browser icon
You are using an insecure version of your web browser. Please update your browser!
Using an outdated browser makes your computer unsafe. For a safer, faster, more enjoyable user experience, please update your browser today or try a newer browser.

Onu Vello

juuli 16, 2013
15.juuli. Onu Vello sünnipäev. Tõstamaa.
 
Hommik oli juba natukene imelik. Kõik oli kuidagi väga avatud, suur ja rõõmus. Jalutasin koeraga ja märkasin juba eemalt maas paberitükki. See helendas mustal asfaltil. Astusin sellest üle ja mõned meetrid edasi. Siis jäin seisma ja juhtus midagi, mida ma tavaliselt ei tee – ma astusin tagasi ja võtsin selle paberi üles. Sõnum oli selgemast selgem. Aitäh, Universum.
 

 
Ees ootas onu Vello sünnipäev.
Onu sai 74.
Ema vend. Emal oli küll 3 venda veel, aga need on ära läinud.
Velts on jäänud.
 
Onu Vello elas lühikest aega meie juures, kui ma olin 11-12 aastane. Tol ajal ma lugesin palju, isegi ema sopakad lugesin läbi, need paelusid mind, sest nad tundusid oma kirjapildi poolest nagu mingis salakeeles olevat. Ja kuidas kõik ema sõbrantsid neid kiitsid ja neid ümber jutustasid! Tahtsin teada, mis neis peale kummaliste tähtede veel põnevat on. Me lugesime onu Velloga võidu. Kõike. Mitte ainult sopakaid.
 
Ma ei mäleta täpselt, aga usun et see oli mu 12-es sünnipäev, kui sain kingiks kokku 12 rubla. See oli ikka tohutu hunnik raha lapse käes!  Mõtlesin, mida osta. Mulle meeldis teater väga ja ma tahtsin teatribinoklit. Käisin seda poes tihti vaatamas. Siis saabus mu argiellu onu Vello ja päästis üheainsa saatusliku lausega olukorra:”Noh, lapseke… mõtle – kui tihti sa teatris käid…. Aga pilte saad koguaeg teha.”
 
On tüüp. Isegi ei moosinud. Lihtsalt söötis mõtte ette ja jättis mulle järada. Loomulikult ma ostsin fotoka. Smena 8M. Superlollikindla. Ja kohe ikka mitu filmi ka ja ilmutaja ja kinnitaja. Ma ei jõudnud ära imestada, kuidas küll 36 kaadrit nii kiirelt mööduvad. Ma olin kannatamatu, ma tahtsin kohe näha tulemust. Onu Vello sügas natuke kukalt ja arvas et vaja oleks kahte kaussi. Mina pidin siis pimedas vannitoa põrandal hoidma filmi kenasti näppude vahel kausis lahusest läbi jooksmas, onu hoidis ühe käega ühest ja teisega teisest filmi otsast ning võimles seal oma 4-5 minutit. Siis kinnitajasse ja sama trenn jätkus. Oli ilmne, et see talle erilist rahuldust ei pakkunud ja ta tõi ilmutamiseks õiged asjad 🙂 Esimeset filmist tuli häid pilte 18. Onu arvas, et täiega tubli – pooled on kenad!
Aga see polnud veel kõik. Sõrm oli antud ja ma tahtsin tulemust paberile. Ma usun, et see tüütas täiega onu Vello ära, aga enda kaitseks pean ütlema, et ma olin tõesti väga kiire õppija. Point lihtsalt selles, et asi huvitas mind. Hullult.

Kui asi juba rohkem käpas oli, siis laristasin kord terve filmirulli sellele, et katsetasin, kui täpne ikka see objektiivi sättimine siis ikkagi on, kaugused ja sügavused. Panin lõpmatuse ja tegin meetri kauguselt jne… Kõik pildid olid perfektsed. Hmm… Asi oli selge – Smena oli end ammendanud, sealtmaalt tahtsin tõsisemat aparaati.
 

Niiet onu Vello oli see, kes mind fotomaailma lükkas. Ja ma olen talle selle eest südamest tänulik.
Aga on veel üks asi, mille eest ma Veltsile vägavägaväga tänulik olen. Ja see on tema huumorimeel. See on eriline ja ma arvan et ma olen selle just temalt pärinud või suutis ta selle ka minusse istutada nagu fotograafiagi. Ema on mul selline tavaline ja tore eesti naine. Onu aga… ei ole tavaline eesti onu. Tegelt on ta oma olemuselt selline KurruNurruVutisaare kunn. Seal on oma eriskummaline valitsus ja poliitikast ma ei räägigi.  🙂  Peale selle ta kirjutab teravalt. Tema mõistus on vahe. Ta on erk. Ta on elus.
 
Ta suudab naerda niimoodi, et kui sa kõrvalt teda naermas näed, siis on tema pärast hirm 🙂 No vaadake ise-
 
 
Siuke tunne et lämbub, aga tegelikult naerab südamest, niiet pisarad jooksevad. Ja naerab mille üle? Iseenda tehtud nalja üle. Korrata ta seda ei suutnudki, nii naljakas oli tal endal… noh meile piisas tema nägemisest, et naerda.
 
Nooruses seilas ta Venemaal merd ja Eestisse tagasi tulles näitas filme, oli kinomehhaanik. Siis olid rahvamajad. Algul kino, siis tants. Ise kommenteerib ta seda elutargalt: “Nooruses…ma näitasin kino ja tegin kino…”
 
Kino teeb ta nüüdki –
 
 
Ma armastan teda väga! Onu suure tähega! Igatahes!
 
***
Aga see poiss sai öösel isaks, nüüd võib igal aastal isa sünnipäeval oma tütre papsi sülle panna ja õnne soovida. Sai ikka täpselt rihitud! 😉
***
 
Kuni eilseni oli Andreas onu Vello väikseim lapselaps.
 
***
 
Eliise sai endale õe!
 
***
 
 
Ausalt, ema vend, ma loodan et sa elad veel 1000 aastat ja mina saan su aastaid lugeda!
 
Hip,hip hurraaaaa!