browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Loobu nii nagu puu loobub lehtedest. Lõplikult.

november 6, 2016

Sügisel loobub kogu loodus. Teisiti ei saa. Kuskil mujal saab. Siin ei saa. Kuna ma olen siin, siis õpin siinselt looduselt, ümbruselt. Ka meri loobub, tõmmates kõigele kaane peale. Elu ei katke sellega. Elu kestab kaane all. Kaetud, iseendaga ja vaikselt. 

Puud on olnud mulle suureks toetuseks, valgustajaks ja õpetajaks. Neilt on võimalik õppida täielikku maandust ja totaalset loobumist. Nad lihtsalt lasevad lahti. Loobuvad nagu poleks kunagi omanudki…
See sõnapaar ise on kuidagi lihtsameelne ja näibki lihtsana – Lase lahti. Võimalik ka, et tundub ära leierdatuna. Õnneks on alati võimalus leida enda jaoks tugevamad väljendid. Sellised, mida kohe kehaliselt tunned ja tajud – vot see sõna töötab mu kehaga! Minu jaoks on aastaid hästi töötanud ja töötab endiselt oma väljast teatud asjade väljaviskamine. Oma välja puhastus. Ma seisan oma keskmes ja korraldan enda ümber taifuuni. Keskmes on suht rahulik, mässamine toimub äärealadel, seega on alati oluline jääda kõiges keskmesse. Välja mu väljast kõik see, mis mind enam ei teeni! Kui kõik raugeb, on totaalne vaikus. Meel võib siinjuures lausa hirmutavalt tühjeneda. Nii nagu igaüks enda jaoks õigeks peab, nii õige on. Teiste õige on õige ainult teistele. 
 
 
hongkong-usagi-66774459
 
 
Mõni aeg tagasi sain palju kirju ja mõtteid neilt inimestelt, kes loobumisega natuke pahuksis. Noh, kui sa hommikust õhtuni, kuust kuusse ja aastast aastasse mingist jurast üritad vabaneda, siis on juba ilmselt tekkinud suletud ring. Mis selle tolmulapiga ikka keset tuba tunde vehkida. Uksed-aknad võivad ka avatud olla, aga tolku sellest tegevusest ei ole muud, kui sul on lihtsalt üks tegevus. Tolm ei kao, vaid koguneb, pluss veel frustratsioon sellest, et ma ju teen, aga mingit kasu ei ole, pluss veel kõik teised on süüdi, pluss veel lumi ja külm, pluss veel nõme töö jnejne.  Okei. Teeme asja lihtsamaks. Ma ei ole õpetaja. Ma lihtsalt jagan seda, mis mind on aidanud. Ära usu midagi. Ka mind mitte. See aitas ju vaid mind. Ja võimalik, et sul on vaja selle juures enda jaoks üht-teist muuta. Tee seda kindlasti! Ja kui jagada saad, jaga Kohaloluga ka.  
 
Ma olen seda paljudele soovitanud, aga täna ma nägin, kuidas see toimis juba siis inimese kehas, kui ma seda ideed talle rääkisin. Seepärast jagan ka siin. Appi võid võtta oma teejuhid, kaitseinglid ja õpetajad. Soovitan järgnevat teha mänguliselt, loobuda Universumi ülemjuhataja kohast ja mängida lihtsalt üht puhastusmängu. Lapsed on alati teretulnud seda mängima. Eriti peale nõmedalt väsitavat kontrolltööderohket koolipäeva jne. Meelt ära sellesse mängu kaasa. Hoia meel eemal ja jäägu ta vaiki nagu talvine kaanetatud meri.  Niikui mõte tuleb – hoia talvist mere pilti. Peas on tühi väli. Ei midagi muud. 
 
 
rand
 
 
 
Kui vajad millestki lõplikku loobumist, siis kõigepealt korja see kõik ühte kohta kokku.
 
 
Alusta sellest, et tõmba kokku kogu oma eluenergia. Endasse ja enda ümber. Kogu jõust. See võib kesta. Oleneb, kui ripakil oled. Vbl mitu minutit, vbl kauem. Sa tunned, kui oled taas endas koos, see on imeline tunne, siin võib olla vatis tunne, kus on puhas olemine, ei tule ühtegi mõtet, minul isiklikult tekib ka vahel taju, et isegi hingata pole vaja. Mitte midagi pole vaja. On püha vaikne liikumatu olemine. 
 
Ja kui eluenergia koos, võta ta appi ja koonda see, millest loobuda tahad – ütleme oma hirm – endasse. Kogu seda niikaua kuni sa tunned, et oled hirmu täis varvastest kulmukarvadeni ja kuhjaga peale ka veel! See võib võtta aega. Tulemus saab olema täpselt nii tugev, kui võimas on sinu kavatsus ja järgnev jõud ja tahe loobuda. Kui tunnetad, et nüüd on kõik – sa tajud seda hetke väga täpselt – siis ütle selge häälega, et oled valmis sellest loobuma, “Ma lasen oma /hirmul?/ lõplikult minna!” Kuidas iganes sa oma fantaasiat ja visualiseerimisoskust nüüd kasutad – keera vint lõpuni ja pane täisvõimsus peale! Olen kuulnud juba mitmeid vahvaid variante, aga siiani vingeim on nt jalataldadel kuldsed jämedad juured, mis ulatuvad maaemani ja lihtsalt lase sel kõigel oma kehast allapoole, maasse voolata. (Vaata allolevat puujuurtega pilti. Kujusta, et see on su jalg, mõlemast su jalast voolab mööda kuldseid juuri välja kõik see, mida sa enam ei vaja. Kui pärast oled vaiki, siis tunned ka Ema vastust, ta vastab alati. Aga see ei ole antud harjutuse eesmärk, aga arvan, et boonuseks kindlasti!) Hoia meel eemal – pilt talvisest merest! Korrata võib tugevalt ja ikka häälega – Ma olen valmis lõplikult loobuma /nt oma hirmust/! Ma lasen sel minna! Ma lasen endast lahkuda…! Jne. Leia enda jaoks väga sobiv ja täpne väljend, see on oluline , sest just see toetab konkreetselt sinu keha ja protsessi. See võib kesta kaua. Ja kui tahad veel intensiivsemalt teha, patsuta oma keha, alusta peast. Klopi endast see välja. Tassiteooriast lähtuvalt – kui sa oled vana jama täis, mis on ammu hapuks läinud ja taastoodad seda päevast päeva end sellele raistes, siis sa ei teagi, mis kingid sind puhtas uues reaalsuses võivad oodata… – need lihtsalt ei mahu ennem sinusse, ruumi ei ole. See harjutus loob ruumi. 
 
 
puu2juured
 
 
 
Siin on nüüd väike aga. Kui teha seda üks kord ja nii tugevalt, et sa tõesti rapsid oma keha läbi, et sa samal ajal seisad jalad tugevalt maas, raputad ja klopid oma keha, karjud selle kõik endast välja, see protsess võib ajada nutma ja naerma, välja võivad pursata igasugused tunded ja allasurutud asjad, kehad ja kogemused on ju erinevad, see võib kesta tunde, armsad inimesed. See võib olla väga raske. Aga – see on nüüd tehtud. Igaveseks. 
 
Või sa sipsid sellepärast, et keegi tegi, soovitas ja sa “proovid” ka, mis toimub. Aga proovimine ei toimi lõplikult, proovimine ole kunagi lõplik. See on proovimine, mitte lõplik või lõpetatud tegevus. Teadvusta seda. 
 
 
 
Palju hingerahu ja armastust Sulle!
Sooja teed, pehmeid käsi ja hoidmist!
 
 
 
Armastusega,
Tiina