browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Kui korras on korras?

aprill 5, 2015
Kui Norras on korras, kas siis norrakate korras on sama korras, kui minu korras?
 
Millegipärast tahetakse, et kõik oleks kogu aeg korras. Et kui söön seda, joon seda, kuulan seda, vaatan seda, loen seda, kannan seda, kordan seda, mõtlen seda, siis saab kõik korda? Aga äkki on kõik juba ammu korras? Kas siis, kui ma ei tee asju nagu ühisteadvus tahab, on mul korratus? Aga mis siis, kui mu korratus on miljon korda rohkem korras, kui ühiskonna “korras”?  Või kas siis kui kõik lõplikult korras on, on korratuse lõpp ja midagi enam ei tule? 
 
 
 
 Mitte miski pole mitte kunagi nii nagu see näib. 
 
 
 
Ühel päeval tuli rannapargis teadmine – tegelikkuses olen ma siin üksi. Istusin oma mändide all ja olin siin planeedil ihuüksi. Ei mingit hirmu, paanikat ega õudust, lihtsalt vaikus ja mõistmine. Sekunditega sain aru, mida tegema pean, kuidas toimetama. Võtsin vastutuse ja tegin otsuse – mul ei olnud ju toetuda mitte kellelegi. Ei gurudele, ei raamatutele, ei loengutele, ei sõpradele, ei perekonnale. Ma olin üksi siin planeedil. Sain aru, et minul kui oma elu loojal polegi kelleltki nõu küsida, sest teised lihtsalt ei saa teada, mis minu sees toimub, mida mõtlen, mida tunnen. Ole laps ja mängi mängu  “Olen planeedil ihuüksi”. 
 
 
IMGP0687
 
 
Igasugune olla püüdmine on luul ja iseendast väljumine. Me räägime küll, et ületame piire ja astume kastist välja, parandame maailma ja laiendame piire. Aga tunnen, et olulisem on piiridest üleastumine sissepoole, iseendasse, mitte väljapoole. Mitte anda ära oma jõudu. Siin on päris kaval vaimse maailma lõks, mis kutsub meid jõuga iseennast otsima, mitte otsima jõudu iseendas. Lõhume kõigepealt erinevate mittevajalike tehnikatega end kildudeks ja siis hakkame end nagu puslet kokku pusima. Rabeleme ja otsime iseenda poolt laialilöödud pusletükke. Aga pusletükid on nagu südame lõputult avanev lootos – neid on lõputult, elu loob neid juurde. Ei maksa end petta mingi müüdiga lõplikust puslepildist. Elu ei saa olla lõplik staatiline kokkupandud puslepilt. Otsingust väljapoole tekib rahutus, siis hakataksegi kõike üle võtma, üle valima, üle mõtlema. Kui  lõpuks loobuda iseenda fiksimisest, eiteamille otsimisest, kui lõpuks rahuneda maha ja lubada rahulolul end rahulolematuse vastu vaktsineerida, siis on sellega finito. Ainult vahetevahel tuleks kiigata, kas kõnnid oma eluteel, või oled valinud tallata teiste suunatud rajad, mõtted, arvamused…
 
 
Lapsed lubavad kõigel olla. Nemad ei fiksi midagi…
 
 
Aastaid tagasi, auratransformatsiooniga tihedamalt tegeledes, oli tasakaal mu teine nimi. Nüüd ma tean, ma olen kogenud – tasakaal on eimidagi. See on hetkeline. Öeldakse näiteks – ta on nii tasakaalukas.  Tasakaal paistab lihtsalt tasakaalutuse taustal välja. Täna ma tean, kui suur  vahe on tasakaalu ja keskmes elamise vahel. Sama suur, kui emotsioonil ja tundel.
 
Arvan, et paljud meist on “alla laadinud” mängu – “Sinu ülesanne on mind keskmest välja lükata, aga minu eesmärk oma keskmesse tagasi suunduda ja sinna jääda.” Võimalikult kauaks. Ja teha oma valikud ja otsused ainult oma keskmest lähtuvalt. Ei hinnanguid, ei kohtumõistmist. Vaid lubamine olla. Ja kujuta ette – keskmes ei ole üldse õiget ega valet, seal kõik lihtsalt on. Üks lahe koht igatahes!
 
Aastaid ma ei mõistnud, mida mõeldi selle all, et süda on nagu lootos, mis järjest ja lõputult avaneb. Täna ma tean, et meil on iga päev uued õppetunnid, iga uus õppetükk on õieleht, mis avaneb. Isegi kurjust, tapmist, lennukatastroofi saab võtta avatud südame ja austusega. Ma võin küll püüda mõista, teha oletusi, aga teised seal olukorras elasid seda üle ja läbi, nad kogesid seda. Seega – ei ole mul õigust mingile kohtumõistmisele ega oletustele. Mina ju ei tea, mis eluülesandega nemad siin on, milles seisneb nende elutee ja kui kaugel nad omadega on. See ei tähenda, et ma peaksin ükskõikne ja külm olema. Pealegi – kui miski pole niikuinii nii nagu paistab…
 
 
IMGP2227-001
 
Eelmine nädal kurdeti nii palju rahulolematust. Üks inimene nutab Havail, temas on üleajav rahulolematus. Te võite küsida, kuidas üldse on võimalik paradiisis nutta ja olla rahulolematu, aga ma austan seda inimest, sest sealsete õite, delfiinide ja muu müstika keskel olin minagi seal südamevalus kummuli. Kõigil on omad põhjused ja miski pole mitte kunagi nii…. Aga rahulolematusest on võimalik väljuda ühel kergel viisil – otsustada kindlalt sellest kohe väljuda. Kusjuures aega on vaid üks sekund… sest niikui munele jääd, ja võimaluse käest annad, tõstab see madu pead ja sa kaotad ning oled taas ta lõksus. Aastaid tagasi võttis mõtete saagimine ja ümberkeeramine aega päevi ja öid, lausa nädalaid, täna saan ma hakkama minutitega. Olgu õppetunnid tänatud.
 
Sama kehtib nii kinnismõtte kui ülemõtlemise puhul.  Kui mina oma mõtteid ei juhi, siis juhib neid keegi teine. Alati.
Mu emakene ütleb vahel, et mõnikord tulevad ikka täitsa lollakad mõtted. Ma küsin, kas nad lasevad ka ukskella? Ema saadab mu metsa. A miks sa nad üldse sisse lasid? Ta saadab mu metsa. Korduvalt. Ja mina korduvalt küsin, miks sa lased neid sisse, sina oled boss ja omanik, see on ju sinu kodu… Ma tahaks, aga mul pole õigust öelda – lõpeta ise see jama, aga tema maailmas, emakese reaalsuses, käivad lihtsalt asjad teistmoodi, ta õpib omamoodi, omas protsessis, ja ma asutan seda. Aga ma jään järjekindlaks…sorri maam. Ja metsas jalutan muidugi suurima rõõmuga!
 
 
DSC_0251
 
 
Kohtusin ühe oma kalli sõbrannaga, keda polnud kaua näinud. See oli väga eriline kohtumine, ma olen kindel, et võin seda natuke jagada. Ta ei ole endaga rahul, ta  käib valimatult kõikidel loengutel, seminaridel, joogades, tantratel ja näljalaagrites… Tema ainus probleem on selles, et mitte midagi ei muutu. Targemaks ei saa, kolmas silm on kinni, tsakrad segi, kehakaal tõuseb, kurat kaua ma maksan, keeb ta vihas. See paneb mind naeratama. See omakorda paneb tema kulme kortsutama. Märkan ta kulmude vahel sügavat vagu. Seda polnud seal varem. Vist.
 
– Kui tass on pilgeni täis ja ajab üle, siis sa ju ei vala sinna juurde?
– Mis ma tegema pean siis, õiendab ta. Vihas. Iseenda vastu. Suunab minule. Nõuab, et ma teda tasakaalustaksin. Ma keeldun. Tema arvab, et ma ei hooli temast. Ma naeratan jälle. Sest ma tean.
 
 
IMGP3277-001
 
 
– Vala oma tass lihtsalt tühjaks.
– Sul on hea targutada… Kuidas? Mis see tähendab?
– Kas sa saaksid selle, mida sa õppinud oled, ellu viia?
– Mismoodi? karjub ta. Sa ei taha mind aidata!
– Tahan, väga tahan, aga ei saa. 
– Mis tähendab et ei saa, ma maksan ju!
 
Just, just… naeratan ma.
 
Mul hakkab temast kahju ja kallistan teda. Ta on tõre. Tunnen, kuidas ta süda peksab ärritunult. Küsin, kas ta saaks lihtsalt sügavalt hingata ja minna keskmesse. Ükskõik, kus see kese asub, ära vaagi, lihtsalt mine sinna ja ole. See on õige koht. Usalda end, sa ei eksi.
 
– Okei, proovin, vastab tema. 
– Kõik, kes nii ütlevad, et saavuta midagi, tee asi kohe ära. Lõplikult. Leia praegu oma kese ja ole seal…
 
Ta noogutab, paneb silmad kinni ja hingab. Ma vaatan ta nägu ja näen hetke pärast, kuidas ta näolihased lõdvestuvad, korts kulmude vahelt kaob, kõik pehmeneb, hakkab tasahilju helendama. See on nii ilus.
 
Ta teeb silmad lahti ja küsib naeratades, hoopis teise, sellise leebe Raja Teele tooniga – Mis sa teed praegu?
 
– Mina ei tee midagi, sina teed. Oma kohalolu ja teadlikkusega liigud keskmesse.
– Mismoodi? küsib ta.
 
Ma ei tea mismoodi, see pole üldse oluline mismoodi, aga see õnnestus sul imeliselt, sest sa tegid seda nii nagu sulle sobib, olid seal, kus sulle sobib ja tegid nagu sinule sobib. Minu õige ei saa sinu õige olla, nii nagu sinu “korras!” pole minu “korras!”. Sa leidsid ise tee sinu keskmesse. Mina ei ole sina – ma ei saagi teada, kus su kese on.
 
See oli imeilus vaatepilt ja kaunis kogemus meile mõlemile… Soovin teile kõigile keskmesse hüpet. Nii nagu see naine võttis kätte ja hüppas. Ei olnud aega mõelda, kaaluda, arvestada. Mulle meeldib Osho ütlemine – kõigepealt hüppa, küll pärast on aega mõelda. Aga mõtlemine on alati tegevus, see võtab aega, on lõputu ja tavaliselt eksitav… Otsus ei ole mõtlemine. Otsus on otsus ja sellega on asi mutt.
 
Sorry, kui see stoori täna tuleb pikk. Kas see vabandab mu välja, et ma pole ammu kribanud? Vist mitte, aga ma ei satu siia ka niipea kirjutama, sest elu on põnev… Kevad ju!
 
 
tulbid
 
 
Näen viimasel ajal väga müstilisi unenägusid, üht neist paar ööd tagasi. Kirjutan sellest jupikese. Suur osa oli seotud kindlate isikutega, jätan selle osa enda teada.
 
Me läksime üle ilusa laia silla teisele poole jõge. Kui jõele vaatasin, siis tõusis vee alt pinnale  majasuurune reisilaev. Uneväline mõistus ütles – näe, Estonia! Eemalt paistis tohutu suur hall maja. Sisenesime majja. Sellel majal olid eritasanditel koridorid. Kogu see maja koosneski nagu ainult hallidest pikkadest koridoridest.
Kõlab nagu 50 halli koridori…hahaaa.. Inimesi liikus. Mõni koridor paistis oma 3m lai, aga kui minema hakkasin, siis lõpuks oli vaja külg ees ennast sealt välja pressida. Kõik muutus silme all.
Üks koridor viis alati teiste lahknemiseni, niiet sain valida, mis teed sa edasi minna. Mingi hetk hakkasin kartma, et kas ma oskan siit ka tagasi minna, kui peaksin üksi minema… Inimesi liikus, kõik ajasid oma asja.
 
Siis tahtsin tagasi minna ja väljusin toast jälle tsementhalli koridori. Nüüd liikus koridorides palju rohkem inimesi, nad tegid igasuguseid asju, liikusid minu lähedal, riivasid mind, sebisid. Sõbralikud, neutraalsed, toimetasid oma asja.
 
Ühes järjekordses koridoris hakkas üks inimene mu ees tantsima, iga pöörde või hüppe lõpuks oli tal jälle uus kostüüm seljas, uus nägu ees,  ja ta pidevalt viskas õhku midagi, justkui valguse palle. Ma jäin seisma ja vaatasin teda, sain äkki aru, et teda tegelikult ei eksisteeri ja hakkasin temaga koos tantsima. Ta oli algul üllatunud, aga siis hakkas naerma ja tal ilmus kena frakk selga, ta viskas mu poole peotäie punast värvi ja sellest moodustus imeilus õhuline maani seelik ümber mu jalgade, mis hajus mõne tiiru pärast. Ma vaatasin seda tüüpi ja mõtlesin, et kui puudutan teda, siis saan teada, kas ta on inimene või vaim. Tõmbasin temast käega läbi ja tantsisin rõõmsalt edasi. Sain aru, et mul pole tegelikult neis koridorides mitte midagi karta, kui ma ei karda.
 
Siis tuli mõte, et kui ma eksin siin ära, siis võin vist aastaid väljapääsu otsima jääda. Jäin seisma ja mõtlesin – kas see oli nüüd ikka minu mõte või pani selle mu pähe mõni vaim siit koridorist? (Kas ma näen und?) Lõin käega ja lippasin tantsusammul edasi, sest mulle tundus, et kui seisma jään, siis kahtlen ennast siia kinni, aga kui liigun, siis voolan sellest majast välja ühe jutiga. Ühes suuremas koridoride lahknemiskohas hargnes edasi 5 koridori, ja ma kulgesin ühte sisse, aga seal seisis üks suur paks USA vormis must võmm, kes viipas käega teise koridori suunas – “Wrong way, lady…” läksin tagasi ja keerasin õigesse koridori. See oli natuke kriipi, aga hirmu ei olnud. Siis nägin laia avatud ust, justkui valgust tunneli lõpus, nägin jälle jõge ja silda…
 
Selline uni siis valikute-koridorides, suunakindluse ja vaimuvalsiga…
 
Lähen uude nädalasse teadmisega, et saan alati kõigega hakkama ega sõltu ühestki tehnikast, elan naudinguga keskmes ja hoian meeles, et ükskõik, kuidas asi paistab – see pole kunagi nii nagu näib. 
 
 
Sest veel on tuhandeid võimalusi, mis on varjul punase täiskuu taga…
 
 DSC07593
 
 
Ole hoitud!