Käisin mõned päevad tagasi mööda poode ja igal pool mängis imal emamusa. Selline nukrates toonides ükspaigakesiinilmason.
Miks on emade laulud nii halavad, pisarakiskujad, ootavad ja ohverdavad? Kes oskab, võiks teha ka laulu emast, kes tegelt olemas on, mitte sellest, kes metsarajal kannikesi nillib. Tänapäeva ema paneb laigi ja läheb eluga edasi. Sest elu ei ole enam selline nagu sovetiajal, elu on kiire ja lapsed on elu ehedad õied, keda karistadagi ei tohi. Samas – kas pole kummaline – tol ajal oli karistamine lubatud, tänapäeval on psühholoogidel käed-jalad tööd täis. Tänapäeval elavad juba titedki virtuaalmaailmas, mis neist kord saab pärismaailmas?
Aga mitte sellest ei tahtnud ma, vaid imalatest emalugudest. Oleks aeg kirjutada päris emast, sellest kes tegelt ka olemas on. Sellest emmest, kes on väsinud ja tüdinud rutiinist. Sellest, et ka emad jonnivad ja viskaks end hea meelega poes selili ja lõugaks täiest kõrist, kui näevad, et see või teine asi täna menüüsse ei ulatugi, sest raha ei ole. Jälle makaronid! Aga see-eest armastusega…
Ka emmed viskaks heameelega oma riided mööda elamist laiali, loobiksid sööki ning näitaks õpetajale ja ülemusele nii keelt, kui kohta. Emad oskavad ropendada niiet maa must. Emad oskavad kakelda ja võivad oma laste nimel tappa ja tapetud saada. Emad armastavad südamest naerda, eriti enda nalja üle. Emad armastavad peitust mängida ja nad tahaksid end vahel peita teisele planeedile, et saaks kasvõi pooleks tunniks vaikust ja oma ruumi. Samas – kui ema on oma beebist lahus pool päeva, siis langeb ta tita ette põlvili, katab ta musidega, haarab ta kaissu ja ütleb et igatsus oli tappev…
Emad annavad endast alati parima. Nad annavad selle, mis neis on. Muud pole anda. Ainult see parim on. Seepärast ei saa mitte iial süüdistada oma vanemaid.
Sa ei ole mõelnud, et võib-olla oli su ema ja isa kohtumise ainsaks põhjuseks sinu aitamine sellele planeedile?
Täts it ja ei mingeid agasid!
Sa ainult arvad, et sa tunned oma ema. Paraku pole sul õrna aimugi, mis elu ta elanud on, mis tema sees tegelikult on toimunud, mida ta on tundnud ja üle ning läbi elanud. Emad on üliandekad varjama jamasid vaid selle nimel, et sinul säiliksid lapsepõlvest õnnelikud mälestused…
Kallista teda ja hoia oma embuses.
See on su ema hinge ja südame ainus toit.
Anna seda oma emale küsimata ja põhjust otsimata,
sest see on kõik, mida ta vajab, et olla terve ja õnnelik.
Ja see ei maksa sulle mitte midagi.
***
Ja kui su ema keha on lahkunud, siis ära kurvasta.
Ta on sulle lähemal kui iial varem. Just nii nagu sel pildil, oled sa hoitud, hoiatatud, kaitstud ja juhatatud. Alati.
***
Aitäh kõikidele, kes mängisid minuga FB pildimängu “Mina ja emme”.
Meie vahvatest piltidest sai kokku filmike me emadele-
Ilusat emadepäeva!