browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Loobu suitsetamisest

jaanuar 11, 2016
 
 Sa ei vaja mingeid plaastreid, spreid (tulejumalappi!) ega muid lisavidinaid, ära mine nendega alt, see on ju vaid äri. Kõik on kõrvade vahel kinni. Las ma jagan sinuga oma lugu. Olin kaua suitsetanud, kogu teadliku elu. Minu suhtumine suitsetamisse oli positiivne, see tegevus meeldis mulle, mulle meeldis öelda, et ma ei ole selline inimene, kes sõbra maha jätab jne. Aga! Keha oli pidevalt väsinud, peavalud igapäevased, jõuetus, nahk kahvatult hall ja jumeta. Hakkas minema 2 pakki päevas. Ühel täiesti suvalisel päeval panin suitsupaki lihtsalt käest, otsusega – enam mitte kunagi ei puutu. Ja polegi puutunud. 8 aastat. Pane tähele, kuidas sa tegu ennast sõnastad. Kas sa jätad suitsetamist maha, loobud või lihtsalt – ei puutu seda enam kunagi. Sõnasta enda jaoks tegu õigete sõnadega. (Mõte-sõna-tegu!) See, mida sa vajad, on teadvustatud eesmärk, vankumatult raudne otsus ja kerge tegu. Lihtsalt viska üle õla…
 
 
giphyD9XAH4H5
 
 
Suured muutused ei tule üksi. Mul tekkis palju vahvaid sõpru, kellega koos kerkisid üles uued ühised huvid ja teemad. Neist keegi ei suitsetanud. Loomulikult!
Kui varem mõtlesin, et inimesed jooksevad ainult kahel põhjusel – neid kas aetakse taga või neil on ülikiire, (kamoon, seda jama lihtsalt pole võimalik ju nautida….) siis peale suitsupaki kõrvalepanekut hakkasin algul käimas käima, siis juba jooksmas ja lõpetasin tihti õhtul sellega, et ühest 5 km ringist sai kaks ringi. Sain kogeda, et jooksmine on lihtsaim meditatsioon ever… Pealegi – tasuta käes. Ei mingit tunni ega kuutasu, pealegi jääb suitsuraha nüüd alles, mida võib edukalt kasutada ujula jaoks. Niiet raha taha asi ei jää – ära vingerda.
 
Võtsime majja koerakutsika. Päevad olid täidetud, pluss veel 3 korda päevas pikad ringid koeraga. See kestab siiamaale, olen oma väiksele vanale Trumpale südamest ja kogu tervest kehast tänulik igakord, kui ta mind rannapargi poole lohistab.
 
Hea, kui leiad uued hobid ja hakkad tegelema selliste asjadega, mis sind tegevuses hoiavad, niiet sa ei märkagi kuidas aeg lendab…
 
 
giphy68UKPTOD
 
 
Mine käima, mine jooksma. Hea, kui saad jooksmisse kaasata sõpru. Ega iga õhtu ei viitsi ju ka, aga selleks ongi sõbrad, kes su diivani pealt välja peksavad. Meie kamp kujunes lõpuks päris suureks. Kuna jooksmine nädalast nädalasse mööda kindlat rada igavaks hakkas muutuma, mõtlesime tihti igasugu hullusi välja. Rannaparki ümbritseb selline kena tee, mis pooleks jaotatud valge joonega, nagu ikka – ühel pool ema-lapse, teiselpool rattamärk. Seda keskmist joont kasutasime lõpuks selleks, et selg ees joosta. See oli paras totter vaatepilt kindlasti turistidele, aga me ei lasknud end häirida. Mudaravila juurest suundusime rannaliivale jooksma. Seal algas järjekordne teraapiline osa, mis uutele jooksuliitujatele alati ületamatult raske näis, aga meile, vanadele kaladele, pakkus see täielikku puhastust. Me nimelt karjusime mere poole välja kogu päeva jooksul kogunenud pinged. Täiest kõrist, nii nagu pasunast tuli! Sealt edasi jätkus jooks mööda randa ja kuni Alohasurfini oli teekond jällegi väga häälekas. Nimelt pasundasime täiest kõrist kõike seda, mida me oleme ja omame. Sealt siis kajasid sellised lasud nagu “Mina olen terve!” “Ma olen õnnelik!” “Ma olen rikas!” jnejnejne. Ja kui keegi seda liiga omaette ja tagasihoidlikult hõikas, hakkasid teised vastu hõikama sada korda kõvemini: “Ei kuuule!” See kõlas tavaliselt Tervise Paradiisini. Kogu selle kisa ajal oli oluline ikka joosta. Me ei teinud kunagi mingit kiiret tempot, meil ei olnud ju kuhugi kiiret, me õppisime jooksmist nautima kõigega, mis meil oli ja me leiutasime igasuguseid uusi nippe.
Üks lahedamaid asju oli pimeprillidega jooksmine. Need pehmed riidest prillid, millega magatakse lennukis. Me jooksime paaris  või kolmekesi rannaliival, silmad kinni seotud. Kas te oskate üldse ette kujutada, kui raske ja lõbus see on? Pehmel liival on raske joosta niigi, aga sulgeda silmad ja usaldada täielikult vaid kõrvaljooksva jope kahinat kuulates raja turvalisust…usu, see polnud paljudele kerge. Aga see hakkas meile meeldima. Lõpuks sai isegi grupis joosta mööda tammealleed, mõni meist pimeprillidega. See treenis usaldust, sisemist nägemist, ootamatust ja üllatusi, aga ka ajataju muutust, sest tavaliselt mõõtsime kõik kinnisilmi joostud maad valesti. Joostud sai alati pikem maa, kui tundus. Niiet klassika –
 
 
2003LH7C6E2
 
 
Vahel läksime läbi pargi ja kallistasime – kuulasime puid. Vahel jooksime meres paljajalu kuni lumetulekuni. Mõne nädala jooksin lumes  rannahoone juurest Alohani paljajalu. See pole füüsiliselt ei raske ega külm, lihtsalt seisma ei tohi jääda. Aga palju raskem oli vastujalutavate inimeste nägusid näha. Noh, ma jooksin paljajalu, saapad käes. Ühel varahommikul lükkasime koos naabrinaisega lund, imestasin et ta polegi veel keppidega rannas käimas. Ta lõi käega ja ütles:”Tead, peale seda kui rannas lume peal paljaid jalajälgi nägin, ma küll ranna poole ei lähe. Raudselt mingi hull!” Viibutasin tema sõnade kinnituseks sõjakalt labidat…Raudselt!
 
Lükkan jõuga ümber kõik kuulujutud sellest, et suitsetamisest loobumine tekitab lisakilod. Jamajutt! Kui oma keha austad, ja soovid terve olla, hakkad ka liikuma. Kui ei, mine vabalt paksuks ja ütle igale pikemalt põrnitsejale: “Kamoon, ma jätsin ju suitsetamise maha!” Justnagu see oleks õigustus. Ära peta ennast. Vali toitu, joo palju vett ja hakka võimalusel jala käima tööl, poes jne. Lihtsalt selles eas, kus me saame ka mõistusega ja kehaga juba aru suitsetamise kahjulikkusest …  selles eas – eriti kui pole üldse füüsilist koormust-hakkab keha elama nagu oma elu ja  alla on niikuinii raskem võtta. Seega mida varem alustad, seda kergemalt läheb. Aga kui ei alusta, ei saagi teada. Võta asja kergelt, aga ole järjepidev.
 
Pluss veel soovitan õhtuse telekavaatamise kõrvale kommide ja magusa asemel seemneid nokkimiseks (mida raskem puhastada, seda parem. On tegevust.) ja vahelduseks hakkige mõnikord hoopis porgand, kaalikas, kurk jne teleka kõrvale. 
 
 
giphynamma
 
 
Tore on aga ka see, et üsna kiirelt kaotad enda ümbert selle vastiku suitsuhaisu. Kuidas iganes sa seda varjata püüad – usu – see ei õnnestu. Kunagi ma lugesin õõvastavat lauset – suudelda suitsetavat naist on sama mis lakkuda tuhatoosi. Siis lohutas mind see, et mu mees ju ka õnneks suitsetab… Praegu see mind ikka natukene tema juures häirib ja suht segav see, kui ruumides suitsetatakse. Aga ma ei unusta kunagi, et mul on jalad all ja ma võin liikuda teise kohta. Mäletate, kunagi loodi ka söögikohtadesse eraldi suitsetajate lauad. Me ikka istusime seal. Peale sööki suitsetasime, nautlesime ja pidasime kõiki teisi “haigeteks tervisefriikideks”. Üks hea lause sellest ajastust siis ka –
 
 
Suitsetajate ja mittesuitsetajate lauad restoranis on sama,
mis basseinis kusejate ja mittekusejate read. 
 
 
Täiesti muutuvad lõhnad ja maitsemeel. Varem mittelõhnavad asjad hakkavad aja jooksul lõhnama ning maitsemeel ärkab taaskord ellu. Nii kummaline kui see ka ei näi, aga olin suitsuvaba elu elanud pea kolm aastat, kui vahel näiteks keset suve oli vaja tööga majutuses rabeleda end higiseks või rannas päikse käes praadides, higistades õhkus juustest välja suitsuhaisu. Keha hingas seda veel välja ka 4 aastat hiljem.
 
 
giphymmm
 
 
Hakkasin ka ujumas käima. Sain algul vaid 2meetrit sain vee all ujutud ja juba ahmisin õhku, sest kopsumaht oli ju olematu. Siis alustasin kuiva trenniga. Osho hingamine aitas superhästi. Lõin enda jaoks igasuguseid treeninguid, näiteks käimas käies, hingasin tänaval ühe postivahe sisse, teise hoidsin, kolmanda välja. Ja kõik see lõppes sellega, et tervise vabaajakeskuses ujusin lõpuks ühe otsa, 25m, basseini põhjas ja tagasi selili pinnal, rahulikult hingates. Võisin neid ringe teha tunde. Meie keha on vesi. See on oluline mõista. Pealegi sellise hingamise ja ujumise ja liikumise juures ei võta sa vabatahtlikult ühtegi suitsu pakist välja. Lihtsalt ei jaksa, keha hakkab protestima. Ja kui võtad – oled jõuetu liikumises. Paraku on liikumine elu. Niiet ise tead. Aga samas olen nõus ka sellega, et istumine on teine suitsetamine. Inimene ei ole loodud istuma, vaid liikuma. Aga et seda juurutada, peaks kõigepealt päästma lapsed koolipingist, kus nad juba varakult pikki päevi oma keha kõveraks ja pingesse istuvad. Noh, hoopis teine teema, aga otseses seoses kõik.
 
Järgnev lugu töötas minu sees palju rohkem kui mingid mädand kopsupiltidega suitsupakid. Loe ja tunneta. See toetab sind.
 
 
Osho suitsetamisest.

Minu juurde tuli mees, kes oli suitsetanud 30 aastat. Ta oli haige ja arstid ei andnud talle vähimatki tervenemislootust, kui ta ei jäta suitsetamist. Mees oli küll mitu korda proovinud suitsetamisest loobuda, kuid ebaõnnestunult. Nüüd oli ta kaotanud kogu oma eneseusu, pidades end maailma kõige tühisemaks inimeseks.
Ta tuli minu juurde ja küsis: “Mida ma pean tegema? Kuidas suitsetamist maha jätta?”
Vastasin: “Asjast tuleb õigesti aru saada. Suitsetamine on muutunud sulle harjumuseks, juurdunud sinu keha keemiasse. Siin ei aita see, et võtsid pähe suitsetamine maha jätta. Su tahe ei tule sellega toime. Kui oled kord alustanud ja jätkanud 30 aastat, siis on sinust saanud suur joogi. 30 aastat pidevat suitsetamist! Suitsetamine sinus on saavutanud iseseisvuse. See tuleb deautomatiseerida.”
Mees küsis: “Mida pead silmas deautomatiseerimise all?”
Meditatsioonis on küsimus just selles – deautomatiseerimises.
Ütlesin: “Tee algul vaid üht asja. Unusta kogu suitsetamise lõpetamine. Selle järele pole mingit vajadust. Oled suitsetanud 30 aastat ja elanud. Mõistagi on see mõjunud su tervisele, kuid oled sellega harjunud. Mis vahet sel on, kas sured sel või järgmisel aastal?”
Ta nõustus minuga. Niisiis soovitasin tal muuta suitsetamine meditatsiooniks: “Kui võtad suitsupaki taskust, tee seda aeglaselt, naudinguga, kiiret pole kuhugi. Tee kõike täie tähelepanu ja teadvelolekuga, mitte mehhaaniliselt. Siis koputa sõrmega suitsupaki põhjale, ent seda ülimalt valvsana. Kuulata heli. Tunne lõhna, kuidas see levib, naudi seda…”
Mees ütles: “Mis pagan? Naudi seda!”
“Aga muidugi, tubakas on oivaline. Ta on niisama jumalik kui mistahes muugi. Haista seda – tal on jumalik lõhn!”
Mees paistis olevat hämmastunud: “Mida! Teed nalja või?”
“Ma ei tee nalja ja naljagi tehes olen tõsine. Mul on tõsi taga. Seejärel pane sigaret suhu, olles sellest täiesti teadlik. Süüta see, täiesti teadvel olles. Naudi iga vähimatki liigutust. Jaga iga liigutus eri faasideks, et saaksid sellest olla üha teadlikum. Tõmba siis esimesed mahvid – jumaliku suitsuna. Hindud ütlevad: “Annam Brahma” – “Toit on Jumal”. Miks mitte siis ka suits. Kõik on Jumal. Tõmba kopsud hästi täis. See on pranayama. Õpetan teile uut joogat uue ajastu tarvis! Seejärel puhu suits välja, lõdvestu. Siis järgmine mahv, ent hästi aeglaselt.
Kui suudad nii toimida, hämmastud. Märkad peagi kogu tegevuse totrust. Mitte sellepärast, et teised on selle kohta pahasti öelnud – taipad seda ise ja see taip tõuseb esile kogu su olemusest. Ja kui siis ühel päeval jääb kogu suitsetamine sinnapaika, siis ta ka jääb. Kui ta jätkub, siis ta jätkub. Asja pärast ei tasu muretseda.”
Kolme kuu pärast mees tuli ja ütles: “Suitsetamine jäi sinnapaika.” Vastasin: “Nüüd võid kasutada sama muude asjade suhtes.”
Kui kõnnid, kõnni aeglaselt, täie tähelepanuga. Kui vaatad, vaata tähelepanelikult ja sa märkad, et puud on rohelisemad ja roosid punasemad kui kunagi varem. Kuulata! Keegi räägib, joriseb – kuula, kuula tähelepanelikult! Kui räägid, räägi hoolikalt. Lase automatismil kaduda kõigest, mida teed.”

 
 
 
Suitsust loobumine on just nii kerge nagu allpool näed. Ära luba oma meeltesse väikestki mõtet, et see on raske, ületamatu, paneb õgima ja teeb paksuks või sa pead hakkama vähendama päevas sigarettide arvu. Jama. Lihtsalt lase nipsuga see viimane sigarett käest ja ütle EI järgmisele.
 
 
giphysuits
 
 
Lõpetuseks, kui mina, totaalne ahelsuitsetaja, sain sellega hakkama, saab igaüks sellega hakkama. Lihtsalt võta vastu otsus ja nii lihtne see ongi. Pole vaja end sundida ega süüd tunda. Las kõik olla vabatahtlik. Tahad suitsetada, suitseta, ära siis hala ega tekita endas piinu ja süümekaid sellepärast. Aga sa pead teadma – jättes maha suitsetamise, avad sa endale täiesti uued eluväravad. Elu on valikute jada ja suitsuvabast valikust saavad õnnelikumaks kõik su lähedased… Eriti aga sina ise! Sa oled seda väärt.
Tee ära! Sa suudad seda.
Ma usun sinusse…