browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Mul on suvevaheaeg

mai 14, 2018

Võite mulle õnne soovida. Diplom on käes! Olen lõpetanud Methodraie 9 kuud kestnud kursuse!!! Kooli lõpp on alati kuidagi kena, rõõmus ja natuke nukker, samas on lohutav see, et minulgi on nüüd koolivaheaeg. Oli nii tore kohtuda inimestega, kellega ühel lainel võngud, saalitäis oma inimesi! Loodan väga, et kohtume sügisel juba järgmisel kursusel! Aga mõne sõnaga sellest põnevast koolitusest veel.

Kuni kolmanda moodulini käis pinnase ettevalmistus. Teemad olid tuttavad ja turvalised. Filmisin ja nihelesin. Siis surus Kristiina jala julmalt gaasile ja hoidis jalga pedaalil kuni diplomitööni välja. (Arvan, et ta ületas lõpupoole isegi kiirust, sest paljudel meist oli laupkokkupõrge oma lõputööga. Mul vähemalt.)

 

Tean, et ma kordan end siin, aga midagi ei ole teha – kogu see 9 kuu kursuse materjal on väga targalt pakitud zip-failidesse ja elu ise avab neid kogemustena niiet tolmab! Ainuke vahe siis selles – märkad või ei, teadvustad või mitte, vaatad küll, aga kas ka näed, kas lähed emotsiooni v tundesse, kannad maski või mitte, oled rollis v mitte jnejnejne. 

 

Peale igat moodulit oli kodutöö. Virk tegi, saatis töö ära, sai tagasisidet jne. Kes ei teinud, seda nurka ei pandud ja märkust ei kirjutatud. On ju arusaadav, et õpitakse endale ning kes enamat teada tahtis, siis neile olid selgitavad töötoad koos praktikatega ja selgemaks sai küsida kõike, mis koolitusel segaseks jäi. Kummardus Helile, kes korraldab ja organiseerib töötubasid! Ja need kestavad ka suvel! 
 
Peale 4-ndat kursust muutus kõik! Teema ju ülipõnev ja tempo tõusis sajaga. Kes meist ei tahaks osata kanaldada? See tundub küll müstikana, aga selleks mooduliks oli õpilaste pinnas juba nii piisavalt  rammus, et sinna istutatud kanaldusseemned kandsid mühinal vilju. Noh…väikese kõhkluse ja kahtlusega algul küll, aga saali ees seisab siiski selgeltnägija, kes selles protsessis väga toetav on. Ja nalja saab ka. 
Naer on väga lõdvestav asja juures. Vaimseid asju ei maksa kunagi surmtõsiselt ajada. See on ainult minu arvamus. Ja ma tean, et vaimumaailmas on tegelikult nalja ja naljast tulevat kergust palju rohkem, kui inimkehade seas. Ja kes teab – äkki just see surmtõsine eluraskus hoiabki meid siin raskelt paigal ega lase vaimumaailma elukergust ja lendu tajuda?
 
 
 
 
Ma filmisin ja panin filmid kokku. Kasvades iga mooduliga. Kolmandat moodulit kokku sättides tõdesin, et ma ei mäletanud varasemast suurt midagi. Vaatasin kursust uuesti, võtsin kaustiku ja kirjutasin välja kõik need kohad, mis mind puudutasid, millele mu keha tundega reageeris. Ja nii jätkasin järgmiste moodulitega kuni lõpuni välja. Tänaseks olen mõistnud, et kõik kinnistub palju paremini, kui saan materjali käega läbi kirjutada. Nii olin kursuste käigus loonud endale väga ägeda ja toitva õpiku. 
 
 book GIF
 
 
Järjest enam ja enam hakkasin kogema nn “juhuseid”. Ka oma mõtete tulemusi, nende materialiseerumist elus. Kui sa siiamaale ei usu, et sa oma peas lood oma reaalsust, siis… Kuna kogu pikka kursust läbis tugev peanoot – kõik on võimalik, siis no tahes-tahtmata peab midagi külge jääma, imendub vaikselt elu osaks, harjumuseks, minaks endaks. Kõik ongi võimalik! Me oleme lihtsalt liiga kaua hädaldades ohanud: “See pole võimalik!”  Ma olen loonud selle kursuse ajal igasuguseid asju. Suuri, väga suuri ja igapäevaseid väikseid imesid. Ja täna ma tean, et KÕIK ON VÕIMALIK. Nii on. 
 
Mida ma veel õppisin? Ma õppisin oma energiaid koos hoidma. See on tükk tublit tööd, mis teatud hetkel läheb üle autopiloodile ja kui tunned, et midagi ei ole nii nagu peab – on alati esimene asi vaadata üle oma energia. Ma poleks iial uskunud, kui keegi oleks mulle pool aastat tagasi öeldnud, et ma suudan suurepäraselt ja kiirelt mulle kuuluva energia puhtal kujul tagasi tõmmata. Ma olen ikka selline impulsiivne, temperamentne, mis pähe lööb, seda teen. Pigem tunnetan, kui mõtlen. Lülitun ümber ruttu, kohanen kiirelt. Olen aktiivne. Voolan. Seda enam on vaja oma elujõudu ja energiat osata koos hoida. Ja ma ei ole selles mingi maniakaalne tüüp, et issand, hoidke nüüd eemale, ma kontollin praegu, kus mu energia on ja olge tasa, ma teen praegu oma energiatega tagasitõmbamist… blablabla… See käib vaikselt, huilgamata. Möödaminnes ja pigem märkamatult. Ja see on niii lahe! Asjade päristeadmine ja tunnetamine-kogemine on tegelikult palju lahedam, kui neist rääkimine ja jagamine. Lihtsalt nii on. 
 
Kas kõik on meelakkumine ja mitte mingit jama ei juhtugi? Looda sa! Olen aastaid kuulnud sõprade lugusid painajatest ja mingitest imelikest ründavatest energiatest jne. Ühel ööl sain seda kogeda. Tundsin, kuidas keegi mind surub, lebasin külili. Vaatasin, ei olnud kedagi, ta toimetas selja taga ja surus edasi, küll kätt, küll jalga, vastu selga. Ma kartsin. Kohutavalt. Vaatasin oma rahulikult magavat meest ja mõtlesin et ta võiks nüüd silmad lahti teha ja paha ära ajada. Aga mees nohises magada ja surumine mu kehale läks järjest tugevamaks. Ei olnud paralüseeritud tunne. Siis kuulsin nagu meenutusena ühest meie jutuajamisest Kristiina häält:” Ma vaatasin, et kes mu toas on, ja ma ei tundnud teda:” Appi!!! Milleks see lause nüüd? Misasja, see võib olla mingi täielik võõras ka veel?! See tõmbas veel rohkem pingule. Mõtle, kui ma pööran ja vaatan, kes mu selja taga MINU magamistoas on, ja seal on mingi võõras tüüp? Tundsin, kuidas kõik läks hullemaks ja siis käis ootamatult peast läbi mõte – aga kas ja mida ma saan praegu ise enda heaks teha? 
Lõdvestuda. Sundisin hirmust pinges keha lõdvestuma. Väga raske. See seal selja taga ju ka üritas. Pidin suutma ta unustada ja tooma kogu tähelepanu oma kehale. Kui tekkis hetkeks vajumistunne, sain aru, et olen saanud osaliselt juba keha lõdevstuma. See oli hea märk ja jätkasin. Siis tõmbasin täie jõuga oma eluenergiaid tagasi. See tehtud, olin juba sõna otseses mõttes enda väge täis, tõusin voodis istuma ja käratasin vihaselt: “Sul ei ole siin mingit õigust olla. Marss minema siit! Ma olen puutumatu! Sa ei tohi siin olla!” Ta eemaldus ja kadus. Jäin raskelt magama. 
 
Ma pean lõdvestumist üheks olulisemaks oskuseks. Läbi pinges keha ei pääse Vaimu sõnumid – pinges keha ei lase Vaimu sõnumeid läbi. Täielik lõdvestus on ülioluline Methodraie Üliteadvuse praktikates. Lõdvestunud keha on terve keha, pinges kehas on juba mingi error sees. Lõdvestu igal võimalikul võimalusel. Näiteks praegu  – lase õlad vabaks…
 
Emotsioon vs tunne. Oi, see maiuspala! Küsin endalt alati – mida ma tunnen seoses sellega või tollega? Nii ei jõua emotsiooni minna, sest ma ei otsi mitte vastust kui mõtet, vaid vastust kui tunnet. Äge, onju? Ise leiutasin. See on lihtsalt üks mu lemmikteemasid ja seega lõputu ajaviide, igapäevane mäng. 
 
Veel üks mu lemmikteema – maskid ja rollid. Olen väga hakanud end jälgima. Ennast ongi kõige lihtsam ja põnevam jälgida – õnneks olen endale alati käepärast võtta! Samuti on lahe tajuda rolle. Neist väljumine on veel ägedam, sest tavaliselt kõige lähem ümbruskond – pere, sõbrad, tuttavad, oma inimesed – reageerib nii rollide kui maskide loobumisele kõige märkavamalt ja sa saad hetkega tagasisidet. Seegi on lõputu ja väga äge.  Kursus, mis puudutas rollidega tööd, oli elumuutev.
 
Vaim, meel ja keha – mu kallis kuldne trio! Minu jaoks oli see totaalne avastus kursusel – see, et ma saangi kõiki kolme tunnetada eraldi. Mina saan – saad sina ka, see ei ole raske. Tee proovi, tunneta elu ja kogemusi eraldi läbi oma vaimu, siis läbi mõistuse ja siis läbi keha. See tekitab elus väga väga suure muutuse. Väga võimsa tajumuutuse. 
 
See kursus korraldas kogu mu elutaju ümber. Kaotades sisemised kahtlused ja kõhklused. Ning kõiges, milles ma olin enam-vähem kindel – see keerati kummuli ja näidati uusi suuremaid variante. Sain kinnitust sellele, et mitte miski siin maailmas ei ole mitte kunagi nii nagu paistab.
Iga mooduliga avastasin muutusi ja iga moodul kasvatas. Kõiki muutusi ei ole võimalik siia kirja panna, sest see kestab. See oli väga selgitav kursus. Eluteel on palju kindlam minna, kui sulle on asjad selged, mitte segased. Ma pean silmas siin lihtsaid vaimseid mõisteid. Kui need on arusaadavad ja selged, kui need on omaks võetud, on eesmärgidki eluteel tükk maad klaarimad. 
Üks suurim muutus oli see, et mulle hakkasid meeldima muutused. Muutusetus tekitas isegi mingit veidrat ahistatuse (hahahaaa Manguvat) tunnet.
 
Muidugi ei saa jätta mainimata, et saali ees seisab selgeltnägija, kellel on eriline anne anda edasi teadmisi paari lausega nii, et seda mõistavad nii lasteaialaps, teismeline kui ka üliõpilane. Kristiina eriline soojus ja inimestega töötamine on väga kohalolev ja pühalik. Tema sõnade valiku oskus on lihtsalt ülihea ja täpne, arvestades, kui raske on edasi anda vaimse maailma teksti meie mannetus sõnavalikus.
 
Kursus imbub kui sulalumi läbi iga osaleja ka nende sõpradesse, kodustesse, see on kui mesimagus kuldne fluidum Allikast. Valgus, mida kõik Meistrid edasi kannavad. Tahad sa või mitte, aga sa said ka just praegu pihta! Tunneta…
 
Ekstrasuur tänu südamest ka neile, keda kogu kursuse jooksul meile näha ei olnud, aga kelle kohalolu, puudutused ja võimas toetus vägagi tuntav oli. Aitäh ja sügav kummardus teile, kõrged Meistrid Meistritasandilt! Aitäh!
 
Ma olen väga tänulik ja väga õnnelik. Tänulik võimaluse eest õppida, kogeda, tunda ja taibata. Aitäh, kallid Kristiina ja Heli. Teete imelist tööd! 
 
 
 
 
 
Väike filmijupp ka kursuse lõpuhetkest – https://www.youtube.com/watch?v=-vURk-0nqiM&t=4s
 
 
ILUSAT SUVEVAHEAEGA, KALLID MEISTRID!