks heaoluks saavutada – kuulsust, tähelepanu, tunnustust? On kuskil mingi konks sees, proovin mängida siin nüüd Diana mingit parimat sõbrannat ja kõiketeadjat? Mingit tähtsat vaimu, kelle läbi kanaldab ta nüüd infot? Olla kohal ta pere juures ja kontrollida asjade käiku, teha nii, nagu mulle meeldib ja mulle parem on?

Minu kummitused. Saage tuttavaks! Jah, eks meid kõiki kummita see üks asi, et meile ilmselt ei ole eluajal palju öeldud, et oleme üdini, just ü d i n i armastusväärsed ja et kui südamest midagi teeme, siis see on alati teretulnud. Inimlik on see, et natuke läheb valesti või mööda või et perfektsust ei saagi olla, aga see ei muuda suurt pilti. Ei muuda sind.

Nii olen siis see poolteist nädalat lasknud. Südamest. Kogu aeg suheldes ja läbi oma südameenergia Valgust paludes ja seda rõõmuga vastu võttes – ikka selleks, et need hirmud teaksid, et neil pole enam siin kohta. Mind külastas üks lause:

 

Valgus ja Armastus teevad mu pähe Pesa.

 

Tõepoolest, lihtsalt pesa ehitamisega on nagu kõigega siin ilmas, tuleb ise kaasa aidata.

Ja pean ausa rõõmsa südamega ütlema, et need kummitused ongi nagu ühed õhkõrnad voodilinalendurid. Väga eriti enam ei puuduta. Mind on muidugi proovile pandud, aga Valguse vägi on tugev. See on nagu ring või rinne ja kui seal juba oled, siis tunne on kindel. Toetus on suur. Selle eest tänu meile, Sulle ja Mulle ja meie suurele Emale, Emakesele Maale.

Küll siin on vägev. Ma mõistan, et oma lugu jagada ei pea olema ei hirmutav, piinlikkust tekitav, põdema panev või muidu häbirikas. Või jeerum selle eest, kannatusterikas. Korra vaatasin põgusalt ülevalt alla kerides läbi oma kõnekatla jutud – no mida kõike olen ma seal kirjutanud! Vagiinapäevadest, prügis käimisest, Kali jumalannaverest ja millest kõigest muust veel. Olulistest asjadest, eks ole 😉 Ons mul siis midagi karta? Jah, kunagi oli, aga nüüd kui iseendaga rahu tehtud, siis pole. Inimeseks olemise kunsti juurde kuulub päriselt ka ära tabada, et ilma vigadeta ja möödapanemisteta ei saa, no kuidagi ei tule välja, aga sellepärast kogu elu hillitsetult mööda lasta ja vaikides nõus olla, ükspuha kas terrori või valgusega, pole eriti nagu mõtet. Kui juba, siis täiel rinnal, just nii, kuidas see su enda jaoks kõige õigem ja parem tundub.

Ja mulle tundub nii hea, et saladuste aeg ongi justkui läbi saamas. Milleks see üldse hea oli? Mingid distantsid, teemad, millest ei saa rääkida, sest pole sünnis, moraalne, ei ole õige aeg?? Millal siis tuleb, palun? Miks siis mitte praegu? Et kui ongi hirmus jama vaja ära kuulata, siis praegu on igal juhul parem kui homme või ülejärgmisel aastakümnel. Sest siis sa ju terve aeg kardad ja kannatad ja ootad, et äkki, oi issand, kui äkki keegi… Ja kõik metsas. Üks sõrmenips ja kõik su vaevaga laotud müürid lendavad nii, et vaev ka veel vajub sulle otsa. Ja mis siis teha?

Ma ise olin ka ju kunagi, mitte üldse nii hiljuti, veel oma vaevade alla jäänud. Aga mul oli vaja, ma teadsin juba siis, et lihtsalt on vaja ja mida sügavamalt on valust ja nutust läbi lähen, seda kiirem saan edasi minna. Sest tavaliselt põgeneme ja ütleme, et ei, no vot ei ole okei, ei tohi, ole tugev ja kõigil ju on seda ja teist ja siis mökutame niimoodi oma valu serva ääre peal. Aga kui valu sisse ei lenda, ei saa sealt ka välja. Ja ma olen üdini tänulik oma rännakute ja kogemuste eest, iseendale ja kõigile asjassepuutujatele ja mittepuutujatele ja elule üldse! Sellepärast ainult saan ma olla praegu siin ja niimoodi ja mitte karta neid kappidesse peidetud jamasid. Ja teinekord ikka tuleb see vaev korra peale, aga siis ma tean juba kiirelt reageerida – ahhaa, jälle tuleb, oo tere, miks me siis täna siin nutame, ahhaa, selge, no las käia, mhmm, muusikat ka, kurba jah, saab tehtud – ja nutamegi ära. Korras, oh kui kerge ja tore! Või valutame ükskõik mis asja endast välja.

 

Ja siis veel valgemalt edasi.

Praegu on lausa tekkinud, et enam ei olegi see maailm, kus enne elasime. No tegelikult iga päev on uus maailm, aga nüüd lausa nagu kohe on hoopis teistmoodi. Kõik mis siinkandis ja siinkandi inimestel on seoses Diana lenduminekuga juhtunud ja eriti sellepärast vist, et minu näpud nii aktiivselt mingit ennekuulmatut juttu kirja panevad, tundub väga peegeldavat igaühe isiklikku olemist ja energiat. Ehk kui oled valu ja vaeva täis, on seda nüüd eriti rohkem; on sinus kurbust, siis seda koha voolab ojadena; on viha, siis tuleb sedagi igast august; on sinus valgust ja usku, tuleb seda kõigist kõikvõimalikest kohtadest. Diana on sellest vaatepunktist ainult ülivõimsa hingejõuga katalüsaator ja nii meid siin katalüseeritakse.

Mul on nii palju huvitavaid kirju postkastis. Tuttavatelt ja võõrastelt. Saatsin kunagistele Kuninga-kooli klassikaaslastele kirja, ja sealt on meil lennanud sellist s***a ja sädemeid, et kohe vau! Ja siis laimu minu aadressil ja kui väga ma inimestele haiget teen. Ma ei tea, nagu täiesti vahet enam pole. Jumalast savi. Kohe maakeeli tõepoolest savi. Et peaks huvitama, kui inimesed oma elusid selliste fassaadide ja maskide taga oskavad elada, et kui siis keegi midagi lajatab ja tükk krohvi lendab, kohe korralik tükk, siis peaks nagu vastutuse endale võtma? Et ma südamest vabandan, üldse ei mõelnud nii, ja tulen krohvin tüki tagasi, veel looduslike ökovärvidega? Ilmselt siiski mitte.

Lihtsalt tõuske üles, halloo, kus te magate ja milleks? Miks magada maha seda imelist asja nimega elu ja proovida kogu aeg mängida mängu, et no ma ju alati püüan endast parima anda ja üldse tahaks, et hästi läheks ja samas nagu raske on ja raha pole… ja whattever. Inimesed, see siin praegu on selleks, et meil meelde tuleks – meil on vaja siin justkui nagu midagi tervendada. Iseendi ja kogu olemisega tervikuna.

Ja halloo, tõepoolest on aeg kuskilt pihta hakata. Näiteks täna, praegu endaga. Rõõmsalt, jah. Ma ei ole veel matusekleitigi seljast saanud ja lisaks mõnusalt intensiivsele päevale on pool ööd ka vahele jäänud, sest vaja oli klassiõdedega Steffanis naerda ja nalja teha ja siis üks poiss tee pealt Audrusse viia. Tüüp hääletas pool kolm öösel Pärnu linnas ja kuigi ma teda kohe peale ei võtnud, sõitsin pärast viimase klassiõe kojuviimist tagasi ja võtsin ta pool kilti kaugemalt peale. Oli küll teine väheke joonud, aga sõprade juures oli kakluseks läinud ja ööseks ei tahtnud ta sinna enam jääda. Jah, polnud sinna Audrusse muidu asja, aga kuidas see tunne oligi – et tol inimesel sinna on asja, siis mul on järelikult ka sinna asja, tähendab vaja ta ära visata. Kütust oli, väsimust polnud ja poisil jumalast helged silmad. Ilmaasjata ei satu siin keegi meie tee peale, ammugi pöial öösel püsti.

Ja praegu pole ei öö ega päeva vahet, kui on jagada, siis tuleb jagada. Homme ei pruugi enam võimalust olla, miks siis venitada? Seda õpetas Diana ja oi kui tänulik ma talle selle eest olen. Ta teab seda muidugi, aga lihtsalt millist eeskuju mõnikord elavad surnud annavad.

Ennist tekkis ka selline mõte, et tänapäeval nagu ilukirjandust isegi ei viitsi palju lugeda, aga sellised pikad kirjutised nagu mul… võib-olla täidavadki natuke ilukirjanduse auku 🙂 Jah, kas või isegi mulle endale. Sest kes on öelnud, et lühemalt peaks või vähemate sõnadega? Saaks vast küll ja mõnikord ma kohe oskangi eriti, aga see on minu õnn ja armastus ja kingitus siin elus lasta teinekord sõnadel voolata nii, et oleks ikka tunda. Kui keegi inimene ütles millalgi “seletab üle” – no siis ilmselt “seletangi üle”. Kogu täiega.