Maal on kõik teistmoodi. Kõik on elus. Mitte et linnas laibad oleks, aga linn on tehis, rohkem teiste oma. Linn on ühisteadvus. Isegi mõtted ja teemad visatakse sulle ette, jumala pärast et sa ainult ise ei mõtleks, vaata ikka aktuaalset kaamerat ja reporterit, karda pagulasi ja vahi kuud… Osta, osta, osta…
 
Maal on see kõik teistmoodi. Sa vaatad aknast välja ja nii kaugele kui näed, on elus puutumatu loodus. Ma ei ole kunagi eriline rõõmurull, kui pean hommikul vara tõusma. Ma tahan end täitsa maani täis magada. Mulle meeldib hommikul nautida oma aega, oma olemist, oma kohvi. Maal muutus palju. Ärkasin vara, piilusin aknast välja ja ainus, mida ma nägin, oli udu. Mu suu venis kõrvuni, sest kõik objektiivid olid kaasas. Tõusin kiirelt, panin kohvivee keema ja ruttu riidesse. Jalga panin tossud, täitsa tuutu, olin unustanud, et maal ruulib kummik. /Tänaseks see viga parandatud!/
Libistasin kohvi kiirelt lõpuni ja tuiskasin minema. Metsateele pöörates sattusin ämblike kunstigaleriisse! Opaaa, kus need sellid ikka suudavad… Tulistasin pildistada ja ei märganudki, kuidas jalad põlvini läbimärjaks said. Siiamaale ei saa ma aga ühest asjast aru –  kuhu need imelised ämblikuvõrgud kaovad? Tuleb mingi galeriivalvur ja lapib võrgud kokku? Teisel ringil polnud ühtegi võrku enam. Tühjus. Müstika! Tigudega tuleb ettevaatlik olla, ruttavad omas tempos, aga rallivad tihtipeale keset sõiduteed ja vähe sellest – kipuvad nemadki kõrgustesse. Üks chillis pea alaspidi ja koges maailma hoopis ebatavalisest vaatenurgast.
Looduses on iga kurvi taga üllatus. Korduvalt olin käinud ühte teed, aga vaade ei olnud kunagi sama. Kui läksin kord mööda metsateed päikesele vastu ja tagasi tulin sama rada, oli kõik teistmoodi! Isegi samad ämblikuvõrgud olid teistsugused! Ometi tee oli sama, valgus muutumatu ja kunst sama. Ainult vaatepunkt oli muutunud. Ja ma muudkui ahmisin õhku ja pildistasin, võlutuna vaatenurga mängust.
 
Maal on öö hoopis teistsugune kui linnas. Linnaöö on valge öö. Isegi kui seista pimedas mererannas, on ikkagi tuled ja valgus. Maal on kottpime pime, maal on päriselt ka mustad ööd. Maal on tähti sadamiljon kuus korda rohkem kui linnas. Vaja vaid kikivarvule tõusta ja sirutada käsi…
 
Maal on suur telekas ka, aga enamuse ajast kinni. Maal on teine telekas veel. Palju suurem! Suuuur aken. Ja akna all on mõnus diivan. Ja kui sinna selili visata, võib vaadata täispikka lõputut seriaali pilvede liikumisest. Nagu päriselt ka pilvede all või nii…
 
P1010130
 
 
 
Kaks hommikut läksin ma jahtima sama teed samu pilte, pettumus pani õppetundi koheselt ära õppima. Looduses ei ole kunagi kahte sarnast hetke. Kui lubasin olla, midagi ootamata, hakkasid ilmuma üllatused. Ma käin iga päev looduses kõndimas. Olgu see maal või linnas. Uskumatu, kuidas see laeb, täidab ja õnnistab!
Panen siia mõned jahitulemused…
 
 
DSC02325
 
 
 
DSC00833
 
 
 
DSC00805
 
 
 
DSC00782
 
 
 
DSC00681
 
 
 
DSC00640
 
 
 
DSC00611
 
 
 
DSC00550
 
 
 
DSC00440
 
 
 
DSC00641
 
 
 
DSC00461
 
 
 
DSC00474
 
 
 
pilved4444
 
 
 
DSC00700
 
 
 
DSC00897