browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Kui tugev on tugev

november 21, 2015
Ühel päeval nägin netiavarustes ringlevat fotot, millel tekst:
“Kas tead mis on tugev olemise juures kõige raskem? See, et keegi sinult kunagi ei küsi, kas sul on valus või kas sa vajad abi.”
 
Lugesin seda ja tunnetasin, et midagi on selles minu jaoks valesti.
Kui tugev inimene niimoodi küsib, siis kuidas ta tugev on? Sellises enesehaletususes?
Tugev inimene lubab endal olla nagu ta on. Ta lubab kõigel olla nagu kõik on. Miski ei tule siia niisama, kõigel on põhjus. Ja kui ise mitte põhjust otsida-kaevata-juurida, vaid elada, siis tuleb ka põhjus ise end näitama. Point on lihtsalt selles, kas sa mõistad või mitte. Nii see põhjus käib ja näitab end, nagu peitus selline. Noh teadagi, bitch ju see karma.. Võtab igasuguseid kujusid, karvaseid ja sulelisi, tunne neid siis kohe vastustena ära…!
Millegipärast arvavad just need inimesed, kes enda arvates väga tugevad on, et tugev inimene on raske ja ülitõsine. Kas tõesti? Ma tean tugevat inimest, kes on seisnud mu nähes kuristiku äärel (minu jaoks), aga ta kehitab õlgu, muigab ja hüppab. Kergelt. Kiirelt. Nämmutamata. Käed ilmuvad alati teda püüdma, ta ei kuku kunagi puruks. Jah, ta võib nutta, tal on kahju, kamoon, ta on ju inimene, inimesel on tunded ja tundeid me ju siia kogema tulime. Aga ta ei jää sellesse vabalangemisse kinni. Vähe sellest! Oma kerguses nimetab ta ise seda kukkumist hüppeks. Ta rapsib riided puhtaks ja kõnnib edasi. Muretult. Rõõmsalt. Kergelt.
 
Ja ei maksa arvata, et selles kerguses, elukerguses, inimene midagi ei õpi või et inimene õpib ainult läbi kannatuste.  Ta õpib rõõmus, rahulolus, armastuses ja hoolivuses palju rohkem ja palju kiiremini, temas ei ole eluraskust ja eluhirmu, mis igal kuristikuäärel sunnib päevi ja vahel aastaid halades seisma ja saagima-vaagima, et kas ikka hüppan, niikuinii kukun surnuks, keegi mind ei aita, mina ju alati aitan, nüüdki abi vaja, ei ole kedagi, mis teised minust nüüd arvavad jnejne. 
Sellised hetked on võrreldavad näiteks Pärnus Aia-Karja ringteega. Sõidad seal nagu nürimeelne oma ringe. Ei liigu ise kuhugi ja segad teiste liikumist. Ei peatu ükski auto, et küsida – mis rallid siin. Kui, siis ainult politsei. Trahvimas. Mõtle sellele. Kes või mis on ment ja trahv selle tiirutamise juures? Kas nad on ikka halvad või on nad elupäästjad? Kas ta päästab sind või teisi? Nii võib siis selle tiirutamise kas lõpetada ise ja teha kiire otsus kimada mööda Karja tänavat minema või oodata menti, kes tuleb ja su tiirutamisele lõpu teeb, ehk siis juhtub midagi, mis su eest ise asja ära otsustab. Lihtsam on ise otsus langetada, anda gaasi ja keerata oma eluteele. Sest aega on vähe. Hoia kurssi. (Sõida…Aga ära mölise!) Ja pea alati meeles – ei ole valesid otsuseid. Sest sa võid valesti otsustades kimada mööda Karja tänavat täiega puusse, teed väikse peatuse, vaatad kaarti ja liigud edasi. Sa ei seisa enam paigal, sa oled voolus. Valesid otsuseid ei ole olemas ja kõiki otsuseid võib muuta, tühistada jne.
 
Tugevat inimest saab toetada, küsides otse: “Kas ma saan su heaks midagi teha?” Kui ta raputab pead, siis ei ole üldse mõtet haletsusega silitama minna. Kui ta jagab oma lugu sinuga – toeta, kui ta ei jaga, siis ta peab seda õigemaks. Respekt!
Ta ei juurdle juuretasandil, ta ei anna energiat vigade otsimisele teistes või süüdistamisele miks keegi teda ei haletse. Ta teab – praegu on nii. Tugev inimene lubab endal olla kõik mis ta on. Vihane, kurb, totakas, misiganes… Ta lubab endale tundeid kogeda. Ta ei pruugi neid näidata väga aktiivselt väljapoole, aga ta lubab neid kõige olulisemale – endal ja oma kehal välja elada. Ja ma olen täitsa kindel, et üks tugev inimene võib teiste jaoks vahel tunduda täiesti emotsioonitu. “Issand, kas sul pole üldse tundeid?!!” Tugev inimene ei ole tujude ohver. Ta teeb vahet tujul ja tundel.
 
Tugev inimene tunnistab end oma elu loojana. Seega pole tal ju mõtet jamade põhjust teistest otsida.
Tugev inimene tunnetab raskuse kergust. Tunnetab vahel ka kerguses raskust.
Tugev inimene lõdvestub pingeolukorras.
Tugev inimene hingab hingematvas olukorras.
Tugev inimene lubab kõigel olla. Eelkõige iseendal. See, kes ta on. Teda ei morjenda teiste arvamus temast, sest ta juba teab, kes ta on.
Tugev inimene ei oma kedagi ja keegi ei saa teda omada.
Tugev inimene teab, et ta annab alati parima ja see teadmine hoiab temast eemal süütunded.
Tugev inimene lubab endal eksida, ja otsib edasi, eksimus ei ole tema jaoks takistus edasiliikumisel.
Tugev inimene oskab öelda Ei! niimoodi, et temas ei ole süütunnet ja keegi ei solvu.
Tugev inimene ei pea midagi põhjendama. Mitte kellelegi. Mitte kunagi.
Tugev inimene ei kontrolli kõike ja kõiki. Ta lihtsalt lubab teistel olla nagu nad on.
Tugev inimene teab, et igaühel on oma isiklik tee käia ja ta ei mõista hukka, ei sunni endale järgnema, vaid julgustab sind olema ja looma su oma teel.
Tugev inimene ei jää oma loosse kinni, ta otsib võimaluse lahutada end loost, leida võimalikult okei lahendus ja minna edasi.
Tugev inimene hoiab oma reaalsuse puhtana, teiste reaalsusest eraldi.
Ta on Keskmes. Ta on kohal. Ta on iseenda kõige võimsamas aardekambris.  
Tugev inimene kuulab ainult iseenda sisehäält – ta teab, et toetuda pole kellegi, sest isegi su oma vari jätab su pimedas maha (J.Vang)…
Kes siis on tugev? Tugevaks saab nimetada kedagi, kelle kõrval on nõrgem. Tark on see, kelle kõrval on rumalam ja ilus on see, kelle kõrval on koledam? Seega põhineb kõik ikkagi võrdlusel, duaalse planeedi kavalusel, mille baasiks on hinnangud? Aga duaalsest on võimalik väljuda teadlikkusega. Olles iseendas kohal, siin ja praegu, olles ühenduses oma vaimu ja koduenergiaga. Otsivas, põnevas-kirevas, leppivas elus ja paindlikus rahulolus. Kerguses, rõõmus, naerus. Kirglikus tegevuses, mida armastad.
 
Nüüd sa võid küsida, kellest sa räägid siin, Tiina Liimandi, kas sa ise oled tugev inimene? Ah sa võllaroog, millega võrreldes, küsin ma vastu… 😀
Loomulikult olen! Ja mitte ainult mina! See jutt on ka sinust, kelle silmad praegu üle nende ridade libisevad, sest sa ei sattunud siia lugema juhuslikult.
Pealegi – ainult tugevatele antakse sel duaalsel planeedil kogeda keha ja nimi.  Siiakanti äpud ei pääsegi!
Lihtsalt – sa kas tunnistad oma tugevust või … siis mitte? Mis kaotada on? Muhvigi.
Mis võita on?
Kõik!
 
 
 
 
***
 
Jää rahulikuks. Võta asja huumoriga. Ja ole teiste vastu kena…