browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Küsimustele vastamise kogemus

jaanuar 11, 2014

Alati on väga maagiline olla sünni juures. Olla alguses, kus sünnib idee ja kuidas ta kasvama hakkab, vaikselt vormi võtab, kuidas pakub variante ja siis kasvab veeredes nagu lumepall.

Väga lahe oli jutu-lugusid kokku panna. Eks me oleme ju kõik nö ühes ringkonnas ja teame-tunneme üksteist, kasvõi nägupidi või siis sõprade-tuttavate kaudu. Aga selle loo kokkupanek näitas mulle mu sõpru väga uutest, erinevatest nurkadest ja ma tahaksin seda kogemust  jagada!

Esimene kolmik. Kristiina vastas küsimustele igal pool – autoroolis, poesabas, ööpimeduses – hoides taskulampi, et näeksin kirjutada, ja kodus pliidi ääres kokates. Kartsin korraks isegi, et sellest ei tule vist midagi välja, sest asi oli niivõrd kiire ja koomiline. Kristiina suhtus asjasse jube tõsiselt. Ta küsis korduvalt küsimusi üle, ta süüvis neisse hoopis teistmoodi, olles väga põhjalik. Osalt ma mõistan teda väga hästi, sest teha sellist lugu vahetult enne reisi, kus sul on tuhat ja sada asja meeles hoida ja ajada! Ta vastas õhtul, aga hommikul vara lendas juba Dubaisse. Nii lahe on näha sellist Kristiinat – multifunktsionaalset naist, keda jätkub paari tunniga absoluutselt igale poole – kosmeetikusse, juuksurisse, poodi, laste jõuluesinemisele, koju süüa tegema, uuesti sõitu jne. Kui ma olen harjunud Crystali megakiirusega, siis seekord käis mul pea ringi Kristiina turbost. Ta suutis mind täiega üllatada! Aga see oli nii lahe, kõik voolas ja oli naljakas ka. Kristiina on ikka Kristiina, aga ma mõistsin, et mina polnud küsimusi koostanud nii tõsiselt, kui tema neid võttis! See lülitas sisse mu vastutuse. Ta luges vastused korduvalt põhjalikult üle ja parandas. Ma õppisin selllest, et sõnal on jõud ja vastata on tark nii, et vastus oleks arusaadav ja üheselt mõistetav kõigi jaoks, olenemata, kui kaugel lugeja oma teel on. 

Crystal oli otsekohene. Ta ei keerutanud, ta ei ilustanud, ta oli see, kes ta selles antud vastamisehetkes parajasti oli ning kahe tunni möödudes võis ta vastata sootuks muudmoodi.  Crystal kas sobib sulle, või mitte. Ta ei saa natuke meeldida, samamoodi ei saa ta natuke mittemeeldida. Ja ta on teadlik ka sellest, et ühegi inimese hinnanguline arvamus temast ei muuda mitte midagi, ammugi teda, sest tema enese ELU on hetkel lahedam, kirevam ja suurem kui kõik hinnangud kokku. Ma võin vaid umbkaudu aimata, mis vastused oleks Crystal andnud kuu aega tagasi või mida ta vastab kuu pärast. Aga me võime seda katsetada küll, hea idee!

Minult on peale seda lugu palju küsitud, kuidas ma nende kahe nii erineva naisega klapin. Küsimus tuleb sellest, et sa oled näinud neid naisi ainult oma ühest – kahest vaatenurgast, piirdudes vastuvõtu või loenguga ja oledki takerdunud oma kindlasse vaatenurka Kristiinast või Crystalist, aga neil mõlemal on veel sada muud nurka ja kahekesi või kolmekesi koos olles me ilmselt aktiveerime ja lahustame päris vingelt üksteise nurki ja nurgataguseid.

Ma tahaksin väga Crystaliga teha tema lugu. Miks? Sest ma tahaksin proovida, kas mul õnnestub tutvustada teile Crystalit, keda mina tunnen, aga teie veel mitte…

Mis ma ise enda juures küsimustele vastates tähele panin? Raske oli vastata ühes jutis. Nii kummaline kui see ka ei tundu – see oli väsitav. Ja mind häiris see, et ma olin ju juba kahe inimese vastuseid lugenud. See pani nagu silmaklapid pähe ega lasknud üldse kõrvale vaadata. Siis panin kõik käest ja võtsin mõne päeva pärast uuesti ette, pannes iga küsimuse järele oma nime. Üllatavalt tegi see väike nõks asja kordi isiklikumaks ja ma sain keskenduda palju paremini. Kui olin ära vastanud, panin jälle päevaks kõrvale ja järgmisel päeval lugesin uuesti, tegin mõned parandused ja kustutamised, sest asi läks väga pikaks. Tajusin enese muutumist, seda, kuidas iga päev võiks kirjutada erineva vastuse…

Minu jaoks oli lapsepõlve minek kõige lahedam. Kui palju uusi pusletükke sealt meenus! See hämmastas mind väga. Ka see, kui palju ma olin sellest osanud lahti lasta, ja teatud asjad ei kõigutanud enam absoluutselt, justkui olekski see olnud uni. See oli nagu jumalaga jätt, täielik lahtilaskmine konkreetsete seikade, kohtade ja inimestega. Ju siis oli vaja nii. Ja täna kirjutaksin ma tähed hoopis teises järjekorras ja lugu saaks sootuks teine. Selle tabas ära ka Kalju Paldis, kes toonitas mitmel korral just hetketunnetust. Veel – peaaegu kõik kirjutajad kirjutasid, et see vastamine tegi nendega midagi. Avas palju iseendas.

(Sa võid proovida – võta küsimused ja vasta neile. Aga vasta kirjalikult. Ja võta mõne päeva pärast uuesti ette. Vaata, mis sinus toimub.)

Põnevusega ootasin järgmisi vastuseid Merlilt ja Monikatelt. Monika Palm pani mind mitmel korral naeru pugistama ja teda oli hästi kerge kogeda. Teine Monika on kui maapealne ingel ja päike ühes inimeses. Merli Mirk on minu täditütar, seega ma olen Merka elu ja mõtetega rohkem kursis. Ta on mulle nagu noorem õde, kes elab välismaal. Tegelt ka, Tartu on ju päris kaugel. (Pealegi peale Leemetit.) Meil on mingi täiesti omamoodi südameside ja usaldus. Ma saan tema peale alati kindel olla, meil on toetus. Merkaga vahel me oleme ikka totaalselt opakad koos. Ja see on fun, ilmaselt me aktiveerime teineteise sisemised lapsed. Nii tore, et Merka oma noorema poja ütlused sisse pani, vaimsus ei tähenda, et see puudutaks ainult täiskasvanut või surmtõsist vanainimest. Isiklikult mina tean ja tunnen, et Reio on oma olemuselt ka paljudest tarkadest meestest peajagu üle.

Järgmise üllatuse valmistasid mehed. Ja just sellega, et mitte kedagi polnud vaja nö ära rääkida. Kõik hüppasid julgelt mängu. Mis nad muidugi selle mängu ajal mõtlesid ja tundsid, seda ma ei tea, aga tulemus oli mehine ja väekas! Ma olen tänulik Aigar Sädele, et ta on alati ainult see, kes ta on. Mulle meeldis tema esimene reageering – hoiatan sind, paljudele ei pruugi mu vastused meeldida. Juhhuuuu, lõpuks ometi mees majas! Indrek ja Avo astusid sirge seljaga mängu ja neid on väga kosutav lugeda. Mehed, aitäh teile! Ma olen ekstra tänulik Kalju Paldisele, kes vastused öösel kl 4 koostas ja kõige lõppu oli kirjutatud mulle lause, mis oli vastuseks mu ekslemistele viimasel ajal iseendas ja oma energiates. Lause, mis vallandas midagi, mis lubas usaldada meesenergiat. Kasvõi võõrast, kasvõi korraks, aga ta andis mulle tagasi midagi, mille ma olin kaotanud. Ja ma olen selle eest Kaljule südamest tänulik! Paar tundi enne Kalju kirja panin Fb uue taustapildi –

 kotkad

 Kalju kirjutas:

“Aitäh, Tiina, soovin sulle – julge lennata kui kotkas, kellel tiivad on loodud kõrgel lendamiseks, mitte takistavateks piirideks!”

 

Imede aasta jätkub…

***

Kallid Kristiina, Crystal, minu Merka, Tartu Monika ja Tallinna Monika, Aigar, Kalju, Indrek ja Avo! Aitäh, et tulite minuga mängima. Küllust, tervist, võite ja edu teile kõiges! Kõrget lendu, sõbrad!

Armastuse ja tänuga,

Tiina