browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Olen iseenda Guru

november 11, 2012

Elus kibestunud ja isegi hõõrdumispõhisest seksist rahuldamata naistele võiks olla oma planeet. Igatahes on nad minu reaalsusest väljas.  Ho’oponopono… 


Ma lihtsalt armastan oma reaalsust, oma igas mõttes külluslikku elu, ma armastan naeru ja kallistavaid, selgeid, lihtsaid inimesi. Ma armastan lihtsust ja kergust. Valikutes järgnen ma just kergusele. Mulle väga meeldib, kui asju nimetatakse eesti keeles ja ilma aktsendita. Nii nagu on. Kui on sitt, siis on sitt. Kui on kallis, on kallis.
 
Ma naudin lähedust, jagamist, hoidmist. Ma ei minesta, kui mõni sõbrants annab kohtudes mulle suu peale musi ja tema ei minesta, kui ma patsutan tunnustavalt ta Transioniga treenitud peput. See on minu reaalsuses täiesti normaalne. 

Mulle meeldib, kui mind lihtsalt kallistatakse kasvõi mitu minutit, niiet energiatest pisarad jooksevad. Ma tunnen, kuidas kahe inimese olemus on kallistuses õnnistatud ja täiesti kohal. See on väga suur hoidmine, mitte kahe käe sinu ümber korraks löömine või patsutamine. Kes seda tundnud pole, ei tea veel, mis on tõeline kahe vaimu kohalolev kallistus. 


On okei, kui keegi, kelle pärast ma muretsen, ütleb – ära muretse ega näe vaeva selle teemaga. Siis ma ei näegi, kujuta ette – ma võtangi nõu kuulda ja ei näe vaeva. See on nii lihtne – lihtsalt lasen sel murel oma reaalsusest minna. Nüüd ma siis mõtlen oma lihtsameelsuses, et see inimene, kes mulle nii soovitas, on samamoodi sellest lahti lasknud. Aga ei. Paar kuud on ta seda endas laagerdanud ja nüüd ilmub mu ette ja situb mu päeva. Mis õigusega? Rumala õigusega. Rumalal on täiesti õigus niimoodi lahmida. 

Aga minul on õigus teha valik. Mul ei ole õigust lahmida. Mitte et ma pean ennast rumalast paremaks, aga ma tean lahmimise, kiuslikkuse ja rumaluse tagajärge. 

 

Ma ei saa mitte midagi teha, kui keegi tahab ja naudib rumaluses olemist, kui ta näeb ainult kaks meetrit oma nina ette, kui ta süüdistab kõiki ja kõike selles, et tema reaalsuses on pime! Jääge rahulikult oma pimedasse, kitsasse, steriilsesse reaalsusesse, kus te saate kibestunult üksteise ees õigustada oma vaimulaiskust, pahurust, rahuldamatust ja kadedust. Kui see on õige ja sobiv endaloodud reaalsus, siis miks te ei saa seda reaalsust nautida? Teoorias te naudite, aga praktikas on lood hoopis teised. Kõik on nihkes! Te olete enda peale vihased ja teistele kadedad.      Ärge öelge – valgus on paha, miks ta sisse ei tule. 

 
Aga kuhu tal tulla on..? 
 
Vana mina oli maailmaparandaja. Ta tahtis ja soovis, et maailmas ja inimeste vahel oleks rahu, tasakaal … ja üleüldine armastusejutt siia juurde. Ta püüdis kasvõi iseenese jõu hinnaga maailma armastusse avardada. See kõik on kena. Aga see ei toimi enam.  Ei ole võimalik avarduda kõigesse mis on, kui ei arvesta kõigepealt ausalt ja südamest iseendaga, oma tunnete, hirmude, rõõmude, mõtete ja sõnadega, oma varjude ja valgusega. Vana mina oli kena ja armastav, kes maailma parandades lõhkus iseennast. Uus mina on iseenda ees üdini aus. Mina ju südames tean, mis seal on. Ja mis seal teistele “tundub olevat” –  see ei ole enam üldse minu asi. Ma ei suru enam kunagi valgust sinna, kus tahab olla pimedus. Sest pole midagi kuhugi suruda. Kõik on üks. Kõik on vajalik. Ja kõik on Jumalik. 
 
Igatahes olen ma siiralt tänulik kõige eest, mis on avardanud minu teadlikkust, reaalsust. Minu päris enda isiklikku reaalsust, jõudu, minu välja. 
Olen tänulik hetkede eest, mis on eemaldanud naeratava maski ja paljastanud vihapritsiva tegelikkuse. Need hetked näitavadki, kustkohast ma tulen ja kuhu ma olen jõudnud. Nii lahe! Ja minus on mõlemad – nii pimedus kui valgus. Imeliselt põimunud, teenides kõrgemat tahet. 
 
Sel nädalal kogesin ma veel üht – Gurude aeg on möödas. 
Mina olen iseenda guru, minu teejuht ja intuitsioon. 
Mina olen nägija ja tundja. 
Elan vaimuna kehas.
Mina tean. Mina mäletan. 
Mina olen suur. Olen kõik mis on. 
Aga ma olen seda kõike iseendale. 
 
 
Puuduta oma südant ja võta ta tantsima. Kuula … mis meloodia sinus heliseb?
Maailm on ümmargune…  
Aitäh, aitäh, aitäh!