Õpin kuni elan

 

Kuna ma päevikut ei pea, aga kriban blogi, siis kirjutan siia oma kogemusi Kristiina Raie koolituselt. Ja ma mõistan täiesti inimesi, kes kurdavad, et nad ei mäleta praktikat ja tahaksid meelde tuletada, uuesti läbi teha jne. Muidugi on võimalus osaleda töötubades ja hoida töötoa ajagraafikul pilku peal, need on tõesti väiksed intiimsed grupid, kus saab küsida kõike ja korrata ka koolituse praktikat. Ma väga loodan, et õige pea ilmuvad Kristiina praktikad ka tema kodulehele kõigile kättesaavasse vormi, aga see võtab aega, kõik asjaosalised annavad endast parima, uskuge! Ja kuigi pidu ühisteadvuses pole ammu pidu minus eneses, helisevad hetkel kõrvulukustavalt jõulukellad kõigi meie tavaelu taustal… seega – Puhkame ja lõdvestume ning ikka lõdvestume rõõmsalt Loovasse Energiasse!

 

Ma ei saa kirjutada siia praktika sisu. Aga ühes etapis ma olin vaimuna kehas ja ülesandeks oli teatud põhjusel Vaim kehast eemale sikutada. Tundsin, kuidas mind tõmmati hooga ülespoole, rippusin nagu kala konksu otsas ega lasknud keha lahti. Kuramus, mulle ei meeldinud see kohe üldse mitte! Eriti kriipi oli see, et ma ise olin see, kes mind sikutas ja olin see, kes tõusis ja olin see, kellest eemaldusin. Peale selle läks jälle tõeline trall lahti! Sain praktikaga ilusti hakkama,  korrates ei olnud tulemus enam nii võimas ja panen seda tähele enda juures juba mitmes kord. Olles kord midagi kogenud, jääb edaspidi see vauuu… lihtsalt ära. Mis seal ikka vautada, eks –  uued kogemused tulevad ju peale. Natuke nagu ujumine – püsid küll vee peal, aga see pole ju veel kõik! Sest mõnel hetkel sa õpid ka sukelduma, teisel hetkel vee all ujuma, kolmandal hetkel kroolid, aga seegi pole veeel kõik , sest kui sa juba kroolid, oskad sa varsti ka selili ujuda… ja see pole ikkagi veel kõik! Ees on vettehüpped! jnejne. Aga et sa teaks – sellega ikka veel asi ei piirdu! Sa pead õppima ka veest välja tulema :))  Ahh, inimene on ikka nii äge salapärane lõputus!

 

Ja et tunnetus avaneks rohkem, ei usu ma enam sellesse teooriasse, et igal asjal oma aeg jne, ma ei viitsi seda aega enam oodata. Kindlasti on see ka täiesti individuaalne, aga hetkel tajun selgelt, et tuleb endaga tööd teha. Õppida reaalselt iseennast tundma, koguda sajaga teadlikult elu(kogemusi), mitte pidada ainult “tarka” monoloogi iseendaga. Olla selgelt kohal igas olukorras ja kogemuses, kogeda kes ma siis veel olen ja mida see nn tegelik Mina arvab, tunneb, kuidas suunab ning hoiab.

 

Teine praktika, tegelemine oma erinevate (elu)rollidega, oli minu jaoks äärmiselt õpetlik kogemus. Kui palju me küll kogume neid rolle elu jooksul, kuhjame nad nagu mantlid endale selga ja lämmatame oma tõelise olemuse nende alla. Mitte et rollid pahad oleks, lihtsalt on hea neist teadlik olla, mitte nendega samastuda. Ja johhaidii – neid saab võtta või jätta ka veel – milline mitmemilline valik!!! 

 

 

 

 

Kui palju kihte avaldub, kui palju lehti meis on, oleme nagu raamatud. Tõesti, ma ei jõua enese tundmaõppimist ära imestada, kui põnev see kõik on! Ausalt, mõnel hetkel ma mõtlen, et ujumise kõrval on juba vettehüpped ka täitsa minu ala! Ma õpin rõõmuga, lõdvestudes ja mängleva kergusega ning põnevusega südames, sest ma tean – info avaneb mulle vastavalt mu enese teadlikkuse tõusule. 

 

Uus Kristiina enesearengu kursuse 2018 ajakava on siin – Kõik kursused toimuvad hotellis “Europa”, Lääne-Euroopa saalis

12. jaanuar 18.00-21.00
16. veebruar 18.00-21.00 
16. märts 18.00-21.00 
20. aprill 18.00-21.00 
18. mai 18.00-21.00 

14. september 18.00-21.00 
12. oktoober 18.00-21.00 
16. november 18.00-21.00 
14. detsember 18.00-21.00 

​

Kui sul on tahtmist iseend avastada ja oma tõelised võimed avada, julgustan sind sisse hüppama! 

“Teinekord”, 

“kunagi hiljem”, 

“ma ei saa niikuinii midagi aru”, 

“mul pole lapsi kellegagi jätta”, 

“siis kui raha saan”, 

“järgmine kord raudselt”

 jne –

need mustrid hoiavad meid vingelt oma lõa otsas. Pole erilist pointi neile vanadele uskumustele rahuldust pakkuda, kui on võimalik iseenda heaks midagi teha.  Sest KÕIK ON VÕIMALIK.

 

 

***

 

 

 

“Ma ei mäleta enam midagi!” lausus Öökull. “Täna hommikul näiteks ei suutnud ma meelde tuletada isegi oma vanaema nime!”

“Kurb küll”, vastas Notsu kaastundlikult.

“Kurb?!” elavnes Öökull.”Mu kullake, aga see on ju imeline! Mul ei ole peas veel kunagi nii palju tühja ruumi olnud…!”