browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Lause, mis muutis mu elu

juuli 18, 2018

Tavaliselt piisab ainult ühest lausest, et silmad avaneksid ja vaatenurk muutuks. See üks lause võib olla nii võimas, et sellest saab alguse täiesti uus ja loomulikult palju parem elu. Inimesed on portaalis Bored Panda jaganud nõuandeid, tarkuseteri ja õpetusi, mis on neid rasketest hetkedest üle aidanud ning mis on pannud neid maailmale teise pilguga vaatama. Võib-olla leiad ka sina neist midagi, mis toob sära uuesti silmadesse ja annab elule teise mõtte!

 

Ujusime õega avalikus basseinis. Olin siis 13aastane ja püüdsin õpetada oma õde basseini hüppama. Ta oli närvis ja ei tulnud sellega toime. Basseinis tegi üks umbes 75aastane naine rahulikult ringe ja lõpuks, kui ma olin juba alla andmas, ujus ta meie juurde ja ütles õele: “Mis siis, et sa kardad. Karda, aga tee ikkagi!” See oli 35 aastat tagasi ja see lause avas mu silmad! Sa ei pea hirmu ära kaotama, vaid hirmust hoolimata tegema kõike, mida soovid!

***
Kohtusin inimesega, kes oli jäänud ratastooli. Ta rääkis loo, kuidas keegi oli öelnud, et küll võib elu ratastooli aheldatuna ikka raske olla. Tema vastus: “Ma ei ole oma ratastooli aheldatud, vaid see ratastool on hoopis mu vabastaja. Selleta oleks ma kodus voodis pikali ja ei saaks üldse toast välja!”
Minu jaoks oli see imeline vaatenurk!

***

Mu ema oli suremas. Ja sõber ütles mulle: “Sul on terve oma elu aega selle pärast mõistust kaotada, ära tee seda tema ees!” See aitas mul mõista, et alati ei ole minu tunded kõige tähtsamad — närvivapustust on võimalik edasi lükata ja see oskus on mind lugematu arvu kordi teeninud.

***

Olin 38aastane, kui rääkisin sõbrale plaanist uuesti kooli minna. Peaaegu mõtlesin juba ümber: “Olen selleks liiga vana, sest kui ma kraadi kätte saan, olen ma juba 40!” Sõber vastas: “Kui sa ei alusta, saad sa ikka 40, aga siis sul ei ole seda kraadi!” Nüüd olen ma peaaegu 60 ja see haridus on andnud mulle normaalse sissetuleku!

***

Oma esimese tõsise suhte ajal pidasin kallimaga esimest tõsist vestlust ning ütlesin talle, et ainus, mida ma soovin, on leida enda kõrvale see õige inimene. Tema ütles: “Kõik otsivad SEDA ÕIGET, aga keegi ei üritagi olla SEE ÕIGE!”

***

Perekonnatuttava viieaastane laps suri. Ütlesin oma isale, kes muidu oli alati olnud rahulik ja emotsioonitu ning kogu elu jooksul umbes kolm korda mulle öelnud, et ma olen talle tähtis, et pärast seda ma tõesti ei tea, kas ma üldse tahangi lapsi. Isa vastas: “Isegi üks minut sinuga oleks väärt kogu seda valu, mida tunneksin siis, kui sa sureksid!” See muutis kaht asja: ma nägin, kui tugev on isa-lapse side ka siis, kui tundeid alati ei väljendata, ning muutis mu otsuse lapsesaamise osas.

***

Meenuta neid kordi, kui tundsid piinlikkust. Lihtne, eks? Aga meenuta nüüd seda korda, kui kellelgi teisel oli piinlik! Palju keerulisem, eks? Järelikult ei ole mõtet piinlikkustunde pärast häbi või muret tunda, sest keegi teine isegi ei mäleta seda!

***

Lapsepõlves oli minu ülesandeks nõud kappi panna. Püüdsin selle alati võimalikult kiiresti ära teha, et saaks ruttu mängima. Ühel päeval kukkus mu käest pott põrandale kildudeks. Põdesin väga selle pärast, mida mu isa selle peale ütleb, sest teadsin, et see oli kallis asi ja isa saab kindlasti vihaseks. Võtsin kogu oma julguse kokku ning rääkisin talle. Isa vaatas mind rahulikult ja ütles: “Asjad lähevadki töö käigus katki, ära selle pärast muretse!” Väike asi, aga mõtlen sellele iga päev: eksimine on lubatud, sest see näitab, et sa vähemalt üritad midagi teha!

***

Järgmisel aastal samal ajal sa soovid, et sa oleksid juba täna sellega algust teinud!

***

Olen kolmest lapsest vanim. Vend on 2,5 ja õde 9,5 aastat noorem. Umbes 14aastasena vaidlesin oma isaga mingi asja pärast ja ta ütles mulle: “Iga otsus, mille sa langetad, mõjub kolm korda — kõigepealt sulle, seejärel näeb su vend, kuidas sa seda teed ja teeb tulevikus samamoodi, tema pealt õpib teie õde ja kordab seda sama asja. See, kuidas sa kohtled oma venda, määrab selle, kuidas tema kohtleb oma õde. See, kuidas sa kohtled oma õde, määrab selle, millist suhtumist iseendasse ootab tema oma tulevastelt peikadelt.
See lõi mu maailmapildi uppi ja mõistsin, kui tähtis roll on minul vanima lapsena ning millist mõju ma oma õele-vennale avaldan.

***

Mu emal oli infarkt ja kuna ta oli kogu elu depressiooniga maadelnud, oli paranemine süveneva depressiooni tõttu talle raske. Püüdsin teda ergutada ja ta tuju üleval hoida, innustades positiivselt mõtlema ja kannatlik olema. Viisin talle kõrvaklapid, et ta saaks muusikat kuulata. Ühel päeval olid tal klapid peas ja ta kuulas muusikat, ma istusin ta voodiäärel ja… pisarad voolasid mööda ta nägu alla. Mina muidugi küsisin ärevalt, mis juhtus, kas kõik on korras, muidugi ütlesin, et ära nuta. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: “Aga mis siis, kui mul lihtsalt on vaja praegu nutta?!” Ta pani klapid pähe ja nuttis edasi. Mõistsin: mõnikord ei peagi keskenduma ainult positiivsele, ei pea naeratama ja ära kannatama. Mõnikord on tõesti lihtsalt vaja nutta!

***

Abiellusin hiljuti ja loomulikult ei ole meie suhe perfektne. Me vaidleme ja pole ühel nõul. Mina kasvasin peres, kus tülitseti inetult — alati kasutati personaalseid rünnakuid, vihapursked olid tavalised ja kokkuleppele ei jõutud iialgi. Muidugi märkasin, et minu tülitsemiskombed muutusid mu suhetele mürgiseks ja siis ütles mu kaasa põhjapaneva lause: “Asi ei ole sina versus mina. On hoopis meie versus maailm! Me oleme üks tiim!” See aitas mul nii paljudest probleemidest üle saada!

***

Igaüks, kellega sa kohtud, õpetab sulle midagi uut!

***

Mu isa hülgas meie pere, kui olin alles väike. Olin teismelisena vihane ja depressiivne ja ma tõesti vihkasin teda selle pärast, et ta ära läks. Keskkoolis tuli meile üks tore õpetaja, kes aitas mind igas mõttes tohutult. Ühel päeval küsis ta minult: “Sa vihkad oma isa, jah?” Vastasin jah. “Ta on seda väärt, jah?” Nojah, olin kindel. “Kas sa arvad, et ta tunneb seda viha, mida sa tema vastu tunned?” Jäin mõttesse: tõenäoliselt mitte. “Aga sina tunned seda. Ja sina ei vääri seda. Anna talle andeks. Mitte sellepärast, et tema seda väärib, vaid sellepärast, et sina oled seda tõepoolest väärt.”
Mu õpetajal oli õigus. Ma andestasin oma isale ja aegade jooksul on meie vahele tekkinud tõeliselt tugev side.

***

Sa oled täiskasvanuks saanud siis, kui sa tead, et sul on õigus, aga sa ei tunne kirglikku vajadust tõestada, kuidas teine eksib.

***

Ainus inimene, kellega sa elu lõpuni koos oled, oled sina ise. Nii et parem saa endaga hästi läbi.

***

Inimesed ei mäleta sõnu, mida oled neile öelnud, vaid seda, mis tunde su sõnad neis tekitasid.

***

Sa ei pea endale tuld otsa panema selleks, et teistel soe oleks! Minu lapsepõlv möödus vanemate probleeme lahendades ja vaimse tervise probleemide tõttu tihti kiirabis käies, olin eluaeg püüdnud kõigile meeldida ja tundsin vajadust teiste eest hoolitseda. Arusaam, et ka minul on õigus oma piirangutele ja tunnetele, mõjus mulle tõeliselt positiivse šokina.

***

Haridus on kallis, aga harimatus on veel kallim.

***

Iga töö juures leiad sa hulganisti asju, mis sulle ei meeldi. Trikk on selles, kuidas leida üles töö, mille positiivsed küljed kaaluvad kõik jamad üles.

***

Su töö ei armasta sind — lause, mis muutis põhjalikult seda, kui palju emotsiooni ja ületunde ma oma töösse panen.

***

Isa andis mulle ükspäev ühe dollari. Naersin: “Kuule, see on ju ainult üks dollar, jäta endale!” Isa sai kurjaks ja vastas: “Ära kunagi anna tagasi midagi, mida keegi teine sulle anda soovib. Sinu jaoks on see üksainus dollar, aga tema jaoks võib see olla kogu maailm, kõik, mis tal on.” Tundsin end tõelise tõprana ja sõnum jõudis kohale.

***

Me kõik oleme väsinud ja tahame diivanil istudes telekat vaadata, aga SEE EI OLE ELU!

***

“Elus ei ole midagi kõige raskemat. On ainult raske.” Pani mind mõistma, et pole oluline, kas kellegi probleemid on suuremad või väiksemad — igaüks peab ühel hetkel kogema midagi sellist, mis on nende jaoks elu keerulisem kogemus.

***

Ära premeeri end toiduga, sa pole koer!

***

Ära räägi oma vigadest, las inimesed leiavad need ise üles.

 

Allikas: http://m.naistekas.delfi.ee/article.php?id=83056737

__________

Olen südamest tänulik sellele inimesele, kes selle artikli kokku pani. Minu eluski on olnud olukordi, kus kellegi lause on nagu välk selgest taevast. On nagu kauaotsitud pusletükk, mis sekundiga oma kohale langedes sätib kenasti paika suurema pildi või annab võimaluse olukorda näha sootuks teise nurga alt.  Aitäh sulle, kes sa selle artikli kirjutasid! 

Tänuga,

Tiina